Andja

Lugu sai alguse ja osaliselt aine Hollywoodi ulmefilmist "Andja" (The Giver). Tegelikult muidugi ei saanud lugu sellest alguse, sest see aine oli minus varem olemas, aga film oli üheks päästikuks, mis aitas mõtteid korrastada ning sundisin ennast lugu kirja panema. Ma rääkisin mõtted eelnevalt diktofoni ja avastasin, et jutumulinat sai kokku 36 minutit. Seda kõike, mis ma iseendale kokku rääkisin, ei hakka siia panema, vaid teen nii lühidalt kui võimalik.

Lugu ei tule ainult filmist ja samuti tõi see esile palju küsimusi, probleeme ning ka kohati vastuseid küsimustele, sest tegelikult läbi selliste filmide on võimalik näha ette tulevikku ja aru hakata saama tõelisest minevikust. Tulevik ei ole täielikult valmis inimese jaoks, vaid seda saab mõjutada. Tulevik on valmis ainult kõige vägevama jaoks, kes on tulevikust üle. 

Selles loos aga proovin avada hoopis teist laegast ja see lugu on väikeseks hüppelauaks ajaloo mõistmisel.

Põgusalt filmi sisust. 

Maailm paikneb lamedal platool ja see on kordi suurem, kui seda inimesed teavad. Selles maailmas on teised kogukonnad, kellest inimesed midagi ei tea, sest nad on üksteisest eraldatud. Kogu maailma ajalugu on kustutatud ja asendatud võltsajalooga. Seda aitavad teostada maailma välimisele äärele paigaldatud tornid, mis asuvad kolmnurkade (püramiidide) taga. Torne ja püramiide on näha mõlemalt pildilt.

Ühiskond on vangistatud, aga sedasi, et inimesed sellest ise aru ei saa ja arvavad, et nad elavad täiuslikus maailmas. Sõnad, mis võivad emotsioone tekitada, on unustatud. Nendeks sõnadeks on näiteks perekond, armastus, surm jne. Muusikat, filme, kunsti jne seal maailmas ei tunta. Asjad, mis võivad emotsioone tekitada, on unustatud ja mälust kustutatud. Sõdasid, tapmisi, vägivalda ja haigusi ei ole. Lapsi kasvatakse tehislikult, valetamine on keelatud. Peale kooli määratakse igale ühiskonnaliikmele ametikoht. Ebasobilikud beebid kõrvaldatakse, kuid selliste ametite pidajad arvavad, et nad teevad head, sest nad ei tea, mis on surm ja mõrv. Neid sõnu polegi lihtsalt nende sõnavaras ja puudub oskus ja teadmine näha asju sügavamalt ja asjade taha. Selles maailmas puuduvad värvid, sest nad ei tea, mis need on ja nad ei oska värve tähele panna. Kõik on must ja valge. Sellel kõigele aitab kaasa iga hommikune vaktsiin, mis lülitab emotsioonid välja. Kuid on olemas üks mees, kelle elukutse on - andja. Tema teab tõelist ajalugu ja nõustab juhtkonda.

Nüüd jõuangi põhiküsimusteni, mis tegelikult aitaksid ka meie tõelise ajaloole jälile saada. 

Esiteks, kuidas näha eelpool kirjeldatud emotsioonivabas maailmas oma tõelist ajalugu?

Ma oletan, et ma saan näha ja tunnetada ühe sammu ettepoole ja ühe sammu tahapoole. Proovin seda selgitada nii. Kui võtta trepp, millel on kolm astet, siis esimene trepiaste on ajalugu. Teine trepiaste on praegune olevik ja kolmas trepiaste on tulevik. Kui ma nüüd viibin teisel trepiastmel, siis ma võin juba kaudselt ennustama või õigemini tunnetama hakata, et milliseks meie maailm tahetakse kujundada. Just nimelt, tahetakse. Kui sellel trepil aga oleks 4 astet, siis neljandat astet näha või tunnetada on võimatu. Sama on ka ajaloo eelse ajaga (aeg ei ole õige sõna, aga paremat sõna mul pole) või null-trepiastmega, mida me ei näe ja pole halli aimugi, mis see üldse olla võiks.

 

Kui vaadata meie maailmas ringi, siis see on tegelikult omamoodi hullus ja jääb justkui mulje, et inimkonnal muud väljapääsu polegi, kui kontrollitud ja emotsioonivaba ühiskond. Siis oleks ju näiliselt kõik korras. Pole sõdasid, pole mõrvasid, pole haigusi jne. 

Aga mis inimene see selline on, kes sellises kontrollitud ühiskonnas elab? Ta pole vaba ja sarnaneb pigem mõnele tõuloomale. Praegu me oleme vabad, kuigi võib väita tegelikult hoopis vastupidist. Lihtsalt praegune ühiskonnakorraldus on selline, mis proovib meid rakkesse panna ja ei taha anda meile aega vabalt mõelda ega tegutseda. Kui ühiskonnakorraldust vastavalt muuta, siis kaovad ka sõjad, mõrvad jne. Ükskijuhtumid alati jäävad, sest me oleme ju inimesed, kuid inimesed saaksid jälle palju vaba aega, et tegeleda sellega, mis neile päriselt meeldib. 

Siin on üks aga, mis viib mind otsapidi alternatiivajaloo juurde tagasi, mis ongi tegelikult kogu selle postituse eesmärk. Sellest eemärgist väheke hiljem. Äkki ajaloos oli juba taoline ühiskonnakorraldus varemalt? Algul ehitati ilusaid hooneid, tegeleti kaunite kunstidega, tehnoloogia arenes mühinal. Inimesed olid õnnelikud ja vabad. Kuid, siis juhtus midagi. Inimesed mandusid, muutusid perversseteks ja ebaeetilisteks ning kogu see maailm kukkus kokku ning seda ei lasta enam korrata, sest lõpp on sellisel ühiskonnakorraldusel alati ühesugune. Nüüd proovitakse teist teed, täielikult kontrollitud ühiskonda, aga kas see päriselt ka teostub, loodan et mitte. 

Sellise sisuga filme, millest postitus pihta hakkas, on teisigi. Näiteks "Equalibrum" (tasakaal), kuid see on tunduvalt vägivaldsem, aga mõte on laias laastus sama.

Lähen nüüd loo põhiküsimuse juurde tagasi. Kui ma kujutan endale ette kolmeastmelist treppi ja ma elan näitlikustamise mõttes kõige ülemisel astmel nagu selles filmis. Kas ma saaksin selles must-valges maailmas mingi nipiga hakata mõistatama või välja uurida tõelist ajalugu? Milline oli inimeste päris ajalugu enne, kui ühiskond viidi kolmandale astmele? 

Oletame, et mul ei ole hommikust vaktsiinidoosi sees ja nii juba pikka aega. Kas ma siis saaksin mingitki moodi mõistatma hakata, et milline oli päris ajalugu ehk praegune meie reaalsus? Kas ma võiksin seal kolmandal astmel viibides kuidagi tulla selle peale, et oli olemas meri, laevad, metsad, koduloomad ja inimesed, kes valisid ise omale töökohad? Olid olemas haigused, sõjad, vaesus, raha jne. Kas võib olla sedasi, et ainult läbi "andja" võib "saaja" oma päris ajalugu teada saada? Filmis olid mainitud veel mingid tornid, mille mõjualast välja minnes, kadus tornide mõju ja inimesed said kollektiivselt päris ajaloo teadmised ja emotsioonid tagasi.

 

Filmis oli seik, kus poiss, kellele õpetati tõelist ajalugu, hakkas ümbritevat maailma jälle värviliselt nägema. Poiss rääkis oma sõbrast tüdrukuga ühe väikese tehisliku voolava veeseina ääres. Poiss ütles tüdrukule: "vaata seda", ja osutas voolava vee poole. "Mida sa seal näed?" Tüdruk vaatas läbi oma must-valge maailma ja ütles: "See on vesi." Poiss ütles tüdrukule, et ta ei vaata hoolega, kuid ega see tüdrukut targemaks ei teinud. Mida siis poiss nägi? Poiss nägi voolavas vees värve ja läbi päikesekiire vikerkaart, kuulis vee solinat ja hakkas tunnetama loodust. 

Kui meie, viibides teisel trepiastmel, vaatame päikesepaistelise ilmaga koske või voolavat vett, siis me näeme ja kuuleme täpselt sama nagu see poiss kolmandal trepiastmel. Et aga tõelist ajalugu ja ükskõik mis elu saladusi tunda, peame me nägema ja kuulama sama põhjalikult ja tähelepanelikult nagu see poiss kolmandal trepiastmel. Meie kirjeldame voolavat vett samuti nagu see poiss, aga me oleme ju hoopis teisel astmel ja tegelikult vastab meie kirjeldus tüdruku kirjeldusele, ehk me ei näe tegelikult peamist. Me näeme ainult vett, sest me ei oska tähelepanelikult vaadata.

Loo lõpetuseks tahtsin öelda seda, et teisel trepiastmel viibides, saab edukalt näha seda, mis toimus kunagi esimesel trepiastmel.

Üks väga kuulus mees ütles kunagi. Ei ole midagi peidetud, mis ei avalduks. Oska näha, mis on su ees ja see mis on peidus, avaldub sulle ise.

LÕPP