Tähtsa teadlase arvamised tuleviku kohta.
Kuidas mõnes luulerikkas peas meie maakera tulevik ennast kujutab, on juba mitmete kirjanikkude poolt jutustatud. Palju tähelepandavamad aga on need mõtted, mis niisuguse teadlase ajudes ennast kujutanud, kes omalt poolt teadust juba uutele radadele on juhtinud ja sellega oma jagu kaastööd on teinud praegu elava inimesesoo ja tema tulevate põlvede elu ja olu ümberloomises. Niisugune mees on aga Prantsuse kuulus lahutuseteadlane (keemik) Berthelot, kes hiljuti ühes kõnes oma kuulajatele tuleviku kohta mõtteid on avaldanud, mis juba sellegi pärast tähelepanemist väärt on, et mehe käes praegu Prantsusemaa välimiste asjade ministeeriumi juhatus seisab (välisminister). Lahutuseteadus (keemia) - nii kiitis ta ühes kõnes selle teaduse ülisuurt tähtsust, mis tal lootuslikult tuleviku kohta saab olema on viimastel aastakümnetel hiiglasammudega edasi astunud; see on aga alles algus, sest peagi tulevad tal palju suuremad tööd korda saata ja raskemad ülesanded ära võita. Aastal 2000 ei ole arvatavasti enam põllutööd ega talupoegi maailmas olemas, sest lahutusekunst teeb seni tehtavale põllutööle otsa peale. Niisama ei ole siis enam söekaevandusi ja selle pärast ka mitte mäetöölisi kõige oma streikidega, sest siis on põletusmaterjali asemele juba keemilised füüsikalised ümbermuutused astunud, mis oma kohust paremini ja odavamini täidavad. Tollimaksud ja sõjad kaotatakse ära, õhulaevasõit, mis oma liikumisejõuks keemilisi olluseid tarvitab, on niisuguste vananenud seaduste üle siis juba surmakohut mõistnud. Nii hästi käsi- kui vabrikutööstuse peaülesanne ja püüe on lõpmata jõuallikaid üles otsida, mis võimalikult vähese töökuludega ikka jälle uuesti sünnivad. Siiamaani sünnitati ära põletatud kivisöe elustava jõu abil auru, kuid kivisöe saamine on raske ja pealegi kahaneb nende tagavara päev päevalt. Selle pärast on juba aeg käes selle üle järele mõtelda, kuidas nende asemel päikese soojust ja maakera sisikonnas leiduvat suurt palavust võiks tarvitada. Teadlasel on põhjust loota, et inimesesugu mõlemaid soojuseallikaid lõpmata rohkuses võib tarvitusele võtta. Kolme- kuni neljatuhande meetri sügavust auku maakerasse puurida ei arva mitte üle nende jõu käivat, mis siis veel tuleviku inseneridest rääkida! Sellega oleks aga kõige soojuse ja tööstusliku allikas juba avatud. Võtame veejõu veel appi, siis võime kõik maailma masinad käima panna ja niisuguse päratu suure jõuallika kahanemist võiks aastasadade jooksul vaevalt küll märgata olla. Maakera sisemise soojuse abil oleks ka võimalik väga palju keemilisi ülesandeid täide saata, nende seas ka keemia kõige kõrgemat probleemi, nimelt toidu muretsemist lahutusekunsti abil. Põhjusmõttelikult on lahutuseteadus sellest raskest ülesandest juba jagu saanud: juba ammugi on tuttav, kuidas rasva- ja õliolluseid keemilisel teel võib sünnitada, peagi saab aga ka tuttav olema, missugustest põhjus-ollustest lämmastik kokku on seatud. Toiduprobleem põhjeneb täiesti keemia peal; sel päeval, mil tarviline odav jõud on leitud, võib süsinikust, vesinikust ja õhuhapniku abil veest ja lämmastiku abil maakera ümberpiiravast õhust kõiksugust toitu valmistama hakata. Seda tööd, mis siitsaadik taimed pidid tegema, toimetab siis kunsttööstus ja pealegi veel palju korralikumal viisil kui loodus. Siis tuleb aeg, mil igal inimesel keemiliste ollustega täidetud karbikene taskus on, kust ta oma igapäevaseks toiduks nii palju munavalget, rasva ja süsivesikuid võtab, kui tal oma keha ülespidamiseks tarvis on, hoolimata päeva- ja aastaajast, hoolimata vihmasajust ja põuast, külmast, rahest ja taimesid hävitavatest söödikutest. Siis sünnib maailmas niisugune muutus, mille suurust praegu aimatagi ei ole; viljaväljad, viinamäed ja karjamaad kaovad ära; inimene läheb südame poolest pehmemaks, ja kommete poolest paremaks, sest et tal enam tarvis ei ole endale tapmise ja elavate olevuste hävitamise läbi igapäevast ülespidamist muretseda. Siis kaob ka vahe viljarikaste ja viljavaesete maakohtade vahel ära, ja isegi seda võiks juhtuda, et niisugusel puhul kõrbed inimeste armsamaks asukohtadeks saavad, sest et kliima seal tervem on kui haiguste idudega läbikasvanud uhumaapind, sood ja mädanevad lagendikud, kus praegu põldusid haritakse. Siis tõuseb ka kunst kõigi inimese elu iludustega õitsvamale järjele. Maakera nägu ei rikuta siis enam nende geomeetriliste kujundtite läbi, mida praegune põlluharimine sünnitab, vaid ta muutub aiaks, kus igaüks oma tahtmist mööda võib lilli, põõsaid ja metsa kasvatada, ja kus inimesesugu külluses, päris kuldsel põlvel võib elada. Sellepärast ei lähe aga inimene mitte laisaks ega lange halbadesse elukommetesse, sest temal on õnnelikuks olemiseks tööd tarvis, ja inimene saab ka tööd tegema, aga inimene üksnes iseenda tarvis tööd teeb ja vaeva näeb, et selle läbi oma vaimseid, kombelisi ja ilutundelisi omadusi kõige kõrgemale järjele tõsta. See on professor Berthelot kõne sisu, mis ta 1894 aastal Pariisis ühel toredal peol on pidanud. Sel ajal oli ta alles kooliminister, nüüd on ta sisemiseasjade minister. Nüüd on tal ka võimalik mitte üksinda teadlasena nii hiilgavate värvidega maalitud lahutusekunsti edendamise kallal töötada, vaid ta võib ka kõrge riigiametnikuna aidata niisugust tuleviku-und täide saata, mille esimene järk sõdade ärakaotamine peaks olema.
Allikas: Postimees nr 132, 19 juuni 1896
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar