Kas õhust saab elektrit?

See teema otseselt pikka sissejuhatust enam ei vaja, kes tahab ja viitsib, see leiab minu varasemad postitused antud teemal üles ja saab sealt lisainformatsiooni. Kui eelmised postitused olid võibolla põgusad, kuid siiski kõnekad, siis sellest loost peaks juba saama ka väheke täpsemat informatsiooni, kuidas üks või teine seadeldis võiks töötada. Lugedes seda materjali, siis tekib väga palju küsimusi. Vahemärkusena võib öelda, et materjali on palju ja sellepärast ma ei teagi kui pikaks see lugu siin võib kujuneda. Katsun siia nii vähe infot panna kui võimalik, aga see eest head infot, sest kes see ikka jaksab pikki ja lohisevaid teemasid lugeda. Otsisin arhiivist materjale taga ja kogu seda lugu kokku pannes tekkis kaks küsimust. Esimene: õhuelektrist ja piksevarrastest jms on väga palju juttu just 19. sajandi ja 20. sajandi alguse kirjutistes. 1930-1940dani juba natukene vähem ja II ilmasõjaaegne ja sealt edasi on tühjus. Kas 30ndatel juba juhiti teadust nii, et seda teemat ei käsitletkas ega uuritaks eriti? Võib ju arvata, et teadus ja teadlased jõudsid järeldusele, et see energia, mis õhust saadakse, see pole piisav, aga, pole mina avastanud ühtegi teadusuuringut, mis seda kinnitaksid. 30ndatel oli Tesla vist veel ainuke mees, kes seda teemat uuris ja ta oli väga lugupeetud teadlane. Nii nagu hääbus Tesla ja tema leiutised, hääbus ka kogu see suund, kuidas õhust elektrit ammutada. Teine küsimus vast oleks, et äkki see energia on liiga ebastabiilne ja tegu on ikkagi väga suurte laengutega ja seda ei osatud inimese teenistusse rakendada? Kuid seda ma ei tahaks uskuda, tänapäeval oleks sellise mure lahendamine lihtne. Hakkan nüüd kuskilt pihta, lugu võib natukene laiali valguda, sest infot on palju ja selle toimetamine on suur töö.

Algatuseks, õhk on alati laetud elektriga, isegi siis kui pilvi pole. Maa on laetud negatiivse elektriga ehk miinus -  ja atmosfäär positiivse elektriga, ehk pluss +. Kuna õhk elektrit ei juhi, siis need kaks jõuvälja tavaliselt ei kohtu, väljaarvatud äikese ajal.

Uurimused on näidanud, et õhk ja maapind sisaldavad elektrit, kuid isesuguse pingega ja eriomadustega. Nimelt on õhuelekter palju kõrgepingelisem kui maapinna elekter. Õhuelektri pinge kõrgeneb iga meetriga. Nii on mõõtmised näidanud, et ühe meetri kõrgusel õhus on elektripinge 100 volti ja iga meetriga kõrgeneb 100 voldi võrra. Nii näiteks 25 meetri kõrgusel on pinge 2500 volti. Need andmed on kehtivad ilusa ilma korral.

Eestlane-leiutaja Venes 1931. aastal.

Õhuelekter taimekasvatuse soodustamiseks.

Leningradi leht "Krasnaja Gazeta" toob teate, et eestlane J.Musso on leiutanud viisi, kuidas atmosfäärielektrit rakendada taimede kasvatamise soodustamiseks. Akadeemik Kistjanowski, professorid Pawlinow, Pawlow, Kowalew j. t. õpetlased on tunnistanud Musso leiutise väga tähtsaks ja teostatavaks. Leningradi oblasti täitev nõukogu on teinud korralduse Musso leiutise praktiliseks kasutamiseks. Musso arvati taimekasvatuse instituudi teaduslikkude kaastööliste hulka ja talle anti katseteks kasutada suuremad rahasummad. J.Musso on iseõppija.

Aastate eest, kui elektri tarvitamine veel taimekasvu edendamiseks lapsekingades oli, tarvitati selleks ainult kunstlikku voolu, mida maa sisse juhiti. Need katsed ei andnud soovitavaid tagajärgi, kuna süsteem osutus kalliks. Uutel katsetel on kunstlikult sünnitatud elektrivoolu tarvitamisest loobutud. Praegu kasutatakse selleks õhuelektrit. Maa sisse ehitatakse kunstlikud raud- ja terastraatidest sõelasarnased ehitused. Terve vooluvõrk asub umbes 10 cm allpool külvi sügavust, nii et ta ei takista töid põllul. Elektrivoolu saadakse õhust.

Kas te olete kunagi midagi sellist kuulnud? Miks tänapäeval enam meie põllumajandussaadusi ei kavatata elektrimõjul ja veel tasuta elektriga? Ma arvan, et vastust teate te isegi.

Umbes 8 m kõrguste puust tornide otsas asuvad aparaadid, ning püüavad kinni igasugused õhu elektrivoolud, ning juhivad maas asuvasse võrku. Loomulikult ei maksa õhuelektri kasutamine midagi. Katsed näitavad, et elektri mõjul suureneb viljakandmine, saavutatakse varajasem valmimine, parem aroom ja suurem suhkusisaldavus (naeristes). Leidur tõendab ka, et tema süsteem kaitseb taimi haiguste vastu. Elektrivool sünnitavat isesugust vedelikku, mis taimed parasiitidele vastupidavamaks muudab.

Šveitsis, mägedesse paigutatud piksekoguja, millega püüti 1929. aastal aatomeid lõhustama hakata.

Saksa teadlased dr. Lange ja Urban ehitasid Alpidesse seadeldise, millega said õhuelektrit 12-14 miljonit volti. 

Mida aga arvas üks professor õhuelektrist 20. sajandi algusel. Professor Hermann Paulson seletab, et õhust võiks saavutada 700-miljonilise hobujõulise energia, mille kestvus on 8 miljardit aastat. Huvitav on see, et Eesti tolleaegsed Eesti ajalehed ei teadnud, et professor Hermann Paulson oli eestlane.

Uuemal ajal on suurt tähelepanu äratanud Hamburgi professori Paulsoni raamat, mis selgitab neid põhimõtteid, kuidas õhuelektrit panna inimsoo teenistusse. Juba Franklin teadis, et õhk on alati vähemal või suuremal määral elektriga laetud. Tollest ajast on tekkinud ligi 50 teooriat selle kohta, kuid seni ei ole suudetud nende ühegi järele elektrit õhust nii koguda, et see ühte kohta kokku jookseb.

Veel tehnoloogiaid, kuidas võiks saada elektrit.

Eesti loodusteadlane Hermann Plauson tahtis õhust elektrit koguda õhupallidega 1926. aastal, mis tuleks täita vesiniku ja heeliumiga. Need pallid lastakse üksteisest vastavas kauguses umbes 500 meetri kõrgusele, ning ühendatakse üksteisega rühmade kaupa traatidega, nii et iga rühm moodustab ühe ainsa elektrisüsteemi, mis võtab enda alla võimalikult suure õhupinna. Maaga on see süsteem ühendatud juhtmega, mille kaudu tühjeneb perioodiliselt kokku kogutud elekter. Et laeng ikka ja jälle iseenesest uueneb, siis on siin kasutada alatasa voolav jõuallikas. Ühelt ruutkilomeetriselt alalt koguvat tema pallid umbes 400 kW/h elektrit ka ilusa ilmaga. Et atmosfäär sisaldab elektrit mitte ainult äikese ajal, vaid ka ilusa ilmaga, selle tegi juba kindlaks Monnier 1753. aastal. Maa mitmesugustes paikades mitmesuguse kõrgusega pinevused jagunevad umbes nii, et iga meetri kõrguse vahega maapinna läheduses pinge kasvab 100 kuni 150 volti.

Siin blogis on palju juttu olnud ehitistest ja vanadest hoonetest, mille katused on täis pikitud ilusaid kuldse nupu ja/või keraga antennidest. Küll on öeldud, et need on lipuvardad või muud ilustused, kuid on kuri kahtlus, et nende antennidega imeti elektrit hoonetesse, mida sai kasutada kasvõi majade kütmiseks. Vaadake ükskõik millist vana gravüüri või päris elus muinsuskaitse all olevate majade katuseid. Paljudel on need vardad senini alles. Suvaline näide ühest vanast Rootsi lossist. Kõik hooned on ilusaid antenne täis. Gripshomi loss. Ehitati 14. sajandil, Benjamin Franklin leiutas piksevarda alles 16. sajandi keskpaiku. 

Piksevarda peaülesanne ei seisa välgu püüdmises või külgetõmbamises, nagu harilikult arvatakse, vaid selles, et piksevarda, kui hea juhi kaudu, lahenduvad õhus olevad elektripinged enne veel, kui need välguks saavad kujuneda. Piksevarras n. ö. imeb õhu elektrist tühjaks.

 

Mida kõrgem on varras, seda kõrgemalt ja laiemalt imeb see õhuelektrit.

Vanade aegade n.n piksevarda tipu skeem plaatinast tipuga.

Vanadel aegadel kasutati keeruliselt ehitatud vardaid (joonisel nr. 1), mille ots oli kullatud või varustatud plaatinast tipuga; varras oli juhtmega ühendatud vaskse lüli kaudu. Uuemate tähelepanekute järele on kindlaks tehtud, et selline keeruline piksevarras on üleliigne ja asjata kulu nõudev, ning selle aset täidab sama hästi ümmargune raudvarras, mille ots on tehtud teravaks. 

See jublakas ülemisel pildil on väga tähtis osa õhuelektripüüdurist. Ei tehtud vanadel aegadel midagi asjata, pealegi veel väga kallitest materjalidest, kuid investeering oli ühekordne ja hiljem oli elekter tasuta. Kuld ja/või plaatina on õhuelektri püüdmisel väga tähtsad komponendid. Nimelt, need elemendid koguvad väga hästi elektrit ja ei oksüdeeru.

Veel üks kirjeldus 1926. aasta ajalehest õhuelektrikogujast:

Katsepõllul on kitsad 6 meetri pikkused mastid, nende otsas kammi sarnased aparaadikesed, mille iga haru toetub magnetikesele. Aparaadi küljest viib tsingitud traat otse maa sisse, umbes 25-30 cm sügavusele. Seda mööda juhitakse õhus leiduv elekter maasse.

 

1886. aasta ajalehes on öeldud põhjus, miks peab antenni otsatipp olema kullatud vasest või plaatinast. See on sellepärast, et siis tõmbab see elektrit ligi. 

Ja lõpetuseks panen siia ühe hoiatuse 1888. aasta ajalehest. Elektriga ei maksa mängida, seda enam, et õhus ei ole mitte mingid väikesed voldid, vaid kõrgepinge! 

Franklini katset tehti nüüd igal pool järele. Iseäranis agar oli selles asjatundmatu Richmann Peterburis. Tema seadis suure traadi üles, mida mööda elektri vägi pilve seest tema tuppa voolas. Seal juures sündis tal 1753. aastal õnnetus, et üks suur elektrisäde ta surnuks lõi. Ara mängi!

Ja kõige lõpetuseks.

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Täiendatud 22.05.2021

 

Kuna atmosfäärielektri teema ei ole mu mõtetest kadunud ja mõtlen tihti sellele, et miks küll tänapäeval me seda energiat enam kasutada ei saa? Üks mõte, mis pähe tuli on see, et atmosfääris pole enam piisavalt energiat kuid miks? Järgmine mõte on see, et keegi püüab selle suures osas elektri atmosfäärist välja. Kuid kes püüab kui üldse püüab? Keegi pakkus kuskil välja, et kõik kõrgepingeliinid üle ilma püüavad atmosfääristelektrit ja seda müüakse tavatarbijale. Siin ma ise küll natukene kahtleks, sest mõni elektriasjatundja tabaks selle ära, kes kõrgepingete liinil töötab või nad ei oska seda ära tabada, sest kui pole sellisest võimalusest midagi kuulnud ega uneski näinud, siis ei oska võibolla tähelegi panna, et miks näiteks mastide konstruktsioon on selline.

Olen terve interneti läbi otsinud, et leida mõnda joonist või pilti 20. sajandi alguse leidurite atmosfäärielektri püüduritest, kuid paraku suht tulemusteta. Päris tühjade kätega ma muidugi ei ole jäänud, sest olen teada saanud, et võtmesõna on magnet. Tegin ka ise katse selge tuulise ilmaga atmosfäärist elektrit püüda. Minu tehtud mast oli umbes 5 meetri kõrgune. Masti otsa panin umbes 1 cm läbimõõduga ja 1 meetri pikkuse alumiiumist varda, mille otsa tegin teravaks. Ühendasin varda vaskjuhtmega ja paigutasin erinevatesse kohtadesse. Olgu öeldud, et minu katseterritoorium oli väga kehva, suured puud ümberringi ja hooned ning tagatipuks veel elektripost. Testri näiduks sain vast natukene üle 1 voldi. Samas kui mast oli pikali maas ja mõõtsin siis pinget, siis oli näit 8,5 volti. Vaatasin ka youtube vidosid samasugustest katsetajatest nagu ma ise, kuid nende näidud olid veelgi kehvemad nad said näite millivoltides. Nüüd siis aga lisan siia natukene informatsiooni, mis ma vanadest ajalehtedest olen leidnud.

Ma ei hakka gooti kirja siia ladina tähestikku ümber panema, algul võibolla on raske lugeda, kuid lõpuks juba harjub täitsa ära. All pool oleval kahe pildi tekstil on kirjeldatud põgusalt põllukultuuride suuremast saagist, kui põldu elektriga ergastada. Elekter tuli sel vanal ajal mõistagi maast ja õhust. Jutt on 1905. aasta ajalehest.

See pole enam vist ajaloolastelegi mingi uudis, et elekter oli vanasti tavaline.

Kuidas aga obeliskid vanasti püstitati või ühest kohast teise tassiti, seda veel 100 aastat tagasi meie õpetlased ja teadlased ei teadnud. Tänapäeval aga muidugi teatakse kõike ja jutustatkse selliseid fantastilisi lugusi, et jää või ise ka uskuma.

Nüüd aga põgus tehniline kirjeldus aparaadist, mis suutis koguda õhuelektrit.

Õhuelektri abil saadi Saksamaal umbes 100 aastat tagasi põllult kaks saaki. Jällegi, õhuelektrit kogusid elktromagneetilsed aparaadid.

Siin on ainuke hägune foto õhuelektri kogumise antennidest ja nende otsas olevatest seadeldistest. Uskuge mind, internetist te ei leia ühtegi joonist või täpsemat seletust, kuidas need aparaadid olid ehitatud. Sellist infot võib vast leida, kui üldse, siis võibolla mõnest tolmusest arhiivist, kuid info on päris hästi meie eest ära peidetud või lihtsalt on teave kaduma läinud.

Maapind on alati miinus laenguga ja atmosfäär enamalt jaolt positiivse laenguga.

Loo alguses või mõnes minu teises elektri loos oli juttu suurest elektripüüdurist, mis kuskil maal mäe vahel üle oru tõmmati. Selle tohutu seadeldise küljes rippusid siledapinnalised metallkuulid, mis samuti elektrit püüdsid.

Püha Elmo tuled olid vanasti üpris sagedased, tänapäeval kuuleb harva sellisest nähtusest. Mina olen kuulnud ainult ühe korra sellest nähtusest. Enne Pärnu suurt tormi 2000. aasta alguses jäi Häädemeeste kandi kalurite või külaelanike sõnul korraga kõik vaikseks, tuul peatus ja raudmastide ja igasuguste rauast esemete peale väljas ilmusid tulukesed. Ühes vanas ajalehe artiklis on jutt sellest, kuidas tol ajal (19. sajandi lõpp 20. sajandi algus) võis üpris sagedasti vihma, rahe ja lume sadamise ajal, kui need maad puudutasid, praksumist kuulda ehk õhuelekter maandas oma pinge. Samuti olivat pimedas näha olnud pisikesi sädemeid kui lumi, vihm või rahe maad puudutasid.  Kõige rohkem elektrit (positiivne laeng) sisaldas aga udu.

 

Kas te olete kunagi midagi sellist kuulnud? Tänapäeval enam nii ei ole, sellest võib järeldada, et õhuelektrit enam nii palju atmosfääris ei esine kui vanasti.

19 sajandi lõpu poole tehtud katsetega ei saadud elektripirni õhuelektriga korralikult põlema, kuid sädet pildus kui kurivaim. Meile on aga teadmata, millise püüduriga prooviti elektrit saada (tõenäoliselt tavalise traadiga nagu Franklin omal ajal, sest teada on, et tõelised leidurid leiutasid korralikud õhuelektripüüdurid kuskil 1920-1930ndatel).

 

Üks väikene mõtisklus, kuidas inimkond võiks saada tasuta ja puhast energiat. Üks küllatki odav võimalus seda teha, oleks välgu kinni püüdmine. Külades, kogukondades ja linnadesse saaks püstitada mobiilsed piksevardad, mis peaksid olema hoonetest või puudest kõrgemal ja neid peaks saama lihtsalt teisaldada. Piksevarda juurde tuleb paigutada superkodensaator, mis võimaldaks enda sisse salvestada mõned välgusähvakad (nii 2-3 näiteks), millest õige tehnika olemasolu korral, saab elektrit edastada oma kogukonnale, külale või mõnele linnaosale päris pika aja jooksul. Kui vastavad teadlased ja leiutajad töötaksid sellise energiakogumise viisi lahenduste kallal, siis oleks see võimalik ja odav inimestele. Põhimõtteliselt oleks olemas piiramatu energia. Eestis saab suve jooksul iga külakene äikese ajal oma kondensaatorid täis laadida ja talve üle elada. Kui sellised süsteemid on üle Eesti püstitatud, siis kellegi masti ikka pikne lööb ja mõnda kohta suve jooksul võibolla kümneid kordi, nii saab ühe küla laetud kondensaatori anda teisele külale, mis äikesest puutumata jäi.

Võibolla tuleb veel kunagi järge...