Valgustumisest

Valgustunud inimest ei ole olemas ja kes arvab, et tema on või veel hullem, arvab, et keegi teine on, siis ta on eksituses ja parem otsigu neist mõlemast variandist väljapääsu, sest pole olemas elavate kirjas veel kedagi, kes selle paiga looja mõistatuse oleks ära lahendanud. Jah, kunagi on kõndinud sellised inimesed siin maailmas, kes sellega on hakkama saanud. Peale mõistatuse lahendamist, aga on maailm iga kord ringi tehtud ja järjest huvitavamaks ja ka raskemaks. See oletus klapib ka ideaalselt tsivilisatsioonide kadumisega ja uute tekkimistega. Kui keegi kunagi jälle suudab maailma mõistatuse ära lahendada, siis lõppeb ka see maailm. Kindlasti see ühekorra jälle juhtub, seni aga kuni püsib maailm, on osad inimesed otsimises ja enamus magavad sügavat und, on koomas. On olemas inimesi, kes on puzzle või mõistatuse lahendamisele lähedal, kuid tihti nad ei tea seda ja valivad seetõttu edasiminekuks teise raja, mis ei vii sihile.

Miks ma nii arvan, on see, et kes päriselt valgustub, saab anda ka täpse juhendi ja pakkuda suurepäraseid tõestusi nii materiaalse- kui ka vaimumaailma tasandilt. Nüüd justkui räägiksin iseendale vastu, kui ütlesin, et siis maailm lõppeb, kui keegi jõuab sihile. Nii tegelikult ongi ja mitte keegi ei suuda tõestada vastupidist. Kõik tõed, kõik õpetused, mida maailm ja inimesed suudavad pakkuda, on oma olemuselt poolikud või koguni eksitavad.

Miks justkui olen selle jutuga nii kriitiline? Siin on mitmeid põhjuseid ja tegelikult ma pole kriitiline, ma olen realist ja nüüdseks võin juba vast öelda küll, et on ka elu jooksul kogemusi tekkinud. Olen lugenud suurel hulgal õpetusi, raamatuid ja muud kirjandust. Olen vaadanud filme ja erinevaid videoid, kuulanud õpetusi, juhendusi ning head ja mõistust avardavat muusikat. Olen ise uurinud erinevaid teemasid ja kohati oma uurimustega päris sügavale jõudnud. Olen kohtunud paljude inimestega, kellega on olnud mõnus filosoofilistel teemadel vestelda. Nendest kohtumistest ja nendest jutuajamistest saaks kirjutada terve raamatu.

Neid ridu kirjutades meenus mulle seik umbes 10-aastasest tagusest ajast, kus ma kohtusin mehega, kes rääkis valgustumise kogemusest ja elust teispoolsuses. Kahjuks, on selle aja peale juba mälestus tuhmunud ja faktid ähmastunud, kuid selliseid kohtumisi ma alati proovin meelde jätta ja saadud infot seedida.Ise ma olen saanud kolmel korral hetkelise valgustuse kogemuse ja neist ma vist olen põgusalt ka kuskil kirjutanud. Kes teab, mis see on, see teab.

Mul oli kunagi hea naaber ja sõber, kellega sai ühiseid õhtuid veedetud ja erinevatel huvitavatel teemadel vesteldud. Miks aga „oli“ sõber, see on teine teema ja ei puutu asjasse. Lihtsalt elu keerdkäigud viivad ja toovad sõpru või tuttavaid. No kui juba päris isiklikuks minna, siis mul sõpru üldse ei ole. Kui keegi palub mul nimetada hea sõbra nime, siis ma seda teha ei oska. Kunagi oli mul ka mõni päris sõber, kuid nad on ära kadunud. Ma ei mõtle sõprade all muidugi perekonda vaid kedagi väljastpoolt. Eks ma mõnes mõttes olen eraklik ja ajan omi asju ise. Tuttavaid ja häid inimesi aga tunnen paljusid. 

Nüüd katsun teema juurde tagasi jõuda. Alati kui midagi kirjutan, jooksevad muud teemad vahele ja tahan mõne sõnaga üht-teist juurde selgitada. Nüüd siis räägin põgusalt sellest ammusest seigast.

Sõber kutsus mu sünnipäevale ja sünnipäeva toimumise kohaks oli Olümpia hotell. Eks see sõber oli ärimees ja raha oli tal kindlasti keskmisest rohkem. Ma polnud seal hotellis varemalt käinud. Peo jaoks oli kinni pandud ühe korruse vastav tiib. Ei mäleta, kas läksin sinna korrusele trepist või liftiga, kuid mälupildile jäi üks avar ja väga maitsekalt kujundatud eesruum või saal, kus oli avar trepp. Seal saalis oli valge klaver, mille taga mängis ilusat muusikat üks mees. Oli justkui tunne, et oleksin nagu mingisse filmi sattunud.

Kui šampuse klaasid olid kokku kõlistatud, siis juhatati meid peosaali. Istumine laua äärde oli juhuslik või vaba valikuga, nimelisi kohti ei olnud ja seega mul vedas et nii läks nagu just läks. Tegelikult erilist vedamist siin elus ei olegi, asjad lähevad just täpselt nii nagu peab ja nii juhtuski, et istusin kõrvuti ühe Soome härrasmehega. Olime juba parasjagu söönud ja viinapitse kokku kõlistanud, kuid siis hakkas tulema. See härra hakkas rääkima mulle oma elust. Nagu välja tuli, oli mees kunagi olnud rahalises mõttes väga rikas. Ma ei tea, kas ta selleks momendiks enam rahakas oli, kui me seal koos istusime ja rääkisime, kuid tal oli olnud Eestis, kui ma õigesti mäletan, seitse äri, mis müüs väheke sensuaalsemaid tooteid ja ükskord „peale kogemust“ likvideeris ta oma ärid Eestis ja müüs kõik maha. Kas ta ka oma Soome ärid likvideeris, ei mäleta, kuid jäi mulje, et ta ei vajanud neid enam. Ja siis, ma ei tea kuidas või mismoodi me jutuga nii kaugele jõudsime, kuid ta hakkas rääkima mulle teispoolsusest ja kõigest imepärasest, mis seal on.

Nagu ütlesin, ei mäleta detaile kahjuks enam, kuid ta kirjeldas seda nii, et see on kirjeldamatu ja kui keegi sinna satub, siis ta pole maises mõttes kehaline. Seal pole meil käsi ega jalgu, pole silmi, et näha, kuid ometi me näeme seal midagi uskumatut, mida ei saa kirjeldada ja neid teismoodi värve jne, sest sealne maailm kasutab hoopis teisi sõnu. Sõnad vast polegi õige ütlemine. Seal on selle maailma mõistes kirjeldamatud asjad, mille jaoks polegi sõnu.

Ma ei mäleta, kas ta päris täpselt nii ütles, aga midagi taolist. Kui ma nüüd väga palju ei eksi, siis tema sattus sinna maailma läbi autoõnnetuse ja siis ta ütles mulle, et tal on võime saata see kogemus ka mulle. Me muidugi olime juba omajagu pitse kokku löönud, kuid mäletan selgesti, et ta tahtis mulle seda kogemust saata. Ma algul olekski võibolla nõusse jäänud, kuid siis ta ütles, et ta ei tea, mis kujul see kogemus mulle tuleb, aga see ei saa kerge olema ja tõenäoliselt juhtub mingi õnnetus. Kui seda kuulsin, keeldusin ma muidugi sellest kogemusest ja mainisin talle mitmeid kordi, et ta midagi seal mulle ei korraldaks.

Nagu nüüdseks on selgunud, siis seda kogemust ka ei tulnud. Kahjuks ma ei osanud siis küsida nüüdseks mulle tähtsaks saanud küsimusi ehk tehnilist poolt, et kuidas ta seda oleks teinud või kuidas see protsess välja näeks, et ta oleks saanud mulle selle kogemuse saata.

See on lühidalt kõik, kuid miskipärast arvan, et selle mehe näol oli tegemist inimesega, kes oli valgustumisele lähemal kui ükski teine, keda ma elus ise päriselt kohanud olen. Tagantjärele mõeldes, muidugi oleme me kõik inimesed ja võõra inimesega saab vist tõeliselt jutupaelad lahti ainult „julgustust“ peale võttes. Heade tuttavatena, poleks julgustust vaja olnud. 

Selle mehega seoses meenus mulle üks hea Eesti film, mis jutustab loo ühest mehest, kes loobus justkui kõigest materiaalsest. Andis oma väga kasumliku firma äripartnerile. Andis, mitte ei müünud ja läks maale elama. Loobus kõigest, mis enne ta elus oli. Koht kuhu ta elama sattus, selle küla rahvas arvas, et tegu on mingi väga rikka mehega ja tal on ka vägi inimesi aidata. Kui aga selgus, et ta on paljas kui püksinööp, siis alles selgus tõeliselt, kes see külarahvas oli ja kuidas kõik ta ümbert kadusid ning teda totakaks pidasid.

Mis ma selle looga nüüd öelda tahtsingi… on veel palju minna ja pikk tee käia. Me tegelikult käime enamuses ajas kinnisilmi ja lapsekingades ja see maailm proovib meid endasse neelata, et mitte näha seda nägematut, mis on tegelikult päris. Oleks mul mingi hea idee või õpetus, mida siin kirjeldada ja anda ja mis päriselt ka toimib 100% siis annaksin. Kas kellelgi on üldse mingit head õpetust või juhendit, mida järgides jõuavad kõik 100% kohale ja omandavad selle? Mõistagi sellist õpetust ei ole olemas ja sellist juhendit ei saagi koostada, vähemalt inimene mitte. Aga on igasuguseid muid juhendeid, mis võivad aidata lähemale, kuid valdav enamus juhenditest, õpetustest ja targutustest ei vii tegelikult kuhugi. Ja siit tulebki jama. Et kuhugi jõuda ja millestki natukene aru saama hakata, tuleb ise endal lugematu hulk infot läbi töödelda ning tuleb ise osata õigeid õpetusi ära tunda.