Olla või mitte olla

Tavaliselt ma telekast suurt midagi muud ei vaata kui ulmet või ka mõnda head õudukat. Õudukate all pean just silmas tõsielu baasil tehtud filme, kuid eile siis sattusin filmi otsa, mis ei ole ei üks ega teine. Ainuke, mis ühtis minu maitse-eelistustega oli see, et see oli tõsielul vändatud film või dokumentaalfilm, mitte näitlejatega lavastatud film. Filmi nimi oli "Mägironija" (2021, Marc-Andre Leclerc). 

Film rääkis mehest, kelle nimi on ka sulgudes ära toodud, kes otsis elus oma ja üsna noorelt avastas, et see on mägironimine. Erilseks või hulljulgeks oli selle asja juures muidugi see, et ta ei kasutanud julgestusköit ja abiks oli tal minimaalselt abivahendeid. Oma reisisihtmärgid ja teostuse eesmärgid valis ta maailma kõige raskemate mägede hulgast. Need olid tavaliselt püstloodis üles ja nii kilomeeter kuni paar. 

Mäed olid nagu mäed ikka, alguses metsad ja rohelus ja tipus igijää ja lumi ning karmid tormid ja laviinid. 

Kohe filmi alguses mõtlesin, et see kutt ei ole päris normaalne ja tal kruvid korralikult logisevad ja siis selguski, et tal oli diagnoositud teatavat tüüpi haigus, mida nimetati kolme tähega, kuid sellel polegi tegelikult mingit tähtsust. Filmi lõpuks ma muidugi enam ei arvanud, et see noormees täielikult segane on. Tema intervjuud, millest hakkas kooruma tema loomus ja selgusid tema vajadused ning eesmärgid, siis andis see kogu sellele hullusele mõneti teise vaatenurga. Muidugi mõista ma teadsin juba filmi algusest, et lõpp saab sellisel ronimisel olla ainult üks. Ühte taolist filmi ma olin ennemalt ka näinud, see rääkis surfarist, kes otsis läbi oma elu seda kõige paremat lainet ja lõpuks ta ka selle leidis..

Ka selle filmi sangari elu ei osutunud kuigi pikaks ja 25 aastaselt leidis ta oma otsa. Eesti keel on väga kummaline ja tähendusrikas. Surma saama võrdub oma lõppu leidma või ka näiteks otsa leidma. Lõpp on lõpp, aga ots on algus. Kui niipidi mõelda, mis see poiss siis lõpuks tegelikult leidis? Sellest aga juba põgusalt loo teises pooles.

Mida ma eelnevaga öelda tahtsin, on see, et tema elu oli justkui täis midagi, mida näiteks meie elud ei ole. Tegelikult ma ei saa öelda meie, korrektne oleks öelda, et minu, sest ma ei saa kindlas kõneviisis rääkida teiste eest, kuigi ma näen ja oskan tajuda ning analüüsida vastavalt nähtule ja teadmistele seda maailma ja ka näha inimesi selle sees. 

Huvitav on selle juures see, et mina ise kõrgust kardan ja katustele turnima ei torma. Umbes 15 aastat tagasi võtsin vastu julge otsuse ja läksin oma sõpradega Soome kalevipojaks. Kirjutasin ennast omalt vanalt töölt päeva pealt lahti ja põrutasin üle lahe. See oli üks tihe ja head kogemust andev kolm aastat vennasrahva maal töötamist. 

Kuid kohe algul kasteti mind pea ees külma vette. Lõime käed mingi Eesti ettevõttega, kes suunas meid tööle Turu laevatehasesse. See ettevõte ise oli juba omaette meistriklass ja peale seda kui palgapäev oli ning selgus, et see firma ei olegi huvitatud töötasu maksmisest, siis hakkas pull pihta, kuid see ei ole praegu teema. Oma raha ma sealt kätte lõpuks sain, kuid mõningase "trahviga". 

Minu kõige suuremaks šokiks või ehmatuseks oli sinna tööle minnes see, kui üks Soome meister, kellele Eesti firma tegi tõenäoliselt alltööd, viis meid objektile. Objektideks olid rauast laeva osad ehk kuubikud, sellised kolme-nelja korruselise maja kõrgused, ilma äärteta ja minu jaoks täiesti ebaturvalised kastid. Need kuubikud, kui eeltööd olid tehtud, vedas suur kraana kõik ühte kokku ja poolakad keevitasid need kuubikud üksteise otsa üheks suureks laevaks kokku. Viis meid see meister siis ühe kuubiku juurde, et töö kätte näidata ja turnisime mööda selle sisemust päris ülesse välja ja kaks kuubikut olid ülevalt mingi redeliga omavahel ühendatud ning pidime sealt üle minema teise kuubiku peale. Kui ma seda nägin oli minu esmamõte ja otsus, et nüüd aitab, kodinad kokku ja esimese laevaga Eestisse tagasi, sest ma kartsin jubedalt kõrgust. Kardan muidugi senini, kuid mingi nipiga mind sõbrad keelitasid sinna tööle jääma ja ma harjusin ära nende kõrgustega. Hiljem sai isegi 9-kordse maja katustel tööd tehtud, aga kui olen mõnda aega kõrgustest eemal, tuleb kartus tagasi. Näen ka suhteliselt tihti unes (no paar korda aastas vast ikka), et pean ronima kuskile kõrgele torni ja roningi, aga alla ei julge enam tulla. Olen tihti mõtelnud, et sellistes olukordades võiks mulle unes meenuda, et see on uni ja sellel pole midagi pistmist reaalsusega. Kui see meenuks, siis saaksin teadlikult seda olukorda ilma kartmata jälgida ja sellega toime tulla, kuid nüüd tahaksin jõuda lõpuks selle juurde, miks see lugu siia sündis või õigemini ma otsustasin selle kirja panna. 

Peale seda filmi läksin õhtul voodisse ja und ei tulnud ning mõtlesin ja mõtlesin selle poisi peale ja siis meenus midagi minus ja viisin otsad kokku. Umbes nädal varem olin pannud raamatusse mõned mõtted kirja, kus ma jõudsin järeldusele, et elu eesmärk, kas on või võiks olla üks väga lihtne kolmetäheline sõna - OLE. Tegelikult on see väga keeruline sõnakonstruktsioon ja veel raskem on selle sõna taha näha. Katsun seda siin nüüd sedasi lahti seletada nagu mina seda hetkel näen. Siit saab minu jaoks hoopis teise tähenduse ka Shakespeare kuulsa lause "olla või mitte olla" mõtte sisu. 

Tegelikult on päris raske midagi lahti kirjeldada sedasi, et sellest ka midagi väga täpselt aru saaks. No näiteks see sama - olla või mitte olla. Kui vaadata seda mägironijat ja küsida see küsimus, siis ongi täpselt nii, kas olla või mitte olla. Sõnadesse on seda raske panna, aga kui vaadata see film ära, siis võib juhtuda, et tabatakse elu sügavamat tuuma või mõtet, mida on raske kirjeldada. Eks suur osa elust käib läbi tunnetuse ja kas ongi vaja seda tekkinud tunnet ja selle olemust ning tunde algupära või kohta, kust see tuleb, otsima hakata. 

Paljud on kidlasti kuulnud väljendit, et aatomifüüsika on lapsemäng lapse mängu kõrval. Mida see lause nüüd siis tähendab? Tunnetuslikult saavad paljud aru, mida selle lausega on öelda tahetud, aga kas keegi on viitsinud selle lause enda jaoks ka pulkadeks lahti võtta? See lause läheb minu jaoks täpselt samasse kategooriase ühe teise samamõttelise lausega. Kahjuks tsiteerida ei oska praegu vaid toon selle lause välja oma sõnadega: Tark on see, kes jääb pidama alguse juurde ega otsi lõppu, sest kus on algus, seal on ka lõpp. Sellest lausest on hoopis raske aru saada ja selleks tuligi mulle kuskilt see OLE, mis kirjeldab just tunnetuse baasilt lahti kõik need öeldud kummalise mõttega laused ja tegelikult annab selle poisi mägironimisele hoopis teise vaatenurga. 

OLE puhul oleks tegu justkui käskiva lausega, mis käsib olla. Teisest küljest on need maagilised kolm tähte ja kogu selle sõna mõõtmatu suuruse taga väga palju peeneid detaile, mida ma võibolla oleks veel põhjalikumalt valmis kirjeldama umbes 30-aasta pärast, aga ma pole naiivne, et seda aega ootama jään. Ole sisaldab endas ajalist mõõdet, mis tegelikult just võtab ajalt aja mõõtme ära ja see ongi kogu asja mõte. Laps, kes mängib oma liivakastis on sellesse tegevusse niivõrd süvenenud, et tavaliselt ükski täiskavanud inimene ei suuda oma tegevusse ligilähedaseltki enam nii palju süveneda, kui ta suutis seda teha lapsena. Laps läheb liivakasti mängima ja teeb kõiki omi tegevusi ilma, et ta mõtleks kella peale või sellele, mis juhtub järgmiseks. Ta võibolla teab seda, aga ta ei mõtle sellele, sest ta lihtsalt ON ja teeb oma asja. Lühidalt, ja asja mitte segasemaks ajades sain vist OLE mõtte lahti selgitatud. Kuid see on selle juures kõige lihtsam osa. Proovige hakata elama OLE või LIHTSALT OLE järgi. See on väga raske kunsttükk, mida on üpris keeruline saavutada, kuid õnneks mitte võimatu. Kõigepealt tuleks proovida eemaldada oma mõttemaailmast aeg. Loomulikult seda ei saa teha pidevalt, sest elus püsimiseks on vaja teada ka aega, vähemalt esialgu. Ärge kohe suurt ampsu omale ette proovige võtta, et terve kalendri meeldetuletused ja "tarvis teha" listi ära kustutate. Kõige lihtsam vast on alustada OLEMIST mõne raamatu lugemisest, kus te lihtsalt loete raamatut ja eemaldate enda mõtetest raamatu lugemise lõpu aja. Te ei tea, kui kaua te tahate raamatut lugeda ja selleks tuleb eemaldada aeg. Ei ole mõtet seda tegevust teha, kui supp on tulel või Aktuaalne Kaamera tahab 45-minuti pärast vaatamist. Seda tegevust ehk lugemist ehk olemist teevad paljud kindlasti enne uinakut ja loetakse kuni silm kinni vajub. See on suhteliselt õige lähenemine, kuid nüüd tuleb lisada selle tegevuse juurde teadvustamine, et ma nüüd olen. Tundub sedasi, et siit edasi on juba lihtne, kuid nüüd alles kõige raskemaks lähebki, kui selgub, et enamus tegevusi on väga raske teha ilma ajalise mõõtmeta ja see vast ongi meie maailma ja ühiskonnakorralduse häda, kuid ainuüksi see teadvustamine on juba pool võitu ja järgmiseks võib proovida juba midagi natukune keerulisemat et OLLA. Olemine on ka tegelikult see, kui oled väsinud mõnest toimetusest ja lähed viskad diivanile pikali. Ärgates on teinekord selline imeline kergus, isegi kui selgus, et tukastamine kestis ainult 15 minutit. See OLEMINE on tegelikult koos raamatu lugemisega üks väheseid kordi päevast, kus sa tõeliselt OLED. Inimene, kellel on mingi kirg või hobi, millega ta tahab väga tegeleda, ON tavaliselt OLE olekus hulga tihedamini, kui see, kellel kirge pole, kuid seda viga annab parandada kahte moodi. Esiteks, tekitada omale hobi ja seeläbi tuleb kirg või teadvustada omale OLEMISE ajatu olek ja siis võib juba teha mitte midagi ja LIHTSALT OLLA. Sealt veel edasi minnes, aga hakkavad imed sündima....

LÕPP