Ajalugu uurides satun tihti kummaliste asjade otsa ja tegelikult on väikeseid kummalisusi ja tähelepanekuid mulle arvutisse kogunenud väga suur kogus, kuid ma panen need kummalisused kõrvale paremat aega ootama, sest tihti komistan mingi uue info otsa, millega tekib kohe seos minu varem kogutud info osas. Tahaksin ütelda, et järgmine lugu on järjekordne ajaloo vale paljastamine, kuid kui ma nii ütlen, siis ma võin eksida. Ajaloo vale on pigem see, et pime keskkaeg polnud mingi pime keskkaeg vaid siis olid olemas tehnoloogiad, millega sai teha piltlikult öeldes imesid, aga kui lugeda mõnd "tunnustatud" ajaloolist soperdist, siis saab teada umbes seda, et Euroopas, Napoleoni ajal (u 1800 aastal) oldi totaalses pimeduses. Napoleoni ajal polnud põhimõtteliselt mitte mingeid tehnoloogiaid. Ma alles lugesin ühte põnevat artiklit Napoleonist, kahjuks ei salvestanud, aga seal öeldi, et tollel ajal polnud olemas veel isegi küünlaid, mis ei tossaks. Kujutage nüüd ette neid uhkeid hooneid ja teatreid Napoleoni ajal ja enne seda, kus õhtuti pandi tossavad küünlad põlema nii et midagi ei näe ja silmad kipitavad, oeh. Nüüd aga süütamisklaasi juurde.
Vanaaegse süütamisklaasi kasutamine moodsas teaduses (1931. aasta ajaleht).
Stockholm. Stockholmi sõjariistade muuseumis leidub hiiglasuur vanaaegne süütamise klaas, mida muiste sõja ajal tarvitati rannakaitseks pealetungivate vaenuliste laevastikkude vastu. Klaas asetati päikese kätte, kus ta merel olevad laevad põlema süütas...Ajaloolaste järele kasutati sellist sadamakaitserelva 18. sajandil.
Ma nii tahaks näha milline see süütamisklaas oma õigete mõõtudega välja näeb ja kuidas sellega saab merel laevasid (LAEVASID, saate aru laevasid, mitte luubiga näiteks lõket süüdata). Artiklist saab lugeda, et see süütamisklaas oli hiiglasuur ja asus 1931. aastal Rootsi sõjariistade muuseumis. See on väga põnev info, sest see kinnitab seda, et selline aparaat oli tõepoolest olemas. Kui aga selline aparaat oli muuseumis alles 80 aastat tagasi, siis võib ju eeldada, et see on tänapäeval ka kuskil olemas. Tuleb välja, et justkui ongi, kuid eluruuruses ei ole minu uurimise põhjal avalikult olemas sellest vanaaegsest tehnoloogilisest imest mitte ühtegi pilti ega joonist. Tuletan veel korra meelde, et vanasti ei olnud peavoolu ajaloo järele olemas tehnoloogiat, et sellist sõjarelva ehitatada, mis paneb merel olevad laevad põlema.
Loen mina internetist, et juba Archimedesel (287 – 212 eKr) võis olla peeglite süsteem, mida sai kasutada relvana, et süüdata vaenulike kavatsustega laevasid merel, kuid siin on üks aga, ajaloolased ise ka kahtlevad selle info tõepärasuses ja seda loetakse pigem müüdi valdkonda kuuluvaks pajatuseks. Peavoolu ajaloo järele ei olnud tol ajal võimalik selliseid peegleid ehitada ja vaskplekiga (ilma tehnoloogita ei tee isegi vaskplekki) sellist optika instrumenti pole võimalik ehitada. Aga selge on ammugi see, et ka Arhimedese ajal olid olemas tegelikult väga arenenud tehnoloogiad, kuid ajaloolased seda ei kinnita. Ma ei ole päris kindel selleski, et Archimedes 2000 aastat tagasi elas, mulle tundub, et üks null on liiga palju sellel aasta arvul, aga see pole praegu teemaks. Minul, aga tekib pigem kahtlus, et see tehnoloogia on meie eest peitu pandud, sest ametliku ajaloo järgi ei olnud ilma tehnoloogiata sellist seadeldist võimalik ehitada. Ometi võis veel 80 aastat tagasi igaüks muuseumis seda relva oma silmaga näha.
Pilt 2. Kunstniku nägemus Archimedese imerelvast.
Gravüüri (raamatu?) pealkiri tõlkes võiks olla umbes selline: " 12 peeglit sellele, kes soovib Jumalat näha. Ma ei kommenteerikski sellist gravüüri, sest tolleaegsed gravüürid on minu jaoks kõik mõistmatud. Pildil on näha, et Archimedese moodi mees, hoiab käes mingit kumerpeegli taolist seadeldist, millega ta laeva süütab.
Pilt 4. Gravüür Archimedese süütamispeeglist.
Miks meil on kasutada ainult mingid ulmeliseid joonised Archimedese aegadest, aga mitte uuemast ajast, kus see sama Rootsi muuseumis asuv eksemplar päikeserelvast süütas laevasid. Ma seda lugu eriti pikaks ei venitaks, sest käega katsutav ja silmaga nähtav informatsioon on meie eest peitu pandud. Ma usun, et selline tehnoloogia võis tõepoolest olemas olla, kuid ka meie tsivilisatsioon (meie? äkki hoopis kadunud tsivilisatsioon?) pidi olema väga arenenud. Sellega teemaga seoses meenus mulle üks selle blogi varasem lugu "Rootsi sõjalaeva vrakk Tallinnas." Ma selles teemas imestasin, et miks olid vanad tammepuust sõjalaevade küljed polsterdatud vildiga ja kaetud vaskplekiga. Pakkusin seal teemas välja, et laevad olid üle löödud (põhi juu ka) vaskplekiga, et tekitada vee hõõrumisel vastu vaskplekki elektrit, kuid selle info valguses võisid laevad vildiga üle löödud olla ja vilt vaskplekiga kaetud olla sel samal põhjusel, et need päikeserelvad niilihtsalt laevu süüdata ei saaks. Ajaloolaste arvates olid laevad aga vildi ja vaskplekiga kaetud sellepärast, et "kuumad" kahurite kuulid laevasid ei süütaks ja samas vilt pehmendab kuuli lööki. Kus on aga tegelik tõde?
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar