Valguse ja varju kunst

"Ars magna lucis et umbrae, in 10. libros digesta" on Athanasius Kircheri (1602-1680) raamatu pealkiri. Kircher oli tuntud itaalia jesuiit, teadlane, kes kirjutas palju erinevaid teadusalaseid teoseid, sealhulgas raamatu "Ars Magna Lucis et Umbrae", mis käsitleb valgust ja varju.

"Ars Magna Lucis et Umbrae" on Kircheri teos, mis avaldati esmakordselt 1646. aastal ja see on süstemaatiline uurimus valguse ja varju kohta, mis sisaldab palju teaduslikke avastusi ja kirjeldusi optilistest nähtustest. Raamat on jaotatud kümnesse raamatusse, käsitledes erinevaid teemasid, nagu valguse loomus, valguse kiirus, varjutüübid, vikerkaar, varjude teke, peegeldumine, murdumine ja palju muud. See oli oluline teos 17. sajandi teadusmaailmas ja on tuntud kui üks varaseid ja mõjukamaid töid optika valdkonnas.

Sirvisin seda raamatut ja see tundub olevat väga põhjalik raamat, mis sisaldab endas geomeetrilisi jooniseid valguse ja varju kohta maailma mõistmisel, kuid mitte ainult. Raamat on ladina keelne ja seda täpselt tõlkida on üsna raske. Kuid, miks ma sellest blogi postituse otsustasin teha, selgub loo lõpu poole. Alustuseks, üks pildikene, mille taolisi ma olen ennegi näinud, kuid sellel pildil ei ole enam palju võimalust eksida, et siin on kujutatud DNA ahelat, mida sümboliseerivad kaks keerdus ussi.

Mis on Malta rist? See on kolmnurk või püramiid. Sümbolism on päris huvitav teema ja kui siin ühes teemas tegin ordenitest juttu, siis oli seal muuseumis palju riste, mida tähtsad mehed oma rinnas kannavad. Nüüd siis on mulle ka teada, mida see rist endast kujutab.

Muidugi ei puudunud ka sellest raamatust lameda maa projektsioon.

"Mors ultima linea" on ladina keelne väljend, mis tähendab "surm on viimane piir". See on väljend, mis viitab sellele, et surm on inimese elutee lõpp-punkt ning keegi ei saa sellest mööda minna. See võib olla ka meeldetuletus, et elu on habras ja tuleb seda hinnata ning mõtestada enne lõplikku hüvastijättu.

Kuid kogu eelnev on kukepea võrreldes sellega, mida nüüd siin põgusalt kirjeldan.

On üks teooria Kuu kohta. Nimelt on keegi kuskil väitnud, et kuu peegeldab Maa mandreid ja meresid. Ma pean paljusid vandenõuteoreetikute teooriaid jaburateks, sest ma oskan oma peaga mõelda ja nähtut analüüsida. No ei näe mina mingi valemiga kuu peegelduses Maa-kaarti. Paljud Youtube kanalite omanikud toodavad oma kanalitele videosid, et saada klikke. Mida rohkem klikke, seda rohkem raha. Seega tasub ettevaatlik olla nendest kanalitest saadava infoga. Minu juttudega olge samuti ettevaatlikud. Mina küll raha ei saa, aga tõepähe ei maksa midagi võtta. Minu jutud on tavaliselt ulmejutud ja väljamõeldised, mida võib võtta lihtsalt fantaasia-lugudena.

Nüüd siis raamatus nähtu üle, mis mind mõnevõrra hämmastas. Seal oli väga kummaline pilt Kuust.

See pilt meenutab tõesti peegeldust emakesest Maast. Euroopa on ära tuntav, Hispaania, Vahemeri ja isegi Skandinaavia koos Koola poolsaare ja Valge merega. Põhjapoolus, kus mõningate teadete järele asetseb "Meru" mägi, on eriti ilmekalt välja toodud. Eks see kaart ole mõnevõrra loppis, võrreldes tänapäeva kaartidega, aga 17. sajandi kohta paistab täitsa hea kaart olevat. 

Kuu peegelduse Maa kaardil on aga üks suur anomaalia, nimelt asub Atlandi ookeanis mingi tundmatu maa-ala. Mis see muu olla sai kui Atlantis.

Atlantis aga ei saanud ju olla Atlandi ookeanis kõigest 300-400 aastat tagasi. Eks see tundub utoopiline, aga kui panna alternatiivajaloolised faktid ritta, siis ma ei imestaks millegi üle, eriti kui võttes arvesse järgnevat, mida kohe näitan.

Kuidas paistab tänapäeval Kuu Maalt vaatlejale vaadates. 

Vot sedasi paistab. Vaadake nüüd seda nn "Põhjanaba"! See asub tänapäeval hoopis teises kohas kui vanasti, aga see ei saa ju ometi olla tõsi? Kuu pidavat näitama meile kogu aeg täpselt ja liikumatult ühte ja sama külge ja nii juba ajast-aega või olen ma millegist valesti aru saanud? 

Selle info valguses ja nagu raamatu pealkirigi ütleb (Valguse ja varju kunst) võis mõned sajad aastad tagasi olla kogu maailm hoopis teistsugune.

Olgu selle Kuu ja Maaga kuidas on. Loo lõpetuseks panen siia samast raamatust tõlke Kuu kirjelduse koha pealt, mis on minu meelest tabav ja hoopis erinev tänapäeva teadmistest. Kahjuks pole tõlke mõned sõnad kohati kuigi täpsed ja tuleb omal nuputada, mida on tahetud öelda. Eks see tekst on kohati mõnel kohal kontekstist välja ka rebitud, sest tervet raamatut ei oska ega jõuagi tõlkida.

Tõlge. 

Sellest lähtuvalt võib selgelt näha, et komeedid ja uute tähtede teke on seotud Päikese ja planeetide aurude jääkidega.

Kõige tõenäolisemalt ei saa päikesevalgust varjutada, kuna päikesevalgus ei saa pärineda päikesest, nagu nähtub sellest, et päikesevalgus poleks ühesuguse värvusega kõikjal, kuhu see langeb. Kui päikesevalgus pärineks päikesest, siis kõik paigad oleksid ühtlaselt värvunud ning kui üks värv muutuks, siis muutuksid kõik värvused korraga. 

Kuid need mõjud ei saaks tekkida ilma suure vastastikuse sarnasuse olemasoluta, sest vastastikuse mõju olemasolu ei saa olla ilma vastastikuse sarnasuseta, kuna jõudude vastastikuse toimimise ja vastastikuste tegevuste põhjuslik seos ei saa tekkida ilma vastastikuse sarnasuseta; ja vastastikuse sarnasuse olemasolu põhineb ainult sellel, kui väga sarnased nad on vastavalt nende olemuslikule sarnasusele ja vastavalt sellele, kuidas nende jõud toimivad ja nende tegevused sünnivad. Kuna Kuu on Maa vastand. 

LÕPP

-----------------------------------------

Kommentaar:

Ma enne korra juba mõtlesin, et raamatus on Kuu pilt tagurpidi, aga ei pööranud suurt tähelepanu ja nüüd vaatasin uuesti üle ning tundubki, et nii on. See muudab mõneti loo sisu, aga ümber ei hakka midagi kirjutama. Inimsilm keerab samuti nähtu teistpidi enne kui aju selle meile jälle õigeks pöörab. Lihtsalt infoks ja mõtiskluseks.