Maa-alused käigud, matused ja pulmad

Oli pikk ja lõbus-kurb päev ühe korraga. Lugu tuleb aga ainult lõbus, see-eest aga ilmatuma pikk. Varu omale kohvi kui kohvi jooja oled ja head lugemist/vaatamist.
Ma kaalusin seda lugu kaheks teha, aga ei saa. Vabandust, päev oli ju üks. Kui Jan Uuspõld Tallinnast Tartusse mitu päeva läks, vot sellest filmist oleks võinud seriaali teha, sellest loost siin aga ei saa.
Enne kui oma jutuga seiklusrikkasse pühapäeva jõuan (08.01.2023) räägin natukene selle päeva tausta kah, mille ma üks päev varem omale kokku mõtlesin. Tean seda ammugi, et inimesed teevad plaane, aga jumal naerab inimese plaanide üle.
Avastasin üks päev varem, laupäeval siis, et mul homme vaba päev ja peaks selle kuidagi toredasti ära sisustama. Kuna Tallinnas naguniigi olin, siis kohe mõtlesin, et hästi sobiks mõni vanalinna muuseum. Mõeldud tehtud.
Plaan oli algul külastada Paksu Margareetat, kuid igaks juhuks guugeldasin ka teisi muuseume, sest ma kunagi ammu olin Paksus Margareetas käinud. Internetis surfates sain teada, et 08.01 on Linnamuuseumi filiaalid vaba sissepääsuga. Hõõrusin käsi ja valisin endale neli muuseumi välja. Natukene palju küll, aga tagavara peab igaks elujuhtumiks ju olema. Ma teadsin ka seda, et homme ootab mind ees üks matuste külastus ja peale seda ka pulm, kuid mis sellest päevast lõppkokkuvõtteks sai ja kuhu ma jõudsin ning mida nägin, sellest nüüd lähemalt juttu teengi.

Muuseumi valik number 1 oli Kiek in de köki kindlustustemuuseum ja selle bastioni käigud. Astun siis mööda Pikk tänavat või Pikk jalga ja üleval kalju otsas üks maja, mille korstnad on kohe katuse räästa ääres. Kes mu Rootsi kuningalossi lugu on lugenud, see teab, et mingil perioodil just nii ehitati ja majade kaminad asusid kahe akna vahel. Miks nii ja kus on loogika, ei tea kahjuks. Korraks mõtlesin, et hoiti korstnakive kokku, et siis ehk ei pea korsten üle katuse viilu ulatuma, aga kas Rootsi kuningas oli siis nii vaene? Endal loss kulda ja karda täis.

Siis jõudsin Taani Kuninga aeda. See olevat see koht, kus taanlased omale lipu said. Taevast olevat langenud. Taanlased võiksid omale ise oma lipu kuskilt hankida, see mis taevast kukkus, andku tagasi. Tegin just meelega sellise pildi, et need poolenisti maa alla vajunud uksekaared oleksid näha. Kuuskemaa vist ütles, et need on laskemoona panipaigad. Ma ei pane pahaks, kui keegi midagi arvab, ja ärge mulle ka pahaks pange, kui mina midagi arvan. Selles loos saate veel mõningaid imelisi ajaloo lugusid kuulma. Aiiii, mulle meeldib ajalugu.

Samast Taani Kuninga aiast vaade Niguliste kirikule. Ka sellest vägevast hoonest tuleb veel juttu.

Taani Kuninga aeda valvas suurtükk "Punane lõvi". Miks punane? Tsiteerin: "Mind hüütakse Punaseks Lõviks, raudse kuuliga tulistan ma vaenlast". 

 

 

Igavene uhke pronksist tükk oli küll, kirjad peal ja puha, aga toru oli kõver, sest tegu oli koopiaga. Nagu varsti näete, on paljud asjad, mis mulle sellest muuseumist huvi pakkusid, koopiad. Originaalis olla selle kahuri valanud Tallinna tööhoovi kohalik meister. Siin samas aias asunud tööhoovis olla valatud 16. sajandil sadu pronkssuurtükke, millest olevat tänini säilinud lisaks Punasele Lõvile veel ka "Kibe surm", mille koopiat näitan väheke hiljem. Miks aga "Kibe Surm"? Seda vaimukust ma ei suutnud kuskilt välja lugeda.

Kui Taani Kuninga aial ringi peale sain ja tahtsin Neitsitorni siseneda, siis see ei õnnestunudki. Lukus oli. Tuli minna umbes pool kilomeetrit edasi Kiek in de Kök'i.

Taani Kuninga aias olin varem käinud, aga siia polnud jõudnud. Pääslat oli valvama pandud poolik rauast kahur.

Küll pidi alles suur jõud olema, mis selle kahurimüraka pooleks on murdnud.

Õues oli põrgu külm, olin üleni külmunud ja kui muuseumi sisse pääsesin, võeti mind siin lahkelt vastu. Uksehoidja või ma ei tea mis tähtsa ameti pidaja tutvustas mulle põgusalt muuseumi, andis soovitusi, mida esimesena vaadata ja kuhu minna. Tuleb ikka suhelda inimestega, sest ma oma peaga oleks kohe käikudesse tormanud, mis on vähemalt üle poole kilomeetri pikad ja pärast oleks pidanud sama teed tagasi kõndima, kuid käikude lõpus oli olemas väljapääs. Miks ma aga tegin sellest kahurist pilti? Ma ei tea, sest hea meel oli, et sooja sain ja head ning rõõmsad inimesed minuga juttu ajasid.

Jõudsin siis õnnelikult Kiek in de Kök'i torni. Telliseid ma olen igas muuseumis alati vaadanud. Need eksemplarid olid seepärast näitusele pandud, et nendele olid jäänud loomade käpa jäljed. Tellised ise on hiiglasuured nagu vanal ajal kombeks oli.

Nõidus, müstika, maagia, katk ja surm. Need teemad müüvad alati. Pildil nelja sarvega lamba kolju.

Pildistasin üles mõned vanad tööriistad. Neid nõelu ja põdrasarvest haamrit pean autentseteks. Kui tööstust ei ole ja teadmisi ka napib, siis sellised jupstükid ajavad asja ära. Jama on ainult selles, et kiviajal pidid sellised tööriistad kasutusel olema, mitte 14-19. sajand. Miks? Varsti näete.

Minu lõi see saeleht pahviks. Tänapäeval on täpselt samasugused saelehed kasutusel nugasaagidel. Isegi auk on umbes samal kohal.

Luust peitel. Äge, ja otstarve kah kohe teada nagu tekstilt lugeda saab, kuid mis minu hinnangul kohe kuidagi ei klapi, on aeg ehk 13-14 sajand. Saarema viikingeid mäletate? Viikingiaegseid ehteid olete näinud? Viikingite mõõkasid olete näinud, mille ornamentika on nii peenelt tehtud, et sõnu jääb väheks. Kas võis olla sedasi, et Saaremaal elasid võimsad viikingid kogu oma kõrgeltarenenud tehnoloogiaga ja mandril elasid koopainimesed, kes olid otsapidi alles kiviajas ja kasutasid luust nõelu ja peitleid.

Pildil on kuldnahktapeet, mis olevat olnud kallis ja noobel viis seinte kaunistamiseks 17-18. sajandil. Seda võisid endale lubada vaid väga jõukad linlased. Esmalt pressiti nahale muster kõrgreljeefsete puidust vormidega, seejärel nahk maaliti, kullati ja kaeti lakiga. See oleks tänapäeval hea äriidee. Kas aga teadmisi jagub, et sellist tapeeti toota? Ostajate puudust ei maksa karta, olenemata tapeedirulli hinnanumbrist. 

Ühes nurgas oli terve rivi vanaaegseid kahhelplaate, kõik sinisega maalitud. Kapri saared tulid meelde, seal praegu suuremjagu kujundusi samamoodi sinisega tehtud. See on progress tegelikult. Meil enam ei tehta, oleme edasi jõudnud, aga seal tehakse senini.
Pildil Aadam ja Eeva enne duaalsuse teket, enne kui madu meelitas esimesed inimesed pattu tegema ja sööma hea ja kurja tundmise puust.

Pronksist õllevaadi kraan 16. sajand. Minu tagasihoidlikul hinnangul on see tehase toodang, mitte sepa valatud või välja taotud ese.

14-16. sajandi hobuserauad. Pilt petab. Tegu on hästi pisikeste raudadega. Nagu mõne poni omad kohe. Siin tegelikult polegi midagi imelikku, sest omal ajal kui metallidetektorismiga väheke sai tegeletud, leidsin samuti aeg-ajalt väga väikeseid hobuseraudu. Sekka kõrvale leidsin ka hiiglaslikke raudu. Maailma suurem hobune on tänapäeval Šairi hobune, kelle turjakõrgus on 2 meetrit ja kes kaalub terve tonni, ju ma siis nende raudu leidsingi.

Ühes nurgas oli koopia kehavenituspingist. Tänapäeval on ka analoogid kasutusel, kuid tervendavatel eesmärkidel. Sellise isendiga aga venitati inimesi peajagu pikemaks. Palju tõtt, palju valet, ei tea. Kuid tunne on selline, et ei maksnud sellel ajal inimelu suurt midagi ja ei maksa ka tänapäeval. Tänapäeval võibolla tehakse ainult nägu, et nagu maksaks.   

Selle pingi taga töötasid ühe patsendi selja kallal neli tublit arsti või õigemini habemeajajat. Siis ju arstiametit veel ei tuntud.

Küll pidi ikka tore mees selles töötoas tegutsema. Nii palju ilusaid ja praktilisi tööriistu.

Järgmine pilt on minu hinnangul puhas fantaasia. Miks fantaasia, aga sellepärast, et kes see sedasi inimest nüüd siis keedab nagu pildil vasakul näha. Olen nõus, et põlema ikka mõni inimene pandi, aga et nii palju vaeva näha ja keetma hakata....njaa. Isegi konn pidi keevast veest välja hüppama, aga see tegelane rahulikult ootab seal pajas oma lõppu. Need on kõik ühed ilusad muinasjutud, millega hirmutati vanasti lapsi, kui need pättust tegid ja magama ei tahtnud jääda. Eks sellest blogi postitusest kumab natukene rohkem irooniat läbi kui tavaliselt. Ma lihtsalt ei viitsi kõike asju enam uuesti ümber seletada. Kerge muigega vaatan osade asjade peale, kuid muuseumid on iseenesest väga toredad ja mulle meeldib neis käia. Muuseumide dekoraatorid on kohati humoorikad ja väga vaimukad. Küll varsti näete. 

Kivitrepp, mille alumine aste läigib. Kuskilt saatest nägin, kuidas kipskrohvist kunstmarmorit tehti. Kuluta seda ohtrasti ja saad marmorit, mis on kordi kallim kui päris marmor. Inimeste jalavaev ja pidev vanadest paekivi treppidest üles-alla käimine muudab lõpuks kõik trepid kunstmarmoriks. Muuseum tänab.

Nurgas oli kange mees, oda sain kätte, aga kilpi kätte ei saanud. Sain vähemalt suitsuvorsti lõigata. Baskini "Kunstisaalis" oli vähemalt raudrüü vanaaegne, ainult saepuru rüü sees oli tänapäevane. See siin on 100% padjofka.

Need samad inimesed, kes luunõelasid ja -meisleid kasutasid, olid võimelised omale keerama ka selliseid pronkskäevõrusid. Mu kaasa või teine pool on ehtekunstnik ja alles mõned päevad tagasi keerasime samuti sellist traati. Vahe oli ainult selles, et meie kasutasime hõbedat. Kolmest hõbetraadist keerasime ühe ehte tarvis elektritrelliga sellise kunstipärase traadi kokku. Töö tegime nullist, mina olin õpipoiss. Hõbedavalust valasime vastvasse rakisesse hõbepulgad, mida sai spetsiaalse valtsiga muudkui õhemaks traadimoodi asjaks valtsitud, kuni lõpuks oli traat piisvalt õhuke ja sai seda läbi auguraua tõmmata sellise jämeduse peale nagu parasjagu tarvis. Aegajalt pidi traati lõõmutama, et pinged traadist välja saada. Äge töö ja vaheldus muule. Kas pronkstraati saab läbi auguraua tõmmata?

Mõõgakaunistuse katked iidamast-aadamast umbes samast ajajärgust kui luunõelad ja -peitlid. Kas need kaks ajastut sobivad omavahel kokku?

Milleks aknalaual selline nõgusus? Jääb mulje nagu seal oleks varemalt olnud midagi. Aga mis?

Kõvera toruga "Kibeda surma" koopia.

Voh! Minu lemmik ja täitsa valgustatud nurgas. Kahjuks küll kipsist koopia, aga asi seegi. Hiigelpüss. Sellist käes ei jõuaks hoida ja kui sellega pauku teha nii, et see eelnevalt seina külge ahelatega kinni pole pandud, siis peale lasu sooritamist, oleks minu mõõtu mees selle relva tagant kadunud läbi maja tagumise akna. Selliseid nägin vist Poolas sõjamuuseumis ühes pimedas nurgas ja selliste kohta on mul mõned pildid kuskil blogis olemas. Seal ei olnud need mitte pronksist kindlusepüssid vaid olid paigaldatud paati, millega sai varjatult vaenlase lähedale hiilida mõõda järve ja kurjamile hiilgelitakas ära panna.

See on hea kaart. Siin on näha, et Paljassaare poolsaar oli vanasti hoopis saar või õigemini kaks saart. Meenub taoline kaart ühest vanemast teemast. Nimelt, Paljasaare saarte juurest Tallinna linnani ulatuvat merd kutsuti "hauapõhjaks". Miks? Pole halli aimugi. Lisaks on siin kaardil ära märgitud terve ports tähtkindlusi. Paljasaare, Patarei, Maarjamägi ja Miiduranna.

Samas ruumis oli järgmine ja sedakorda hirmus pikk pronksist kahuri koopia. Müts maha muuseumi kujundajate ees, et oskavad sedasi komponeerida ja sügavat muljet jätta. Siin ma ei ole irooniline, selle jutu paljudes kohtades tegelikult ei ole ja mulle see muuseum väga meeldis. Aga mind vanat rebast te seekord ära ei petnud. Need kivikuulid ei mahu selle kahuri torust sisse!

Pisike nurgake katkule, mis olevat möllanud keskajal. Kas varsti muutub meie aja katk ka muuseumi vääriliseks? Või pannakse teatud tegelased häbiposti ja siis pannakse need tegelased koos häbipostiga muuseumi?

Lihtsalt fantast!

Järgmiseks, Mustpeade vennaskonna atribuutika. Ma ei ole nende majas sees käinud, kuid ma ei saa senini aru, et miks see vennaskond kummardas mustpead, samas, ise olid nad kõik valged. Loogika? Ei hakka guugeldama, las mõtted ise jooksevad selle anomaalia kohta ühekorra ise paika.

Mustpeade vennaskonna mingisugune pilt, kus kujutatkse Jeesuse risti löömist. Vaata vasakule üles punasesse kasti. Anno i560. Kõik on justkui selge nagu seebi vesi. Kas meile on valetatud ja on kirjutatud lihtlabaselt 1000 aastat ajaloole otsa? Pildil on ju Jeesus ometigi, ladina keeles iesvs. Anno, alates Jeesuse ristilöömisest 560 aastat ehk iesvus560. Nüüd vaata aga teist punast ristkülikut: Anno domini i56i. Nokk kinni saba lahti. Muidugi võib siin veel tähele panna paari detaili, mis ei pruugi midagi tähendada, aga mainimist väärt on need ikkagi. Üleval Anno, all Anno domini. Tasub vaadata ka punkte aastaarvude vahel. Igal pool on punktid, ainult aastarvu kahe viimase numbri vahel punkt puudub ja seda mõlemas kastis.

Läbi Kiek in di kök'i iga korruse oli selline auk. Augud ei olnud üksteisega kohakuti. Ei märganud küsida ka, et milleks need augud ja miks nii? Nüüd on põhjust jälle tagasi tulla.

See pole sarkasm, mida nüüd siia kirjutan. Sarkastilist või iroonilist hoiakut näitasin mõnes kohas ajaloo sündmuste või mõnede objektide peal, mitte kujunduse peale. Ma olen selle muuseumi fänn. Tegu ei ole mingi igava ja kuiva muuseumiga, milliseid on ka teinekord ette tulnud, aga ma ei kurda kunagi ka igavate muusumide üle. Ma kindlasti avaldan tänu muusumi kujundajale, kui sinna veel kord satun. Lisaks uurimusretkele, sai ka nalja. Head ja peent huumorit oli iga nurga peal. Kiitus ja müts maha tegijate ees. No vaadake või seda siga. Selle pingi puhul on tegemist häbipostiga ja kes juba kord sinna istuma pandi, see võlla läks. Hüvasti Kiek in de Kök ja nüüd edasi käikudesse.

Juhin tähelepanu värava mõõtudele ja sellele kui sügavalt maa seest see välja kaevati.

Pool kilomeetrit matka tundmatusse sügavikku.

Mingi käik oli nööriga kinni tõmmatud ja sinna oli varjule pandud üks mulle mõistmatu aparaat.

Vanadelt piltidelt tasub otsida detaile, mida tänapäeval enam ei ole. Kui keegi on lugenud Elukulg Fort Vrmaci lugu, siis nende käikude puhul võib kahtlustada sama. Tegu võis olla mingi täisautomaatse kaitserajatisega. Piltidelt tasuks otsida rauast detaile, mis tunduvad vanemad kui nõukaaeg. Seintes uurisin imelikke kohtasid, kus varemalt võis olla midagi.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis oli tegu õhuhäire seadmega. Igal juhul geniaalne. Poest juba sellist ei osta.

Meeldis, et seda pikka maalust käiku oli tehtud salapärasemaks ja maagilisemaks. Mis võiks põnevam olla kui kummitused? Lastele sellised lood väga meeldivad ja see võib aidata neid hiljem elu mõismisel edasi, sest nii võivad lapsed hakata ka mõtlema mõistetamatute asjade peale ja uurima teemasid, mida koolis ei õpetata.

Nendes käikudes on asjatanud nii rootslased, soomlased, kui ka venelased, sakslased, eestlased ja võibolla isegi taanlased ning poolakad.

Üks vennike oli vangi pandud. Põranda pinda võis olla vast 1,2x1,2 meetrit. Kirjade järgi andis see mees ka otsad seal vangis. Otsisin hoolega, aga peldikut selles kongis polnud. Ämbrit ka polnud. Müstika.

Iga väikese vahemaa takka on käikude ühes seinas sellised imelikud šahtid. Ülevalt kinnised, auku küll kuskilt ei paistnud. Selgitusi neile šahtidele ei leidnud kuskilt. Loogika ütleb, et õhuaugud, aga teisest küljest, küll oleks vaenlastel sealt pomme ja tõrva ja kõiksugu muud head ja paremat sisse kallata. Mõtlesin korra Fort Vrmaci peale ja leidsin ka jälgi, et mõne sellise käigu seina küljest on midagi eemaldatud. Mida heidaks ette, et pool sellest käigust oli väga pime. Oleks teadnud, oleksin taskulambi kodust kaasa võtnud. Telefoni taskulamp jääb nendesse käikudesse lahjaks, kuid ajas kuidagi asja ära.

Selle käigu või süvendi ees on näha mingi tühi koht paekivis, kus oli ennemat midagi.

Siin võibolla natukene parem pilt sellest süvendist.

Mingi salapärane süvend seinas. Mingil otstarbel ju nii ehitati.

Huvitav seletus ja jälle targem. Soome sõdurid tegid haltuurat ja viskasid need käigud väikese tasu eest valmis.

Tööriist kah ilusti valmis pandud.

No näed siis, muudkui loen siit ja loen sealt, et Tallinnast sai n.n tähelinn 18. sajandil, mil see linn sai oma nurgelise ilme tänu hollandlasest Vaubanile. Ime piipu, ütles Tõnu Kark filmis "Detsembrikuumus". Tähelinna nurgad olid olemas juba 1533. aastate paiku. Klapib täpselt minu ühe teise looga, kus järsku üle öö, 1535. aastal, oli terve Euroopa tähelinnasid täis. Müstika. Ja siis vaatan mina Tallinna gravüüri 19. sajandist, ühtegi nurka pole. Kord on, kord ei ole. Kord on nurgad ehitatud 17. sajand, kord 18. sajand ja 19. sajand on nurgad jälle kadunud ning täna on nurgad osaliselt jälle näha.

Raidkivi "Hirvejaht Toompeal", 17. sajand.

Külgedel ka kõik ilustused ja väljaraiumised täitsa olemas.

Selle pildi tegemiseks pidin tegema kergeid akrobaatilisi liigutusi. Pildistasin selle kivimüraka alumist serva. Milleks selline soon?

Nüüd hakkab tulema.
Ano? Anno tähendab maailma aastal, aga Ano? Guugel ütleb, et tegu on Maori keelega ja see tähendab - Jällegi. Pole paha tegelikult, kuid see kivi on sellegipoolest arvatavalt kiviraiduri õpilase tehtud. Võib ju oletada igasugu asju, aga kõige loogilisem on selline variant. Kivimeistril oli lõuna paus ja pani korra silma kinni, et leiba luusse lasta. Sellil, aga peod ja käed sügelesid ja mõtles, et teeb meistrile head meelt. Meisterdas siis kivi ruttu valmis, aga kui meister seda nägi, arvas ta paremaks selli edaspidi kraave kaevama saata. Jätke meelde number 7 kuju. Seitse nagu seitse ikka.

Raidkivisid oli päris palju vaatamiseks välja pandud. Oli keerukamaid oli lihtsamaid. Osade kivide juures kahtlustasin betoonivalu, aga kahtlustuseks need jäidki.

Tegu oli vist mingi vana päikese kellaga. Rooma number IV on iga päevaga järjest raskem leida.

19. sajandi keskpaiga hauakivi. Uhke. Maine, kulunud ja surnud kest (kolp) on all, see on oma töö ära teinud. Hing aga on üleval.

Olen seda ennemgi näinud, aga pole suurt tähelepanu pööranud. Kes on nii tark ja ütleks mulle, et miks on number A juures kraadi märk või seest tühi rõngas, mis meenutab kraadi märki?

Üks soss-sepp sai juba kraavi kaevama aetud, kas teine veel? Minu teada pole ladina tähestikus tagurpidi N tähte olemas. See nagu slaavi I.
Ulmet kah. Matrix või programm on kiiruga igasugu jama valmis teinud, kuid eksib temagi. See on huvitav teema ja sellest on põgusalt juttu eelnevalt olnud.

Miljoni euro küsimus. Mis see on või õigemini, mida see kujutab. Vastuse laekumisel, mina seda raha välja ei maksa ja võlgu ka ei jää, sest mis iganes juttu võib selle kohta hambasse puhuda.

Sain lõpuks hea pildi raidkivist, millel on sooned. Mina ütlen, et tööstuslik toodang. Paljudel kividel on sellised sooned. Vaata kasvõi Ungru lossi fassaadikive. Kuidagi ei taha uskuda, et need vaokesed on kõik meisliga sinna veetud.

Mingi kummaline muster. Kas peitliga tikitud? Või pole see mingi raidkivi vaid on pesueht betoonivalu?

Paremal, see kujuke läigib küll nagu oleks marmorist. Aga kas tõesti oli vaja see ülejäänud pind sedasi ära täksida? Pime keskaeg, kus kõigil on aega küllalt, rahast rääkimata. Või tasuks meenutada korra seda treppi, mille inimesed oma roobadega marmoriks on hõõrunud.

Ja veel ja veel ning nii kuni maailma lõpuni välja, veel.

Siin on varemalt midagi tähtsat olnud. Sherloki abi oleks vaja.

Kuskil üleval pool palusin number 7 meelde jätta. Vaadake nüüd seda oletatavat number seitset. J mis J.
Siin on muidugi kõik nii sassis kui vähegi saab. Mina saan midagi sellist 016J5. Lisaks on üleval mingi hieroglüüf.

Ma võin oma vana mütsi ära süüa ja vanduda, et midagi sellist ma olen kuskil juba eelnevalt näinud. Ma siis ka tegin pilti, egas ma kehvem saa olla. Kas Arne, sina lollitad mu mõistusega? Ähmaselt veel koidab nagu, et keski giid olla kellelegi ütelnud, et see pole miski aasta-arv vaid see näitab tänavate jaotust, aadressi või tänavate numbrite süsteemi. Midagi sellist, et 6 rida ja 35 maja?

Kuskil blogis on lugu, mis käsitleb muinsusesemete võltsingute teemat. Arusaadav, et keegi ei viitsi otsida neid vanu lugusid üles, ma ise ka ei viitsi, kuid võtan selle teema kokku nii lühidalt kui võimalik. Kõik maailma muuseumid on võltsingutest pungil või vähemalt olid kunagi. Nüüd timmitakse valgust maha ja pannakse lindid ette, et hästi näha ei oleks. See siin on osaline võltsing. Keegi vana-aja elanik tahtis ennast tähtsaks teha. Mul meenub, et ega ma parem pole olnud. Kuigi ma pole otseselt midagi võltsinud, aga tegin mingeid kummalisi märke küll oma vanale nõukaaegsete seinakellade kollektsioonide peale. Siis viskasid need kellad kõik üle ja müüsin kogu krempli ühekorraga maha järgmisele. 200-aasta pärast on need muuseumis ja siis on imestamist oi-oi kui palju.

Selle pildiga lõppeski mu muuseumi külastus. Paraku oli kell juba seal maal, et uut muuseumi ei jõudnudki ette võtta ja seadsin sammud Niguliste poole, matustele.

Niguliste kirik on tegelikult juba umbes aasta aega suletud olnud, sest seal käib remont, kuid 08.01 oli selle kiriku uksed kõigile avatud, kes soovisid hüvasti jätta Eesti ehte- ja metallikuntsi korüfee Kadri Mälkiga. Panen siia ühe uduse pildi temast, mille ma kirikus pildistasin.

Jõudsin kirikusse natukene varem, kui mu kallis kaasa, kes muuseas on Kadri Mälgu õpilane EKA päevilt. Mina isiklikult Kadrit ei tundnud, kuid ma olen kaasaga käinud tema ehete näitustel. Mulle meeldisid tema tööd sellepärast väga, et ta kasutas oma paljudes töödes väga raskesti kättesaadvaid materjale nagu näiteks: meteoriiti, pronksist mõõga tupe ots (oli vist 11-13 sajandist), mammuti võhk ja muti nahk jne. Nagu kuulnud olen, siis ta oli kuulsam isegi rohkem välismaal kui Eestis. Tema töid on ostnud nii muuseumid, näitusemajad kui kollektsionäärid meilt ja mujalt. 

Huvitav on see, et pildistasin tema ühte tööd kirikus, mis oli välja pandud, nimelt just mammuti kihvast tehtud eset ja seda pilti mul telefonis ei ole enam. Otsisin mitmed kordi telefoni pildikataloogi läbi, ei ole. Huvitav, kas ma vihastasin millegagi ta välja? Samas mul õigeid leinariideid seljas ei olnud küll, kuid viisakas olin sellegipoolest, ei tulnud ju dressidega. Äkki ta vihastas selle peale, et mul tuli kirikus naer peale, muidugi hoidsin tagasi ennast, aga kõigi austuse juures kadunukese vastu, see oli ju seotud ajaloo jaburdusega, mitte millegi muuga. Nimelt, mulle meenusid muistsed matustekombed. Olen seal kirikus, kus on leina meeleolu, kus oli palju tähtsaid ja kuulsaid inimesi ning siis korraga, ei tea kust, kangastus mulle korraks pilt muistsetest matmiskommetest. Ma lihtsalt ei või, mis jaburdusi meile ajaloo pähe on räägitud. See on ikka paras komöödia ja mind ei maksa siin süüdistada. Toon siia mõned näited surma ja matustega seotud rahvakommetest:
* Kurjadel ja halbadel inimestel ei lahkuvat muidu hing, kui tulevat seda kuidagi kergendada. Selleks pandi näiteks Viljandi pool hobuseparisnikkudele rangid rinnale, 

* Paides murti surija rinnal torupill katki.
* Kodukäimise vastu aitas ka see, kui surnuaiale sõites lastakse surnule püssiga kolm pauku järgi.
* Ropka vallas lõigati surnu vasaku jala kontsa alt natuke nahka ja pandi surnule hammaste vahele jne. (Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 25 aprill 1936)

Kas te kujutate tänapäeval mõnda sellist kommet ette? Ma ütleks, et see on kõik üks luul ja täielik jamps või väljamõeldis. Kas te kujutate ette kuidas mina näiteks ühe kuulsa budistist heliloojaga, kes oli samuti seal matustel, murrame surnu rinnal torupilli pooleks? Või kadunukesega talitatakse sedasi nagu Ropka vallas talitati ennemuiste? Ma ei taha väita, et kadunuke oli kuri, vastupidi, aga millegipärast just kiriku pingil istudes ja kadunukese lähedaste lugusid kuulates, kangastus mulle just see torupilli jamps.  Jube mõelda ja palun kergemat karistust oma rikutud mõtlemisele, mis pärines ühest vanast ajalehest. 

Seal pingil istudes ja neid lugusid kuulates, sain ma lugupeetud professori kohta palju huvitavat teada. Nagu näiteks, et teda köitis esoteerika, ta oli müstik, teda huvitas alkeemia, ta oli nõid ja teda lummas maagia. Võibolla eksin mõne sõna kasutusega, aga mälu ei ole enam ka kõige parem. Umbes nii sealt matuste talituselt meelde jäi. 

Kadri Mälk on ka välja andnud raamatuid, mis minu kaasa sõnul on hästi sügavamõttelised. Neid raamatuid vist on võimalik tänapäeval saada ainult raamatukogudest. Õnneks, meil on tema raamatud kodus olemas, välja arvatud ainult üks raamat. Nüüd siis tean, mida kunagi lugema hakkan. Samuti kõlas tema lähedaste järelhüüdes väga tabav või väga hea ütlus tema kohta. Ta olla mõelnud, olla öelnud ja olla käitunud deviisi järgi: "Mina teen, mida mina tahan!"

See oli luuletus tema matustelt. Esimene salm meeldib mulle väga. Ja selle salmi kohta tean ma ka üht väikest saladust. Teate ju küll, et mis on saladus? No vot, järelikult ei saa rääkida.

Nüüd suundun korraks ajas natukene kaugemale tagasi. Sinna, kui ma alles Niguliste kirikusse sisse marssisin. Jõudsin ju natukene varem ja ma sain seal kirikuga põgusalt tutvuda.

Ühe seina peal oli selline suur kivijurakas. Mõõtudega umbes 2,5 meetrit pikkust ja 2 meetrit laiust. Tõenäoliselt oli tegu mõne vähekene pikema poisi hauaplaadiga. Ka taolistest suurtest hauaplaatidest on lugu blogis olemas, üle ei tahaks korrata.

Seal kirikus oli spetsiifiline lõhn. Selline tugev. Ma arvan, et enamus inimesi on tundnud mõne kiriku spetsiifilist lõhna. Nuputasin, et kust see lõhn võiks küll tulla ja mis lõhnade segu kompotiga võib siin tegu olla. Vaatasin siis põrandale, nagu üleval oleval pildilgi näha, siis kiriku põrand on täis hauaplaate. Vanasti maeti kõik tähtsamad tegelased kiriku põrandasse. Selle kiriku ümbrus on samuti tõenäoliselt paksult surnuid täis, vähe sellest, et neid sissegi on maetud. Eelmise aasta suvel, mitte kaugel kiriku uksest, toimetasid arheoloogid maa all kaevates. Kaevasid sealt skelette välja. Ise nägin. Mõlemad arheoloogid olid mulle tuttavad. Tegin kunagi neile haltuurat, kui kaevasime Pärnu mnt 31 krundil. Ma vabatahtlikult läksin sinna kaevama, sest see oli mulle põnev. Aga nemad ei tahtnud, et ma seal tasuta kaevaksin, mulle isegi maksti raha selle eest. Tagasi spetsiifilise kiriku lõhna juurde. Arvan, et see ongi lõhnade bukett surnutest, vanast puidust mööblist, kopitusest ja veel millestki. Matustel oli minu ümber umbes 150 hästi riietatud ja hästi lõhnastatud inimest, aga vot, lõhnaõli lõhna ma ei tundnud, sest see spetsiifiline lõhn oli kõigest üle. See lõhn kangastus mulle veel mitmeid tunde hiljem ja koguni oli tunne, et riided lõhnavad selle kiriku järele.

Üleval oli uhke orel. Kuid see imelik väljaulatuv osa meenutas mulle Rootsi Kuningalossi kuninganna Kristiina Hõbetrooni.

Üleval oli kuskil pilt aastaarvust ja kraadi märgist. Siin on üks hauaplaat tähistatud numbriga 2 või 21.

Arusaamatud kinnimüüritud madalad avaused seintes.

Kui kuulasin järelhüüet professorile, siis nuputasin kirikulae võlvide otstarbe üle, sest üks kõneleja rääkis minu arust mikrofoni natukene valjemalt kui teised ja tema jutust oli seetõttu väga raske aru saada. Järelikult, vastavalt hääle tugevusele ja tämbrile tekitasid kiriku kaared, võlvid või koorid heli võnkumisi teisiti, kui teistel kõnelejatel. Ma ei tea, kas heli oleks paremini kõlanud, kui oleks kõlarid selle kõneleja puhul teise kohta asetatud? Vaadake seda pilti, milleks nii ehitada? Kirikutest olen ka loo teinud alternatiivajaloo vaatevinklist.

Ja matuste osa lõpetuseks panen siia pildi mingitest tahvlitest, mis kiriku seintel rippusid. Ühe tahvli peal on kolmnurk. Kirjutan tasapisi raamatut ikka veel ja seal olen parasjagu jõudnud kolmnurkadeni. Keda huvitab, see leiab loo ise üles.
Astusime kaasaga kirikust välja ja ega elu nüüd sellepärast seisma ei jää, elu läheb edasi ja nüüd pulma.
Võstin kaasal käest kinni ja viisin ta kiriku kõrval asuva õlleka või söögikoha nimega "Põrgu" juurde. Tahtsin nii sisse sinna minna ja kruusi tumedat õlut juua ja keha kinnitada, aga kinni oli see koht. Viisin naise siis teise kohta, otse Vana-Toomase valvsa pilgu alla. Oli üks soe ja hubane koht ja oma õlle ma sain. Aga pulmad? Kuskil kindlasti olid pulmad, aga meid ei olnud kutsutud.

See päev läks veel tegelikult edasi ja jõudsime ka peidel käia ning päev sisaldas endas väga palju sündmusi, kuid ma arvan, et aitab neist kirjeldustest tänaseks küll. Korraks mõtlesin, et mis siis oleks saanud, kui ma oleks käiku võtnud kõige esialgsema plaani ja läinud hoopis Paksu Margareetasse ja matustele poleks jõudnud? Milliseks mu päev siis oleks kujunenud?

LÕPP