Soome-Ugri rahvaste minevik

Uuemate uurimuste valgustusel 

S. WETTENHOVI-ASPA 

fenno-egiptoloog Helsingis

Huvi soome sugu rahvaste eelajaloo vastu näib eesti ajakirjanduses viimasel ajal ärksaks muutunud olevat. Minu arvates samuti ei ole praegu enam liiga vara hakata maailmast kõrvaldama seesugust endisest ajast sissejuurdunud valearvamist, nagu näiteks see, et soome-ugrilased olevat Aasiast sisse rännanud barbarid. Kas juba ei tähendanud Tacticus’ki sellele, et oestui, kes elasid Wistula (Visla) jõest läänepool, kõnelesid keelt, mida ta nimetas „Lähi-Britannia keeleks" (Lingua Britanniae propior)? Me kõik ometi teame, et „Lingua Britanniae" oli üks kelti keeli, ja teisest hüljest kirjutab Julius Cesar oma „De Bello Galico’s": „qui ipsorum lingua Celtae nostra Galli appellantur". Kui nüüd, nagu Tacitus ütleb, 

Et soome-ugrilased Euroopas moodustasid tema algrahvastiku, selle parimaks tõestuseks on kohanimed Euroopas ja osalt kaugemale kuni Kesk-Aafrikani, alates Vanaja Vesi nimetusest Soomes kuni Vanam Vesi nimetuseni Kesk-Aafrikas. Samal põhjusel ütleb ka suur Förstmann järgmist: „Kohanimede päritolu küsimus kuulub keeleuurimise raskeimate probleemide hulka, kuna kohanimed sagedasti on ainukesed jäänused ammu kadunud või väljarännanud rahvaist..." Kui nüüd indogermaanlased oleksid Euroopa muinaskultuuri kandjad, siis loomulikult peaksid nad suutma seletada ka omaenda kohanimetused. Seda juhtub aga väga harva, et nad seda võivad. Seetõttu leiame näiteks Portugalis puht-soome kohanimesid, nagu Mertola. Itaalias leiame nii Salo kui ka Savo (soome nimetused); ja tosinate kaupa muid selliseid nimetusi, mis soome rahvakooli õpilasele pikematagi arusaadavad on, kuid Itaalia praegustele elanikele niisama arusaamatud on kui lindude siristamine. Ka Kreekas on olukord sama. Milline kreeklane oskaks ära seletada sellised kohanimed, nagu Santameri, Vasara, Kalameri, Silakka jne? Jah, kaugemale Palestiinassegi ulatuvad soome-ugri kohanimed. 40 km Jeruusalemmast põhjapoole leidub väike pesa Kerava, mis küll kõrvutatav on Kerava raudteejaamaga Helsingist põhjapool 1-tunnilise sõidu kaugusel. Aga sellest ei jätku. Soome kohanimed ja mütoloogilised jumalate nimed ulatuvad alla kuni Muinas-Egiptuseni. Nii on näiteks Muinas-Egiptuse ürgpimeduse jumal: Tum, võrdle soome tumma, eesti tume. Edasi: 

Tähendatagu veel, et Muinas-Egiptust teatavasti nimetati maakeeles Chemi, mis oleks kõrvutatav vähemalt kolme samasuguse kohanimega Soomes: kaks Kemi linna ja üks järv Kemijärvi. Võrdle samuti Sakkara Vaara Soomes ja Egiptuse maailmakuulsa püramiidide kohtpaiga Saqqara kui ka selle taga asetseva Sa(c)hara kõrbe nimetust. Lihtrahva keeles Niilijõe nimetuseks dr. Georg Ebersi järele olnud muinas-egiptuse keeles Auraa, mis võrrelda oleks Soomes Aura jõe nimega. Seeviisi võiks niipalju võrdnimetusi kokku kanda, et sellest paksu raamatu võib koostada. Sellelaadilise kokkuvõtte on nende ridade kirjutaja teinudki ja raamatu kujul avaldanud, pealkirjaga: Fenno Ägyptischer Kulturursprung der Alten Welt (Muinasmaailma kultuur põlvneb Soome-Egiptuse kultuurist). Seepärast küll tohiks meie eesti veljedele huvi pakkuda, kui selle raamatu autorile võimaldataks Tallinnas ja Tartus ettekannete kaudu ulatuslikumate tõenduste ettetoomisega toetada raamatus väljendatud väiteid. See soome sugu rahvaste kultuurajaloolise tähtsuse uus mõistmine ei ole aga sugugi nii uus kui see vahest mõnele võiks paista. Juba aastal 1879 ilmutas suur eesti keeleuurija prof. Nikolai Andersson oma teadusmaailmas küllaltki kuulsad uurimused soome-ugri ja indo-germaani keelte ürgsuguluse üle. Ent üks eesti pääsuke ei tee veel suve. Germaani koolmeistrid olid temast arvuliselt üle ja ungari juut Budenz võitles Anderssoni teooriate vastu isegi väga teravalt, kuigi igatahes tagajärjetult. Aga Soomes isegi palju varemalt, nimelt septembris 1847. a., ütles soome kirjanduse isa Elias Lönnrot - soome Homeros - järgmised prohvetlikud sõnad: „Soome keel omab veel kord niisama kõrge koha, mis praegu sanskritil keeleuurijate juures on, muutudes nende uurimuste objektiks." Ka paljud teised maailmakuulsad uurijad, nagu näiteks Taani prof. Rasmus Rask, 19. sajandi suurimaid keelegeeniusi, kes tosinas euroopa keeles grammatikaid on koostanud, ütleb soome keelest: „See on maailma üks loomulikemaid, reeglipärasemaid, väljaarenenumaid ja kaunikõlalisemaid keeli." Ja ka prantsuse uurija Elisee Reclus kui ka Leonzon Le Duc ning paljud teised keeleuurijad on soome keelt kui Euroopa üht täiuslikumat keelt käsitanud. Minu arvates soome keel vääriks koguni Eesti koolides uuesti õppeainete hulka võtta, sest minu vaate järele on soome keel eestlastele sama, mis ladina keel itaallastele. Meie rahvaste mineviku ja muinsuse uurimine tuleb käsile võtta uue hooga ja seda just noorema põlve esindajate poolt, sest nooruse päralt on tulevik! Päewaleht, nr. 115, 29 aprill 1936 

Loe ka lisaks läbi see artikkel (Muinas-esti kangelasaeg).

LÕPP