Algava põhiloo kopeerisin siia ühest vanast Eesti ajalehest. Lühendasin seda küll mõne lause võrra, kuid tätsama jätsin sisse. Mul on hea meel näha, et taolisi julgeid oletusi, on vanades ajalehtedes üpris palju leida.
Ma olen palju kordi Naissaart külastanud ja risti-põiki selle saare läbi käinud. Olen kohalikega vestelnud ja Naissaare ajalugu põgusalt uurinud, kuid sellest legendist ei tea tõenäoliselt paljud inimesed midagi. Küll oleks uhke, kui seda saart jälle selle legendiga tutvustama hakatakse.
Algavas jutus on palju muudki põnevat, nagu näiteks koerakoonlased, kes elasid Venemaal ja merekoletised, kellest Läänemeri kubises. Koerakoonlaste kohta on välja toodud väga huvitav kirjeldus. Neil olevat asunud pea rinnus ja nad "haukusid" sõnu.
Nagu ikka, kui midagi uurin, siis lähen teinekord põhiteemast mõnevõrra välja, sest ma ei pea otstarbekaks teha igast väikesest infokillust eraldi lugu. Leidsin väga huvitava pildi Naissaare kohta, mille kohta ma ütleks, et see ei saa olla tõsi. Äkki on mingi eksitus ja kunstnik on Naissaare asemel hoopis mingit muud maad joonistanud? Kui see aga on tõepoolest Naissaar, siis klapib tegelikult kõik alternatiivajalooga.
Salapärane naistemaa, mis olevat muistsel hallil ajal asunud siin põhjamaal, kuski Eesti läheduses. Seda mainivad õige mitmed allikad.
Osalt ainult mainivad. Kuid ei puudu ka ligemaid teateid. Üldised, luulelennulisemad ja selletõttu vähem arvestatavad on näiteks jutud naissõdureist jne. Saxo Grammaticus laseb kuulsas Bravalla lahingus slaavlaste jõuke juhtida naiskangelastel j. p. m.
Kuid tähelepanu pälvib juba Tacituse teade, kes jutustab „sitoonidest“, et neid valitsevat üks naine. „Niiväga," kurdab Tacitus, „on nad mandunud mitte ainult oma vabaduse, vaid ka orjusegi poolest." Sitoonid elasid Tacituse järele kuskil Läänemere ümbruses, Skandinaavia või Balti maal, kuskil rootslaste ja aestide naabruses. Rooma ajalookirjanik Tacitus elas a. 55 —117 p. Kr. Nii tema, kui ka mitmed varasemad ja hilisemad teated on liiga umbmäärased ja lühikesed asja selgitamiseks.
Kuid juba pikemalt peatub asja juures Bremeni vaimulik toomskolastik Aadam, kes elas umbes keskmise vahemaa kaugusel meist ja Tacitusest 11. sajandil. Bremeni Aadam jutustab oma Hamburg-Bremeni piiskopkonna ajaloos: „Samuti pidavat Läänemere vetes asuma amatsoonid. Seal, kus nüüd leidub naiste maa. Need pidavat mõnede teadete järele saama ihuvilja vee nautimisest. Teised aga jutustavad, et nad saavat rasedaks neid aegajalt külastavaist kaupmeestest. Või vangidest, keda nad enese juures pidavat. Või koletistest, kes seal haruldased pole. Ja seda pean ka mina uskumisväärilisemaks. Ja kui neil siis sünnitamine tuleb, siis on need sünnitised, kui nad on meessugu, n. n. koerakoonlased, kui aga naissugu, siis kaunimad tüdrukud. Nad elavad ühes ja põlgavad läbikäimist meestega, keda nad, kui need nende juurde tulevad, löövad mehises võitluses tagasi. Koerakoonlased aga on olevused, kelledel pea on rinnus. Venemaal on neid sagedasti vangis näha, ja sõnu hauguvad nad."
Kuna ka kõige fantastilisematel juttudel sagedasti ei puudu oma tõetuumik, siis ka Bremeni Aadama eelolevat teadet on püütud mitmeti selgitada ja otsida neid elemente, mis on tõuke andnud sellise jubeda pildi konstrueerimiseks. Et mingisugune alus peaks asjal olema, seda aitavad kinnitada ka mitmed skandinaavia pärimused, mis mõnigi kord üht- või teistviisi mainivad, nagu eelpoolgi märgitud allikad, ühte ja teist sellesarnast.
Üldiselt on uurijad arvanud asja juures peituvat lihtsalt keelelisest tõlgendamist, vääriti tõlgendamist või arusaamatust. Nimelt Põhja-Skandinaavias ja Põhja-Soomes pidi omal ajal asuma üks soome hõim, kainulased, rootsi keeles kvenid. Kainulaste maa, rootsi keeles Kvenland, võis Bremeni Aadamal arvamuse tekitada, et siin on tegemist „tüdrukute maaga", sest „kvinna" on rootsi keeles „tüdruk". Ja „Kvenland" oleks siis Aadama arvates tähendanud „Kvinnlandi", „terra feminarumit", „naistemaad".
Jah, isegi koerakoonlaste, peninukkide küsimus Aadamal oleks seletatav vale filoloogitsemisega, kainulaste, kveenide nime tõlgendamisega. Kreekakeelne „kyoon", ladinakeelne „canis", mis tähendavad koera, võisid ka „kainulaste" nime segada. Nii et „kainulane" võis tähendada nii tüdrukut („kvinna"!) kui koera („canis"!) selle järele, mis soost ta oli.
Ometi on aga Bremeni Aadama uurijad isegi möönnud, et Aadama „terra feminarum", „naistemaa" mujal ühes ja teises sündmuse kirjelduses näib siiski asuvat kuski rohkem lõuna pool, kui seda olid ainult kainulaste alad. Ja sellepärast muutub küsitavaks, kas on kogu loo aluseks siiski ainult keeleteaduslik akrobaatika.
Liiga vähe on senini rõhku pandud ühele palju tähtsamale allikale, mis muidu oma andmete poolest on palju täpsam kuigi neid on raske lugeda, sest allikas on araabiakeelne, ja selletõttu nimed jne. on väga umbmäärased.
See allikas on araablase Abu Abd-Allah Muhammed al-Idresi „Maailma maade teadus", mis valmis sai a. 1154 Sitsiilia saarel selle kuninga Roger II ülesandel, kelle juures Idrisi oli õuegeograafiks.
Peale Rootsi, Soome ja Eesti kõneleb see maateadus väga selgesti just ka Naistemaast. Enne veel küll madžuude maast. Uurijad ei ole küll veel täiesti selgusele jõudnud, mis nende madžuude all tuleb mõista, kuid Madžuumaa järgneb kohe Eesti kirjeldusele. Peab selle ligidal, kas või selle osa, olema.
Madžuudeks nimetab Idrisi ka Läänemere amatsoone. Nimelt kinnitab Idrisi selge sõnaga, et naisetarid asuvat saarel, Läänemere saarel: „Selles uduses ookeanis (Läänemeres) on suur hulk mahajäetud saari. Asustatud saartest on kaks, mis kannavad amatsoonide, madžuude nime. Läänepoolne on ainult meestele. Sellel ei ole ühtki naist. Teine on asustatud naistest. Ja seal ei leidu ühtki meest. Iga aasta läbistavad mehed oma paatidega kanali, mis ühtesid lahutab teistest. See sünnib kevadisel ajal. Siis otsib iga mees enesele naise, elab temaga kokku ja jääb temaga teatud arv päevi, ligikaudu üheks kuuks. Peale selle lähevad mehed oma saarele tagasi. Sinna jäävad nad kuni järgmise aastani, kuni eelmainitud hooajani, siis lähevad nad uuesti naiste saarele. Teevad nendega sama, mis eelmisel aastal. See tähendab, et mees jääb oma naisega ligikaudu üheks kuuks, siis nad lähevad tagasi oma saarele. See on, mida igaüks neist teeb: see on nende juures seatud, on juurdunud tava nende seas."
Kuigi Idrisi maateadusele võiks üldiselt ette heita vaid liigset jumekast, reljeefsust, mis vahest tundub liialdusena, on ta üldiselt näiteks Eestimaa kirjelduse puhul, mida nende ridade kirjutaja mujal on käsitanud, siiski õige asjalik ja asjatundlik.
Ometi ei julge veel väita, et Idrisi jutustus peaks ka amatsoonide suhtes just sõnasõnaliselt võetav olema.
Ei saa siinjuures aga ka mitte täitsa kategooriliselt eitada teist võimalust, millele juhib teatud määral ka võrdlev rahvateadus - et võisid olla eriasundused naistele ja meestele, umbes nagu ürgrahvaste juures eri poissmeeste ja abiellumisealiste tüdrukute ühiselamud. Liiga vähe on andmeid asja lõplikuks otsustamiseks.
Kuid nii või teisiti pärimus naiste maast ja naiste riigist, kui püüda selle asupaika määrata, eks see tõsta üles ka meie Naissaare, Tütarsaare, Sõsarsaare jne. nimede küsimuse? Läänemere naisamatsoonid meie naiskodukaitse sõjakad esiemad on igatahes pärandanud sellise traditsiooni, mille jume ei tohiks vähendada aastasajad.
Allikas Nool (Tartu), nr. 84, 4 juuli 1931.
LÕPP
madžuud = tšuudid ?
VastaKustutaHea tähelepanek :)
Kustuta