Lugesin viimasest Gunnar Aarma raamatust, mis on tema tekstide alusel kokku pandud ja tal oli käel muhk. Ei olnud valus ega midagi, aga häiris. Kaduneljapäeval andis ta selle Kuule ära. Üldiselt ma ei poolda posimisi, aga toimib neile, kes muud moodi ei saa. Mina ise kõnõlõ otse Taevataadiga, kui mul miskit tarvis.
Eelmistele piltidele kohe otsa järgmine võimatus. Kuigi ma olen neid kõike eelnevalt kirjeldanud ja pole enam kuigi huvitav, aga anomaalia on näha pea igas maalikunsti muuseumis.
Peremees tegi meile tuuri ja rääkis pea pool tundi mõisa ajaloost. Võtsin tema jutu linti, sest kõike ei jõua võibolla korraga tähele panna. Anomaalia on see, et mõisa praegune esimene korrus oli vanasti keldrikorrus. Seal on võlvitud laed ja pole olnud kunagi mingit kütteallikat. Pildil olevad kaks jõuluvana korstent, nii ta neid nimetas, sest suur mees mahub sealt korstnast vabalt läbi. Lõõre pole, korstna augu suurus olevat 1x1 meetrit. Ahjud ja küttesüsteem on teisel korrusel, mis olevat vanaaegse süsteemi järgi säilinud ehk seina sees on auk, kuhu lükati puud ja toss tuli sama seina ülemiste aukude kaudu samasse ruumi tagasi ning üleval on lahtine korstnaava, mida kaudu suits väljus hoonest. Sambad on hiljem ehitatud ja üldse on seda hoonet väga palju ringi ehitatud, aga me ei saa ilmselt kunagi teada, miks vana keldrikorrus on täna esimeseks korruseks. Igal pool mujal on esimesed-teised vanade hoonete korrused maa all, aga selle hoone puhul on vastupidi.

Alumisel pildil on mõisa vanad terassaiad, kus ilmselt kasvatati lilli. Peremees rääkis ühe huvitava loo. Nimelt, kui seda mõisa 19. sajandil inspekteerima tuldi, siis selgus, et kõik maad on söötis ja võssa kasvanud. Talupojad tegid siis mida? Jutt läheb just-täpselt kokku Napoleoni piiritusel töötavate robotitega. Ilmselt mingil ajal oli inimese füsioloogia teistsugune või oli tegu koguni teistliiki inimestega, kes ei söönud. Aga viimasel ajal kahtlustan üha rohkem simulatsiooniteooriat ja nüüd toongi ühe suurepärase näite selle kohta.

Arutasime Arne ja Ellega kirjanike chat'is raamatute teemasid, kui lõpuks jõudsime välja maailma teemadeni - matrixini jne. Korraga Arne küsib, et kas te ka näete, et chat'i logo on võtnud õrna - violetse varjundi, ennemat oli valge. Ja nii oligi. Järgmisel hetkel läksin õue ja panin sigareti põlema ning heitsin pilgu taevasse. Täpselt minu maja kohale oli väike sutsakas keemiapilve pritsitud. Ühest otsast oli taevas sinine, maja kohal keemiasaba ja teisest otsast jälle sinine.
LÕPP
Väheke veel mõnest imelikuna näivast seigast, mis minuga on juhtunud või mida tähele olen pannud. Minu jaoks on need tegelikult juba liigagi tavalised ja seega ei viitsi neid siia blogisse enam üleski kirjutada.
Käisime mitme perega eelmisel nädalal kagu-Lätis puhkamas ühes järveäärses majakeses. Majake asus piiritsoonis ja linnulennult umbes 20 km Valgevenest. Neli korda peeti auto kinni ja vaadati ega pagulaste veoga ei tegele. Teised läksid juba päeval sinna, minul aga tuli õhtul kell 21 sõitma hakata ja kohale jõudsin kell 04.10. Terve tee oli mul tolmumaitse suus ja nuputasin, mis jama see selline küll on? Jõin ohtralt mingit kofeiiniga rikastatud vitamiini vett, et magama ei jääks, aga tolmumaitse ei kadunud. Tolmumaitse kadus alles siis, kui sain seal hommikul teistelt teada, et nad ei saanud eile üldse rahulikult olla, kuna maja kõrval on kruusatee ja rekkad vurisesid edasi-tagasi ning terve õu ja isegi järve pind oli paksu tolmu täis. Nad saatsid Läti Maanteeametile eelmisel päeval videoid asja kohta ja tegid kaebuse ning olid isegi nii löödud, et pidasid plaani uude kohta minna. Järgmisel päeval, aga olid veepaagid kohal ja hakati suure innukusega teed kastma. Rekkad ka olid kadunud ja kõik oli ideaalne. Vot ja tolmumaitse oligi suust kadunud! Mis asi see nüüd siis oli? Vot ja olen sellest kirjutanud, kuidas ma tegin üht mõtteharjutust kuu aja jooksul, et selgeltnägijaks saada. Võime hakkas juba tasapisi tekkima, aga siis sain aru, et ma ei taha seda võimet. Liiga raske kanda, aga ilmselt mingid kanalid on senini avatuks jäänud ja las ollagi.
Suviti paaril korral saan ka oma lemmikkinos võrgukuuris käia ja seal sünnivad alati imelised mõtted ja atmosfäär, mis seal on, on mega. Laupäeval ilmselt lähen jälle. Eelmine kord näidati seal filmi Puud olid, mida pole enamus inimesed näinud, aga ma ilmselt juba selle kohta kuskil kirjutasin ja ei hakka ümber jutustama, mida ma seal nägin ja mida kogesin.
Käisin ka Kadrioru lossi muuseumis ja ka kohe kõrval asuvas Mikkeli muuseumis. Tegin 180 pilti ja oli plaanis lugu teha, kuid enamus pildid ebaõnnestusid ning jätsin asja katki. Panen ühest maalist kaks pilti. Aasta oli vist 1846.
Mis asi see nüüd seal laes on? Pole see ei õlilambi moodi asjandus ega küünalde lühter! Loo lõpus seletan ära, miks asjad ei klapi.
Eelmistele piltidele kohe otsa järgmine võimatus. Kuigi ma olen neid kõike eelnevalt kirjeldanud ja pole enam kuigi huvitav, aga anomaalia on näha pea igas maalikunsti muuseumis.
Olid sellised Repini maalist välja kukkunud kaltsakad ja siis sellised hobustega onklid, justkui muinasjutust välja karanud. Vaadake või neegripoissi ja tema rõivaid.
Ja siis muidugi Kadrioru loss väljast poolt. Mis on selle lossiga valesti? Vaadake lossi katusel olevat piiret ehk balustraadi.
Lossil on viilkatus, aga milleks selline "kaunistus" sinna? Uurisin väheke asja ja selgus, et see olevat jooniste järgi sinna "taastatud" alles mõned-kümned aastad tagasi ehk 17. sajandil oli see seal olemas. Loogika ütleb, et kui on selline piire, siis pidi eelnevalt lamekatus olema, kus oli midagi või oli sellel hoopis muu otstarve. No tähtsad nossovid said seal jalutada ja kohvi rüübata ning vaadet nautida. Oleks justkui loogiline küll, aga siin jälle ei klapi üks teine asi. Tollel ajal ei osatud normaalseid vettpidavaid lamekatuseid ehitada. Kuidas ei osatud? Lossi ehitasid sellise, mida täna raske järgi teha, asi see siis katus teha pole! Õigus. Asjad ei klapi, aga ilmselt on siin üks teine aga. Ilmselt olid iga tähtsama lossi, mõisa juures õhusõidukite maandumisplatsid, nagu seda raamatus Õhusõit kirjeldatakse. Ulmeline teooria, aga jätan selle variandi esialgu siiski peamiseks alternatiivseks variandiks.
Avatud talude päeval sattusime käima Keila-Joa lähedale Käesalu mõisa.

Mõisa sisse kahjuks ei lastud, aga mõisaga on üks väga kummaline anomaalia ja mul on väga kahju, et ei saanud seda oma silmaga näha.
Üks kivihunnik ajas teist taga ja kolasin need varemed ja kivihunnikud läbi, kuni teised sees maalinäitust vaatasid. Kahjuks olid need liiga lagunenud, et mingit pilti kokku panna.
Praegune mõisaomanik proovib seal midagi taastada, aga seda, mis seal kunagi oli, ei ole tänapäeval enam võimalik saavutada.
On näha, et ta proovib antiikset-barokset stiili hoonete renoveerimisel kasutada ja mulle teeb see ainult head meelt. Tänapäeval selliseid maju enam ei ehitata ja need siledad kuubikud või ilma katuseräästata majad on silmale valus vaadata.
Mõisa sisse kahjuks ei lastud, aga mõisaga on üks väga kummaline anomaalia ja mul on väga kahju, et ei saanud seda oma silmaga näha.
Peremees tegi meile tuuri ja rääkis pea pool tundi mõisa ajaloost. Võtsin tema jutu linti, sest kõike ei jõua võibolla korraga tähele panna. Anomaalia on see, et mõisa praegune esimene korrus oli vanasti keldrikorrus. Seal on võlvitud laed ja pole olnud kunagi mingit kütteallikat. Pildil olevad kaks jõuluvana korstent, nii ta neid nimetas, sest suur mees mahub sealt korstnast vabalt läbi. Lõõre pole, korstna augu suurus olevat 1x1 meetrit. Ahjud ja küttesüsteem on teisel korrusel, mis olevat vanaaegse süsteemi järgi säilinud ehk seina sees on auk, kuhu lükati puud ja toss tuli sama seina ülemiste aukude kaudu samasse ruumi tagasi ning üleval on lahtine korstnaava, mida kaudu suits väljus hoonest. Sambad on hiljem ehitatud ja üldse on seda hoonet väga palju ringi ehitatud, aga me ei saa ilmselt kunagi teada, miks vana keldrikorrus on täna esimeseks korruseks. Igal pool mujal on esimesed-teised vanade hoonete korrused maa all, aga selle hoone puhul on vastupidi.
Alumisel pildil on mõisa vanad terassaiad, kus ilmselt kasvatati lilli. Peremees rääkis ühe huvitava loo. Nimelt, kui seda mõisa 19. sajandil inspekteerima tuldi, siis selgus, et kõik maad on söötis ja võssa kasvanud. Talupojad tegid siis mida? Jutt läheb just-täpselt kokku Napoleoni piiritusel töötavate robotitega. Ilmselt mingil ajal oli inimese füsioloogia teistsugune või oli tegu koguni teistliiki inimestega, kes ei söönud. Aga viimasel ajal kahtlustan üha rohkem simulatsiooniteooriat ja nüüd toongi ühe suurepärase näite selle kohta.
Arutasime Arne ja Ellega kirjanike chat'is raamatute teemasid, kui lõpuks jõudsime välja maailma teemadeni - matrixini jne. Korraga Arne küsib, et kas te ka näete, et chat'i logo on võtnud õrna - violetse varjundi, ennemat oli valge. Ja nii oligi. Järgmisel hetkel läksin õue ja panin sigareti põlema ning heitsin pilgu taevasse. Täpselt minu maja kohale oli väike sutsakas keemiapilve pritsitud. Ühest otsast oli taevas sinine, maja kohal keemiasaba ja teisest otsast jälle sinine.
Nüüd saangi kogu eelneva loo ilusti kokku võtta. Polnud see mingi lennuk, sest sedasi just matrix toimetabki, kui inimene tegeleb aktiivselt mõttetööga. Tavaliste mõttelainete olemasolul poleks seda pilve olemas olnud.
Täpselt sama kehtib Kadrioru lossi, Käesalu mõisa jms kohta.
Sellega saaks loole punkti panna, aga ühe huvitava leiu jagan ka siia ja fotod eseme kohta, sest ilmselt edaspidi ma seda eset enam kunagi ei näe, ja ega ei tahagi. Las eksperdid uurivad. Esmaspäeval viin eseme Muinsuskaitseametisse ja annan neile üle. Kahtlustan, et tegu on pihukirvega, mis on valmistatud ilmselt püriidist. Mahub täpselt kätte ja sellega saab ilusti midagi tükeldada-peenestada. Vastav jälg on ka teravikul näha. Leidsin selle oma kodurannast. Loodus selliseid esemeid ei oska vormida.
LÕPP



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar