Blogisse olen kogunud päris arvestaval hulgal infokilde eestlaste kohta, mis näitab kogu maailma ajalugu hoopis teises valguses. Muidugi ei saa nende infokildude põhjal panna kokku täielikku oletatavat kaugema ajaloo pilti, kuid, et soome-ugri rahvad võisid olla hüperborealased, võtab järjest rohkem jumet. Meie Kalevipojaski on sellest põgusalt juttu. Loos on palju infokilde (näiteks: hieroglüüfid eestis - vaata seda lugu), eesti pudi keel jne jne. Ma ei hakka kõike linke välja otsima, mis ma eestlaste kohta olen siia blogisse varem riputanud, kuid kõik tundub klappivat omavahel. No vaata kasvõi seda lugu. Algava kirjatüki tundub olevat kas tõlkinud või ajalehele toimetanud samuti väga huvitav mees - Eduard Hubel (Ed. H) ehk Mait Metsanurk.
Sissejuhatust pikemat ei teekski, sest algav kirjatükk on ise piisavalt pikk ja huvitavaid infokilde pungil täis. Lugu on pärit vanast ajalehest, mille viite leiab loo lõpust.
Prof. Arthur Gleye oletused lääne-soome rahvaste suurest muinasajast.
Endine Odessa ja Tomski Ülikooli õppejõud keeleteadlane A. Gleye, pärit Riiast, on kirjutanud raamatu: Die Wiedergeburt der Westfinnischen Geisteskultur (Tallinn, Estland, 1937, 280 lk). Katsume nüüd lühidalt järjestada Gleye huvitavat ja julget oletusi lääne-soome keele ajaloo kohta. Liivi keel, lähedane eesti keelele, on kunagine ülemineku vorm olnud muistse hüperborealaste keelele („Hüperborealane tuleb prof. Gleye oletuse järele sõnast „ümberpurjetaja“). Kuralased on Saaremaalt üle väina Kuramaale asunud ja seal ülemkihi moodustanud. Läti, Latvija nimi on tulnud sõnast „latv“. Talseni lähedalt leitud muistsel mõõgal olnud tekst kõlab nõnda:
M(ö)hiz ditag(õ)z(õ) dikhier (õ)pdi.
See laseb end nõnda tõlgendada: meheks lapse, mõõk õpetas.
Sõna „eesti" ja „eestid", „aisti" ja „aistid" tuleb liivi sõnast „aiga", mis randa tähelangemise järele tähendab aistid, eestid. Sõna „igaunid", millega lätlased eestlasi nimetavad, tähendab sedasama, mis Tacituse „ingaevonid" (soome sõnast „henkevanen" - hingeline, tundmuslik). Sellega nimetati ookeani lähedasi friise, saksilasi ja anglisid. Nende eelkäijad olid aga läänesoomlased. Albion, Inglismaa nimetus tuleb sõnast ülev, ülbe? samuti ka Alba Longa.
Germaanlaste müütilise esiisa nimetus Tuisto või Tuisco tuleb soome sõnast tuisku: eesti: tuisk. Germaanlaste suguharu, kes esimesena üle Rheini tungis, kannab nimetust: Tunger.
Lääne-soome suguharud ehk hüperborealased olid levinud Euroopa põhja-lääne, lääne, edela, lõuna ja kagu osas.
Seda tõendavad keelelised säilmed kui ka sümboolsed kirjamärgid. Nii olid muistsed liguurlased oletatavasti lääne-soome tõugu. Liguuria mere rand (põhja Itaalia osas) on äkilise kaldaga. Liguuria (kreeka keeles: ligystikon) tuleb sõnast liug, liuglema: (võrdle: liugustik j. m.). Gallialased olid keltiseeritud liguurlased. lirimaal kohtame pikte, kes tõuliselt ja keeleliselt on liguurlastele lähedased. Iiri sõjajumalanna nimi oli Mõrrigu: see on sugulane soome sõnale „muori", eesti „moor". Iiri sangar Cuchu-linn on lähedane eesti sõnale „kukulind" (linnu). Liguuria keeles oli sõna „tarka": eesti keeles on sõna „tark" (om. targa). Sellest juurest on Kelti-Gallia preestrite või tarkade nimetus: drughade-dru'ad, druad, druid.
Leidub teisigi lääne-soome päritoluga sõnu muistsete keltide ja gallialaste eluasemeil, mis tõendab, et seal kord hüperborealased, lääne-soome päritoluga rahvad elanud. Samasuguseid jälgi võib leida Skandinaaviast ja isegi Islandist.
Aquitaaniast, Lõuna-Prantsusmaalt, on leitud mõned kivid märkidega. Prof. Gleye dešifreerib need märgid nõnda, et neist soome või eesti sõnad välja kooruvad. Aquitaanlased kuulusid enamasti ibeerlaste hulka, kes omakorda olid lääne-soome liguuria tõust.
Siin mõned Aguitaania suguharude ja linnade nimed nende algelises tähenduses.
Auskier – soome: hauska, eesti: rõõmus, lõbus, ilus.
Tarbellier – soome: tarpeellinen, e. tarvilik, vajalik.
Bituriger, Biturig – soome: pitorihkama (kaubaladu).
Onesier – soome: onni, eesti: õnn, õnnis.
Gergonia – soome: korkeus, eesti: kõrgus, kõrge.
Alesia – soome: alas-, alasmägi: eesti: alasi, alla.
Hispaaniast leitud silbikiri on prof. Gleye oletuse järele lääne-soome päritolu.
Kes olid baskid? Selle üle on ammu teadusemehed pead murdnud. Kui aga kõrvutada sõnad bask ja vask, siis on asi kohe selgem (vaskine ehk metalline rahvas).
Baskid oli üks haru liguurlastest, järelikult ka lääne-soome tõugu. Mitmed sealsed kohanimed aitavad seda tõendada.
Eelajaloolisel ajastul elasid Kreekamaal pelasgid. Nende päritolu on seni teadmatuks jäänud. Kui aga võtta nende nimetus võrdlusele eesti sõnajuurtega: põllu + rahvas, ja oletada, et pealetungivad traakialased teise juure pisut moonutasid, siis on selge, et pelasgid tähendab: põllurahvas.
Olümpos tuleb sõnast ülim. soome ylimmä, s. t. kõrgeim koht. Olümpia – ülim püha.
Püütia (pythia). Apollo preestritar, kes tulevikku ennustas, on oma nimetuse saanud soome sõnast pyytäjä – paluja, pyytää – paluda.
Phoibos, Fööbos, päikesejumal laseb end seletada soome sõnaga päivä, eesti – päev.
Et leleegidki Väike-Aasia läänerannikul ja Kreeka saartel polnud muud kui hüperborealased, seda näitab nende nimetus: leleg-lagl, metshani.
Leleegide keelest on järgmised nimed ja sõnad meile tuttava päritoluga:
Korinthos (Korginthos) – kõrgendus.
Radamanthys (Kreeka seaduseandja) – eesti sõnadest: radama (rada tegema) ja andja seaduseandja, teenäitaja.
Hella(d)s. Kreekamaa teine nimetus tuleb eesti sõnast hel (hell). See tähendab armast maad.
Sama kergesti lasevad end seletada paljud teisedki pelasaidelt päritud kreeka sõnad. Ka muistses Itaalias elavate etruskide keeles leidub rohkesti hüperborealaste-lääne-soomlaste-pelasgide keele sugemeid. Näiteks mõned etruskide sõnad:
Ati – soome: äiti, eesti: ätt.
hel ati – soome-eesti: hell äiti, hell ema.
vanth (etruskide vandejumal) – eesti sõnast vanduma.
Pikemas peatükis „Indogermaanlased ja soome-ugrilased" seab prof. Gleye järgmised teesid üles:
1. Muistse Euroopa ürgrahvas oli läänesoome päritoluga. Indogermaani rahvad tungisid siia eelajaloolisel ajastul.
2. Liguurid Itaalias, Prantsusmaal, Šveitsis, Hispaanias, Portugalis ja Britannias olid leleegidele ja pelasgidele (Kreekamaal, saartel ja Väike-Aasias) sugulased ja olid oma nime järsust kuldalt saanud. Need kõik olid lääne-soome rahvatõust.
3. Etruskid (sõnast tursas, tursk, missugusest juurest ka Trooja nimetus) olid tugevasti pelasgide kõrgemast kultuurist mõjutatud.
4. Pelasgid olid Euroopa esimene rahvas. Nii kreeka kui ka ladina keeles on läänesoome keelest pelasgide kaudu tundvaid jälgi jäänud.
5. Vana-Kreeka oli suurel mõõdul pelasgide-leleegide kultuurile rajatud.
6. Hetiidide hieroglüüfkiri on ida-soome tõust kimmerlaste käest pärit.
7. Hetiidide kiirkirjas on nii lääne-soome kui ka ida-soome sugemeid.
8. Ka vanimaks kreeka suguharuks peetavate ahhealaste keeles on ida-soome säilmeid.
9. Hanebuutid olid Joonia esialgsed elanikud: nad olid ka pelasgide ia leleegide sugulased, järelikult lääne-soomlased.
10. Foniikia kultuur oli lõuna-lääne soome tõu alakihist tugevasti mõjutatud ja immutatud, nagu seda praegu veel paljud Aafrika kohanimed tõendavad.
Föniikia (Phöniika) nimi on pelasgidelt saadud. Võrdle soome sõna: punainen, eesti: punane, punik.
11. Vilistlased (vilistid) olid pelasgide lääne-soomlaste suguharust. Nad andsid Palestiinale nime (v. soome pelastama – kohutama). Vilistitest on päris palju juttu piiblis. Mõningase uurimustöö tulemusel selgus, et vilistid olid hiiglased ja neist ei räägita seal eriti hästi, kuigi nad olid jõukad. Koljat oli vilist. Kui nii, siis on piiblis eestlaste kohta päris palju kirja pandud. Olid ju meite kõik kangelased samuti hiiglased: Tõll, Kalev, Sulev, Linda, Olev ja isegi Vana-pagan. Vilistite kohta loe siit.
Koljat – soome, kolho ja koljo, koletis, hiiglane.
12. Lääne-soome rahvad tungisid Väike-Aasiasse ja Aafrikasse Euroopast 5. aastatuhande algul enne Kristust.
13. Germaanlased rekruteerisid oma talupoja seisuse orjastatud lääne-soomlastest. Kündmine oli orja töö (leedu ariu – künnan: vene – orju). Germaanlaste ruunid, nende muistne ornamentika ja muusika alged on lääne-soome kultuurist mõjutatud. Ka laevaehituses on lääne-soomlased põhja-rahvaste hulgast eeskuju andnud.
Lääne-soomlaste vaimne hegemoonia muistses Euroopas väljendub arhitektuuris, müütides, mütoloogias, astroloogias, astronoomias jne. Tell (Töll) oli ürg-šveitslaste (liguuride) küttide jumal, Ukko oli soomlaste ja pelasgide jumal: Taara oli eestlaste ja (Taran) keltide (kimride) piksejumal: Taranunco (Taara+Ukko) oli kelto-liguuride jumal.
Arheoloogiliste andmete põhjal võib oletada, et lääne-soomlased Euroopas umbes 10.000 a. enne Kr. asustusid.
Pikemalt peatuv Gleye vanast maailmast leitud piltkirjade, ruunide ja muude muinasmärkide seletuse juures. Ta ei pea dešifreerimist võimatuks või liiga raskeks, kui kasutada selle juures lääne-soome dialekti. Siis lasevad need mälestusmärgid – nii ruunid kui ka piltkirjad – end meile ja soomlastele arusaadavateks sõnadeks tõlgendada. Sellejuures peatumine viiks pikale.
Siirdume pigemini ühes autoriga muistsesse Kreekasse, kuhu meie hõimud eriti palju mälestusmärke jätnud.
Arheoloogide tõenduse järele purustati Kreeka paleed võõraste vallutajate käe läbi a. 1700. e. Kr. Varsti algas seal aga uuestisünd, renessanss. Kultuuri õitseng kestis umbes 300 aastat. Siis tuli Kreekamaalt ahenlased ja hävitasid Kreeka kultuuri lõplikult. Paleede purustajad olid hüksid Väike-Aasiast. Et aga hüksid ei olnud mere- ega rannarahvas, siis palkasid nad hüperborealaste (karelaste ja leleegide, „kaare“ või vibumeeste ja „laglede") käest laevad ja meeskonnad Kreeka vallutamiseks. Enne seda oli Kreekas Egiptuse (hami tõu) ja hüperborealaste segakultuur, nagu seda pildikiri tõendab.
Kreeka ristikujutise (risti-ideogrammi) kõlaline vaste oli L. See tähendab lääne-soome sõna elo, elu. Kreeka kuningate märk annab kõlalise vaste MR Minos või ka MRV. See tähendab eesti keeles: mineviku vormis: Kuningas läheb võitlusse.
Nõnda on veel mitmed teisedki piltkirjad Kreekas lääne-soome keelde tõlgitavad. Aga selle keele jälgi leidub isegi Egiptuses. Näiteks leidub seal üks hieroglüüf vanemast ajast, milles pildikiri tõlgitakse järgmisteks täheväärtusteks:
s'n–tj+k’ pw – pj + w’i + we’e + i – m’n – tj + r’k + k’r.
Sõnadesse laseb see end soome keeles nõnda tõlgendada:
Sants + kaipupi + vaja: ve'e, joenmyynti, loka + aja + ko'ole.
Tõlgendame need sõnad arusaadavamalt:
Santi – sant
kaipupi – kaibab, kaebab
vaja – liivi k. väoja ehk vaev, soome k. vaiva
Ve'e – vesi;
joenmytyynti – jõemünt
loka – mustus, sõnnik
aja – käskiv kõneviis verbist ajama;
lohole – alaleütlev kääne sõnast kohu; kohule ajama – vahule ajama. Kogu hieroglüüfi lause mõte oleks järelikult:
Sant kaebab vaeva (valu): vesi (uriin), jõemünth ja s... aja(gu) vahule!
Gleye arvamise järele on Egiptuses kauemat aega lääne-soome rahvad elanud, olles niihästi ülem- kui alamkihtideks. Mõnel ajajärgul on nad seal kõrvuti teiste rahvastega elanud.
Ürg-Egiptuse keeles on mitmuse tunnuseks „t", nagu soome ja eesti keeleski (viimases „d"). Ka ajasõna pööratud seal nagu soome keeles; omastava käände sufiks olnud nagu omastav asesõnagi, nagu C. A. Louhi omas uurimuses „The Delavare Finns" tõendab.
Pöördume tagasi Kreetasse. Uurijad avastasid seal silbikirja; iga silbi jaoks oli seal oma märk; umbhäälikule järgnes häälik; silpe oli n. n. B-kirjas umbes 60—70. Kui nüüd silpkirja dešifreerida, siis selgub, et enamik isikunimedest lõppes n e peale.
Teatavasti lõppeb ka eesti keeles palju sõnu silp ne peale (soome keeles nen). Inglise uurija Evans on silpi ne pidanud naissugu sufiksiks. Gleye annab talle selles mõttes järele, et kui ne figureerib Kreekas peamiselt naissoo nimedes, siis see sõna „naine" mõjul sündinud, missuguse sõna lõpp on ka ne. Eesti sufiksi ne juurde seltsib mõnigi kord veel diminutiivne või adjektiivne sufiks; nii moodustuvad lõpud: - ke - ne - li - ne; - la-ne; mi-ne; _ma_ne. Samasuguste sufiksite kuhjumist kohtame ka Kreeka silbikirjas. Eesti keeles on häälik õ säilinud, mis ka muistses Kreeta keeles olemas oli. (Kust tuli õ eesti keelde? Masing? Midagi siin ei klapi).
Gleye toob mõned sõnad silbikirjast, mille tähenduse inglise uurija Evans kindlaks määranud, ja näitab nende sõnade sugulust eesti või soome keelega. Siin mõned neist sõnadest:
Sokukene – poksiv; eesti sokukene;
Likilane – lähedus: eesti sõna ligi;
Ikeline – elatanud; eesti sõna igaline, ealine;
Konamine – kõnekeeles - kõnelemine.
Peale ne-lõpuliste sõnade leidub muistses kreeta keeles – ja-lõpuga sõnu ja need tähendavad enamasti nagu eestigi keeleski tegijat. Näiteks:
Lumoja (+ sarved) - nõid: soome lummaja.
Rikoja – riigivastane; eesti k. rikkuja.
Soreluja – suujataja, „suksetaja", ehk kui see kreeka sõna kahest juurest koosneb, siis võib siin arvesse võtta soome sõna luikaja – libilseja; nii siis: suksedel luikasa.
Kõa-soja – maja kaitse; siin tuleb arvesse võtta kaks sõna, milledest esimene vihjaks eesti sõnale koda (omastav koja, koa, kua, kõa) ja teine soome sõnale – suoja, kaitse.
Sõijaja – sõitja, ratsutaja.
Luja – tugev, kõva; soome keeles sama sõna.
Pulöaja – puulõhkuja, sõnast puu + lõhkuma.
Olgu siin seletuseks öeldud, et siin toodud Kreeta silpkirja sõnade tähenduse on andnud Evans või Sundwall, nende eesti- või soomekeelse päritolu aga seletab Gleye.
Eesti keeles on sufiksid tu ja tud; ka muistses kreeta keeles leidub sõnu nende sufiksitega, näiteks:
Setatu – ümberpöördu; eesti sõna segatu.
Kõritu – hääletu; eesti sõna kõri, kõritu.
Kösototu – karastatud; eesti s. kosutama, kosutatud.
Näiteid sarnaste sugulassõnade peale on Gleye raamatus antud palju rohkem. Edasi toob ta terve rea sõnu, mis sufiksita ja mis väga sarnased eesti või soome sõnadele. Toome siin mõne kreeka sõna ja selle järele eesti või soome vaste:
õla – õla;
õuna – õun;
õuto – soome outo; sealt eesti õud;
talo – talu;
muro – muru;
lopo – lõppu;
epo – soome hepo;
viha – viha;
põllu – põld;
vihu – vihk; viha viha j. p. t.
Liitsõnadest võiks näidetena tuua:
havama – hauamaa, kalmistu;
ninapo – niinepuu;
havöpo – haavapuu j. p. t.
Meie ei saa siin ruumipuudusel peatuda keerukate kreeka kujude ja piltkirjade tõlgendamisel, mida Gleye põhjalikult teinud, kasutades sealjuures nii Evansi kui Sundwalli suuri eeltöid.
Peame ka loobuma kuulsa Phaistose diskuse piltkirja tõlgendamisest. Tähendame ainult, et selle üli-keeruka piltkirja tõlgib Gleye mingisse lääne-soome ürg-dialekti. Ta arvab, et kreeka mälestusmärgid selles dialektis on „kirjutatud", mis aga eesti keelele oli lähem kui soome keelele. Edasi lausub ta: „Et suhted vana-kreeka ja eesti keele vahel väga lähedased olid, siis ei ole liialdatud, kui ütleme, et vana-kreeka dialekt oli lihtsalt praeguse eesti keele ürgdialekt. Nõnda on siis praegune eesti keel vanem kui 4000 aastat, piltkiri aga veel kaugelt vanem."
Vana-kreeka piltkirjad leiab Gleyel olevat lähedalt sarnased soome piltkirjadele.
Lõpetuseks peatub ta kreeka saagade juures ja leiab neis rohkesti lääne-soome sugemeid ja nimetusi. Attikast kutsus kuningas Minos kunstniku (Soome taiteilija) Daidalose Kreeta saarele suurt mausoleumi ehitama. Selle mausoleumi nimeks sai Minotauros. Et selle lossi juures ohvriloomi tapeti, siis lisasidki tolleaegsed ürgelanikud (pelasgid) Minos'ele juurde sõna taurus, soome teuras (ohverloom), eesti tõbras. Labyrint tuleb sõnast tapper, tapris, tabris (kirves), mis juures T on L-iks muutunud ja tähendas kohta, kus ohverdati ja selleks ohverloomi tapriga tapeti.
Nagu juba eespool nägime, on sõna Olümpos tuletatud soome juurest ylimp-, ylimm, ja tähendas ülimat, kõige kõrgemat kohta. Olümpos ja Olümpia on juba tuttavad teisest aastatuhaudest e.Kr. Järelikult olid juba pelasgid olümposega ühenduses olevate rahvakogumistega seotud. Esialgu kogunes sinna küll ainult Peloponnese (Lõuna-Kreeka) rahvas. Kuningas Oinomaose nimi on pelasgidelt pärit ja järelikult meilegi mõistetav kui oinamagu. Tema kiiver kujutas looma magu.
Pelasgide Zeus oli Velkanos. Kui lõpu nos ära võtame, saame soome sõna välke (eesti välk). Järelikult oli Velkanos välgujumal.
Oinomaos asus Piisa (Pisa) linnas Olümpose lähedal. Piisa tuleb sõnast piisk (omastav piisa).
Võime kreeka saagades veel teisigi nimesid ja sõnu leida, mis vihjavad pelasgide ehk lääne-soome ürgkeele päritolule.
Kõigest selgub, et lääne-soome rahvad Vahemere kultuuriringis muistsel ajal suurt osa on mänginud, samuti ka kogu Lääne-Euroopas. See oli lääne-soome põhi, millele rajati hilisem Euroopa kultuur, arvab Gleye. Sellest suurest muinasajast võivad tema arvamuse järele eesti ja soome rahvas oma vaimse kultuuri renessansiiks jõudu ja vaimustust ammutada.
Olgu siin veel tähendatud, et prof. Artur Gleyde suri Riias 5. veebruaril 1937. a. seitsmekümne aasta vanuses.
Ed. H.
LÕPP
Allikas:
Uus Eesti, nr. 72, 13 märts 1937 (link)
Uus Eesti, nr. 74, 15 märts 1937 (link)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar