Praeguse aja tuntuimad uppunud linnad vahemeres ei asu just väga sügaval, keskmiselt umbes 10 meetri sügavusel. Üks uppunud linnadest on Herakleion, mis asub Egiptuse rannikul. Neid madalas vees asuvaid linnasid on muidugi veel ja nende kohta leiab tõsine huviline ise palju materjali internetist.
Tekib muidugi küsimus, et kuidas linnad vee alla jäid? Siin võibolla polegi mingit teadust. Madala vee all olevad linnad jäid sinna tõenäoliselt mõne väiksema lokaalse katastroofi tagajärjel nagu näiteks maavärinad. Selline õnnetus juhtus Tšiilis 1939. aastal, kus terve linn kadus igaveseks.
Kuid veelgi tõenäolisemalt jäid paljud linnad vee alla hoopis mõne suurema ülemaailmse katastroofi tulemusena. Samuti nagu kadus Atlantis, kadusid ka paljud muistsed linnad üle maailma, kuid kas see juhtus kõik korraga või erinevatel aegadel, pole praegu teada.
1932. aastal konstrueerisid ameeriklased aparaadi, mis võimaldas vaadata suurtesse meresügavustesse ja sealt teha ülesvõtteid. Juba aparaadi esmakordsel proovimisel satuti juhuslikult merepõhjas leiduvale linnale. Kuna aparaati prooviti kohas, kus vanade kirjade järgi pidi asuma manner Atlantis (kajuks ei ole teada, kus aparaati täpselt kasutati, kuid võib oletada et Atlandi ookeanis suht aafrika mandri lähedal. Kas tänapäeva teadus teab, mis vanade kirjade järgi ameeriklased 1932. aastal oma ekspeditsiooni läbi viisi? Kas kõik sellised andmed, mis kõnelavad vanast maailmast nii nagu see oli, on kuskile luku taha pandud või veelgi kindlam- ära hävitatud?). Oletatakse, et merepõhjas nähtud linn polegi muud, kui Atlantise pealinn. Atlantis pole mingi legend, vaid tõsilugu. Merepõhjas leiduvas linnas võidi selgesti näha maju, tänavaid ja platse. Meri neelas selle linna suure maavärisemise tagajärjel.
Nüüd aga ühe huvitava linna juurde, mis leiti Vahemerest ameerika-saksa inseneri dr. Hans Hartmani poolt. Guugeldades antud tegelast, ei ole võimalik eriti andmeid selle teadlase kohta leida. Leidin vaid ühe New York Times-i artikli, kus mees koos mitmete teiste teadlastega tahtis Vahemeres vette vajunud linnasid uurida ja ühte jõudis ka uurida, kuid peale seda on nii teadlasest kui leitud linnast suur vaikus, nagu oleks teadlast ignoreeritud või andmed täielikult ajaloost kustutatud. Uurisin lihtsalt selleks, et teada saada, kas tegu võis olla petturiga, kuid selliseid andmeid välja ei tulnud, järelikult lihtsalt ignoreeriti seda teadlast ja teisi teadlasi, kes temaga koos sama uurimust läbi viisid. Lihtsalt andmed on ajaloost kadunud või kustutatud. Kuid midagi on ka siiski säilinud.
Hans Hartman oli rikas mees ja viis läbi oma uurimusi oma isikliku raha eest ja palkas ka teisi teadlasi omale appi. See asjaolu peaks ära näitama, et tal ei olnud huvi kuskilt raha välja petta ja muinaslugusid kokku luuletada.
Oma uurimistöödeks ehitas Hartman tugeva terassilindrikujulise aparaadi ja moodustas väikese teadusliku ekspeditsiooni ning sõitis vahemere rannikule, et seal katsetada omaleiutatud aparaati.
Miks aga valis dr Hartman just Vahemere oma uurimisobjektiks? Aga sellepärast, et veel umbes sada aastat tagasi uskusid teadlased, et Vahemere piirkond oli juba vanal ajal kõrge tsivilisatsiooni sünnipaigaks. See oli aeg, mil praeguse Vahemere asemel oli kuiv maa viljakandev org pooltroopilise kliimaga. Praeguse Vahemere asemel olid seal minevikus kaks järve. Atlandi ookeanist eraldas seda viljakandvat orgu looduslik tamm. Külluses ja jõukuses elasid seal inimesed, arendades kunsti ja teadust. Siis toimus aga suur muutus: suured jääliustikud sulasid pikkamööda ja tõstsid tunduvalt Atlandi ookeani pinda. Vesi hakkas voolama üle Gibraltari kaljude, murdis lõpuks tõkked maha, ja jäine vesi ujutas üle kauni oru. Nii tekkis Vahemeri. See oli hiigelkatastroof. See aeg võib olla sama aeg, mil piibli järgi toimus suur veeuputus (umbes 6000 aastat tagasi). Kuid ma ei tooks siia oletusi, millal üks või teine katastroof aset leidis. Selle kohta lihtsalt infot ei ole eriti saada.
Kas olete mõelnud, millest pärineb inglise keelne sõna Vahemeri - Mediterranean sea?
Medi- kesk; Terranean- maapealne.
Uurisin merekaarti Gibraltari väina piirkonnas. Loodusliku tammi asukohta ei ole võimalik kahjuks enam tuvastada. Piirkonnas on vesi igal pool väga sügav. Tõmbasin punase joone sinna, kus vesi kõige madalam ja kuhu võiks mõelda mingi loodusliku tammi paiknemist, kuid see tundub vähetõenäoline. Tõenäoliselt on lakkamatute maavärinate ja üleujutuste tõttu mandrite rannajooned tublisti muutunud.
Hans Hartman oli esimene, kes sukeldus sügavustesse Vahemeres, milleks enne teda keegi suuteline ei olnud. Ta käis kuni 750 meetrit vee all ja oma imeaparaadi lasi ta valmis ehitada Saksamaa Kruppi tehases. Aparaat oli varustatud prožektorite, kaamera ja fotoaparaadiga. Selle seadeldise abil filmiti ja jäädvustati huvitavaid maastikke ja vaatepilte merepõhjast (need on tänapäevaks vist kõik kadunud?). Ühel veealusel külaskäigul Aafrika ranniku lähedal (Sitsiilia ja Tuneesia pealinna Tunisi vahel) sattuski dr. Hartman oma haruldasele leiule, eelajaloolisele linnale, mis oli kunagi kauges minevikus mattunud vee alla. All asuval kaardil on näha dr. Hartmani poolt uuritud piirkond Sitsiilia ja Tunise vahel.
Leiupaigas polnud vesi just sügav, kõigest 120 meetrit. Hartmanil jäi üllatusest suu lahti: tema ees merepõhjas lesisid vanaaegsete hoonete varemed. Terve linn näis olevat ühekorraga vajunud vee alla. Umbes 1930. aastatel uuriti haruldase leiu päritolu. Vee all olevad hooned on kõrgesti arenenud tsivilisatsiooni ehituskunst: nende ehitajail pidi olema teada palju sarnast, mida inimkond vahepeal unustas ja alles hiljem uuesti leidis. Ameeriklaste eestvõttel loodi ka „Sügavvete uurimise ühing", mis pidi selgust tooma ka selle uppunud linna saladustesse. Selle linna puhul on tähelepanuväärne see, et see asub üpris sügaval merepõhjas. Enamus teisi veealuseid linnasid ei ole väga sügaval. Kuigi täpne linna asukoht ei ole tõenäoliselt enam üldsusele teada, siis uurisin merekaarti piirkonna kohta ja tõin punase ringiga kaardil välja, kus meri on umbes 100 meetrit sügav ja Tuneesia rannikule suht lähedal. Eks sealt kandist tasuks seda linna uuesti otsima hakata.
Uurisin samuti kõikvõimalike vanemaid kaarte piirkonna kohta, et leida mingeidki anomaaliaid piirkonna kohta, kuid midagi eriskummalist ei avastanud. Kuigi vanemaaja kaartidel on teinekord väga palju huvitavat informatsiooni. Nagu näiteks all oleval kaardil on Vahemere piirkonnas terve kaldaäärne meri varemeid täis.
Nüüd aga Eesti juurde. Eesti kohta kahjuks palju andmeid pole saada, kuid meie armas pisi-pisikene maalapp ja vesi selle ümber on küll imetilluke maailma mastaape arvestades, kuid siin on kõik imed olemas. Ega asjata seda maad Maarjamaaks kutsuta (Terra Mariana). Olen kuulnud legende, et Peipsi järves on üks uppunud linn, mis oma varandusi aeg-ajalt kaldale laseb uhuda. Vähe sellest, ka Läänemeres võib olla üks (kindlasti on mõni veel) kadunud linn. Ühes eelnevas loos tegin juttu kadunud Hüperboreast, mis asus kunagi põhjapoolusel ja tolleagsed teadlsed uurisid seal lähedal merepõhjas metsasid, siis Läänemere põhjast, Rügeni lähedalt leiti suur merealune mets, mille puud seisavad püsti vees. Selge silmaga (ilmaga) on kalurid juba korduvalt näinud merepõhja metsa. Kuna metsa asukoht on täpselt teada, siis saadetakse tuukrid merepõhja seda metsa uurima.
Muistse linna varemed võivad asuda Kihnu ja Ruhnu vahel. Eesti purjekad vedasid Riia sadamasse kive, mis olid võetud mere põhjast Ruhnu ja Kihnu saarte vahel. Sel puhul on mõned Riia teadlased avaldanud oletuse, et kivid, mis Eesti ranna läheduses merepõhjast saadakse, on mere poolt üleujutatud ühe eelajaloolise linna varemed. Kahjuks ei ole rohkem infot antud juhtumi kohta tuvastanud, sest vaevalt meremehed sealt raudkive sadamasse vedasid, ikka mingeid plokke. Muidu ju teadlased sellisele kahtlusele poleks tulnud.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar