Külaskäik Fotomuuseumisse ja Linnamuuseumisse 10.02.2023

Juhtus üks vaba päev, ja kohe sedasi, et olin parasjagu samal ajal Vanalinnas. Palgapäev oli ka juba olnud ja muuseumide pileti lunastamisel hätta ei oleks jäänud. Mõeldud-tehtud. Ajasin vammused selga ja hakkasin suvaliselt astuma. Jäi ette Pühavaimu kirik ja kuna uks oli kutsuvalt lahti, siis astusin ka sisse. Mis siis, et ma alles hiljuti seal käinud olin. Lunastasin pileti, 2 euri küsisid. See on tegelikult naljanumber, lasku siis juba tasuta sisse või küsigu vähemalt ümmargune number, näiteks 5. Viiekas tegelikult oleks natuke palju olnud selle eest küsida jah, nii et las olla ikka 2.

Peale kirikus nähtut, astusin kirikust välja ja tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse. Kinni oli, avatakse alles aprilli lõpus. Sammusin siis Raekoja poole tagasi ja turgatas, et võiks Fotomuuseumisse fototehnikat uurima minna, sest fotograafia teemat olen enne uurinud ja läksingi. Oli huvitav ja värskendav, võibolla mitte ajaloo poolelt nii palju, aga näitus meeldis. 

Peale fotomuuseumit astusin veel Linnamuuseumisse, kus ma olin samuti aasta tagasi käinud, aga lootsin uusi eksponaate näha. Neid siiski ei olnud (peale käsitöö käekottide) aga lubati, et tuleb. Seal muuseumis oli üks vahva giid, kellega ma lobisesin vist oma poolteist tundi ja sain palju teadmisi. Nüüd aga kõigest järjekorras, kuigi see blogi keskkond valmistab mulle alati peavalu ja lisatööd, sest keerab piltide järjekorra kõik tagurpidi ja õigeks sättimine võtab palju aega.

Pühavaimu kiriku lagi on täis selliseid rusika-suuruseid auke. Esiti arvasin, et need olid mõeldud lühtrite kinnitamiseks, kuid neid oli liiga tihedalt ja ebaloogilistes kohtades lühtrite jaoks. Jäi tunne, et nendel aukudel oli mingi selline otstarve, millele hetkel ei oskagi tulla. Kui kirikud olid, oletame et mingit laadi tööstushooned, energiajaamad või ka teleportatsioonijaamad, siis võisid seal laes mis iganes meile tundmatud seadmed varemalt olla. Aga see on puhas ulme ja päriselt tõestada ei saa midagi.

Sellel pildil on näha auku mitte kõige kõrgemal laes, vaid ka sammastes. Vanad lühtrid on ka huvitavad, kuigi kaldun arvama, et need on koopiad või hilisem toodang. Lühtrite ripptrosside või õigemini raudtorude liigendi kohtade juures on kuldsed munad. Arvasin, et need peidavad liigendeid ja nii on ilusam, aga....

Liigendid on kõik näha, munad on üleval pool. Praegu on need munad vast tõesti efektiks või ilustuseks, aga kas see oli päriselt nende tõeline otstarve?

Kahepeaga kull või kotkas lühtri kaunistusena. Ei tahaks selle teemaga laskuda maailmavalitsuse teemasse, kuid see on sümbol, mis võib olla isegi üks tähtsamatest sümbolitest üldse, millega märgitakse seda kõige-kõige ülemat jõudu. Kas ka nii on ja kes selle sümboli taga on, võib vaid oletada.

Pilt 1666. aasta raamatust. Ma ei hakanud tõlkima seda raamatut, ega ei mäletagi enam raamatu pealkirja, kuid tõlgin selle pildi nii nagu mina näen: "Võim on jagatud aja vahel". Seletan täpsemalt. Teatud aja tagant vahetub võim (vari, mis tekib päikesest) ja astub kokkulepitult esile järjekorras järgmine klann, perekond jne, moodsamas keeles erakond (vapp). Tegelik võim, mida rahvas ei näe, on ikka ja alati  kahe peaga kotka käes.

Midagi on seal tühjas augus varemalt olnud. Mingid rauast elemendid turritasid seinast välja. Sellega mu kirikus käik ka lõppes. Ühes nurgas olid jäänused vanast suurest kirikukellast ja ka tuulelipust, kuid neid ma ei pildistanud, kuigi mul on need pildid varasemast käigust ka olemas. Mingi põnevuse peab ikka jätma ka ja ärgitan lugejaid ise käima nii palju kui võimalik muuseumides ja muudes ajaloolistes kohtades.

Astusin kirikust välja ja nagu sissejuhatuses mainisin, tahtsin minna Dominiiklaste kloostrisse, kus ma varemalt pole käinud, kuid see oli kahjuks kinni. Müts peas, mõte sees, sealt mitte kaugel ei olnud Fotomuuseum. Panin padavaiga sinna poole ajama.

Fotoaparaat Ica Atom, aastast 1909. Kannatas kaasas tassida küll.

 

Muuseum oli soe ja mõnusa maheda valgusega. Piletimüüa andis mulle vajalikku infot, kus midagi asub neil kolmel korrusel ja otsustasin esimeseks külastada fototehnika näitust, et saada kinnitust 19. sajandi lõpu fotograafia tavapärasusele. Ütlen ette ära, et nii ja naa. Mäletan, et olin mingi 10-aastane poisike ja käisin heinatööl. Sain 20 rubla palka ja ostsin omale oma esimese Smena. Pilte tegin palju, aga välja kahjuks ei saanud ilmutada ühtegi rulli. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul võis fototehnika olla päris krõbeda hinnaga, aga siiski kättesaadav kõigile. Ameerikas maksis fotoaparaat suhteliselt vähe. Selle kohta saad lugeda siit teemast. Tsaari venemaal oli samuti fotoaparaat 20. sajandi algul tavaline. Huvitav on see, et tihti kuuleme fotoaparaatidest, mille ees pidi kaua liikumatult seisma, et filmile või fotoplaadile jäädvustuks pildistatav objekt. Kindlasti olid sellised aparaadid ka olemas, kuid 19. sajandi lõpus tundusid juba nn "momentfotoaparaadid tavalised olevat. Toon siia ühe väikse kirjelduse 1928. aasta ajalehest Postimees nr 301, 4 november, milles kõneldakse üldisemalt lennuaparaatidest:

Mulle tuleb meelde kolmas vahepealne ehitamisviis, millest mulle Karlovis üks minu arstist sõber kõneles. Ta konstrueeris lennuki, mis pidi olema sama raske, nagu tema läbi kõrvale tõrjutav õhk. See oli tõeliselt tüüriga varustatud jalgratas, mille küljes rippus väike õhupall. Selle aparaadiga tõusis leiutaja abiline (noor poiss) õhku, sõtkudes hoolega jalgratast, kuni viimane vabriku korstna vastu põrkas ja maha vajus. Momentülesvõte lennust ühes lühikese kirjeldusega ilmus üheksakümnendatel aastatel (19. sajand) Vene ajakirjas "Niva".

Väljavõte 1911. aasta ajalehest, millest võib järeldada, et fotoaparaat oli Venemaal suhteliselt tavaline.

Prismakaamera O. Freiwirth 1895. aasta. Samuti kannatas kotti pista ja kaasa vedada.

Reporterikaamera Nettel, 1909. aasta.

Väga äge kaamera, tasku-uuri suurune. Spioonikaamera Expo Watch, 1905. aasta.

Natukene suurem pill, kaamera Steffen, 1910. aasta.

Kaameraid sai isegi rentida 19. sajandi lõpul. Kaamera Lancaster Instantograph (rendikaamera), 1890. aasta.

Ei tea, kas tegu on mingi imekaameraga, kuid kaamera nimi ütleb nii mõndagi. Kaamera Edison Röntgen, 1894. aasta.

James Bondi spioonikas. Eestlase patendiga. Hülsskaamera VEF Minox, 1938. aasta.

Kolm Kodaki kaamerat, aastatest 1915-1930.

Aleksander Tavasti isevalmistatud plaatkaamera (Haapsalu) 1900.

Plaatkaamera Berger (Tallinn) 1900.

Kastkaamera K.J Freeland & Co (Moskva) 1901. Sellega lõpetan kaamerate osa ja suundusin edasi fotonäitust vaatama.

 

Enne aga selline arhitektuuriline moodustis. Auk oli sees ja suundus täielikku pimedusse. Täpselt oleks mahtunud asjal käima, aga ma ei paneks pead pakule, et see mõnus kohake just selle jaoks mõeldud oli.

 

Fotonäitusel olid eksponeeritud Toomas Kalve tööd. Pildistasin mõned tööd üles, kuid kõiki pilte ma siia ei pane, las mõni jääb ikka omale kah.

Tegu oli vist Pariisiga, millele aga tahan tähelepanu juhtida, on obelisk. Obeliskide tipud olid vanasti kaetud elektrum-plaatidega (4 osa kulda, üks osa hõbedat). Tänapäeval ei näe tavaliselt enam sellist kuldset obeliski tippu, sellel pildil aga on see näha. Obeliskide tegelik otstarve võis olla atmosfäärist elektri kogumine.

Pilt 1701. aasta raamatust. Obeliski tipus on muna ja selle küljes teravik. Teravik aga teatavasti püüab hästi õhust elektrit. Ma arvan, et tegu on vasegravüüriga ja vaadake hoolega kasvõi obeliski ruudustikku. Kõik on sirge ja nagu joonlauaga veetud. Hiljem näitan teises muuseumis nähtud graveeritud vaskplaadi katket. Selle hilisema pildi juures jälgige samuti ruudustikku.

Jätkan Toomas Kalve töödega. Selle pildiga meenusid pildid Peterburi tühjadest linnadest 19. sajandil. Kuid arvatavasti ei olnud viga fotoaparaadi säriajas, et linnad tühjad olid. Pildil on fotograaf säriajaga mänginud.

Riismed vana-aja hiilgusest.

Ei olnud kahjuks selgitust juures ja ei hakka oletama.

Võimas pilt, kus nähtaval vana-aja hiilguse jäänukid ja laps.

Viiralti töödega ja elulooga pole jõudnud tutvuda, kuid võrdleks teda Dali'ga, kelle näitusel käisin aasta eest Napolis. Need mehed nägid asju teisiti ja võibolla natuke rohkem kui "normaalsed" inimesed.

Ma küll ei tea, mida hr Kalvet selle pildiga öelda tahtis, aga vaeva on nähtud. Alumine pilt on suurendus selle sama pildi puu küljes olevatest esemetest.

Puhas kunst?

Terved saalid fotokunsti.

Hr Kalvet ise ka pildil? Ju katsetas uut aparaati.

Kollaaži teemadest olen põgusalt juttu teinud ja kollaž oli 19-20. sajandi algusel väga heal tasemel. Tegu ei olnud tollel ajal kindlasti fotokollažiga nagu ülemisel ja alumisel pildil näha.

Jätsingi selle paigaga hüvasti. Külaliste raamatuid meeldib alati sirvida. Kui minema hakkasin, oli seal piletikassas hoopis teine neiu, kes kutsus mind kevadel tagasi, sest avatakse ka õue näitus ja tulevad uued näitused. Eks tuleb siis minna.

Kuna aega veel oli, siis otsustasin minna Linnamuuseumisse, kus ma ennemat käinud olin, aga lootsin näha seal uusi näitusi. Tee peal aga ühe maja küljes selline arhitektuuriline element. Mis otstarbel küll? Midagi ei tehtud asjata.

 

Muuseumis oli mul isiklik giid, kuigi ma maksin vaid tavapileti hinna ja olen tänulik, et nii lahkelt minuga igal pool kaasas käidi ja asju seletati. Sain teada seda, et ülemine kiri sellel tahvlil on kooti-minuskel. Kiri algab sõnaga "Ano". Seda täheldasin ka ühes teises muuseumis. Mingil vanal raidkivil oli Anno asmel Ano. Mitut keelt siin väikesel Eestimaal üldse räägiti? No pakkuda saan ladina, saksa, vene. Neid keeli rääkis aadel. Maakatele käras eesti ja liivimaa keelest küll.

Eelmises muuseumi külaskäigu blogi loos tegin juttu tagurpidi N-tähest ja tegin nalja õpipoisi üle. Kas oligi tavaline, et N-täht kirjutati mingil ajal tagurpidi või on see siiski mingi eksitus nii selles muuseumis kui ka selles teises?

Minu jaoks üllatus, et selles samas gooti-minuskelis on ka numbrid mõnevõrra erinevad Rooma numbritest.

Keldris oli kaev. Giid lahkesti rääkis, et praegune kelder oli tegelikult 1-korrus. Rääkis veel kultuurikihist ja ütles, et kuidagi see keldriks nüüd on saanud. Giid rääkis mulle palju huvitavat, kuidas selle sama maja uurijad on eriarvamustel mõnede asjade üle ja pärist täpselt kõiki asju ei teatagi.

Peab küürutama seal keldris mõnel kohal, et edasi pääseda. Muide, see sama keldriruum, kust pilt on tehtud, sinna oli vanasti õuest hobuvanker sisse sõitnud kaubalaadimiseks. Laed olla veel seniajani soolased.

Esemete peal olid aastaarvud ja siit plahvatas mulle korraga üks mõte, millest räägin viimase omataolise pildi juures, millel on aastaarv. Number 1 pakub alternatiivajaloo uurijatele erilist huvi.

Aastaarv ja vabamüürlik sirkel-vinkel-kellu ja vasar.

Üks keldrisaal oli portselani täis, kuid küsisin giidilt, milleks selline pisikene ava keldris? Giid ütles, et see oli varemalt aken. Oleks tundunud loogiline, aga siis näitasin talle astmeid seal kus peaks justkui olema aknalaud. Pisikesi astmeid oli oma 7-8, pildilt on neid raske märgata. Giid oli hämmingus ja lubas uurida.

 

Teine samasugune ava koos "trepiga" oli kõrval seinas.

Lasin giidi puhkama ja hakkasin uurima pilte portselanil. Vaagnal oli pilt, mille torni katusel kasvavad puud. See on üks vana ulme-teema juba, aga huvitav, et selliseid pilte ka nõudele joonistati.

 

Väga huvitavad joonistused olid 17-19. sajandi ahjupottidel ja soojamüüri kahhelkividel. Miks risti kirikutornis ei ole? Mis moodustised need üldse on?

Silotorn või observatoorium? No kuidas silotorn ikka linna sai, ju siis on tähetorn.

Korra käis läbi, et kunstnik tahtis kahhelkividel kujutada ilmakaarte näidukit, mis osades tornides ka tõepoolest võisid olla, kuid sel juhul, miks pole kirikute tornides ikkagi riste või vähemalt kukkesid? Kuigi kuke teema on ka väheke imelik, aga see pole praegu teemaks. Või äkki polnudki tegu kirikutega, sest osadel kahhelplaatidel nägin ka riste.

Kas võis tegu olla hoonetega, mille tornides olid hoopis õhutelegraafi antennid? See aga ei sobi ametliku ajalooga kokku.

Pildil on näha mingit püha tegelast, sest vastav halo on sellele inimesele pea ümber joonistatud. Tegu tundub olevat sakraalsete joonistustega. Kuid vaatame edasi, kas tõesti?

Mis halo see selline veel on? Meenutab rohkem nagu mingit eriotstarbelist kiivrit.

Tundmatu lendav objekt? Pole halli aimugi, millega võiks tegu olla. Piiblit olen lugenud, aga otsi kokku ei vii.

16. sajandi kaart. Naissart kutsuti Mor Gedraks ja oli olemas kaks Narvat. Narva Livonie (Narva) ja Narva (Ivangorod).

Aastaarv 1712, mis justkui peaks välistama selle, et esimene on ilmtingimata number 1 mitte i. Kuid ma ei kiirustaks veel järeldusi tegema.

Hea kaart, millel näha tähtkindluseid. Paremal olev asus siis vees. Kaardile on märgitud Aegna kants, Miiduranna kants (vees olev), patarei, topeltpatarei, Paljassare kants. Paljasaarest vasakul oli ka kunagi üks kants, kuid millegipärast puudub Naissare kants. Kas polnud veel valmis?

Peegelpildis graveeritud vask-gravüürplaat. Eespool oli pilt obeliskist, kus olid sirged jooned gravüüril, siin aga on vabakäelised ja kõverad (vaata vasakut posti). Käsitsi saabki vist kiiruga ainult selliseid gravüür-plaate teha nagu see siin. Ja gravüüre vist oli kokku miljoneid. Osad tehti käsitsi ja osad olid siis mis? Pean silmas ikka neid korralikke.

Nendest nõeladest ma olen juba kunagi pilti teinud, kuid tegin uuesti. Keskaegsed nõelad. Aasta arvu ei hakanud silma. Üks päev loen mina siis ühest vanast ajalehest....vaata alumist pilti.

Paartuhat aastat tagasi olid olemas täistööstuslikud õmblusnõelad, mis on kõike eelnevat arvestades ka loogiline. Need ülemised kärakad on põlve otsas tehtud.

 

Sama lugu on nedne kahvlitega. Kuu aega metsas elades ilma tsivilisatsiooniga kokku puutumata, keeraks ka sellise esimese valmis, kui traati kuskilt leiaks. Teise valaks valmis juba 6 kuu pärast. Rauda sulataksin soorauast.

"Viimne kohtupäev" Raekoja välisseinalt, 16. sajand. Imelik on see, et mõõk on läbi "Jeesuse" pea. Giid ütles, et ei ole läbi pea, pea tagant on, aga miks, seda vastust ma ei saanud. Ütles, et raamatus (Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks) on kirjas ja saab pärast uurida. Ta näitas mulle hirmus paksu raamatut selle maja kohta, mida sai ka koha pealt osta ja seal on palju tarkusi. Maksis see 44 eurot ja esialgu ma seda omale ei soetanud, kuigi oleks tahtnud.

Vaip Mustpeade vennaskonna majast kui ma nüüd ei eksi, kuid jällegi, aastaarv.

Tallinna linna võti. Polegi puhtast kullast? Kullatud messing. Kas sobis ikka kuningale, kellel oli legendi järgi puhtast kullast tõld, sellist võtit üle anda?

Millega graveeriti 16. sajandil kõvasse rauda või malmi mündi matriits?

Tükike arstiajalugu. Tundus tehnoloogiline vidin, mitte põlveotsas tehtud.

Nii, nüüd siis räägin mõtte ära. Seda pilti vaatasin, siis lõi lambikese põlema. Äkki ma olen sellele enne ka tulnud ja kuskil kirjutanud, kuid miks peab uhmrile stantsima või graveerima aastaarvu? Vanad ajalehed tulid appi. Juhtusin lugema ühte kirjutist 20-sajandi algusest, kus väideti, et Egiptuse nupumehed tegid 19. sajandi teisel poolel tööstusharu, kus võltsiti kõike, alates muumiatest kuni raidkivideni välja. Eurooplased muudkui ostsid ja tassisid muuseumid kaupa täis, kuni üks väheke targem professor hakkas uurima ühes muuseumis oleval esemel kiilkirja tähendusi. Selgus, et see on puhas jamps, mis ei tähendanud mitte midagi. See lugu läks veel edasi, aga aastaarvud toodetel? Kes tikib aastarvu vaibale, kes lööb aastarvu uhmrile jne jne. Mõelge ise edasi.

Tänapäeval on meil Seegimajad söögikohad. Pärnu Seegimajas olen söömaski käinud krooni ajal. Pakuti ka karupraadi, aga rahakott ei hakanud peale. Vanasti olid seegimajad aga haigemajad.

1578. aasta Liivimaa kroonika. See vist pole see kõikse esimesem. Originaal ja kõige algupärasem pidavat vist kuskil Saksamaal asuma. Kuid kes sedagi teab?

Koopia timuka mõõgast. Giid vestis vahvaid lugusid taustaks. Mõõgaga hukati vaid aadlimehi nagu Üxküll näiteks, kes olla asjata oma alama tapnud. Vaeste jaoks mõõka ei raisatud, need tõmmati oksa. Naisi ei raatsitud oksa ka tõmmata, naised maeti elusalt.

Saladuste teada saamiseks olid sõrmerauad. Kõik räägid välja, kui ei, siis olid olemas veel tõhusamaid vahendeid.

Lõpetuseks mingi nimekiri tähtsatest isikutest. Hakkas pihta 15. sajandist ja lõppes 20. sajandi algusega. Mitte üht Eesti nime. Kuidas meie eesti keel üldse nii kaua säilida sai? Või oligi algul ainult paar keelt ja siis sekkus Jumal, kes segas keeled ära et inimesed üksteisest aru ei saaks? 

 

Sellega mu käik muuseumidesse sedakorda lõppes, aga egas siis päev veel otsa ei lõppenud, kuid kõike ka ei jõua kirja panna.

 

LÕPP