Manner Muu

Riputan Muu kohta siia üles lookese ühest vanast ajalehest, mis sisaldab mõningaid oletuslikke fakte. Samuti võtsin algava loo jaoks teksti- ja pildimaterjali Kolonel James Churchwardi raamatutest. Kui palju tõtt või kui palju siin muinasjuttu on, seda ei tea vist keegi. Blogis on olemas Atlantisest mõned lood ja ka Lihavõttesaartest, mida kaudu saaks mingeid niite Muu ja Atlantise kohta kokku viima hakata...

Manner Muu ja tema saatus

„Naakali“ tahvlid, Troaani käsikiri ja Lihavõttesaarte kivikujud kõnelevad ühe kultuurse mandri hävingust
Läbikäimine Muu, Atlantise, Aasia ja Ameerika vahel
Kolonel Churchward muinsusuuringud

Legend hiigelmandri Muu hukkumisest Vaikses ookeanis 20 000 aastat tagasi, sai teatavaks alles võrdlemisi hiljuti. Kolonel James Churchward, kes pühendas tolle küsimuse uurimiseks terve oma elu, laskis viimasel ajal välja suure raamatu, millesse on kogutud palju materjali, mis tõendab selle saladusliku mandri kunagist olemasolu.
Esimest korda selle mandri jälile sattus Churchward Kesk-Aasias viibimise ajal, kuhu ta noorpõlves saadeti mingisuguse saatkonnaga.
Seal ta tutvus ja seejärel sõbrunes „rishiga“, kloostrikooli ülempreestriga, kelle juhatuse all hakkas õppima „Raakalit", mis on hindude arvates esimene keel, mida kõneles inimene.
Selle preestri abil Churchward hakkas lugema „Naakali" tahvlikirju, milles jutustatakse manner Muu olemasolust. See Muu olevat inimsoo häll.
See lugemine avaldas Churchwordile sellist mõju, et pärast kaheteistkümneaastast viibimist Indias ta läks otsima kadunud mandrit ja pühendas sellele kogu elu. 

Vana-India kaart, millel on näha praeguseks vee alla vajunud maad (Vana-Tseilon).

„Raakali" tundmine andis temale võimaluse lugeda niisuguseid pealkirju, mida õpetlased seni polnud suutnud lugeda, ja nende kirjade varal ta jõudis kindlale veendumusele mander Muu olemasolu suhtes.
Kõige esmalt Churchword leidis viite Muust maiade kivitahvlikirjades, niinimetatud Troaani käsikirjas, mida hoitakse Briti muuseumis. 

 

Pilt Troaani manuskriptist, Maiade tähestik.

Selle saladusliku mandri tähendamiseks tarvitatakse maiade käsikirjas imelikul kombel sama sümbolit, mille kolonel leidis Indias Birmast ja Egiptusest. Hävinenud mannermaad märgitakse igal pool ühe ja sama hieroglüüfiga, olgugi et maiad kui Kesk-Ameerika indiaanlased on lahutatud teistest kultuuridest ookeanidega.

Teise tõenduse Muu olemasolust autor leidis Lhasa ajalooürikust, mida hoitakse ühes Tiibeti kloostris.
Rahvastelt, kes kunagi on asunud sellel mandril, on säilinud meie ajani mõni monument, mida praegu võib näha Vaikse ookeani saarel, näiteks Lihavõtte saartel, nagu teada, mägedel  seisavad grandioossed kivikujud, mille kallal õpetlased on murdnud pead, teadmata, missuguse rahva omaks ja missugusesse ajajärku kuuluvaks arvata. Yucatanis leidis Churchward üles pealkirja ühe templi seinal. See kiri ülistas mingit „Lääne maad", kust tulid nende esivanemad, kes ehitasid selle templi.
Sõites maalt maale ja vaadeldes mitmesuguseid rahvaid kolonel Churchward leidis terve rea ühiseid kirjamärke ja kombeid Egiptuse, Birma, India, Hiina, Jaapani, ja Kesk-Ameerika rahvaste juures. Kõik need kirjamärgid on olemas juba mäletamata aegadest ja Churchwardi arvates on ühe ja sama päritoluga.

Suur Uiguuri impeerium (miskipärast meenuvad Suur Tartaria maakaardid).

Manner Muu asus autori arvamise järele kuskil ekvaatori lähedal Vaikses ookeanis, puutudes oma põhjaosas kokku Hawaii saartega ning ulatudes kuni Lihavõtte ja Fidži saarteni. See mannermaa oli põhjast lõunasse 5000 miili pikk ja põikmõõdult 3000 miili. Mandril elas 64 miljonit elanikku.

Muu hukkumine tekkis nende ürgkaljude silmapilkse hävinemisega, millel see seisis. Nende kaljude pragude vahele kogunesid gaasid ja tihenesid seal ning gaaside plahvatusest see manner vajus mõne minuti jooksul merre.
Osa selle saladusliku Muu elanikkudest enne mandri hävinemist rändas teistesse maailmajagudesse. Need väljarändajad harilikult nimetasid endid maiadeks ning tõid endiga kaasa oma kultuuri ja oma kombed, mis aegajalt levisid kohalikugi rahva keskel.
Muu väljarändurid liikusid kahes suunas, mis praegusel ajal õpetlastelt enam-vähem järjekindlalt uuritud. Ühed neist suundusid itta, teised läände. Ida suunas nad rändasid järgmist teed: Yukatan, Lõuna-Ameerika, Atlantis ja selle järele üle Vahemere Väike-Aastasse, minnes välja Musta mere kagukaldale, kus väljarändajate jäljed kaovad.
Maiade jäljed Lõuna-Ameerikas on siianigi näha väga selgesti, eriti Andide ladvul, kust leiti kanalid, mis on nende valmistatud. Geoloogide arvates need kanalid kaevati juba sel ajal, kui maakoht, kus praegu on mäeahelik, oli alles tasandik ja niinimetatud Amazoni sood olid Lõuna-Ameerika sisemereks, mida tunti Amazoni mere nime all.

 

Selle tõenduseks, et eelajaloolistel aegadel praeguste niinimetatud lääne- ja idapoolkerade vahel oli tihe side ning üksteist kõige kaugemalgi asuvad rahvad käisid üksteisega läbi, on muuseas seegi asjaolu, et mitte just ammu Riweni ekspeditsioon kaevamistel Mehhikos leidis 17 jala sügavusest kivist raiutud inimkuju, mis kujutab Hiina mandariini.

Mehhiko iidsed linnad on mattunud umbes 30 jala (10 meetrit) pinnase alla. Mis võib aga nende maetud linnade all veel olla? Kas veel vanemad linnad? Küsimärk on igatahes ülemisele pildile maetud linna alla joonistatud.

Churchward jõudis oma uuringute põhjal veendumusele, et kunagi oli olemas suur manner Muu ja et selle mandri rahvad tõid oma kultuuri Atlantisele, mida hiljem tabas sama saatus, mis sai osaks suurele Vaikse ookeani mandrile.

Ma ei ole kuskilt lugenud ega ole veel ka kuskilt näinud oletust või teooriat, mille peale tulin, kui seda artiklit lugesin. Kui Muu põhja vajus, muide, tasub uurida ka Churchwardi raamatuid, mille lingid on all pool, siis see tekitas üleilmse veeuputuse. See uputus oli meie ilma jaoks kõikemuutev. Kadusid üliarenenud tsivilisatsioonid, hukkusid või tapeti hiljem kõik koletuslikud mere- ja maismaa elukad, näiteks draakonid, mattusid maailma kõikide vanalinnade vähemalt esimesed korrused. Inimkond langes nn. kiviaega ja see sündmus leidis aset alles hiljuti (mõned sajad aastad tagasi). Kas selle sündmusega oli seotud ka Atlantis ja Hüperborea või koguni olidki need kõik ühe ja sama sündmuse osad, ei ole teada.

LÕPP

Link originaaltekstile: Sakala Pühapäev: Sakala kaasanne, 9 august 1931.

Lisad:

James Churchward. The Lost Continent of Mu (link).

The children of Mu, by James Churchward (link).