Kiirvisiit Reigi pastoraati, Hiiumaal

Enne, kui Hiiumaani jõuan, siis mõned sõnad muust. Blogiga pole olnud aega tegeleda, aga lohutuseks võin öelda, et siin on materjali uurimiseks kuhjaga. Enamus aur läheb uue raamatu peale (Teekond Tsirnumisse). Raamatu mõte sai alguse Arne küsimusest, kui inimesel oleks piiramata rahaline ressurss kasutada, siis mida ta teeks? Vot ja mina teeksingi raamatus kirjeldatu järgi või veelgi pöörasemaid seiklusi võtaksin ette. Olgu veel öeldud, et ka Arne on antud raamatusse mõned episoodid kirjutanud ja seoses sellega on raamatu kaas saanud nüüdseks hoopis uue kujunduse. Millal raamatu valmis saan, ei tea, aga ilmselt sügiseks. Panen siia vana raamatu kaane, mis enam kasutust ei leia.

Raamatu sisututvustus:

Ühel udusel novembrikuu hommikul kohtuvad kaks head sõpra Tallinna vanalinnas asuvas pubis, kus üks sõber teatab teisele, et on leidnud oma koduaiast natside varanduse, ühe salapärase raamatu ja veelgi salapärasema pronksist ketta. Raamatus olevate juhiste järele teeb sõber ettepaneku minna uurimislaeva meeskonna koosseisus Atlandi ookeanil olevasse ülisalajasse paika, kus hakkavad sündima imed. Teekond salajasse paika ei ole mingi tavaline teekond, see on eluseiklus, kuhu näivat sekkuvat pimedad ja kurjad jõud. Tsirnum on koht, kus avanevad maailma saladused. See ei ole lihtsalt vahepuhver reaal-maailma ja teispoolsuse vahel, see ongi teispoolsus, kuid niivõrd tähtis pole Tsirnum ise, vaid teekond sinna. Ulmejutu peategelaste vestlus sisaldab loendamatul hulgal valitud alternatiivajaloolisi- ja teisi pead pööritama ajavaid vandenõuteooriaid ...

Arne käis mul ka mõned päevad tagasi külas ja siis me vestlesime nagu ikka igal-võimalikul teemal, aga siis juhtus midagi. Arne käele maandus sinist värvi liblikas. 

Ta oli nii julge ja ei kartnud midagi. Ta lendas isegi Arne kõrva peale ja siis korraga tuli minu käele. Kui suur on tõenäosus, et liblikas tuleb inimese peale ja siis sealt kohe teise inimese peale? Mina nägin selles märki, aga mida see võis päriselt tähendada - ei tea. 

Meenus Avatari film, kus Jake Sully peale langesid imelised olendid - Atokirinaid. Need on väikesed valged hõljuvad seemnetaolised olevused, mis pärinevad Vaimude Puu ümbrusest. 

Nüüd aga Hiiumaale.

Reigi pastoraadi hoone praegune vorm olevat pärit aastast 1775 ja selle pastoraadi on kuulsaks kirjutanud Aino Kallas oma romaanis "Reigi õpetaja," kus osad raamatus kirjeldatud tegelased on reaalselt elanud ja antud majas toimetanud inimesed.

Kuna mu kaaslane on ehtekunstnik, siis sai ta kutse 21 Eesti ehtekunstniku näituse avamisele ja see oligi põhjuseks, et Hiiumaale kiirvisiit teha.

Jõudsime pool tundi varem ja mina muidugi ei püsi paigal, vaid vaatasin kogu maja ümbruse üle. Kuskil hooldamata võpsikus asus üks ilmatuma maakivist kelder, aga ligi kahjuks ei pääsenud, sest majatagune oli täielikult hooldamata. Nagu ikka, oli tegu majaga, millel on esimene korrus maa all ja siin ei pea mingi selgeltnägija olema, et sellele tulla. Hiljem käisin ka Reigi kiriku juures ja seal saab ilusti aimu, et Reigi kirik asus kunagi mere kaldal või vähemalt oli see ümbritsetud veega.

Ülemisel pildil on tegelikult väga palju asju näha, mille vaatlemisel võib aimu saada maja keerulisest ajaloost.

Seesama trepp oli tehtud n. n suitsunurgaks ja siin ma vestlesin näituse korraldajaga, kes ütles, et ajaloolased olevat kindlaks teinud, et pildil paremal olev väljaehitis on ajalooline maja osa ja see olevat peldik olnud. Teisel pool maja on teine täpselt samasugune, aga neid on niivõrd palju lapitud, et autentsust väljast poolt ei ole võimalik tuvastada (silikaattellisest müür jne). Ümberehitusi on majas olnud väga palju ja selleks näebki see maja külg kaunis omapärane välja (nagu meie Vanalinna osad majadki). Tegime suitsunurgas tädiga suitsu ja katsusin teemat viia veidi ulmelisemaks, kuni lõpuks jõudsime ka kummitusteni. Tädi kinnitas, et kummitab.

Aken või koguni rõduuks on käepäraste materjalidega kinni topitud. Müüri on laotud terved betoonkotid.

Maja teisel küljel oli olukord väheke hullem, aga ei midagi sellist, mida korda ei saaks teha. N. n peldiku alusmüür on laotud silikaattellistest ehk vene-aegne.

Hakkas ka üks veidi vana-aegsem klaasikild silma. Pilt väheke ebaõnnestus.

Kui peale pidulikku avamist lõpuks tuppa lasti, hakkasin esmalt maja vaatlema, aga kahjuks olid ehtekunstnike dekoratsioonid paljud kohad kinni katnud. Kahe toa vaheline põrand koosnes erineva ajajärgu tellistest. Ka sinine on olemas.

Kirvega tahutud laepalgid.

Väga madal uks. 

Pilt läbi vahelae pööningule. Näituse korraldaja ütles, et seal ei olevat täna enam midagi. Küsisin, mis keldris on? Ütles, et kelder on täielikult avatud, ilma vaheseinteta ja kuskil pidavat ka võlvitud lage nägema. See kelder oligi vanasti esimene korrus, sest ...

Mitte keegi ei ehita sellist suurt ja madalat kaart tänapäevasele esimesele korrusele, mida mööda peab sealt pea alla lastes läbi pugema. Aga sellisel juhul, kuidas saab keldris võlvitud madalam lagi olla? Kas maa all on veel üks korrus?

Aknad pooleldi maa all.

Mingi sissekäik on samuti praegusest maa-tasapinnast allpool.

Vahepeal käisin väljas tuulutamas ja ega inimesed enamuses vaatasid näituse ruttu läbi ja tulid väljas oleva söögikäru juurde, kus pakuti traditsioonilisi Hiiumaa roogasid, nagu keedukartul tilliga, kuivatatud kala ja väheke peenemaid suupisteid ja ka peenemaid napse. Põhimelu toimus siiski väljas. Mina aga peale pausi läksin uuesti sisse.

Näitusest tooks välja mõned üksikud tööd.

Ei oskagi esimese töö kohta muud öelda, kui et ristisõdalastel oleks sellise kandmine ilmselt auasi olnud.

Siia kõrvale ka kohe pronksist jalavarjud jalga tõmbamiseks.

Veel üks n.n ristisõdade aegne ripats.

Viimaseks üks mitte-vähem ulmeline teos. Sellega saigi näitusel käik läbi. Muidugi mõista oli seal palju töid ja näitus on avatud augusti keskpaigani, kui ma ei eksi. 

Kuna praamini oli aega, siis külastasime ka kõrvalasuvat Reigi kirikut. Sisse sellel kellaajal ei lastud, aga väljas oli vaatamist küllalt. 

Kirikuõuel oli peldik, kus meestele oli üks koht ja naistele kaks. Ilmselt mehed ei käi väga kirikus ja tark on vajaduspõhiselt taolised olukorrad lahendada.

Kirik on seal võimas ja suur. Paksu krohvikihi alt vaatab vastu üks vapp. Kirikud ilmselt ei olnud vanasti põlve-nõtkutamise kohad, aga neid teemasid on lahatud juba küll ja üle ei korda.

Pole selle kirikutornis ei kukke ega risti. On hoopis üks imelik moodustis ja nägin lugeda, et see olla sinna pandud vist 1801. aastal.

Kirik asub künkal ja asus kunagi suure vee ääres.

Surnuaed on seal päris pirakas. Kohe hakkasid silma kaks väga erilist risti, mille taolist pole veel kohanud.

Pilt võib väheke petta, aga need on väga laiad ja massiivsed ristid. Metalliosa laius on umbes 20cm.



19. sajandi keskpaigus oligi kõik teistmoodi ja olid olemas tehnoloogiad. Peale seda aga toimus totaalne taandareng ja põhjuseks on vesi, mis kattis meie maad sedasi, et igal pool tänapäeva saartel ja ka mandril olid väikesed saarekesed. Ka kirjašhrift on veel vana, kus number üks polnudki ilmselt number üks.

Kuidas tehti need ristid, kui elektrit ei olnud? Muidugi oli elekter ja tehnoloogiad olid üliarenenud või siiski on need esemed ja kogu Vana-Maailm olnud ainult üks visandus, mis materialiseeriti mingil põhjusel?

Sellistelt hauaplaatidelt ei ole võimalik enam midagi välja lugeda, aga ...

Väheke eemal olid kaks lumivalget, ilmselt marmorist risti, mis nägid välja nagu tuttuued.

Kõik kirjad on selgesti loetavad ja näikse, et need on veelgi varasemad kui need kaks vana raudristi.

Kuna mul olid piduriided seljas, siis ei tihanud võsas madistada, sest enamus surnuaiast on täielikult hooldamata.

Lõppkokkuvõtteks võiks öelda, et suurt uut ja huvitavat midagi ei näinud ja see reis pigem kinnitas vana ja nähtut. Reis oli tore, inimesed toredad, praamisõit äge ja Eestimaa suvi on kõige ilusam.

LÕPP