Vatikani raamatukogu salaarhiiv

Lugu Korben Dallase sulest:

Inimsuse vastane kuritegu

Kurb, et inimkonna ajaloo suurim allikas võib saada ühe inimese eraomandiks (kommenteerin siia juurde, et mulle teadaolevalt, pole isegi paavstil ligipääsu paljudele materjalidele). Vatikani raamatukogu on ülempaavsti võõrandamatu omand, seega ei ole tegemist avaliku asutusega. Põhimõtteliselt teeb paavst meile tohutu teene, pakkudes piiratud juurdepääsu oma aardeleidudele. 

Pole raske aru saada, kust pärinevad inkvisitsiooni ajal kogunenud algallikad. Kahtlen, et need väga vanad ja väärtuslikud tekstid paavstile kingiti. Kas keegi arvab, et 14. ja 15. sajandil ostis Vatikan üle ilma trükiseid kokku? Näib, et neil alguse aastatel varastati trükised otse omanikelt.

Kes tegi 14. sajandil templiordule lõpu? Seda tegi paavst, keda abistas Prantsusmaa kuningas. Oleks naiivne arvata, et kõige võimsamal ordul, mis kunagi eksisteerinud, poleks oma raamatukogu. Kas oleks õiglane öelda, et ainult Jumal ja paavst teavad, mis selles raamatukogus oli? 

Kuidas on lood hävitatud kataridega, kelle paavst samal 14. sajandil Maa pealt pühkis? Kuhu nende kogutud tekstid sattusid? Mis oli nende kollektsioonis? 

Ärge unustage kõiki piinatud ja tuleriidal põletatuid tegelasi. Kuhu kadus nende vara? Inkvisitsioon rahastas end konfiskeeritud vara arvelt. Kas te imestate, kuhu kogu kirjandus kadus? 

Ja loomulikult kõik meile teadaolevad ja teadmata raamatute põletamised. Väidetavalt olid need raamatud religiooniga seotud. Meie iidne maailm oli täis keerulist arhitektuuri, kuid kõik põletatud raamatud olid väidetavalt religioossed. Seda ei tasu uskuda hetkekski. Teaduse ja tehnoloogiaga seotud raamatuid pidi olema tohututes kogustes. Samuti ei ole võimalik, et kõik need raamatud ära põletati. Vatikan kogus oma teadmisi "varastatud" raamatute kaudu, mitte neid ei põletatud ära. Väidetavalt, aga toimus raamatute "põletamine" Euroopas, Ameerikas ja kõikjal mujal, kuhu paavsti käsi ulatus. On arvamus, et kõik "tähtsad" raamatud sattusid aga hoopis Vatikani raamatukogusse. 

Mõned üldised andmed Vatikani raamatukogust

Vatikani Apostlik Raamatukogu on Püha Tooli raamatukogu, mis asub Vatikanis. Ametlikult asutati 1475. aastal. See on üks maailma vanimaid raamatukogusid ja sisaldab üht olulisemat ajalootekstide kogu. Sellel on 75 000 koodeksit ning 1,1 miljonit trükitud raamatut, mis sisaldavad umbes 8500 inkunaablit. Inkunaabel on raamat, brošüür või leht, mis on trükitud Euroopas enne aastat 1501. Inkunaablid ei ole käsikirjad. 2014. aasta seisuga on säilinud umbes 30 000 erinevat inkunaablit. 

Inkunaabel

Vatikani raamatukogu on ajaloo, õiguse, filosoofia, teaduse ja teoloogia teadusraamatukogu. Vatikani raamatukogu on avatud kõigile, kes suudavad tõendada oma kvalifikatsiooni ja oma uurimisvajadusi. Koopiaid eraõppeks 1801–1990. aastatel ilmunud raamatutest võib taotleda isiklikult või posti teel. 

Kõigile avatud (LOL): kvalifitseeritud õpetlased üle maailma, eriti ülikoolide ja muude kõrgkoolide professorid ja teadlased ning teised teaduslike publikatsioonide poolest tuntud inimesed.  Sissesaamistingimusteks on vabade ruumide olemasolu ja piisav koolitus, mis on dokumenteeritud ja kinnitatud akrediteeritud akadeemilise asutuse poolt. Pikaajalise traditsiooni kohaselt palutakse märkida ka oma uurimisprojekti olemus.

Tavaliselt üliõpilasi vastu ei võeta. Erandiks võivad olla doktoritööd koostavad või kraadiõppes õppivad magistrandid, nt. filosoofiadoktor (PhD), samuti võidakse vastu võtta bakalaureuseõppe üliõpilasi, kellel on konkreetne vajadus tutvuda ainult Vatikani raamatukogus säilitatavate käsikirjade või muude materjalidega.

Tavaraamatukogusse pääsemiseks on vaja järgmisi dokumente:

enesetutvustus (eelkõige esmataotlejale) või taotleja akadeemilist kvalifikatsiooni tõendav dokument, mille originaali jätab raamatukogu alles või teeb koopia;

Omal äranägemisel võib raamatukogu nõuda garantiikirja (üliõpilastele on see alati vajalik).

Küsimus: kes selle blogi lugejatest oleks kvalifitseeritud Vatikani raamatukogu külastama? (ja ma ei räägi veel salaarhiivist).

Vatikani salaarhiiv

Vatikani salaarhiiv eraldati raamatukogust 17. sajandi alguses; salaarhiivid sisaldavad lisaks veel 150 000 eset. Paavst kui Vatikani Linna suverään,kes omab ainuvõimu, omab arhiive kuni oma surmani või kuni tagasiastumiseni, seejärel läheb omandiõigus üle tema järeltulijale. 

Vatikani salaarhiivis on hinnanguliselt 85 kilomeetrit riiuleid, millest ainuüksi valikkataloogis on 35 000 köidet. Arhiiv sisaldab riigipabereid, kirjavahetust, paavsti arveraamatuid ja palju muid dokumente, mida kirik on sajandite jooksul kogunud.

17. sajandil eraldati paavst Paulus V käsul salaarhiivid Vatikani raamatukogust, kus teadlastel oli neile väga piiratud juurdepääs, ja see jäi kõrvalistele isikutele suletuks kuni 1881. aastani, mil paavst Leo XIII need uurijatele avas. Enam kui tuhat inimest uurib nüüd igal aastal mõnda salaarhiivi dokumenti.

Arvamus: 85 kilomeetrit riigi dokumente ja paavsti arveraamatuid? Selle uskumiseks peab olema pettekujutelm. Mida sisaldab valik-kataloogi 35 000 köidet? Vean kihla, et need on "mingid muud dokumendid, mida kirik on sajandite jooksul kogunud [VARASTANUD]". 

Juurdepääs salaarhiivile

(vaata, kas kvalifitseerud)

 

1. Arhiivid on avatud kõrgkoolide kvalifitseeritud teadlastele, kes viivad läbi teaduslikku uurimistööd ja omavad piisavaid teadmisi arhiiviuuringutest.

2. Arhiivi juurdepääsutaotlused tuleb esitada paberil koos soovituskirjaga, mille on väljastanud tunnustatud uurimisinstituut või ajaloouurijana vastava kvalifikatsiooniga isik (st ametis olev professor).

3. Taotlused peavad sisaldama taotleja perekonnanime, eesnime, kvalifikatsiooni (need peavad sisaldama vähemalt nelja-aastast ülikoolikraadi või samaväärset kraadi, doktorikraadi; vaimulikel: tegevusluba või doktorikraadi), elukutset, kodakondsust, koduaadressi, aadressi Roomas ja uurimistöö eesmärki.

4. Lisada tuleb kraaditunnistuse koopia, kehtiva isikut tõendava dokumendi (ID-kaart või pass) koopia ja passifoto, mis kantakse sissepääsukaardile, mis võimaldab teil pääseda Vatikani ja arhiivi õpperuumidesse. 

5. Sisenemiskaardid aeguvad iga aasta 30. juunil ja neid saab uuendada alles pärast aegunud kaardi tagastamist.

6. Bakalaureuseõppe üliõpilastele arhiivi sisenemise luba ei anta.

7. Et võimaldada arhiivi juurdepääs võimalikult paljudele teadlastele, ei võimaldata arhiivile ligipääsu tavaliselt rohkem kui ühele sama teemaga tegelevale teadlasele.

8. Arhiiv on teadlastele avatud 1. oktoobrist kuni 30. juunini (kell 8.30-13.00) esmaspäevast laupäevani. Vastuvõtusekretär väljastab sisseastumiskaarte esmaspäevast reedeni kell 8.30-10.30. Sulgemisperioodid on nähtaval «Arhiivikalendris». Stipendiumibüroo on teadlastele avatud iga päev kella 10.00-12.00.

9. Sissepääsukaarti omavatel teadlastel on avatud juurdepääs arhiivile esmaspäevast laupäevani kella 8.30–12.30. Pärastlõunase juurdepääsu taotlemiseks (kell 14.00-16.45) tuleb prefektile esitada motivatsioonikiri.

10. Õpperuumidesse on keelatud tuua kotte, portfelle/arvutikotte, pastapliiatseid, täitesulepeasid, viltpliiatseid jms, kaameraid, sööki ja jooki. Mobiiltelefonid tuleb hoida väljalülitatuna. 

11. Vaadata saab ainult neid dokumente, mis on alates paavst Pius XI ajast (10. veebruar 1939), välja arvatud juhul, kui dokument on hõlmatud Vatikani Püha Tooli arhiiviseaduse artiklite 39 ja 40 sätetega. 

12. Saadaval on arhiivimaterjalide päringu blanketid, mida saab kasutada kuni kolme köite või kausta tellimiseks päevas. Taotlusi võetakse vastu kuni kella 12.00-ni; pärast seda aega (ja pärastlõunase ajakava jooksul) esitatud taotlusi vastu ei võeta. Teadlane võib paluda mõneks päevaks hoiule panna kuni kolm arhiivimaterjali.

13. Kõiki köiteid ja dokumente tuleb käsitleda ülima ettevaatusega. Rangelt on keelatud kirjutada, isegi pliiatsiga, arhiividokumentidele või asetada materjalile paberit või muid esemeid. Lisaks ei tohi arhiivipaberite järjekord nende lugemisel muutuda.

14. Teadlased, kes peavad märkmeid tegema, võivad kasutada ainult grafiitpliiatseid. Pastapliiatsid, täitesulepead, viltpliiatsid jms on rangelt keelatud.

15. Kui õpetlasele üle antud köide, kaust või dokument on halvas seisukorras või sellel on mingeid probleeme, peab õpetlane sellest teavitama õpperuumi töötajaid.

16. Dokumentide väljaviimine õpperuumist on rangelt keelatud.

17. Indeksid tuleb registriruumis läbi lugeda ja oma kohale tagasi panna. Teadlastel ei ole lubatud nendest köidetest täielikult või isegi osaliselt koopiaid teha.

18. Kogu trükitud materjali tuleb vaadata "Sisto V" õpperuumis, kus on võimalik spetsiaalselt selleks ette nähtud jaamade abil juurde pääseda originaalregistrite ja dokumentide digitaalsetele koopiatele CD- ja DVD-ROM-il, samuti lugeda sisevõrgus saadaolevate indeksite ja inventari elektroonilisi versioone. 19. Teadlastel ei ole lubatud teha trükitud materjalidest täielikke või isegi osalisi valguskoopiaid.

20. Kogu aeg ja kõigis Arhiivi osades tuleb olla vaikselt. Nõutav on vastav riietumisstiil ja maksimaalne lugupidamine õppekeskkonna vastu.

21. Teadlased, kes arhiivifonde ja registreid ei tunne, peaksid tutvuma vastava teatmikuga. Õpperuumi töötajad annavad teadlastele täiendavat teavet või selgitusi, mida nad võivad vajada.

22. Teadlastel ei ole lubatud dokumente pildistada. Koopiaid saab taotleda, täites õpperuumides oleva vastava vormi.

23. Dokumendi pildi avaldamiseks toimetamise ja/või eksponeerimise eesmärgil tuleb hankida Arhiivi prefektuurilt eelnev luba, täites vormi "Concessione diritti di utilizzo di immagini per pubblicazioni" õigus kasutada pilte trükistes”, mis on saadaval õpperuumides.

24. Kui teadlastel on õigus arhiivile juurde pääseda, nõustuvad nad ka kohustusega saata prefektuurile oma väljaannete, ajakirjade artiklite, näituste kataloogide, raamatute jms koopiad (kas paberkandjal või elektroonilisel kujul), kui arhiividokumente kasutatakse või tsiteeritakse.

25. Kõikide köidete ja dokumentide viited tuleks esitada õiges ja kokkuvõtlikus vormis, nagu on näidatud fondide registris. Kui kahtlete, küsige palun õpperuumi töötajalt. 

26. Sõnad "Archivio Segreto Vaticano" (ASV) tuleb täita suunamisega Vatikani, mitte Rooma.

27. Need, kes neid reegleid ei järgi, ei pääse enam arhiivi. 

Nendest punktidest on võimalik välja lugeda, et dokumendi vaatamiseks peate te eelnevalt taotlema konkreetsele dokumendile juurdepääsu. Arvestades, et peaaegu keegi ei tea tegelikult, mis dokumente selles arhiivis hoitakse, siis ei olegi kellegil võimalik praktiliselt millegi "uuega" seal tutvuda.

Kui kasutate oma uurimistöös või teoses arhiiviallikat, peate esitama arhiivile koopia. Kui see neile ei meeldi, siis te enam ei saa arhiivi külastada. 

Kokkuvõte: siia pole palju lisada. Tõenäoliselt on kiriku valduses dokumendid ja muud esemed, mis suudavad selgitada inimkonna päritolu ja paljusid muid meie tegeliku ajaloo tahke. Ma arvan, et kõik teavad seda niigi, kuid ma jätan sellest niiöelda kirjaliku jälje maha.

Paljud neist dokumentidest saadi vägivalla, mõrvade, piinamise ja muude rünnakute kaudu ja nüüd hoitakse neid hindamatuid tekste avalikkuse eest varjatuna. Inimsusevastase kuriteo juriidiline määratlus ei loetle seda rikkumist kuritegude hulka. See on tõesti kahetsusväärne, sest mul on selle jaoks termin:

teaduslik diktatuur.

Siin kohal lõppes Korben Dallase lugu. Ma ise kahtlustan, et salaarhiive polegi enam või sellest on säilinud ainult riismed. Väljavõte 1931. aasta ajalehest:

Paar päeva enne jõulupühi 1931. aastal langes Vatikanis raamatukogu põhjapoolsel tiival võlvitud lagi sisse. Varing vajutas ka teiste korruste põrandad sisse, nii et rusud ulatusid kuni keldrikorruseni. Õnnetuse tagajärjel hävis 15 000 köidet jäädavalt. 

Minule teadaolevalt on Vatikani raamatukogu ka põlenud. Kui vastava kirjakoha oma materialidest üles leian, siis panen info siia üles. Mis siis kui salaarhiividele pisteti teadlikult tuli otsa, et need "teadmised" ei satuks "kogemata" inimeste kätte? Kas tänapäeval siis teistmoodi salaarhiividega talitatakse? Kõige valgustkartvam info, mis olemas on, on kõige kindlamas kohas ainult tules põledes. Miks peaks Vatikan riskima ja neid arhivaale üldse säilitama, mis paljastaksid kogu maailma vale? Toon siia ka ajalehe artikkli väljavõtte Vene sandarmivalitsuse salarhiivide kohta, kus on selgelt näha "karvase käe" tegevust, et eemaldada praktiliselt kõik "valgustkartev info" nendest materjalidest. 

Sandarmivalitsuse arhiiv asus omal ajal Riias ning arvatavasti on see evakueerimise ajal sattunud meie kodumaa linnadesse. Riigi keskarhiivi on sandarmivalitsuse arhiiv toodud keskarhiivi loomise päevil, ajal, mil hr Sildnik veel keskarhiivi juhataja kohal ei olnud. Vahepeal käis arhiiv ka kaitsepolitseis — esialgu Tartus, kust olevat kuuldavasti ka hiljem Tallinna viidud. Kaitsepolitseist toodi arhiiv jälle keskarhiivi tagasi. Mida leidub arhiivis? Arhiiviis leiduvad paberid käsitlevad aegu 1866 —1917a, kusjuures 1866. aastast ainult üksikud aktid leiduvad. Suurem hulk materjale on aga Vene aja lõpust, kuid siiski peab tähendama, et terve arhiiv on puudulik ning sellest suurem osa puudub (Päewaleht, nr. 105, 19 aprill 1928).

LÕPP