laupäev, 14. jaanuar 2023

Camera obscura

Enne kui teemani jõuan, räägin põgusalt ühe loo. Võtsin südame rindu ja otsustasin osa võtta ühest pisikesest kokkutulekust, kus viibisid inimesed, kes mõtlevad päriselt. Mina ka omast arust mõtlen ja arvasin, et ma ka võiks siis sinna kohale ilmuda. Miks seda siia kirjutan, on see, et praegu seda lugu kirjutades, on mul sellised tunded, et ma ei oskagi seda nagu kirjeldada. Mingi teine energia oleks nagu sees, mis katsuks mind nagu heas mõttes lammutada või juhendada, aga mina ei tea kuhu poole minna või mida teha. Kui ma kuskil käin, siis ma tahan palju teada saada, uurin ja puurin ja minu viga on tegelikult see, et ma ise kohati liiga palju räägin. Peaks omale treenima oskust, et oskaksin rohkem vait olla. Õnneks, ma vist seekord väga ei pläranud ja päris hoogu üles ei saanudki, sest ma tulin ju kuulama, infot saama. Ma detailsusteni ei hakka meie koosviibimist kirjeldama, ega selline asi ei olegi sünnis, muidu teinekord ei kutsutagi, aga midagi tahaks ikka rääkida või kirjutada. Näpud ikka natukene sügelevad kah. Need, kes lõugu liigselt lõksutavad, on klatsimoorid, naabri-valved või plära-lära-leenud jt. toredad naisterahvad, aga see, kes kirjutab, kes see on? Kõigepealt müts maha seltskonna ees, paremat ei leia siit ilmast ealeski. Kuulsin seal palju erinevaid mõtteid ja sain igasuguseid niidiotsi, millega võiks edasi minna, kuid kas ma ise olen selleks hetkel valmis, seda ma ei tea. Ärkasin siis täna üles. Kuidagi imelik tunne on sees. Tegelikult on pidevalt mingi imelik tunne ja eriti veel siis, kui ei tegele maiste asjadega. See on selline tabamatu tunne, mida saab omale ette kujutada umbes nii nagu Morpheus ütles Neole: "Sa tead midagi, aga sa ei oska seda selgitada vaid tunned seda. Oled seda terve elu tundnud. Maailmas on midagi valesti ja sa ei tea, mis nimelt, aga see ajab su hulluks nagu pind ajus". 
Õnneks oli vaba päev ja õues pole sellise vihma ja jääga midagi teha. Justkui super päev, kui midagi ei pea tegema ja võid kasvõi terve päeva diivanis vedeleda, aga ei, midagi kriibib või kripeldab, sest hinges on tunne, et midagi jäi poolikuks. Arvan, et vähe oli seda üritust, aga mis ma üldse siin kurdan, tegelikult oli kõik vägev. Enne kui ärkasin, nägin ka ühe selge unenäo või õigemini üks seik unenäost oli selge. Ja see, mis ma nägin oli kriitika minu suunas. Nägin, et ürituse kohta oli interneti Facebooki ühe grupi kommentaariumis mulle kommentaar jäetud. Kahjuks, kui ärkasin, ei kirjutanud seda üles, sest sel momendil oli see pikk kommentaar mul silme ees ja oleksin üsna täpselt osanud selle maha kirjutada. Lühidalt, kriitikat lendas minu poole ja mitte asjata. Seedisin seda natukene, olin võibolla mõnevõrra üllatunud ja mulle omaselt, tahtsin ka omalt poolt vastupaugu ära panna, kuid ei teinud seda ja suutsin vait olla. Siis turgatas pähe üks kuldne rahvatarkus: "Kuula narride laitust, see on kuninglik õigus". Võtsin juba kriitika omaks ja nõustusin, et nii ongi, kuid siis hakkasin mõtlema... pagan, see, kes seda ütles, see polnud ju narr. Mine võtta kinni, mis selle unenäoga siis nüüd oli. Nüüd aga teema juurde. 

Sorisin raamaturiiulis ja esimene raamat, mis kätte sattus oli "Linnad läbi aegade" Paul Härmson (Tallinn "Valgus" 1984). Tegin raamatu suvalise koha pealt lahti ja näen mina sealt hästi vana pilti Peterburi Paleeväljakust, mille "olevat" jäädvustanud R. de Montferrand camera obscura abil. Montferrandi näol on tegu selle sama mehega, kes on ka pildil oleva Aleksandria ausamba autor. Imemees, kellesuguseid tänapäeval enam ei sünni.


Uurisin seda pilti lähemalt ja nagu ikka, ainult küsimused. Kõige pealt võiks ju küsida, et mis üldse on camera obscura, aga enne mainin ära ühe suure anomaalia. Mitu inimest võtab osa sellelt paraadilt? Pole halli aimugi, kuid vaatasin kunagi Youtube'st videot Hiina armee võiduka misiganes tähtpäeva tähistamisest. See oli võimas šhou, aga hiinlaste paraad oli nagu koolipoiste jenka selle Peterburi ürituse kõrval. Palju on hiinlasi tänapäeval ja palju oli venelasi 200 aastat tagasi? Teiseks, arvan, et tegu on pildiga, mitte joonistusega, kuid sellisel juhul on tegelaste varjud üksteisega võrreldes paigast ära. Anomaaliad on mõlemat pidi. Kui on foto, on anomaaliad, kui on pilt, on veel suuremad anomaaliad. Ma ei mäleta, et kust ma kuulsin või lugesin teooriat, et kui tehisintelligents muudkui areneb, siis ta suudab lõpuks kujundada terve uue maailma ja veel nii peenelt, et sees olija ei saa sellest arugi. AI on praegu juba väga kõrge taseme saavutanud. Väidetavalt oskab see raamatuid kirjutada, muusikat teha, pilte joonistada ja mitte ainult, isegi fotosid teha, mida reaalselt ei ole ju olemas. Ma arvan, et järgmisena hakkab AI filme tegema. Kui sealt veel edasi minna, asi sellel tehismõistusel, siis üks uus maailm teha pole. Mitmenda ringi maailmas meie elame?

Camera obscura - ehk pimekamber on pime ruum, mille seinas olev väike ava annab ava vastasseinal ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust. Camera obscura on fotoaparaadi eelkäija.

Camera obscura

Kui nüüd seda camera obscurat vaadata ja proovida omale ette kujutada, et Montferrand istus seal pimedas kastis ja joonistas selle sama paleeväljaku paraadi sedasi üles, koos kõigi detailidega ja tagurpidi, siis on see absurd. Vaadake selle pildi detaile. Netist saab tõmmata parema suumiga pildi selle kohta. Teiseks, kas kõik need paraadipolgud olid senikaua paigal ja ei liikunud, kuni Montferrand selle kõik üles kritseldas? Mõistagi on see üks absurd ja raamatus tegelikult öeldaksegi, et Montferrand "näib" olevat selle pildi teinud camera obscurat kasutades. Ajaloolased ja targad mehed arvavad, meie aga mõistatame.

Keerasin raamatust järgmise lehekülje ja muudkui tuleb. Vabandan ette, raamatus on must-valged pildid ja mina neid professionaalselt ümber pildistada ei oska.

Palverändurite linn, paavstlik keskkaegne Rooma.

See raamat on kindlasti sedatüüpi raamat, millele võib kasvõi doktotrant oma uurimustöös viidata, ilma pahakspanu kartmata allikakriitilisuse suhtes. Ja selles samas raamatus on pilt keskaegsest Roomast, millel jalutavad ringi hiiglased. Olen ennegi kuulnud teooriaid, et näiteks mingil ajal olla paavstid olnud ainult pikad poisid, sama oli ka kuningate ja teiste tähtsate tegelastega. See on üks vana ja kulunud teema tegelikult ja sellest praeguse vähese, aga olulise info valguses, ei olegi rohkem suurt midagi rääkida.

Pilt internetihämarustest, Giant Pope (paavst, hiiglane).

Viikingite kindlustatud laagri säilmed 10. sajandist Taanis Hobro lähedal.

Kas need linnad olid tähelinnade eelkäijad või oli neil hoopis mingi muu otstarve? Ma võiksin siin fantaseerima hakata nende rõngaslinnade puhul kui rituaalsetest paikadest, tähesõdadest ja paljust muust, kuid ei hakka. Taolisi, päris linnasid, kus ka tänapäeval elatakse, on maailmas kimpude viisi. Üks hea näide on väljakaevatud linn Kamienke, kuskil Poola-Ukraina piiril.

Kamienke.

Lõpetuseks pean ütlema nii, et mingit erilist püanti loole ei tule ja tervet raamatut põhjalikult läbi ei lugenud. Lasin diagonaalis pilgu raamatust üle. Siin on palju ägedaid kirjakohti ja mõtlemisainet, mida saaks alternatiivajaloos mõnede lugudega seostada. No näiteks, milleks olid mõeldud vanade linnade südametesse ehitatud tempeltornid, ehk meie mõistes kirikud? Aga sellepärast, et torni tipus "kohtuti" jumalatega. Siinjuures hakkasin mõtlema, et kui mina olen suuremaid kirikuid külastanud, siis ega torni sisemist osa tavakülastajale eriti ei näidata. Näiteks, kui Olevistes käisin, siis sain ronida mööda kitsast treppi, kuskil kiriku seina äärest vaateplatvormini, täpselt sinnani, kust Oleviste suur ja võimas torn hakkab. Käisin seal sees ringi ja uurisin, et miks ma ei näe seest torni ennast? Küsisin sama küsimuse neiukeselt, kes seal ülal valvet pidas. Neiuke ütles, et seal pole midagi vaadata, ainult konstruktsioonid. Võibolla enam tõesti pole midagi vaadata, sest nii Oleviste kui Niguliste tornid originaalis on kunagi maha põlenud.

Lõpetuseks toon siia välja kaks legendi sellest raamatust. Esimene legend näikse justkui kirjeldavat selle aja tohutut sõjalist relvastuse võimekust. Mis relvadega võis tegu olla, pole halli aimugi.
Assüüria kuningas Sanherib lasi 668. aastal e.m.a enda auks kivisse raiuda järgmised sõnad:
"Ma käskisin linna avarad platsid nende laipu täis kuhjata...Ma jagasin selle linna rikkused kõik oma meeste vahel. Nende jumalad peksime puruks...Ehitised ja majad purustasin ma alusmüürideni ning põletasin tules...Ma kaevasin kanalid linna südamesse ja uputasin selle siia voogudesse, nii et purunesid vundamendidki. Minu hävitustöö oli põhjalikum kui üleujutuse oma..." 

Teise legendi lugemisel hakkasid mu mälupildid jooksma Holliwoody seriaali "Teisik" suunas. 
Egiptlased uskusid hingede rändamisse ja valmistusid hoolikalt hauataguseks eluks. Teatud tingimuste täitmise korral pidi see võimaldama osasaamist jumalikust täiuslikkusest ning viima välja taaselustumiseni. Igal isikul usuti olevat mingi vaimne teisik - Ka, kelle saatus oli müstiliselt seotud keha ning isegi selle elukeskkonna edasisise eksistentsiga. Ka ei olnud hävimatu, ta võis hukkuda näiteks nälja ja janu tõttu, samuti elukoha ja eriti keha kui päriseluaseme purustamise tõttu. Ka võis jätkata oma rännakut kuni tagasipöördumiseni kehasse ainult kaitstuna kõigi nende õnnetuste eest. Mõningate pärimuste järgi pidi taaselustumine toimuma 3000 aasta pärast.

LÕPP

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar