Laupäev, 1. jaanuar 2022

Mis maailm see selline on?

See teema kummitab mind juba ammu, et miks ma olen juba väikesest peale tundnud huvi kõiksugu teistsuguste asjade vastu. Lapsepõlves ootasin väga, millal kioskisse tulid müügile Paradoks B ja Universumi uued numbrid. Suuremaks saades muudkui huvi süvenes kõiksugu "teistmoodi" asjade vastu. Muidugi on eluperioode olnud, mis ei ole lasknud keskenduda teemadele, millega olen tahtnud tegeleda, sest see materiaalne maailm sõidab meile pidevalt sisse ja on vaja siin kuidagi hakkama saada. Eile sõitsin autoga ja proovisin oma mõtteid kuulata või teada saada millest ma mõtlen. Selgus (no tegelikult oli see ammu teada), et mõtted on killustunud, hüppavad ühelt kohalt teisele ja seoses sellega ei jõua ühtegi mõtet niiöelda lõpuni mõelda. Siis korraga meenus mulle Gunnar Aarma, kes on öelnud, et inimene peab ööpäevas tegema kolme asja. Esimene 8 tundi tuleb teha tööd, et saada selle maailmaga siin hakkama, sest on tarvis süüa, riideid, eluaset jne. Teiseks, tuleb 8 tundi proovida mõelda, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun? Ja kolmandaks, on tarvis umbes 8 tundi magada. Eks see õpetus tule budismist. Minu jaoks need kolm küsimust, kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma suundun, võib liigitada ühe ja selle sama teema alla ehk vastus neile küsimustele saab olla vaid üks. Samas on kaval proovida läheneda tuumani just erinevate nurkade alt ehk õõnestada ja uuristada süsteemi poolt loodud kaitset ja turvauksi kuni sinna mõrad tekivad ja lõpuks kaitse kokku kukkub ja kõik saab uurijale avalikuks. On igasugu õpetusi ja kirjandust ning ka para-teemasid, mis räägivad inimese hingest st. et meie keha või kest või skafander on meil selleks, et siin maailmas eksisteerida. Ma ise millegipärast usun, et just nii see ongi. Olen alati tunnetanud, et meie kodu pole siin, see on seal. Aarma ütles, et see koht või meie maailm on siin polügon, inimese hinge arengu polügon ja siin pean samuti nõustuma Aarmaga ja teistega. Miks aga mina näiteks uurin ajalugu ja proovin lõhkuda seda meile nähtavat maailma just ajaloo ja ulme kaudu? See on sellepärast, et minul on veel mõned küsimused ja see ongi minu arvates võtmetähtsusega. Küsimused oleksid:

Mispärast ma siin olen? 

Mis koht see selline on?

Millest või kuidas on see koht ehitatud?

Jah, nagu eelnevast lugeda sai, siis me oleme siin oma hinge arengu pärast. Mind aga ei rahulda selline vastus. Kui puurida seda maailma süvitsi, puurida mingit ühte teemat süvitsi, siis leiab sealt, et meie maailm on hoopis midagi muud, kui meile tahetakse lasta sellel paista. Kes, aga tahab meie maailmal just sedasi lasta paista nagu see on? Eks sellele on mul vastused olemas ja selle blogi lugude lugeja saab aru küll, mida ma mõtlen. Kuid see ei ole hekel selles teemas oluline (muidu aga on ülioluline), sest need, kes kogu ajaloo on valeks kirjutanud ja kogu meie ühiskonna kujundanud selliseks nagu see just on, on käpiknukud, kes täidavad oma isanda või mingi muu jõu tellimust meie arengu pärast. Kas olete kuulnud ütlust ja ise kogenud, et see mis algul tundus halb, osutus pärast hoopis heaks? Sellegipoolest on see maailm väga raske koht, aga samas on see selles mõttes õnnestunud, et inimene saab siin maailmas kõik oma õppetunnid kätte, mis kätte on vaja saada. Mis koht see selline siis on? Olen otsustanud puurida sellesse paika augu läbi ajaloo ja ulme. Ma tunnistan iseendale, et ma ei ole tegelenud paljude huvitavate teemadega süvitsi, sest ma olengi hetkel selline, see on minu loomus. Natuke siit, natuke sealt. Algul arvasin, et see on vale, kuid see pole vale, sest ka nii saab. Aju on võimeline mulle huvitavat infot vastu võtma meeletus koguses ja minu arust see ei kehti, et kui tead igast asjast natuke, siis sa ei tea tegelikult mitte midagi. Kui tead paljudest asjadest ja natukene, siis võib tervikpilt samamoodi kokku joosta nagu ka kui tead vähe, aga põhjalikult. Mõlemad variandid mingi teema uurimiseks minu meelest on õiged. Ei ole valesid valikuid, kõik meetodid tõe juurde jõudmiseks on õiged. Kuid samas ma tunnen, et ma peaksin endale piitsa natukene andma ja uurima ka midagi põhjalikult lõpuni, st. minna ja otsida infot ja teha omale uuritav teema nii selgeks, kui vähegi võimalik. Tuleb käia arhiivides, tuleb internetis meeletut tööd teha, tuleb tekste tõlkida, tuleb raamatuid lugeda, tuleb analüüsida jne. Miks aga kogu see jutt ja see mõte? Sest see on tähtis, kõige tähtsam üldse. Ma mõtlen ja valutan pead iga päev, et mis koht see selline on, kus ma (me?) elan (elame)? Kui ma selle ühe korra teada saan, siis ma saan ka kõik muud saladused teada ja siis on lõpp või olen tagasi hoopis alguses? Ma võin tsiteerida siin tarkasid allikaid, mis ütlevad ühemõtteliselt, kuid erineva sõnastusega tõe otsijatele midagi sellist, et "kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia." Nii tundub see tõesti olevat. Olen kaks korda proovinud selle blogi pidamise siin ära lõpetada ja arvan, et sain mingil määral neist teemadest puhkust, eriti esimesel korral, kuid ma maailmast ikkagi ei puhanud. Hetkel ma ei taha maailmast puhata, ma tahan teada. Minu ellu tulevad erinevad kogemused või matrixi vimkad juba pea igapäev. Ma olen tundnud seda "püha," see kes on selle koha üks kaasautoritest. Ma olen olnud tema kõrval, teda puudutanud, teda tunnetanud. Seda ma ei tea senini, kas see oli päriselt või oli see unes. Ei, hulluks mind ei tasu pidada, see kogemus oli aga ülivõimas ja tundsin seda kahel korral väikese aja jooksul ehk kui ta tuli ja kui ta läks. See mateeria, millest ta on tehtud, on midagi muud kui meie raske ja tihe mateeria. See on nii püha, nii puhas, nii peen, kuldne, mida katsudes tundsin selle pühadust, selle tõelist algset olekut. Seal sees olekut ei ole võimalik kirjeldada, kuid olgu öeldud, et "tema" kõrval olles, teda puudutades saabus absoluutne rahu, kergus. Pole muresid, keha muutus vabaks kõigest ja füüsiliselt täiesti terveks, ilma vigadeta ja järele jäi vaid piiritu rõõm ja armastus. Ja kui ma nüüd uuesti sellele mõtlen, siis saan aru, et see hullus, mida need käpiknukud siin maailmas korraldavad, on täiesti tühised "tema" kõrval, kuhu me kõik? hijem läheme. 

Nüüd kirjeldan järgmist kogemus, mille taolised juba mõnda aega jõuavad minuni. Õigemini, kogu aeg on jõudnud, kuid nüüd ma näen seda, et osad mõtted või tahtmised materialiseeruvad. Kuid siin on veel palju uurida, sest ma ei tea et miks just need mõtted materialiseeruvad, aga mitte mingid muud mõtted ja mis kõige tähtsam, oleks vaja välja uurida, et kuidas see protsess toimib. Selle kogemuse kohta on mul palju näiteid, kuid kõige parem näide oleks vast vaiba näide, mis juhtus alles mõned päevad tagasi.

Ehitan kodus verandat ja see hakkab valmima ja sinna põrandale tahtis naine suurt vaipa. Otsis kõik antiigid, börsid, interneti läbi ja selgus, et korralikud suured täislooduslikest kiududest vaibad maksavad umbes 1000-3000 eurot. Ma siis kuulasin seda juttu ja ta näitas ka mulle pilte nendest kallitest vaipadest ja siis unustasin teema. Järgmine moment tegin telefoni lahti ja vaatasin korra Facebooki ja kohe esimese asjana nägin, et seal ühes grupis oli VAIP müügis. Suur ja ilus, 2,5x3,5m, hinnaga 350 eurot (vaiba endine omanik teatas, et ostis selle Rootsist, antiigipoest hinnaga 10 000 SEK-i ehk meie rahas umbes 2000 eurot. Kusjuures mina oma masinatega ja telefoniga kordagi ei guugeldanud vaipa, seda tegi naine. Ja nüüd meil ongi see vaip kodus. Selliseid näiteid on palju, mõtlen mõnele huvitavale asjale  ja paari päeva pärast tuleb see asi või info, millest mõtlesin, minuni. Arvan, et info on koguaeg meie ümber, aga me ei oska seda infot lihtsalt tähele panna ja üles korjata. Tegelikult isegi ei pea ajalugu uurima, et aru saada, mis koht see selline siin on. Tsiteerin peast jälle ühte kirjakohta: Poolita puupilbas ja ma olen seal, tõsta kivi maast ja ma olen seal. Kas aga elu või matrixi äravõitmine või sellest läbinägemine on eesmärk? Seda ma ei tea, kuid millegipärast arvan, et nii see on, sest miks muidu tõmbab nii sinna poole, et tahad maailmast läbi näha. Kuid, kui see saavutatud kunagi saaks ja mingit saladust enam ei ole, kas siis on üldse enam elul või maailmal mingit mõtet? Pole enam midagi, mida uurida, kaob eesmärk või siiski, meenutades "pühadusega kohtumise" kogemust ja teades seda, et me tegelikult mitte midagi ei tea, siis tulebki selliseid mõtteid mõelda ja edasi uurida. Progress või edasiminek, isegi kui see vahest on tagasiminek, on vältimatult vajalik.

Head uut aastat teile sõbrad ja blogi lugejad ning kui vanajumal annab, siis liigume edasi selles käänulises maailmas ja proovin blogi elus hoida oma teiste tegemiste kõrvalt. Endale üllatuseks on see lugu siin blogis mu 100. lugu ja täna on juhuslikult 01.01.2022. Siin pole midagi imelikku, kõik on mingit moodi juhuslik, kaoses, kuid kui asjasse lähemalt süüvida, siis selgub, et teglikult on kõik ranges järjekorras, mingit juhuslikkust ei ole. Teie, kes te aga olete maailma pärast ja oma eluolu pärast mures (ka mind on raskesse olukorda korduvalt pandud ja olen praegu jälle seal), siis teen väikese prohveteeringu. Kogu pull saab osade (kes on selle välja teeninud) "mängijate" jaoks läbi umbes 2023 augustist kuni detsembrini. Teised, kelle jaoks see "mäng" läbi ei saa, on selle ära teeninud ja jäävad siia veel mõneks ajaks. 

LÕPP

2 kommentaari:

  1. Suur tänu, et Su otsimiste- ja leidmistelood, mõnusad mõtlemised siia kirja saavad pandud -
    jätka ikka samas vaimus!
    Kunagi sai tõesti kurvastatud, et katkestus oli.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, eks vahest on positiivset tagasisidet vaja. Samas ka iseendale lugusid kirjutada on hea, sest siis näeb oma mõtteid paremini.

      Kustuta