Pole tükimat aega "tähtsama" mõttetööga tegelenud ja seda erinevatel põhjustel. Esiteks, on kevad ja kaugel see suvigi on ja teiseks, on olnud vaja puhata kirjutamise ja uurimiste vahele. Algavat teemat ma olen tegelikult ka käsitlenud oma raamatus oma kogemuste põhjal, kuid vast ei ole paha see nüüd eraldi teemana siia välja tuua. Võtan loo aluseks ühe vana ajalehe artikli, kuid õpetuse toon välja oma kogemuste põhjalt. Hetkelisse teadvuse avardunud seisundisse saab tõenäoliselt igaüks minna ja tuua temale endale vajaminev info "otse allikast" koju kätte. Mingi probleemi või mõistatuse üle pingsalt juureldes ja lahendust otsides, võib saada sellele lahenduse, kui sellest korraks lahti lasta. Vastus või vastused saabuvad tavaliselt pool-une, puhke või rahulikus seisundis täiesti äkki, ilma teemale mõtlemata. Nüüd on vaja osata need vastused kinni püüda ja endale söödavaks teha. Katsun seda selgitada etapiviisiliselt (mitte et mina geenius oleks, aga nii see käib). Esmalt pean veel mainima kõige tähtsama, et see tegevus saab õnnestuda ainult ülima pühendumuse juures ja mõte peab vaba olema endale kasu õngitsemisest. Ülejäänu on kõik õpitav. Igaüks saab olla geenius, kui need punktid täpselt täita.
Tavaliselt püstitatud lahendamata küsimus või probleem uurimisega täit vastust ei saa, kuigi võib tunduda, et ollakse lahendusele lähedal. Näiteks, teadlased maadlevad mõne matemaatilise võrrandiga või mõni helilooja/kunstnik proovib luua meistriteost või mina otsin ajaloo tumedaid laike ja loogilist järjekorda füüsilisel tasandil või mõtlen virtuaalse eluolu võimalikkusele läbi kvantfüüsika olemuse.
2. Tuleb pauside või puhkehetkede vahel teemast täielikult lahti lasta või sellest ennast välja lülitada. Õhtul sängi pugedes või hommikul ärgates või mõnel muul puhkethetkel looduses või kus iganes, võivad ootamatult vastused saabuma hakata.
3. Ja viimaseks, kõige raskem osa. Tuleb ära tabada hetk ja vastus/ed kinni püüda ja mõtestada. Vastus võib saabuda nagu välk ja kahjuks, vastus võib kaduda nagu välk. Tuleb kohe saabunud vastust analüüsida ja probleemiga seostama hakata.
Kõige parem on saabunud vastus omale diktofoni lugeda, sest see on kiirem kui kirjutamine. Tänapäeva telefonidel on diktofon standarvarustusena kaasa pandud ja see ei tohiks olla probleem. Kuigi teinekord võib saabunud vastus väga imelik või isegi totter tunduda, siis ei maksaks seda ignoreerida, sest kui seekord vastuse sabast kinni ei saa, siis uuesti ei pruugi see sellele probleemile enam sellisel kujul saabuda. Oht vastuse kaduma minemises ongi see, kui seda ei mõtestata kohe enda jaoks lahti või ei panda kirja, eriti veel kui vastus saabub näiteks enne magama minekut ja hommikul justkui midagi meenub, kuid hommikul peetakse seda totraks ja unustatakse igaveseks. Sellisel juhul võib vast öelda, et täna hommikul ärkas sellest voodist "kaduma läinud geenius".
Mõtiskluseks lisan siia katkendi B.Kupfferi kirjutisest.
„Igasugune tegevus on vaatluse nõrgestus", ütles juba üks Kreeka mõttetark.
Mis on siis see teaduslik looming? Kui sünnivad suured teaduslikud leiutised, suured teooriad, mis aastasadasid meeli valitsevad?
Igal loomingul on intuitiivse loomingu iseloom; iga looming on fantaasia looming. Selles seisab ligidane sugulus teadusliku ja kunsti loomingu vahel. Vaatuslik teaduslik leiutis sünnib enamasti järgmisel viisil:
Esiteks tutvub teadlane oma ala peensustega nii palju kui seal juba teadusliku mõtte läbi kätte võidetud. Siis hakkavad tema vaimuilma ees võidetud vaatepiiril kujunema probleemid, saladused, mis kutsuvad leiutistele ja uutele võitudele. Neile võitudele tüürib siis ta teadlik mõtisklev aktiivsus. Kuid need teadlikud jõupingutused probleemi võita, ei too enamasti tulemusi.
Lahendus sünnib anderikaste isikute juures pärast, täitsa ootamatult, lööb lõkkele äkilise intuitsiooni näol.
Sarnane on teadusliku loomingu protsess üldjoontes kõigil aladel, olgu see võrdlev keeleteadus, ajalugu, keemia, botaanika, maatemaatika. Ainuski enamvähem väärtuslik matemaatiline tõde pole leitud tõenduse, loogika teel.
Kuulus matemaatik Henri Poincare kirjeldas omas ettekandes Pariisi psühholoogia ühingule, kuidas tal tekkisid suured, viljakad ideed, mis ütlemata rikastasid matemaatilist teadust. Teadlikud jõupingutused, uurimise loogiliste meetodite tarvitamine loovad ainult konjunktuuri, lasevad mõista kogu probleemi raskust, kuid ei anna mingisugust olulist resultaati. Nad ainult, nagu seletab Poincare, annavad tarvilise tõuke teadlikule „minale" tema teaduseta ebateadlikuks loominguks. Probleemi lahendus, uued viljakad ideed, mis lahendusele viivad, sünnivad pärast, mõnikord hulk aega pärast teadlikke jõupingutusi ootamatult puhkamise, selgumise näol. Mõnikord jalutades või jutuajamisel, istudes kohvi tassi juures, puhkuse silmapilkudel, või nagu tähendab Poincare, väga sagedasti pool unises olekus. „Ideed ilmusid hommikul või õhtul, kui sängis lamasin", ütleb ta omas ettekandes.
Selle loomingu intuitsiooni ootamata lõkkele löömisele järgnevad alati sügavad affektiivsed läbielamised: triumfi, võidu tundmused, kõige suurema õnne tundmus, leitud probleemi lahenduse absoluutse tõepärasuse tunne. Nimetame seda ühe sõnaga loomingu vaimustuseks. Ainult selles affektiivses elemendis peituvadki suured teaduslikud ideed, uued leiutised, uued teooriad. Ja ilmuvad nad peaaegu ainult neile, kes janunevad nende järele nende eneste pärast, aga mitte mingisuguse isikliku tegeliku kasu pärast, mis neist võib saada.
„Aga kuidas", võib olla öeldakse mulle: „on ju olemas teaduslike ülesleidmiste meetodid; matemaatikas tõendused, järeldused, loogika; füüsikas, keemias eksperimentaalsed meetodid; on olemas ajaloo, keeleteaduse jne metodoloogia. Milleks siin vaimustus, intuitsioon, fantaasia?
Kui see nii oleks, siis võiks iga normaalinimese muuta loovaks teadlaseks, sest iga inimene võib ära õppida teadusliste uurimiste meetodid, nagu igaüks võib ära õppida mingisuguse ameti. Kuid sellest hoolimata jäävad suured teadlased, suured teaduslikud leiutised ikkagi haruldasteks, saatuse õnnelikuks anniks, mida ühegi dresseerimise abil välja kutsuda ei saa.
Meetoditel ja tõendustel on teine otstarve. Nad peavad intuitsiooni vilja korraldama, ühendama endiste ülesleidustega, tegema hõlpsasti ühendatavaks teistega. Nad on teadlasele seesama, mis kunstnikule tehnika. Nagu tehnika tundmine ei loo kunstnikku, samuti ei saa metodoloogiat tundes teadlaseks.
Olgugi, nagu ma tähendasin, et intuitsioonile alati järgneb probleemi lahenduse tõepärasuse tunne, kuid mõnikord see tunne, iseäranis teise järgu mõistustel, on siiski vale. Sellepärast on meetoodid tarvilikud veel intuitsiooni resultaatide revideerimiseks, järelekatsumiseks. „Meetodid on sarnased silla käsipuule, mis ei vii inimest edasi, vaid ainult hoiavad teda kukkumast". Nii ütleb filosoof Condillac (1715—1780).
LÕPP
Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 169, 29 juuli 1922 (link).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar