Nemad elavad, meie magame

See on kreisilt ulmeline film, kuid samas lihtne ja arusaadav igale ulmesõbrale. Ei oleta, ei kinnita, ega lükka ka ümber, kuid sellegipoolest on järgnev blogipostitus 100% ulme, millele poogin ainult näpuotsaga külge tänapäeva eluolu ja reaalsust.

Mis oleks, kui siin maailmas elab peale inimeste veel teisi kahejalgseid mõtlevaid olevusi? Blogipostituse aluseks on 1988. aasta film "Nemad elavad" (They Live). Film põhineb 1963 Ray Nelsoni lühilool "Kell 8 hommikul" (Eight O'Clock in the Morning).

Need olendid ei ole tegelikult inimesed, kuid inimestele näevad nad välja täpselt nagu inimesed. Nad on tulnud siia maailma, et see paik üle võtta.

Raha on sinu jumal!

Nad imbusid vaikselt ühiskonda ja hiljem hakkasid pressima end igale elualale. Võtmetähtsuseks oli võtta üle kõik tähtsamad ametid ja positsioonid. Filmiväline kommentaar: ma ei tea miks, aga näen siin seost ühe teise seltskonnaga, kes ennast saladusemüüri taha proovivad sättida.

Läbi massimeedia - läbi ajalehtede, ajakirjade, raadio ja peamiselt läbi TV, edastasid nad sõnumeid, mida inimesed peaksid alateadlikult tegema. Näiteks: püsi magavana, kuuletu, vaata telekat, ära mõtle, tarbi, maga 8 tundi jne.

Tulnukaid ei olnud ilma abivahenditeta võimalik inimestest eristada.

TV-kanalite juhtkonnad ja uudistetoimetused olid tulnukate poolt üle võetud. Neid ei ähvardanud mitte miski ja nende maailmavallutuse plaan oli täiuslik, sest inimene on oma loomult üldjuhul alandlik ja leplik. Kipub käega lööma, kuid see pole inimkonna nõrkuseks, vaid pigem vooruseks. Hingega inimene on tavaliselt loomult hea, Probleemiks on igasugused "kaasajooksikutest" inimesed, kes absoluutselt igasuguste lauslollustega kaasa lähevad, mis "kõrgemalt" poolt ette dikteeritakse.

Aga osad inimesed ei maganud, vaid moodustasid salajase vastupanuliikumine. See oli küll väike seltskond ja piiratud ressurssidega, kuid isegi sinna olid imbunud inimkonna "põhjakihi" esindajad, kes reetsid omasugused, et meie Maa anda võõrastele. 

Mis sõna peaks selliste inimeste kohta kasutama, kes teades tulnukate plaane, reedavad inimkonna? 

Vastu pakuti neile head elu nii olevikus kui tulevikus, mis tuleviku osas aga ei pruukinudki tõsi olla. Tõsi tundub vaid see olevat, et nemad likvideeritakse mõnevõrra hiljem kui teised. 

Vastupanuliikumisel oli välja arendatud tehnoloogia, et tulnukaid tuvastada. Nendeks tehnoloogilisteks esemeteks olid päikeseprillid ja hiljem ka läätsed. Läbi nende vaadates, ilmusid tulnukate tõelised mollid ja välimus esile.

Kui tulnukad avastasid mõne prillikandja, "kes näeb", siis nad sekkusid ja raporteerisid keskusele oma avastusest, kasutades selleks "maavälist" tehnoloogiat.

Kohale ilmusid politseinikud, kes polnudki inimesed. 

Tulnukate ainsaks tahteks oli likvideerida esmalt vastupanuliikumine ja seejärel kõik inimesed.

Üks tulnukate tehnoloogiline vidin sattus vastupanuliikumise võtmeisikute kätte. Sellega sai tekitada "ussiaugu" või portaali ja selle aktivieerimisel suundusid kaks kangelast otse tulnukate maa-alusesse baasi.

Tulnukad ja inimkonna "eliit" istusid seal suursuguses ruumis ja peeti võidukõnet, sest neile laekus info, et vastupanuliikumine on hävitatud. Joodi šampanjat, uus maailmakord polnud enam mägede taga, kuid neile oli teadmata, et kaks vastupanuliikumise võitlejat olid nendega koos sealsamas saalis.

Vastupanuliikumise liikmed nägid seal peol ühte oma tuttavat inimkonna esindajat - reeturit, kes ütles, et inimesed ei saa enam nagunii midagi teha ja tulnukaid ei ole võimalik võita.

Selline suhtumine aga ei mahtunud loo kangelastele pähe. Kas sedasi reeturlikult omale kasu ahnitsedes müüakse kasvõi oma ema ära? Nii see tundub olevat, kuid nemad ei andnud alla, kuigi see maksis neile elu. Selle võitluse nimel tasus surra. Mitte kunagi ei tohi inimesed alla anda, eriti veel tulnukatele, kes tulid inimesi, kui umbrohtu hävitama, esmalt paisates inimesi vaesusesse, tekitades majanduskriise, sõdu, kaost, õnnetusi, katastroofe jne.

Maa-aluses kompleksis oli tulnukatel värav või jaam, mida kaudu said nad teisi maailmu külastada.

Vastupanuliikumise pingutused kandsid vilja ning ühe telejaama katusel asunud tulnukate saatejaam, mille kaudu tekitati tulnukate välimusele inim-maskeering, hävitati.

Enam polnud inimestel prille vaja ja kõik tulnukad üle terve maailma olid nähtavad kõikidele inimestele. Milliseid kangeid prille aga tänapäeva inimestele oleks vaja, et tulnukaid näha?

Tulnukaid oli igal pool. Terve ilm oli neid täis, kuid kõikidest juhtumitest kõige kohutavam oli see, kui üks selline juhtus inimese abikaasaks olema. Kas oleks sellel inimesel olnud mingitki võimalust seda abikaasast tulnukat tema käitumise järgi ära tunda?

Lugu sai õnneliku lõpu ja inimesed võtsid oma elud enestele tagasi. Filmi lõpp.

Joonealune

Piiblis (1968. aasta väljalase) on öeldud midagi kummalist, mis sobitub täpselt selle filmi tsenaariumiga. Pauluse kiri efeslastele 6-12: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." 

Piibli järgi pole "tulnukad" pärit materjaalsest reaalsusest, vaid on pärit mingist ühest osast vaimumaailmast, kuskilt meie kõrvalt asuvalt teiselt sageduselt. Olgu hetkel selle "pisiasjaga" kuidas on, kuid ka see teema on siin blogis lahti kirjutatud nii mitmeski kohas. Eriti hea teema/film on "Paavsti eksortsist", mis räägib kuidas kurjus proovis Vatikani üle võtta. Sõna "proovis" võiks tänapäeval asendada sõnaga "on". Mulle on elu selles suhtes kergeks tehtud, et ma eriti ise midagi välja mõtlema ei pea, ma lihtsalt seon otsad kokku. Kes viitsib kaasa mõelda, saab ise kõigest aru ja sellistele inimestele midagi üle seletada pole vaja.

Filmi järgi on paljude inimeste elu just selline nagu on just nende samade "tulnukate" tõttu, aga mitte ainult. Kõige suuremaks süüdlasteks võib pidada filmis nähtud inimestest kaasajooksikuid. Seetõttu tundubki maailm lootusetu koht olevat, kuid mitte võimatu ja võitmatu. Alla ei tohi anda, olgu inimestel nii raske kui tahes. 

Kui tahta proovida maailmas toimuvast aru saada, siis võib tõmmata "tulnuka" ja psühhopaadi vahele võrdusmärgi. Kunagi, kui koolis käisin, siis psühholoogia tunni jaoks oli tarvis lugeda ühte raamatut ja seal väideti, et iga kümnes inimene on psühhopaat. Enda vaatlused ja tähelepanekud seda ei kinnita. Arvan, et tõelise psühhopaadi leiab ühe iga 30 inimese kohta. Vaadake oma töökollektiivi või mõnda teist suuremat seltskonda. Kas suudate selliseid inimesi tuvastada? See võib mõnevõrra raskendatud olla, sest sellised inimesed ronivad üle teiste kõrgematele ja juhtivatele kohtadele ja seal nad peituvad juhtimisstrateegiate jms taha, teeseldes vajadusel inimlikke tundeid nagu empaatia ja südamilikkus.

Igaüks vast mäletab nooruspõlvest kooliajast selliseid tegelasi. Nad kogusid mingisuguse salga kaasajooksikuid enda ümber ja psühhopaat, kes oli nende juht, kukkus ükshaaval nõrgemaid terroriseerima, kas lubades peksa anda või niisama mõnitades. Sellest mustrist joonistubki välja kogu meie maailma häda. Üks psühhopaat koondab enda ümber kaasajooksikutest salkkonna, kelle kaasabil ta viib oma soovid täide. Üksi ei suudaks see vaimselt tühi tegelane mitte midagi korda saata. Kuid ka kaasajooksik, kes on sattunud mingisse olukorda, kui saab võimu nautida ja näidata, võib muutuda samasuguseks nagu psühhopaat. Lõpuks, aga hakkab seda inimest südametunnistus vaevama ja kui mitte enne, siis oma surivoodil tunnistab kõik üles ja palub andestust. Korra veel filmi juurde tagasi, kuigi ma olen sellest filmist päris mitme postituse juures kirjutanud, kuid üks huvitav fakt on märkimata jäänud.

Selle filmi peategelane Roddy Piper postitas mõned aastad enne oma surma internetti, et see film polegi ulmefilm vaid see on dokumentaalfilm!

Loomulikult peeti pärast seda avaldust teda V-tähega teoreetikuks ja need samad tarkpead teadsid isegi põhjust, et miks ta nii olevat arvanud. Ta olevat vaadanud kunagi ammu aega tagasi dokumentaali The Brownski affäär, mis ei olevatki dokumentaal, vaid hoopis mokumentaal (mingit sorti satiir). Selles filmis alates 06.50 räägib üks naine, et televiisori saadete/reklaamide mõjul tuli ta ükskord koju suure hunniku koeratoiduga, kuigi tal polnudki koera ja üleüldse talle koerad ei meeldigi. Sellest olevat Roddy Piper järeldanud, et "tulnukad" edastavad TV kaudu signaale, millega mõjutavad inimesi. Mokumentaali saab vaadata siit. 

See oli tõenäoliselt selle aasta viimane lugu. Kui aga proovida kuidagi seda aastat väga lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et aasta oli mulle omamoodi raske, kuid vägagi kogemusterikas ja sündmusterohke. Aasta oli ka õpetlik, kuid inimloomus juba on kord selline, et tead küll, mis valesti teed, aga ikka teed, selleks ka igasugused hädad. Kokku olen blogis avaldanud 2023 aastal 64 lugu, mis pole küll rekord, aga see polegi eesmärk. Eesmärgiks on ikka sisu ja olulisus minu jaoks. Ma kirjutan lugusid alati ise-endale, sest ainult sedasi lahti kirjutades tekivad lugude vahel uued seosed ja saan uusi mõtteid ning teen tähelepanekuid. Viimased aastad on kõik oma olemuselt absoluutselt erinevad ja ma leian, et see on hea, sest küll oleks igav, kui aastad kõik ühesugused oleks, nagu teinekord päevad tunduvad olevat. Sellises korduses poleks kuigi huvitav oma maist elukest siin mööda saata. Võibolla peaks igal aastal pühendama ühe loo sellele, mis lõppenud aasta endast minu jaoks kujutas ja kui proovida võrrelda seda aastat eelnevate aastatega, siis mis oli teisiti ning võibolla ka analüüsida, et miks oli teisiti. Maailma seisukohalt ma ei tahaks seda teha, sest seda näeb ja tajub igaüks ise, kuigi ma arvan, et kui tuua välja maailma seisukohalt huvitavamad juhtumised, sündmused ja asjade käik, siis saaks pildi väheke selgemaks. See aga on väga suur töö. Eks näeb, kuidas ja mis moodi maailmas asjad edasi arenevad, kuid neile sündmustele ma ei ole keskendunud ja ei anna oma energiat.

Kohe kohe pannakse aastale punkt ja pered saavad jõululaua taga jälle kokku. Lauad tõmmatakse lahti ja jäävad kaetuks kuni uue aasta alguseni. Süüakse verivorsti, seapraadi, hapukapsast ja kõike head ja paremat ja käiakse saunas. Toad on täis mõnusat piparkoogilõhna ja õdusat küünlavalgust. Kuuse alla on päkapikud juba varakult kingid toonud ja ega aastavahetuski ilma pauguta saa tulla. Tõin just välja need traditsioonilised eestlaste jõuluroad, sest mingi seltskond koos kaasajooksikutest salkkonnaga tahavad, et see tradistiooniline jõululaud asenduks putukate ja muude taoliste hõrgutistega. Ja sedakorda juhtuski nii, et jaanuariks on mul suurem plaan tehtud. Kui Kõigevägevam annab, siis lähen kaugele-kaugele maale pikemale reisile, kus ma saan neid hõrgutisi ise proovida. Egas liha kuskile ei kao, seal maal saab näiteks süüa ka rotte. Keegi kuskil ütles, et kõik uus või võõras liha, mida inimene pole enne söönud, pidi maitsema nagu kana. Arvatavasti on see miski aju vimka või kui rääkida virtuaalsest maailmast, siis arhitekt pole viitsinud või just nimme programmeerinud osadele lihakehadele oma spetsifiilist maitset. Kuid eks näis, mis seal tegelikult huvitavat näha saab. Lennukisõit saab õige pikk olema ja kui saan akna taha istuma, siis on plaanis mõned vaatlused ja katsedki sooritada. Aga kõigest sellest lähemalt juba edaspidi.

LÕPP

Elektrit veekraanist

Hakkan seekord teemaga valest otsast peale. Ennem esitan küsimused ja arutlen teema üle ja siis artikkel. 

Kas uskuda või mitte? Pigem uskuda, kui arvesse võtta artiklis leiduvaid asjaolusid.

1.      Võttis patendi peaaegu kõigis maades. Huvitav, kas patent on ka veel täna leitav?
2.      Inglismaa teaduslikud ringkonnad olid leiutisest väga huvitatud.
3.      Õpetlased on leiutise üle kontrollinud ja on kiitnud selle heaks ning ennustanud tootele kolossaalset tulevikku.
4.      Ta ei varjanud oma leiutist, seletas kuidas asi toimib.
5.      On olemas mõningane ähmane kirjeldus aparaadist, kust selgub, et tegu ei ole lihtlabase hüdroelektrigeneraatoriga. Selle aparaadi kirjelduse juures meenub miskipärast maaelektri püüdur, mis kasutas samuti mingeid pulkasid ja „radioaktiivset“ ainet karbikeses, millel olevat võime koondada elektrit ühte kohta.
6.      Artikli viimane lause võtab kõik kokku, miks see leiutis ei jõudnud kunagi massidesse.
7.      1939 hakkas II maailmasõda. Hakkas osalt sellepärast, et I maailmasõjaga ei saanud tegelikult suurt midagi eelmiste tsivilisatsiooni leiutiste ja ajaloo kohta ära peita. On ebaloogiline, et kahe ilmasõja vahel on nii lühike aeg. Kui palju on igasuguseid kummalisi leiutisi tehtud kuni 1939ndate aastateni, millest ma ka kirjutanud olen FB-s ja Kriksatull II teemas. Palju sellest infost on kirjas vanades ajalehtedes, raamatutes ja ka ulmefilmides.
8.      Ja lõpetuseks. Mis maailmas me praegu elaksime, kui energia oleks tasuta või äärmiselt odav? Milline oleks meie maailm täna, kui keegi ei saaks sind ekspluateerida ega mingeid makse kaela määrida? Milline oleks maailm, kui poleks võlga?
Kas mitte eelmine maailm või tsivilisatsioon, millest peaaegu terve see blogi räägib, ei olnud mitte samasugune, kus energia oli tasuta? Küsimusi ja oletusi on mustmiljon, seni aga kuni ei võrsu uut geeniust, kui sellisel üldse lastakse võrsuda, maksame me kõige eest praktiliselt hinge hinda. Ma ei kurdagi selle maailmakorra üle eriti, kuid ikka mõtlen ja unistan, et mis siis oleks kui….

Elektrit veekraanist

Inglismaa teaduslikud ringkonnad on praegu väga huvitatud ühest leiutisest, mille avaldas neil päevil noor Taani insener Oepensen.

Oepensen töötas hoolega juba mitu aastat oma idee kallal, elades ise Londonis. Ta ei hoidnudki oma leiutist väga saladuses ja on sellele võtnud ka patendi peaaegu kõikides riikides. Veel enam, ta annab lahkesti seletusi oma leiutise kohta ja levitab lendlehti.

Oepenseni leiutis seisab selles, et üsna lihtsa abinõu varal nagu tema kinnitab, on võimalik saavutada elektrienergiat puhtast jooksvast veest. Nii saab iga perenaine, kinnitades selle aparaadi köögis veekraani külge, valgustada elektrivalgusega tervet korterit. Seejuures Oepenseni aparaadi kasutamine olevat äärmiselt odav ja valgustamine selle abil ei tulevat korraliku korteri kohta aastas maksma üle ühe naelsterlingi.

Oepenseni aparaat kujutab endast mõne metallist plaadikese ja pulgakese, mis on asetatud metallist karpi. Olles asetatud vette, see aparaat süütab põlema harilikud elektrilambid. See imeaparaat olevat isegi suuteline panema käima väikese mootori ja annab ka küllaldaselt kütet korteri soojendamiseks, tee keetmiseks jne. Mitu sarnast aparaati ühendatult suurendavad vastavalt elektripinget ja annavad aukartustäratava elektrienergia.

Oepensen kavatseb oma leiutist veelgi täiendada ja leida abinõu, kuidas seda ara kasutada autodel, rongidel, laevadel ja lennukitel.

Kogu see asi kõlab veidi muinasjutuna, kui võtta arvesse, et seni on elektri saavutamiseks olnud vaja mitmesugust kütteainet või koskede jõudu. Nüüd aga tõotab see noor insener pakkuda igale kodanikule elektrivalguse ei millestki muust, kui vaid puhtast veest.

Õpetlased, kes seda leiutist on kontrollinud, olevat täiesti veendunud, et seda saab rakendada tegelikus elus ja ennustavad Oepenseni leiutisele kolosaalset tulevikku.

Kui see leiutis tõesti peaks leidma tee praktilisse ellu, ei tea, mis siis peale hakata praeguste suurte elektrijõujaamadega ja kust saaksid siis veel linnavalitsused sissetulekut, kui kodanikud hakkavad endile ammutama soojust ja valgust selgest veest, nagu seda tõotab noor Taani õpetlane. (Sakala Pühapäev : Sakala kaasanne, 14 september 1935, Elektrit veekraanist)

 

Panen siia pildi veekraanist elektrit tootvast aparaadist, mille on koostanud tehisintelligents. Ma ei tahaks selle mõistuse fantaasiaid ja pilte siin blogis eriti kajastada, kuid äkki keegi pole veel ise selliseid tööriistu internetis katsetanud. Saab lihtsalt aimu, mida ja kuidas see mõttevorm genereeib. Robotiks kasutasin Dall-e-2 tehisintelligentsi.

DALL·E 2023-01-06 11.28.28 - a futuristic machine which produces electricity from water in your kitchen.

LÕPP

Rootsi kuningaloss

Sel ajal kui lumetorm "Birgit" Eestimaad rõõmustas oma lumerohkusega, käisin mina Stockholmis kuningalossiga tutvumas. Tegin ka mõned pildid nähtust ja oli mida vaadata. Kahjuks piltide kvaliteet on suht kehvake, kuid midagi peaks siiski näha olema. Mõned pildid võtsin ka inglise keelsest Wikist. 

Mõne sõnaga nähtut kokku võttes võib vast öelda sedasi, et loss on väga suur ja uhke ning nagu vanade ehitiste puhul ikka, asub see poolenisti maa all. Vana loss olla 17. sajandi lõpul maha põlenud ja sellest pole säilinud enam suurt midagi.

Ühes nurgas olid eksponeeritud erisorti telliseid. Seal oli välja pandud nii erikujulisi kui ka hiigla-telliseid.

Mingi agregaat plokkide tõstmiseks. Pean ausalt tunnistama, et sellised pildid ja joonised lossi ehitusest mõjuvad nalja piltidena. Sedasi võis ehitada vast mõnda maakeldrit aga mitte 100 meetrise küljepikkusega lossi.

Võlvkaare ehitamine. Olen ise ka kunagi ehituskoolis pisikese võlvkaare laboris oma kätega valmis teinud, kuid kas just sedasi selle lossikeldrite kõik võlvkaared ja keldrivõlvid tehti, seda ei julge kinnitada.

Lossi makett. Tänapäeval on lossi eesmine külg ainult samasugune.

Tekst Wikist: Palee projekteeris Nicodemus Tessin noorem ja see püstitati samale kohale, kus paiknes keskaegne Tre Kronori loss, mis hävis tulekahjus 7. mail 1697. 1700. aastal alanud kuluka Põhjasõja tõttu jäi palee ehitamine pooleli aastal 1709 ja ehitusega alustati alles 1727. aastal – kuus aastat pärast sõja lõppu.

Seda pilti vaadates ei tundu küll sedasi, et loss oleks põlenud. See pilt, nagu ka paljud teised sarnased pildid lagunenud hoonetest üle maailma, ilmestavad selgesti, et toimus mingi üleilmne sündmus, mis lõhkus hooned ja mattis hoonete esimesed/teised korrused maa alla. Jätke see pilt meelde, sest varsti ühe teise pildi juures tuletan korra seda pilti uuesti meelde. Pöörake tähelepanu lossi ümber olevatele pinnase kuhjatistele.

Peale "sündmust" tehti hoonesse sellised pilud maapinna tasandile, kust pääses mõningane valgus hoonete nüüdsele keldri korrusele. Nende pilude kaudu sai ka hiljem vajalikku materjali keldritesse loopida. Mina hindasin silma järgi, et valgus paistab keldri korrusele umbes 5-meetri kõrguselt ehk see on see pinnase kiht, mis mingi sündmuse tõttu mattis hoonete korrused.

Ühel korrusel olid külaliste toad. Need olid samuti väga uhked, kuid nendega on üks aga. Need toad olid erakordselt madalad. Praegu on meie korrusmajade lae kõrgus 2,5 meetrit, selle lossi tiiva laed olid vast 2,20-2,30 meetrit põrandast. Ülejäänud lossi ruumide ja saalide kõrgused olid aga kolossaalsed. Mina oma rikutud mõtlemisega kohe mõtlesin, et kuningad ja kõik tähtsad mehed olid natukene pikema poolsed inimesed ja nemad elasid kõrgete lagedega hoonetes, aga oli ka meie kasvu inimesi, kellele sobisid ka madalamate lagedega hooned. Ma käisin seal lossis mulle kallite inimestega ja ma küsisin arvamust ka neilt, et miks selle tiiva laed on madalad ja ei ole kooskõlas ülejäänud lossi lagede kõrgustega? Sain suht pauhti vastuse, ilma suurema mõtlemiseta, et lossis on peidetud ruume või isegi salakorruseid, millest tavainimesed ei tohi teada, sest nii oli vanasti kombeks. Pean tunnistama, et see on hea vastus.

Osades kohtades akende vahel on sellised tühjad kohad. Loogika ütleb, et seal oli "midagi" varemalt, sest mis hea pärast peaks nii ehitama? Iga akna vahele ka ei olnud mõtet kaminat ehitada nagu on näha alumisel pildil.

Arvan, et need kaminad ja korstnad, mis kohe katuste räästa äärtest taeva poole turritavad, on märksa "hilisem toodang" ja küttelahendus.

Igas ruumis on suursugused lühtrid või koguni mitu lühtrit, mida on natukene täiustatud, et ühendada nendesse tänapäevased elektripirnid. Pildil olev lühter ei ole kõige suursugusem, mida lossis nägin, kuid ei taibanud teistest lühtritest pilte teha. Püant on selles, et nägin kunagi televiisorist saadet, kus räägiti lühtrite valmistamisest tänapäeval. Selliseid tegijaid on mõned ükskud. Inglismaal olla üks asutus või töökoda, mis neid tellimuse peale teeb. Ühe lühtri valmistamiseks kulub tavaliselt üks aasta kuni 1,5 aastat. Ja mitte ainult kuningalossis ei ole lühtrid, need on praktiliselt igas vanemas hoones.

Akende ääres puidust võrede taga olid nähtavasti 20. sajandi alguse radiaatorid. Kahjuks neisse kohtadesse ligi ei lastud.

Loss oli väga soe ja mõnus hoolimata õues olnud miinus kraadidest. Kuid päris palju hakkas silma tänapäevaseid küttelahendusi, mis tõsiselt ei sobitunud sellesse filigraansesse ja suursugusesse lossi. See radiaator on hea näide meie arengust.

Vaatasin päris hoolega lossis asuvaid kellasid. Seal oli neid päris palju. Oli kappkellasid, seinakellasid ja ka kaminakellasid, kuid nende juures on üks päris lõpuni uurimata aga. Mitte ühelgi kellal ma ei näinud šifferplaadil Rooma number nelja kujutatuna IV vaid kõikidel kelladel oli neli posti IIII. Eelmises blogi postituses oli juttu paralleelmaailmadest. Üks variantidest, et miks nüüd on Rooma IV asendunud IIII on see, et me (mina?) liikusime mingil ajahetkel märkamatult teise paralleelreaalsusesse, kus on normiks, et Rooma IV on IIII ja mitte ainult, kuid see on üks indikaatoritest, et ära tunda reaalsuse vahetumist.

Sellest pildist mul hea resolutsiooniga pilti netist ei õnnestunudki leida. Wikis on samuti see sama pilt olemas, kuid selle resolutsioon ei kannata üldse mingit kriitikat. Hoonel olevad mastid võisid olla seotud hoone kütte- ja valgustuslahendustega. Hiljem näitan pilti veel ühest võimalikust küttesüsteemist, mida ma varem mitte kuskil ei ole näinud.

Sellel pildil on paremal näha triumfikaar, millest ma kuskil blogi postituses olen juttu teinud. Pull on aga see, et neid triumfikaari oli seal kandis kogunisti kaks. All on pilt, kus on mõlemad triumfikaared näha. Triumfikaartest loe lähemalt siit ja siit.

Kuningalossi arheoloogilised kaevamised 1996. aastal, mil renoveeriti lossi veetorustik. Pildil on näha 15-16 sajandi trepp, mis suundub võlvkäiku, millest on pildil näha ainult ülemine uksekaar. Üleval pool oli pilt lagunenud lossist, kus ümber lossi olid pinnase kuhjatised. 

See pilt siin ja lagunenud lossi pilt, mida eespool näitasin, need on nagu 1+1=2. Kohe seletan. Mingi sündmuse tõttu lagunes loss ja lossi esimene/teine korrus mattus pinnase alla. Alles jäänud inimesed kaevasid osad käigud lahti ja ehitati isegi treppe, mis endisaegsete lossi uste juurde viisid ja nii sai mõnda aega kasutada neid sissepääse. Kahjuks ei käinud jõud enam üle, et kõike pinnast eemaldada, kuid see polnudki veel kõik. Toimus veel midagi või uuesti sama sündmuse järellainetus, mis mattis uuesti kõik. Peale seda pole enam aga keegi suurt midagi lahti kaevanud ja nüüd mingite ehitustööde või arheoloogiliste kaevamiste juures leitakse imelikes kohtades treppe ja sillutisi ning endiaegseid tänavaid. Mis aga täpsemalt juhtus ja millal juhtus, on senini teooriad, aga fakt on see, et midagi juhtus ja veel kaks korda.

Üleval ja all on pildid ruumist, mida nimetatakse kuninganna Kristina hõbedaseks trooniks. Miks just hõbe troon, kui kõik muu on kullast? Ametlik ajalugu ütleb, et sellepärast, et Kristina ei kavatsenud kunagi abielluda ja valge värv sümboliseerib süütust, puhtust ja täiuslikkust. Kuninganna Kristina oli olnud kõige intellektuaalsem valitseja, kes Rootsil kunagi olnud on. Ta olevat rääkinud ladina, prantsuse, saksa, hollandi, kreeka, itaalia ja hispaania keelt ning ümbritses end intellektuaalidega. Eelnev lause on võetud Rootsi kuningalossi ametlikult lehelt. Seda lugedes tekkisid mõned küsimused, kuid kõige kummalisem on see, et Rootsi Kunn ei osanudki rootsi keelt. Vot selline monarh siis Rootsimaal.

Järgnevad kolm pilti on tehtud kõik ühest ja samast ruumist. Ruumis olevatel sammaste nõgusustes on poolikud kuldsed vardad, mida ma varem mitte ühelgi sambal ei ole näinud. Kahjuks ma ei saanud kindlaks teha, kas tegu on metallist varrastega. Ühte varrast ma sõrmega kopsisin ja jäi mulje, et tegu on metalliga. Ruumi valvati hoolsalt ja ega ma pättust teha ei kavatsenudki, kuid oleks tahtnud metall mündiga korra vastu varrast koputada. Pöördusin siis valvuri poole ja küsisin, et mis need on ja miks nii ning millest need vardad tehtud on? Tundus, et ta ei valdanud eriti teemat ja ütles, et sambad ise on tehtud vist puust ja need vardad on kaetud lehtkullaga. Ise ma oma rumaluses pakuksin, et tegu oli miski küttesüsteemi osadega, mis andsid ruumile soojust, kuid miks mitte ka valgust.

Enamus hoone tubade seintest ja lagedest olid kaunistatud kas kulla värviga või lehtkullaga. Alternatiivajaloo teoreetikud on välja pakkunud, et seintel olev kuld kiirgas nii soojust kui valgust. Hoonete katustel olevad antennid kogusid atmosfäärist energiat, mis muundati elektriks, valguseks ning soojuseks.

Sattusin ühte kummalisse väikesesse viie nurgaga tuppa, mille neljas seinas olid sellised avaused. Ühes avauses oli ahi. Milleks aga oli tarvis ülejäänud kolme tühja avaust?

Kõigis kaminates olid paksust malmist kaminate kolded ja nikerdustega puuhalgude hoidjad.

Sümboolikat ma ei viitsinud üles pildistada, seda oli kõikjal. Viisnurgad, kolmnurgad jne.

Obelisk peab ju ikka ühe lossi juures olema, olgugi, et tegu tundub olevat täitsa tänapäevase ehitisega. "Sümboolsed " 4 palli ka ikka obeliski all.

Lõpetuseks üks kalligraafiline meistriteos. Küll elasid tollel ajal ikka andekad inimesed, kel oli aega nikerdada hooneid, riideid, raamatuid ja üleüldse kõike. Vahepeal ikka sõditi kah ja tehti pulli nagu tänapäeval. Tahaks öelda, et mitte midagi pole muutunud, aga vist ikka ei saa nii öleda.

LÕPP