esmaspäev, 5. detsember 2022

Teisik

Ma tean, et ma pole suurem asi oma blogi juttude alustaja ja tihti mõtlen, et kuidas ma seda tegema peaksin. Samas ei ole mu grammatika ja eesti keel ka kindlasti kõige parem, kuigi olen eestlane ja mu emakeel on eesti keel, kuid üht võin suhteliselist kindalt öelda, et blogi lugude mõte on välja toodud selgelt ja arusaadavalt. Igale lugejale peaks selge olema, mida ma öelda tahan. Õnneks, keegi pole norinud mu kirjakeele üle. Kui keegi on lugenud viimase kuu teemasid, siis seal kuskil on teemasid, mis käsitlevad "maiseid" inimesi ehk neid inimesi, kes käituvad programmiliselt, justkui ilma tegeliku oma mõistuseta. Kas mitte ei või sedasi olla, et need, kes norivad kirjapildi ja ka kõnekeele üle (välja arvatud kooli õpetajad), need on programmid? Teadvusega inimene aga otsib sisu, sest tal puudub vastav programm. 

Nagu näha, räägin jälle millestki muust, kui selle postituse põhiteemast. See on tegelikult selleks, et ma ei viitsi otsida üles õiget teemat ja lisada mõtteid sinna, kuhu see jutt tegelikult kõige paremini sobiks. 

Ma vahest ikka vaatan oma blogi statistikat, et mis teemasid ja kui palju loetakse. Võin vast sedasi öelda, et kindlaid blogi lugejaid, kes peaaegu kõiki teemasid loevad, on vast 20-30 inimest. Ju nad leiavad midagi siis siit. Tänu ega laitust ma ei vaja, eelkõige on see blogi minu enda ulmemõtete korrastamise koht. Mida ma aga kindlasti vajaksin, on kaasa mõtlemine, sest koos mõeldes võime üksteist aidata ja näha ja leida kiiremini just need õiged jäneseurud, mida mööda edasi kaevata. Nüüd aga teema juurde.

Ma naudin päevi, kus ma ei tee mitte midagi. Kütan ahju soojaks, võtan mõnusat näksi ja joodavat ja lähen teleka ette mugavasse diivanisse ja lihtsalt olen. Eriti kui need päevad on veel näiteks esmaspäevad, kus enamus inimesi rabab kas palgatööd teha või jageleb oma firma asjadega. Ma teen samuti palgatööd, kuid siniseid esmaspäevi mul pole, sest väga tihti ma lihtsalt esmaspäeval tööl ei käi. Elan pisikeses talus ja siin ei lõppe tegelikult kunagi töö otsa. Ma ei saa öelda, et ma laisk olen, sest tööd on tulnud ja tuleb edaspidigi väga palju teha. Lihtsalt, talus on iga päev midagi teha ja õhtul söögilaua äärde tulles, on hea meel selle üle, et palju sai jälle tehtud. Teistpidi aga jälle, ega siis kõik tööd valmis ju ei saanud, nüüd ootavad ees uued tööd. Mida ma sellega tahtsin öelda, on see, et tööd ei saagi mitte kunagi valmis. Tuleb võtta lihtsalt neid päevi ja mitte midagi teha. Küll oleks hea kui saaks mõttetöö ka tihemini kõrvale jätta, aga seda ei saa ma millegipärast praegu teha. Oma ilusa, tänase päeva idülli lõhkusin ma ära, sest tulin arvuti taha seda juttu siia kirja panema. Rahuldun sellega, et seda oli mulle vaja ja varsti löön arvuti kaane kinni ja lähen jälle mitte midagi tegema sooja ahju äärde diivanisse.

Alles mõned päevad tagasi kirjutasin, et telekast pole mulle sobivaid filme vaatamiseks. Täna hommikul asjad muutusid. Sattusin vaatama ühte Hollywoodi ulmeseriaali aastast 2017. Filmi nimi on "Teisik", mis peaks olema tasuta Inspira filmiriiulil. Mis mind ajendas seda lugu siia kirjutama, on see, et ma nägin seal "päästikut", inglise keeles trigger. Neid päästikuid on päris paljudes Hollywoodi ulmefilmides, muidugi mitte kaugeltki kõigis, kuid sellest päästikust täpsemalt juba loo lõpus.

Filmis jutustatakse meie maailmast ja paralleelmaailmast, mis tekkis (loodi?) umbes 30 aastat tagasi. Algul olid need maailmad täiesti identsed, koos samade inimeste, hoonete ja üleüldse kõigega. Oli täpselt samasugune maailm ja oma arengus oldi identsed. Nende kahe maailma vahel on mõlemal pool üks asutus majaga, mille keldri kaudu saab teist maailma külastada. Tavainimesed ei tea mitte midagi taolise maja ega veel vähem paralleelreaalsuse olemasolust. Külaskäigud toimuvad viisadega ja ainult teatud isikute poolt range järelevalve all. Viisad kehtivad tavaliselt tunde, mitte päevi. 

30 aastaga on maailmad üksteisest totaalselt lahku kasvanud ja on vägagi erineva arenguastmega. Nendes maailmades ekisteerivad ainult sama välimusega inimesed, kuid inimese sisu on kujundanud see maailm, milles ta elab. Kahte sama inimest seovad veel ainult välimus ja ühised mälestused 30-aasta tagusest ajast. Diplomaatilisel tasemel toimuvad kahe erineva maailma esindajate kohtumised, kus kaubeldakse info, statistika ja teadmistega, mis kumbki maailm on avastanud või saavutanud. Suhted maailmade vahel ei ole enam kuigi soojad ja sageli proovitakse üksteisel nahk üle kõrvade tõmmata. 

See oleks selle filmi sisust hetkel lühidalt kõik. Olgu öeldud, et ma olen ainult kolm osa ära vaadanud ja mul pole halli aimugi, mis infot see film veel võib pakkuda. Kuid need kolm osa tekitasid mõningaid mõtteid meie maailma kohta. Olgugi, et filmis käsitletakse ainult kahte paralleelsust, kuid võib proovida omale ette kujutada, et paralleelsusi on väga palju. See pole mingi originaalmõte, see on väga vana ulmeteooria, et sul on olemas igas reaalsuses teisik. Ühes maailmas oled vaene, teises rikas, ühes geenius, teises loll, ühes arst, teises kloun ja nii kuni lõpmatuseni. Olen näinud isegi juhendit, kus selle teooria järele saab kohtuda oma paralleelreaalsuse teisikuga. No näiteks tahad teada mingit matemaatilist valemit või vastust ja juhendi järgi kontakteerud oma paralleelmaailma matemaatikust teisikuga ja küsid nõu. See selleks. Ma ei taha seda juttu jälle ilmatuma pikaks ajada, proovin ruttu jõuda sinna, miks see lugu üldse siia kirja sai.

Kujutage omale ette ruudulise vihiku ühte lehte koos paljude ruudukestega. Iga väike ruut on erinev maailm. Üks ruuduke on pastakaga tumedaks soditud ja see on see maailm, kus meie hetkel elame. Ma ei taha lugu väga keeruliseks ajada, kuid on teooriaid, et me "plõksime" nende erinevate maailmade vahel pidevalt. Üheks reaalsuse või maailma vahetamise tunnuseks on näiteks deja-vu. See tähendab, et sellest hetkest me piltlikult öeldes vahetasime ruudulise vihiku peal tumedaks värvitud ruudukese oma elupaigana mõne valge ruudukese vastu. Kas Covidi hullust veel mäletate? Praeguseks on see justkui haihtunud, normaalsus on taasunud. Nüüd aga, kui tuleb uus deja-vu, võime me sellesse hullusesse tagasi sattuda või hoopiski veel kolmandasse kohta, mis on kordi hullem, aga samas võime ka hoopis paremasse kohta sattuda. Maailmade teema on siit blogist läbi käinud ja kunagi tuleb ehk ka sellest natukene põhjalikum lugu, kuid see ruudukeste maailm käsitleb ainult niinimetatud "füüsilist" maailma.

Kas olete mõelnud, miks Covid järsku pildilt ära kadus? Äkki me vahetasime ruutu? Sellest kogu see blogi postitus alguse saigi. See on täielik ulme. Ei ole olemas selliseid juhuseid, mida Hollywood on meile pakkunud juba loendamatu arv kordi. Filmi esimene hooaeg on vändatud 2017ndal aastal, kui mingit Covidit ega lõhna ka mingist pandeemiast meie maailmas ei olnud. Riputan siia üles nüüd rea pilte, mille eesti keelne jutt tuleks sõna-sõnalt läbi lugeda. Samuti ärge unustage neid pilte ka üldisemalt vaadata. Ütlen piltide taustaks veel seda, et neid kaadreid vaatab üks tädike kinos ja see on reklaam nagu ka meie maailmas kinos enne filmi algust näidatakse. Õnneks ei vaata see tädike seda reklaami mitte meie reealsuses vaid selles teises..

















LÕPP

3 kommentaari:

  1. Selle ruudulise vihikuga seoses tuli mul meelde oma kunagi joonistatud pilt ,mille ma tegin assortii karbi siseküljele- oli eesti aja algus-. Käisin parasjagu TEMTis ja mull oli rulljoonlaud .
    Tõmbasin sellele kolme erineva tihedusega ruudustikuga ristirästi täis. Mõne koha ruudustikus jätsin hajusalt tühjaks.Ise seletasin seda kuidagi nii, et tegu on kolme paralleel maailmaga - meie oleme kõige suurem ruut. Me ei saa läbida tihedamat võrku, välja arvatud need hajusad kohad. Tihedama ruudu sellid, aga pääsevad vabalt läbi meie suure ruudu...
    N2

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, nii tundub olevat. See ruudustik on mõeldud ainult meie ehk nn. füüsilise maailma tihedusele. Teistes tihedustes on omad ruudustikud. Põgusalt olen teiste tiheduste teemasid ka puudutanud. See aga näitab juba midagi, et neid teemasid oled mõelnud ammu aega tagasi. Ma mäletan ka oma põhikooli ajast, et ma joonistasin kuskile kaustikusse ajamasina ja isegi tehnoloogia, et kuidas see oleks toiminud, oli mul olemas. Enam kahjuks ei mäleta ja ma olin veel suht rikkumata lääne filmidest.

      Kustuta
  2. Huvitava info otsa sattusin. Seal seriaalis oli portaal kahe maailma vahele tekkinud mingis suvalises laboris, mille üks töötaja tekitas juhuslikult nurjunud katse käigus. Pakuti välja, et taoline uks on CERN'is.

    VastaKustuta