Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused

Taolisest ajaloost eestlaste kohta, millest algav jutt räägib, võib siit-sealt lugeda, kuid see pole kaugeltki valdav ajaloo kirjeldus. Tšuudidest rääkis midagi ka Vigala Sass (oli vist midagi seoses ürgemaga), kuid ma pole tema raamatuid lugenud.
Ma ei taha väita ei üht ega teist ajaloo kohta, sest igas siia blogisse riputatud/kirjutatud tekstist võib välja lugeda mingit tõde, kuid üldkokkuvõttes peaks seda kõike siiski ulmena võtma. 

Kunagi, kui ma selle blogiga alustasin, siis ma suure õhinaga lootsin ajaloo „suurt pilti“ enda jaoks kokku saada. Pean tõdema, et ma ei ole selles osas õnnestunud ja siingi paistab kehtivat vana tõde, et mida rohkem sa tead, seda vähem sa tegelikult tead. 

Blogi lood kipuvad minema nelja suunda, kus üks osa käsitleb ajalugu ja alternatiivajalugu. Teine osa minu mõtteid maailmast. Kolmandas suunas kirjeldan oma väikeseid rännakuid kuhu iganes ja neljas suund on info, mida antakse läbi filmide ja raamatute.

Vanasti meeldis mul vanu kaarte uurida ja teha väljasõite siia-sinna, et oma silmaga kohti üle vaadata. Eks katsun jätkata ja teha ka edaspidi väljasõite, kuid ma ei näe hetkel eeltöödega eriti vaeva ega pole enam kaarte uurinud. Katsun puusalt tulistada ja asju "näha" otse allikas ja pilti enda jaoks kokku panna, kui mõnda huvitavasse paika jõuan. 

Üks päev võtsin blogi statistika korraks lahti ja endalegi üllatuseks avastasin, et olen siia aegade jooksul laadinud üle 6000 pildi. Hästi ei tahaks nagu uskuda, aga üle ka ei viitsi lugeda. Miks ma aga järgneva loo siia panen, on see, et see näitab jälle anomaaliad, mille kohta eriti vist keegi midagi öelda ei oska. Ehk veel mäletate, kui eelmise aasta lõpul leiti Jõelähtme kandist mingisugune kivi, mille tekste isegi õpetatud pead lugeda ei osanud. 

Foto: ERR

Tuhlan ja loen aeg-ajalt ikka vanu ajalehti ja talletan enda jaoks põnevamat välja. Selle loo sissejuhatuseks sobikski väga hästi üks väike ajalehe artikli nupuke 1932. aastast. Nimelt, leiti Viljandimaal Kõo vallast 3 puudane (48kg) kivi, millele oli peale tärgeldatud kiri, mis meenutas Egiptuse hieroglüüfe (kiilkiri?). Loomulikult ei osanud keegi sellest kirjast midagi tarka välja lugeda ja taolisi kive, millele on tekst kirjutatud mõnes tundmatus keeles, on siin mail ikka päris palju leitud. Vist olen neid ajalehe nuppe lisanud Kriksatull II teema alla?

Seoses selle teemaga meenuvad ka kohe vanad aardeleiud üle Eesti, mis on teinekord sisaldanud araabia münte ja kui mõelda, et alles mõni sajand tagasi oli veel Narvas mingi Idamaade maja (vist oli pärsia maja), siis võiks ju küsida küsimuse, et kui tugev oli meie side araabia maailmaga ja missugune see side oli ning mis ajal? Paar postitust tagasi panin siia pildi ühest Tallinna vanalinna vanimast puidust uksest, millel olev tegelane meenutab samuti araablast või mongoli, kuid igal juhul mitte eestlast.

Teine lugu on muidugi transpordiga. Kuidas toimus transport? Näiteks öeldaks Henriku Liivimaa kroonikas, et eestlased omale leedukaid appi kutsusid (allikas: Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887). Mis moodi nad omale leedukaid Leedust appi kutsusid ja kas kaarikutega oli ikka otstarbekas nendele teedel liikuda? Teisest allikast võib lugeda, et näiteks väikese kaarikuga sõit Tallinnast Pärnusse võttis päevi aega. Nemad aga hüüdsid leedukaid appi ja sõid aasiast toodud tomateid. Kuidas siis ikkagi toimus kaupade vahetus idamaadega? See on tegelikult kõik juba vana teema ja uurimise all olnud. Nendele probleemidele on ka alterantiivajaloolisi lahendusi pakutud, kuid üks on päris kindel, enne teatud „aega“, oli Eesti ja terve maailma majanduse järg väga kõrgel tasemel. Mis keelt siin tegelikult räägiti ja kui palju olid need ammusel ajal elanud inimesed meiega sugulased, ei tea vist päris täpselt keegi.

Professor Baer (kahe kroonine) ütleb järgmist: 

„Vana aja sõbrad on viimati sunnitud tunnistama, et põhjamaa kõige vanematel rahvastel ise oma vaimuharidus oli, mis mitte Rooma ega Kesk-Euroopa hariduse mõju all ei olnud sündinud. Soome rahvad juba väga varasel vanal ajal suurele iseseisvusele ja kõrgemale hariduse astmele jõudsid, kui seda tänini on arvatud, ja nimelt oma laialdase kauplemise läbi Aasiamaaga, kuhu nad majapidamise produkte, kalleid nahku ja metalle müüsid..

Allikas:  Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887

Selle blogi lugudes võib leida infokilde araabia kartograafide ja teatmeteoste sisu kohta, milles on mainitud Eestit, kus elasid pikakasvulised inimesed jne. Alljärgnevas loos mainitakse tšuudide hauakividel kaamelite pilte olevat. Võib üsna julgelt arvata, et mingil ajal oli siin kliima hoopis soe ja tehnoloogia oli kujuteldamatul tasemel. Ühel vanal kaardil on kujutatud maa-ala, mis asus Eesti ja Uuralite vahel ja seda nimetati Hüperboreaks. Kas Hüperborea ei pidanud mitte kaugel põhjas asuma? Või asuski see maa hoopis põhjanabast kuni Eestini?

Aleksander Suure (u 300 eKr) ajastu aegne kaart.

Algavas kirjutises on ägedaid kirjeldusi tõelise ajaloo niidiotstest, mille blogi lugeja ilmselgelt kohe ära võib tunda. Nagu iga kirjutise puhul, tasub võtta sealt välja ainult oma, sest ka selle kirjutise puhul, on paljud asjad ja ajastud omavahel justkui segamini aetud.

Nagu juba ütlesin, ajaloo niidiotsi on omavahel päris raske kokku siduma hakata, kui toetuda alternatiivajaloo või ametlikule infole. Seepärast ongi see ulme.

Kunagi ammu olen Läti Henriku kroonika läbi lugenud, aga uuesti ei ole tahtnud seda kuidagi kätte võtta. Kuid allpool olevas 1887. aasta ajalehe artiklis on öeldud midagi kummalist, mis olevat justnimelt pärit Läti Henriku ajaraamatust (sel aal nimetati teda Heinrichiks, mis tuleb saksa mõjust).

Sakslaste siiatulemise ajal oli Eestimaa, võib ütelda, õitsvas olekus, rikas perekate külade ja kindluste poolest. Veel 1212. aastal, pärast seda, kui maa juba mitmel korral ära hävitatud oli, võis Heinrich Kareteni küla kohta Järvamaal rääkida, et see ilus, suur ja perekas olevat, kus ligi 8000 inimest öömaja võivad saada.

 

Allikas:  Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 5 oktoober 1887

8000 inimest võivad mingis suvalises Järvamaa külas omale öömaja saada! Mis küla see küll selline oli? Milline võis sel ajal (aastarav tasuks tähelepanuta jätta) välja näha terve Eestimaa? Arvatavalt oligi siis tegu kaunite kunstide ja suursuguste losside ajastuga, mille täielikku saladuse loori pole suutnud ükski alternatiivajaloolane veenvalt avada. Tõenäoliselt on see vastus tegelikult isegi selles blogis mingil kujul olemas, aga ikka proovivad seda informatsiooni segada ja varjutada hoopis teised infokillud, mis mõrandavad nii mitmeidki teooriaid.

Meie esivanemate kõige vanemad kirjutused (1887.a)

Näe laiad Laadoga lained,
Ja Soome lahe veed,
Ja tormis vahud kained,
Ja Maanselja harjandid —
Need lõhuvad Väinölät suurta
Ja rahvaid arusse,
Need kitkuvad sammo (Sampo on Ilmarise taotud imeriist „Kalevalast“) juurta,
Et ei juurdu see uueste!

Nii peame laulikuga hüüdma, kui praegusi Soome sugu rahvaid tähele paneme, kes laiali on valgunud, kellest osa Valge mere ääres, osa Soome lahe ääres, osa Volga randadel, osa veel kaugemal elab. Veed ja mäed lahutavad Soome sugu sestsaadik, kui ta õhates hüüdis:
Mu Isa, mul igav on Altai mägi
Ja Aasia arul ei ole mu hüid!
ja Aasia, Jenissei jõe äärsetest maadest, kus meie esivanemate kätki, lääne poole tungis suurt maailma vaatama, üle Uurali mägede Volga jõe äärde ja kui hiljem teised rahvad kannule tungisivad, sealt põhja poole, kus Soomlased ja Eestlased kaua aega Novgorodi ja Aunuse (Olonetsi) kubermangus asusivad, kuni slaavlased nad sealtki ära tungisivad, nii et üks osa Soome lahe lõuna poole — Eestlased — ja teine osa Soome lahe põhja poole — Soomlased — rändasivad.
Aga kust teame seda, et meie esivanemad muiste Altai mägestiku ligidal Jenissei jõe ümberkaudu Minusinski maakonnas on asunud ja sealt seesugust teed mööda praegusesse elupaika on rändanud? Sellest annavad meie esivanemate päralt olevad tööriistad, ehted ja muud sellesugused asjad selgesti aru, mida nimetatud teel igal pool leitud ja mida kaugemale praeguse elukoha poole jõuti, seda täielikumal järjel: peale selle aga veel kirjutused, mis meie esivanemate hauakividelt on leitud. Need kirjutused ei tunnista küll, missugust teed meie esivanemad Jenissei jõe äärest Europasse rändasid, küll aga kinnitab, et nad on seal elanud. Need kirjutused on kõige vanem kirjalik teadus meie esivanematest ja ulatavad kõige vähem 3000 aastat aega minevikku tagasi.

Need kirjutused tunnistavad siis, et meie esivanemad ammu juba kirjutamise kunsti on tundnud ja et see nii hästi eestlastele kui soomlastele enam kui 300 aastat tagasi esimeste raamatute trükkimisega alles tuttavaks ei ole saanud. Need kirjutused on, nagu nimetatud, haudadel ja et need hauad õpetatud meeste poolt haudadest leitud asjade järele ammu juba meie esivanemate haudadeks on tunnistatud ja et need hauad Siberi rahvaste poolt alati Tshudide haudadeks kutsutakse, ja et Tshudide nimega slaavlased ikka meie esivanemaid nimetavad, siis peavad need kivid ja kirjutused, mis neil Tshudide haudadel, meie esivanemate omad olema.
Need haua kirjutused puutusivad kõige esmalt kuulsale Soome elu uurijale M. A. Castrenile tema Siberi teekondadel silma ja ta hakkas neid terasemalt tähele panema. Castreni varane surm takistas aga tööd, enne veel kui Castren otsusele jõudis. Kaua aega seisivad need kirjutused unustuse rüpes, kuni nüüd viimasel ajal Soome riigi arheoloog professor J. R. Aspelin enese ülesandeks on teinud neist kirjutustest selgust saada.
Castreni kirjadest leiame nende haudade kohta Minusinski maakonnas järgmise teate: Selle arumaa on loodus niisama tasaseks ja paljaks teinud kui kõik muudki, aga inimesed on sellele üsna teise moe andnud. Nemad on arumaa kalmude künkaks muutnud, on arudele kõrgeid künkaid valmistanud ja küngaste ümber metsade suuremaid kive istutanud. Kõik seda öeldakse Tshudid teinud olevat ja selle pärast on nii hästi õpetatud kui õpetamata inimesed tavaliselt neid künkaid Tshudide küngasteks ehk Tshudi haudadeks nimetanud.
Palju neist kividest on meeste ja naisterahva nägudeks raiutud. Mõne korra leitakse hauakivide külgede peal ka loomi, otsekui märgiks, et hauas puhkaja on karjakasvataja olnud: kaamelite kujud tähendavad, et surnud on kaupmees, kellel palju teekonda ees olnud jne. Meie päevil tuntakse veel umbes 30 hauakivi, mille küljed täis selgeid kirjutusi on. Aga mis need kirjutused tähendavad, seep see küsimus ongi. Riigi arheoloog professor J. R. Aspelin on juba paar aastat neid kirjutusi uurinud, kuid neist aru pole ta senini saanud. Raskust uurimiseks teeb see, et tänini veel liig vähe hauakivide ärakirju meie maal saadaval on. Härra Aspelinil ei ole rohkem kui neli ärakirja, millest pealegi teadmata, kui suure hoolega need hauakivide kirjutuste järele on valmistatud.
Kirjutuse tähed, nagu nende ridade kirjutaja neid ärakirjades näinud, on õige lihtsad, enamisti sirged kriipsud ja koogud ja tuletavad elavasti meie randades pruugitavaid õamärkisid meelde. Ülepea on mõnda tähte, mis õiumärkidega täieste ühte lähevad. Tähed on väga hoolsasti kividesse raiutud, 2 ja 3 millimeetrit.
Neis neljas hauakivis, mis riigi arheoloogil J. R. Aspelinil ärakirjas näha ja uurida olnud, on üleüldse 848 märki. Isetähtede arv aga ei ole suurem kui 43, millest veel võib kaks isesugust vahepistet lahutada ja peale selle veel 3 märki, mis vist numbrid tähendavad. Kõige rohkem leitav täht ilmub kirjutustes 55 korda, selle järele tuleb teine 50 korda, kolmas 44, neljas 41, kaks tähte 30 korda jne.
Üks asi, mis need kirjutused silmale iseäralikult selgeks teeb, on see, et siin tavaliselt nagu vanades kiriku kirjutustes aina sõnad kahe risti sarnase vahemärgiga teineteisest on lahutatud. Sel viisil on ka hõlbus sarnaseid sõnu leida. Sagedasti on niisugustel sõnadel ometi teine lõpp. Üks sõna, millel 5 tähte, leitakse neis kirjutustes 9 korda. Kui niisugustes ühesugustes sõnades mõne korra üks täht teise asemele astub, siis võib arvata, et niisugune vahetav täht sõna kõvendust või pehmendust tähendab. Sagedasti peab aga sõnu võrreldes selle otsuse tegema, et mõni täht võeriti on ära kirjutatud.
Neid kirjutusi võrreldes olen mina sellele otsusele jõudnud, kirjutab riigi arheoloog J. R. Aspelin, et seda niisama nagu vana-kreeka kirjutustki paremalt poolt pahemale poole peab lugema, aga väikse Kemjõe ääres on kaljukirjutus seda moodi, et see vasta oksa lugemist näitab nõudvat. Ses kirjutuses on 146 tähte. Kas kirjutusviis siin on hakanud teiseks minema, või on süü ärakirjas, mis nii suure hoolega ei ole tehtud, et uurija nendega iga pidi rahul võiks olla, seda ma ei tea. Selge aga on, et nende kirjutuste lugemine ripub nii umbes 38 tähe nime ja väärtuse ülesleidmises. Ja see ülesleidmine ei ole meie ajal enam võimatu, kui aga kirjutused heades ärakirjades aiamaadelt õpetatud meeste kätte jõuavad. Ainult Minusinski muuseumis olevast 5 hauakivist on vähegi kõlblikke ärakirjutusi. Neist tõi Castren 1847.a kolm kivi Schuschinski vallavalitsuse kätte hoiule, aga teadus ei saanud sest kasu, sest üks on puruks läinud ja teise kivi tähed kulutas vallavanem kirve ihumisega ära. Suuremalt jaost kividest on nüüd ainult lühike teade, mis paigus arumail neid on nähtud. Ja teisi kivide asukohti teavad talupojad.
Nii palju kui Castreni ja Radlovi uurimistest on selgunud, on need hauad Minusinski arumaadel pronksiaja rahva mälestusmärgid, sellesama rahva, kelle maha jäätud vase ja kulla kaevandused Altais ja Uuralis venelased paar tuhat aastat hiljem oma kasuks on tarvitanud.
Minu meelest, ütleb professor Aspelin, ei võinud see rahvas keegi muu olla kui Soomesugu enne laialelagunemist. Pronksiaja enam kehitunud moed Uurali läänepoolsetes maades tunnistavad, et see rahvas enne pronksiaja lõpetust Altailt lääne poole laiali on lagunenud Volga ja Kama jõeni. Ju paarsada aastat enne Kristuse sündimist õppis see rahvas rauda tarvitama ja valmistas esimesed rauast sõjariistad sedasama moodi nagu endised pronksist sõjariistad.
Jenissei ääres ei jõudnud selle rahva rauaaeg ennast enam kehitada. Aga Kama jõe kehitas selle endise pronksiaja rahva raua aeg ikka enam ja enam ja ulatas viimaks Soomesugu hariduse märgina Läänemere äärde. Lõuna Venemaal on jälle inimeste kujude sarnaseks tehtud pildisambad lõppeva Pronksiaja ja algava raua-aja kalmudel kõige rohkem silmapaistvad jäljed Jenisseilt ära rännanud pronksiaja rahva rändamisest lääne poole.
Kui me veel Soomesugu maateaduslikku aset mongoolaste ja slaavlaste vahel meelde tuletame, ütleb härra J. R. Aspelin, siis selgineb ju sellest, et hiinlased, bolgarlased, avarlased, katsarlased ja magyarlased, kes Uurali ja Volga üle tungides suure rahvarändamise eesridades käisivad, Soome sugu olivad.
Teised sellesama rahva liikmed pöörasid aga põhja poole ja jäivad Uurali ja Läänemere vahele asuma, kuni nad Läänemere äärde kindla eluaseme võtsivad.
Meie esivanemate hauakirjutused arvab riigi arheoloog J. SR. Aspelin kõige vähemalt nagu tähendatud 3000 aastat vanad olevat. Need viivad meid siis kaugemale muistse aja sisse tagasi kui ükski muu teadus, Ainus õnnetus on veel, et neid hauakujutusi lugeda ei osata. Siiski, nagu enne tähendatud, loodab prof. J. R. Aspelin sellegi paha üle kergesti võitu saavat, kui rohkem kirjutusi võrrelda võidakse. On ometi õpetatud mehed Ninive ja Babüloonia noolepea kirjutustest ja mõnest muust mõistatusest jagu saanud, miks ei peaks nad siis meie esivanemate muistsetest kirjutustest jagu saama. Kui see sünnib, siis oleme teaduse väljal suure sammu edasi astunud ja me saame esivanematest veel mõne tuhande aasta pärast teadust. See on tõesti armas sõnum igale muistse aja uurijale.
Nii kui enne nimetatud, peab rohkesti haua-kirjutusi võrdlema, kui neist õiget aru kätte tahetakse saada. Võrdlemiseks puudub aga ainet, sest võrdlemiseks on praegu kõigest alles 4 ärakirja ja needki on puudulikult tehtud.

LÕPP

Allikas: Oma Maa : teaduste ja juttude ajakiri, 2 november 1887

Naissaar = Amatsoonia?

Algava põhiloo kopeerisin siia ühest vanast Eesti ajalehest. Lühendasin seda küll mõne lause võrra, kuid tätsama jätsin sisse. Mul on hea meel näha, et taolisi julgeid oletusi, on vanades ajalehtedes üpris palju leida. 

Ma olen palju kordi Naissaart külastanud ja risti-põiki selle saare läbi käinud. Olen kohalikega vestelnud ja Naissaare ajalugu põgusalt uurinud, kuid sellest legendist ei tea tõenäoliselt paljud inimesed midagi. Küll oleks uhke, kui seda saart jälle selle legendiga tutvustama hakatakse. 

Algavas jutus on palju muudki põnevat, nagu näiteks koerakoonlased, kes elasid Venemaal ja merekoletised, kellest Läänemeri kubises. Koerakoonlaste kohta on välja toodud väga huvitav kirjeldus. Neil olevat asunud pea rinnus ja nad "haukusid" sõnu.

Nagu ikka, kui midagi uurin, siis lähen teinekord põhiteemast mõnevõrra välja, sest ma ei pea otstarbekaks teha igast väikesest infokillust eraldi lugu. Leidsin väga huvitava pildi Naissaare kohta, mille kohta ma ütleks, et see ei saa olla tõsi. Äkki on mingi eksitus ja kunstnik on Naissaare asemel hoopis mingit muud maad joonistanud? Kui see aga on tõepoolest Naissaar, siis klapib tegelikult kõik alternatiivajalooga.

 

Naissaar Island Estonia Old print Nargen Piazza 1854

 

Ma kuidagi ei tahaks uskuda, et selline tihe hoonestus oli sellel saarel 1854ndal aastal. Loss, kirikud, tornid, veski jne, kuid üks on selge, 19. sajandi keskpaigas või alguses on juhtunud midagi. Pinnas on ümber paisatud, ebamäärased pinnasekuhjatised on igal pool ning suuri puid ei ole, puha lage maa. Nüüd aga põhijutu juurde.

 

Muistne naisteriik ja Naissaar 

Endisaja autorite kummalised teated Läänemere amatsoonidest.

Raseduspõhjused Bremeni Aadama järele.

Noolele" kirjutanud Juhan Libe.

Salapärane naistemaa, mis olevat muistsel hallil ajal asunud siin põhjamaal, kuski Eesti läheduses. Seda mainivad õige mitmed allikad.
Osalt ainult mainivad. Kuid ei puudu ka ligemaid teateid. Üldised, luulelennulisemad ja selletõttu vähem arvestatavad on näiteks jutud naissõdureist jne. Saxo Grammaticus laseb kuulsas Bravalla lahingus slaavlaste jõuke juhtida naiskangelastel j. p. m.

Kuid tähelepanu pälvib juba Tacituse teade, kes jutustab „sitoonidest“, et neid valitsevat üks naine. „Niiväga," kurdab Tacitus, „on nad mandunud mitte ainult oma vabaduse, vaid ka orjusegi poolest." Sitoonid elasid Tacituse järele kuskil Läänemere ümbruses, Skandinaavia või Balti maal, kuskil rootslaste ja aestide naabruses. Rooma ajalookirjanik Tacitus elas a. 55 —117 p. Kr. Nii tema, kui ka mitmed varasemad ja hilisemad teated on liiga umbmäärased ja lühikesed asja selgitamiseks.
Kuid juba pikemalt peatub asja juures Bremeni vaimulik toomskolastik Aadam, kes elas umbes keskmise vahemaa kaugusel meist ja Tacitusest 11. sajandil. Bremeni Aadam jutustab oma Hamburg-Bremeni piiskopkonna ajaloos: „Samuti pidavat Läänemere vetes asuma amatsoonid. Seal, kus nüüd leidub naiste maa. Need pidavat mõnede teadete järele saama ihuvilja vee nautimisest. Teised aga jutustavad, et nad saavat rasedaks neid aegajalt külastavaist kaupmeestest. Või vangidest, keda nad enese juures pidavat. Või koletistest, kes seal haruldased pole. Ja seda pean ka mina uskumisväärilisemaks. Ja kui neil siis sünnitamine tuleb, siis on need sünnitised, kui nad on meessugu, n. n. koerakoonlased, kui aga naissugu, siis kaunimad tüdrukud. Nad elavad ühes ja põlgavad läbikäimist meestega, keda nad, kui need nende juurde tulevad, löövad mehises võitluses tagasi. Koerakoonlased aga on olevused, kelledel pea on rinnus. Venemaal on neid sagedasti vangis näha, ja sõnu hauguvad nad."

Kuna ka kõige fantastilisematel juttudel sagedasti ei puudu oma tõetuumik, siis ka Bremeni Aadama eelolevat teadet on püütud mitmeti selgitada ja otsida neid elemente, mis on tõuke andnud sellise jubeda pildi konstrueerimiseks. Et mingisugune alus peaks asjal olema, seda aitavad kinnitada ka mitmed skandinaavia pärimused, mis mõnigi kord üht- või teistviisi mainivad, nagu eelpoolgi märgitud allikad, ühte ja teist sellesarnast.

Üldiselt on uurijad arvanud asja juures peituvat lihtsalt keelelisest tõlgendamist, vääriti tõlgendamist või arusaamatust. Nimelt Põhja-Skandinaavias ja Põhja-Soomes pidi omal ajal asuma üks soome hõim, kainulased, rootsi keeles kvenid. Kainulaste maa, rootsi keeles Kvenland, võis Bremeni Aadamal arvamuse tekitada, et siin on tegemist „tüdrukute maaga", sest „kvinna" on rootsi keeles „tüdruk". Ja „Kvenland" oleks siis Aadama arvates tähendanud „Kvinnlandi", „terra feminarumit", „naistemaad".
Jah, isegi koerakoonlaste, peninukkide küsimus Aadamal oleks seletatav vale filoloogitsemisega, kainulaste, kveenide nime tõlgendamisega. Kreekakeelne „kyoon", ladinakeelne „canis", mis tähendavad koera, võisid ka „kainulaste" nime segada. Nii et „kainulane" võis tähendada nii tüdrukut („kvinna"!) kui koera („canis"!) selle järele, mis soost ta oli.

Ometi on aga Bremeni Aadama uurijad isegi möönnud, et Aadama „terra feminarum", „naistemaa" mujal ühes ja teises sündmuse kirjelduses näib siiski asuvat kuski rohkem lõuna pool, kui seda olid ainult kainulaste alad. Ja sellepärast muutub küsitavaks, kas on kogu loo aluseks siiski ainult keeleteaduslik akrobaatika.
Liiga vähe on senini rõhku pandud ühele palju tähtsamale allikale, mis muidu oma andmete poolest on palju täpsam kuigi neid on raske lugeda, sest allikas on araabiakeelne, ja selletõttu nimed jne. on väga umbmäärased.

See allikas on araablase Abu Abd-Allah Muhammed al-Idresi „Maailma maade teadus", mis valmis sai a. 1154 Sitsiilia saarel selle kuninga Roger II ülesandel, kelle juures Idrisi oli õuegeograafiks.
Peale Rootsi, Soome ja Eesti kõneleb see maateadus väga selgesti just ka Naistemaast. Enne veel küll madžuude maast. Uurijad ei ole küll veel täiesti selgusele jõudnud, mis nende madžuude all tuleb mõista, kuid Madžuumaa järgneb kohe Eesti kirjeldusele. Peab selle ligidal, kas või selle osa, olema.
Madžuudeks nimetab Idrisi ka Läänemere amatsoone. Nimelt kinnitab Idrisi selge sõnaga, et naisetarid asuvat saarel, Läänemere saarel: „Selles uduses ookeanis (Läänemeres) on suur hulk mahajäetud saari. Asustatud saartest on kaks, mis kannavad amatsoonide, madžuude nime. Läänepoolne on ainult meestele. Sellel ei ole ühtki naist. Teine on asustatud naistest. Ja seal ei leidu ühtki meest. Iga aasta läbistavad mehed oma paatidega kanali, mis ühtesid lahutab teistest. See sünnib kevadisel ajal. Siis otsib iga mees enesele naise, elab temaga kokku ja jääb temaga teatud arv päevi, ligikaudu üheks kuuks. Peale selle lähevad mehed oma saarele tagasi. Sinna jäävad nad kuni järgmise aastani, kuni eelmainitud hooajani, siis lähevad nad uuesti naiste saarele. Teevad nendega sama, mis eelmisel aastal. See tähendab, et mees jääb oma naisega ligikaudu üheks kuuks, siis nad lähevad tagasi oma saarele. See on, mida igaüks neist teeb: see on nende juures seatud, on juurdunud tava nende seas."

Tegin Tallinnale, Naissaarele ja Haapsalule punased ringid ümber, et paremini orienteeruda. Tegu on väidetavalt 1584. aasta kaardiga ja vähemalt selle kaardi järele ei klapi araablase oletus, et nii naiste- kui meestemaa olid omavahel mingi kanaliga ühendatud. Kuid teated on udused ja rannajoon oli vanasti hoopis midagi muud. Võib oletada, et meestemaa võis olla Osmussaar. Haapsalu asub sellel kaardil samuti saarel. Olevat ju isegi Peeter 1 seda kanalit mööda sõitnud.

Kuigi Idrisi maateadusele võiks üldiselt ette heita vaid liigset jumekast, reljeefsust, mis vahest tundub liialdusena, on ta üldiselt näiteks Eestimaa kirjelduse puhul, mida nende ridade kirjutaja mujal on käsitanud, siiski õige asjalik ja asjatundlik.
Ometi ei julge veel väita, et Idrisi jutustus peaks ka amatsoonide suhtes just sõnasõnaliselt võetav olema.

Ei saa siinjuures aga ka mitte täitsa kategooriliselt eitada teist võimalust, millele juhib teatud määral ka võrdlev rahvateadus - et võisid olla eriasundused naistele ja meestele, umbes nagu ürgrahvaste juures eri poissmeeste ja abiellumisealiste tüdrukute ühiselamud. Liiga vähe on andmeid asja lõplikuks otsustamiseks.
Kuid nii või teisiti pärimus naiste maast ja naiste riigist, kui püüda selle asupaika määrata, eks see tõsta üles ka meie Naissaare, Tütarsaare, Sõsarsaare jne. nimede küsimuse? Läänemere naisamatsoonid meie naiskodukaitse sõjakad esiemad on igatahes pärandanud sellise traditsiooni, mille jume ei tohiks vähendada aastasajad.

Allikas Nool (Tartu), nr. 84, 4 juuli 1931.

LÕPP