Lühidalt öeldes, ilma et peaks seda postitust edasi lugema, saab öelda, et ennem 19. sajandi lõppu polnud olemas mitte mingisugust keerulisemate masinate ehitust. Vahepeal teemast kõrvale minnes, peab veel kohe ära täpsustama, et siin blogis käib inimesi, kes ei saa aru, mida selle blogiga öelda tahan ja võtavad iga lugu eraldiseisvana, kuid olen mõtelnud pigem blogi kirjutada nii, et iga lugu on pigem väike kild kogu ajaloo mõistmisele teise nurga alt. Ma ei taha iga loo juures seletada, et Marley masinat, purskkaeve, Tsaari kella jne jne lihtsalt ei osatud valmistada, sest polnud tehnoloogiaid ja teadmisi peavoolu ajaloo käsitluse järgi ja ometi on/olid need imed kõik olemas. Ja kui mul oleks kogu pilt selge, mis meie ajaloos tegelikult toimus, siis piisaks ühest loost. Minu lugusid võib võtta ulmelugudena, sest ma ise ka ei tea, kuidas tegelikult asjad olid vanasti, kuid küsimused jäävad.
Lisan siia teemasse pilte antud raamatust ja olen jooninud tähelepanu äratanud kohad punasega.
Algeliste tehaste algelised pingid toimisid kondimootori jõul nagu meile tuntud vokk. Hoogu tuli masinale anda kas käega või jalaga või olid masinale paigutatud raskused, mis andsid lühiajaliselt hoogu masina erinavetel mehhanismidele. Edasi arendatud tehased olid ehitatud veekogude äärde, kus voolas vesi ja masinaid (peamiselt ketrusmasinad ja treimispingid) käitati vesiratasest saadud jõu abil, mille ülekanded olid ehitatud kuni tehaseni. Hiljem kasutati lisaks veevoolu energiale ka aurujõudu.
Kruvid ja poldid valmistati käsitsi viili ja meisliga. Iga polt oli unikaalne, kuna igale poldile sobis vaid spetsiaalselt sellel poldile valmistatud mutter.
Oli olemas isegi mingisugune keermelõikur. Kuid sellega ei saanud metallist kruvidele ja poltidele keermeid valmistada. Allolev pilt keermelõikurist on tõenäoliselt kellegi fantaasiavili. Eks mõni insener, kes oskab detailidesse laskuda, saab aru, et kas selline masin üldse sai toimida ja kui saigi, siis mitu meest pidid ümber masina askeldama, kes neid raskuseid pidid koguaeg üles tõstma, et see masin üldse töötaks.
Rauast poltidele sai keermeid lõikama hakata alles 19. sajandi keskel kui Joseph Withworth (21 detsember 1803 - 22 jaanuar 1887) konstrueeris kõvasulamist keermelõikuri ja keermelõikepingi.
Paljudel vanadel gravüüridel pole metsasid. Kas võis põhjus olla see, et keskaegses arenenud maailmas lihtsalt tehased neelasid ümberkaudsed metsad? Isegi on öeldud, et terved riigid olid metsadest lagedad. Või on lihtsalt ajalugu kirjutatud nii, et selle väitega saab peita tegelikku põhjust metsade kadumisele. Nagu alternatiivajaloos nii ka peavooluajaloos tunduvad mõned asjad loogilised, kuid ometi räägivad üksteisele risti vastu. Kohati jääb tunne, et võis olla nii võis olla naa.
Kui uskuda raua uuemat ajalugu? Ammu juba ei tea mida uskuda.
Metsi lihtsalt polnud, sest ühes euroopa arenenud piirkonnas (antud juhul siis Inglismaal) võis kogunisti ametis olla 20 000 seppa, kelle ääsid kõik tarbisid meeletutes kogustes puitu.
Esimene valumalmist sild. Nägi ikka armetu välja küll.
Samal ajal venemaal puidupuudust ei tuntud. Vene sepad olid üldse kanged mehed. Kes tahab uurib ise edasi.
Ometigi kui vaadata Tunguusi katastroofi (1908), mis toimus kuskil pärapõrgu piirkonnas Siberis, praktiliselt inimtühjal alal, siis need puud, mis seal katastroofi tagajärjel pikali paisati (murdus üle 2000 km² metsa) ei paista vanemad olevat kui paarkümmend aastat. Loogiliselt võttes, pidid seal enne katastroofi olema põlismetsad väga vanade ja suurte puudega.
Saladused saladused saladused. Selliseid lugusid võib lugeda peaaegu igast ajalugu kirjeldavast raamatust, et ei teata tänapäevalgi, kuidas seda tehti...
Edasi tuleb raamatus juttu mootoritest 19. sajandil, kuid seda teemat ma siin loos ei käsitle, võibolla nii palju ainult, et 19. sajandi lõpul vurasid ringi elektriautod. Siis kadusid need masinad ajaloost ja hakkavad nüüd jälle tagasi tulema.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar