Sini-must-valge ja Hollywood. See teema on korra siit blogist läbi käinud Avatari loo juures. See on sümboolne film ja sellel on palju tahke ja infot, mida öelda tahetakse, kuid mitte vähem tähtis ei ole stseen, kus aset leiab vasturünnak "kurjamitele". Alguse saab see süsteemist seest, kus seltskond rahulolematuid lähevad Avataride poole üle ja tõstavad relvad oma leivaisa vastu.
Tõlgendan nüüd filmis nähtut oma mätta otsast ja ulme vaatevinklist. Filmis on leivaisa rollis maailma mõjuvõimsaim korporatsioon, kellele alluvad kõik riigid või kui proovida ajas ette rännata, siis tegu on maailmavalitsusega. Õigemini, juhtiv- või peakorporatsioon ja maailmavalitsus on saanud üheks. Kuid nagu õnneliku lõpuga muinasjutus ikka, siis on alati kuskil keegi, kes pole asjade sellise käiguga, nagu soovib seda korporatsioon, rahul. Rahulolematus tõstab pead ja vastupanuvõitlemine saab alguse Eestist (sini-must-valge). Huvitav on märkida, et Hollywoodi filmid annavad teada, et lõpp tuleb igal juhul õnnelik ja kurjam võidetakse, kuid mis saab edasi? Olen sellele mõelnud nii, et kui kurjam võidetakse, kas siis ongi see maailm ennast ammendanud? Kas siis tulebki päris lõpp või hakkab kõik jälle otsast peale? Enne lõppu saavad inimesed muidugi veel mõnda aega ka head elu nautida. Selle kohta leiab põhjalikuma vastuse Matrixi teemast, kuid lühidalt, mingit uut ringi-ratast-orav-rattas katset enam ei tule. See on viimane vaatus.
Miks ma need mõtted siia lühidalt otsustasin kirja panna, on see, et selgitada oma nägemust ja samas sedasi ise saan korrastada omi mõtteid. Ainult kirja pannes saan luua mingisugusegi korra ja ainult nii toimub progress. Samas, tunnen, et kogu sellest "ulme" saagast on vaja mingil ajal paus teha: "Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia". Aga see on juba hoopis teine teema.
Hollywood oleks justkui "kurjamite" allorganisatsioon, aga samas tahetakse, et inimesed hakkaksid mõtlema ja inimesi proovitakse sellest väga sügava une faasist üles äratada. Hollywoodi või seda käsutaval tegelastel tundub olevat võime näha tulevikku ja lõppkokkuvõttes nad teavad, mis juhtub ja juhtuma hakkab.
Ikkagi, miks need mõtted siia kirja said. Panin siis eile teleka käima ja oh üllatust, mitte midagi vaadata sealt ei ole. Vaatasin läbi kõikvõimalike filmikanalite kavad ja kavade ajaloo, täielik tühjus minu jaoks. Vaatasin ka läbi filmiriiuli, sama lugu. Lihtsalt ei ole midagi vaadata ja panin peale siis Kingsmani, mida ma kunagi isegi vist kinos käisin vaatamas ning vaatasin täpselt selle kohani, mille pildid ka siia riputasin. Panin filmi pausile ja mõtlesin, et kas jälle juhus? Üks kord võib juhus olla, teine kord aga enam ei ole juhus, vähemalt mitte selles maailmas.
Filmi järgi on Kingsman iidne salaühing, millesse kuuluvad inimesed hoiavad maailma korras, et maailm mõne kurjami läbi otsa ei lõppeks või vallutatud ei saaks. Nagu ikka, käärib ka Kingsmanis ja asjad lähevad käest. Kingsmani organisatsiooni on vaja juurde "värsket verd" ja siis see sama sini-must-valge kampsuniga poiss Eggsy, päästab maailma...
LÕPP
Sattusin Kingsmani esimest filmi vaatama (vist aastal 2015) täiesti juhuslikult, v66ras linnas tegevust otsides. Hiljem pyydsin ka teised osad ära vaadata. Kuigi pole filmivaataja, tundus oluline. T6esti märkimisväärne/vaatamisväärne asi, nagu Avataridki. Tartariaga varjatakse midagi kolossaalset. Kui juba lähtuda vaid sellest, mis on teada, et eesti keele levikuala oli varasemal ajal väga suur.
VastaKustuta