Põhja-Jäämere pinnalt avastasid teadlased 20. sajandi algusel suuri meretaimi, mis oma suuruselt ületavad kõik seni leitud meretaimed. Taimed olid hiilgapuude suurused. Need taimed ja puud on Põhja-Jäämere merepõhja metsadest päritolevad puud. Puud olid umbes kolm korda jämedamad meie metsade jämedamatest puudest.
20. sajandi algusel käis rida ekpeditsioone Põhja-Jäämerel ja isegi Põhja nabal nii lennukite kui zeppelinitega ja oma suureks imestuseks avastati, et seal oli kõik teismoodi, kui arvati. Nad olid uskunud maakaarte ammustest aegadest, mis kujutas seal maid, mida tegelikult polnudki olemas. Ühe ekspeditsiooni käigus "Graf Zeppeliniga" uuriti läbi suur nelinurk Novaja Zemlja, Franz-Josefimaa, Põhjamaa ja Taimõri poolsaare piirkond ja aladest tehti kaart. Selgus, et senised maakaardid olid täiesti valed.
Kas pole huvitav tõend ajaloo suurepärasest võltsimisest. Teadlased, kes ekspeditsioonil käisid, ütlevad, et kõik senised kaardid olid valed, kuna seal olid kujutatud maid, mida pole olemaski. Uurige vanu kaarte enne aastat 1900. Enamustel kaartidel tundub ju kõik õige olevat, ainult igi-vanadel kaartidel, aastatest 1400-1600, on märgitud Põhja-Jäämere piirkonda maad, mida seal olemas ei tohiks olla, nagu Hüperborea. Siia jutustaks veel ära ka seiga maailma suurima kaardikollektsionääri David Rumsey online kaardikollektsiooniga (mis on tõsiselt hea uurimiseks ja väga hea resolutsiooniga) ja kirjavahetusest hr. Rumseyga. Kirjutasin talle, et osad tema kaardid on valed või ebatäpsed, kuna olen näinud umbes 4-5 kaardil, aastatest 1699-1700 peale märgitud Peterburi linna. Kuid Peterburg asustati alles 1703. aastal meile teadaoleva ajaloo järgi. Uurisin siis ühte 1700. aasta kaarti ja selle lugu, kus Peterburg ilusasti peal. Tegu oli kooli atlasega ühe rikka mehe pojale, mis anti välja sel samal aastal ehk 1700, kui poiss suri. Kirjutasin Rumseyle, et kuidas selline asi võimalik on ja olen näinud teisigi kaarte, kus Peterburgi ei tohiks olla. Möödusid mõned tunnid ja Rumsey teatas, et tõepoolest see kaart on hoopis aastast 1710 ja palus talle veel teiste sama veaga kaartidest märku anda. Ma ei ole talle rohkem kirjutanud, kuna ma ei viitsi otsida neid kaarte uuesti üles (tema lehel on väga palju kaarte). Kuid, kuidas nüüd läheb see sama kaart kokku legendiga, kui poiss, kellele kaardid tehti, suri 1700. aastal? See selleks, nüüd teemaga edasi.
Vanadele kaartidele oli märgitud Franz-Josefimaast edela poole Harmsworthi maa. Ent seda maad teadlased ei avastanud, samuti nagu polnud ühtegi märki Albert-Edwardi maast. Põhjamaa (Hüperborea) nägi vanadel kaartidel välja mandri suurune. Novaja Zemlja ja Franz-Josefimaa piirid olid reaalsuses hoopis teistsugused, kui märgitud maakaardile. Olulisemad avastused tehti Taimõri poolsaarel, sest sellel võrdlemisi veel tundmatul maa-alal leidsid teadlased uue hiiglamägestiku, mis on umbes 30 kilomeetrit lai ja kuni 1500 meetrit kõrge. Piirkonnas kus ekspeditsioon käis täheldati suuri magneetilisi anomaaliaid ja tänu sellele oli laevadega sõit seal takistatud. Ühel ekspeditsioonil, 1921. aastate paiku, avastati Novaja Zemljalt jälgi taimedest ja magevee kaladest ja arvati, et suur Põhja-Ameerika ulatas kunagi kuni Novaja Zemljani.
Novaja Zemlja
Autoriteetne Ameerika geoloog ja professor H. Fretz pakkus 20. sajandi algul välja teooria veeuputuse tekkimise kohta.Tema arvates võis veeuputuse põhjustada mõni maakerale lähedale tulnud teine taevakeha või planeet. Selle taevakeha lähedus maale põhjustaski loodusenähtusi, mis meile on tuntud veeuputuse nime all. Maale lähedale tulnud võõras taevakeha tõmbas suured veehulgad ookeanidest välja ja need jäid ringina ühe osa maakera ümber, moodustades umbes samasuguse rõnga nagu Saturni ümber. See olevat juhtunud enne jääaega, sest jääaeg tekkis samuti võõra planeedi mõjul. Tol ajal maal elanud hingelistele paistis üle taeva suunduv hall lai tihe vöõ.
Hiljem, kui maalt äratõmmatud veed langesid maale tagasi, tekkis veeuputuse teine faas, millest kõneleb piibel. Ookeanidest äratõmmatud veed langesid jälle maale tagasi ja täitsid ookeanid ning järved-jõed uuesti endise veetasemini. Professori arvates ei tasu piiblis kirjeldatud veeuputust võtta puhta tõena, kuna piiblit on moonutatud ja muudetud.
Mitte ainult juutide pühakiri, vaid ka teiste rahvaste vanad saagad ja rahvaste legendid räägivad veeuputustest. Need rahvad aga elasid juutidest väga kaugel ja neil polnud juutidega üldse mittemingisuguseid kokkupuuteid. See on fakt ja see pani teadlased uskuma, et veeuputus leidis päriselt aset, ükskõik missugusel kujul.
Professor Fretz, kes oli geoloog ja tundis geoloogia vastu rohkem huvi kui ajaloo vastu, lähenes veeuputusele geoloogilisest seisukohast. Ta leidis, et teadusel on vaja ennekõike lahendada kolm suurt saladust:
Saladus nr. 1. Kuidas võisid tekkida merepõhjas asuvatesse kaljudesse hiigeljugade jäljed? Kuidas tekkisid veealustele kaljudele suured, laiad, sügavad vaod, nagu meie neid maapinnal näeme seal, kus jõgi kukub kõrgelt alla ja lihvib ning õõnestab kaljusse endale tee. Merevesi aga niivõrd tugevasti ei liigu ja kui liiguks, siis ei õõnestaks ta ainult ühte kohta sügavat vagu.
Saladus nr. 2. Kuigi jääajal suurem osa Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Põhja-Aasiast oli jää all, oli ilm nendes maades soe. Kuidas tekkis jääeg, kui ilmad ei olnud külmad?
Saladus nr. 3. Kuidas võisid ja said ühe mandri loomad minna üle teistele mandritele, kui mandrid olid lahutatud laiade ookeanidega?
Esimene neist saladustest on kõige tähtsaim. Teadlased leidsid mitmesuguseid oletusi jääaja kohta, kuid nad ei osanud kuidagi vastata, et kuidas võisid tekkisid merealused jugade sängid. Nende tekkimist saab seletada ainult nii, et mandrid tõusid mingi kosmilise jõu survel miili või veel rohkem kõrgemale.
Teine võimalus veealuste jugade tekkimise seletamiseks on oletus, et ookeanide pind langes mingil põhjusel miili või rohkem madalamale, kui on seda praegu. Nii ühel kui teisel juhul oleks mandritelt lõigatud suured tükid otstelt ära ja suured jõed, langedes järske seinu mööda sügavusse, uuristades need sängid kivisse.
Professor Fretz proovib seletada üht maakera mineviku katastroofi. Kui võõras taevakeha lähenes meie maakerale ja oma külgetõmbejõuga kiskus veed ookeanidest välja, siis osa vett jäi sõõrina maakera ümber tiirlema. See vesi muutus maakera ümber jääks, nimelt soolaseks jääks, sest merevesi oli ju soolane. See jääring ei pudenenud mitte mitmeks suureks jääpalliks, mis oleksid jäänud väikeste kuudena maakera ümber tiirlema, vaid jäid peene jäätolmu sõõrina maakera ümber ja moodustas samasuguse ringi, nagu praegu on Saturni ümber. Võõras planeet lähenes maakerale ühest küljest ja just sinnapoole kiskus ta maakera veed ookeanidest välja. Jääaeg ja sellega kaasaskäivad nähtused lasevad oletada, et võõras planeet lähenes meie maakerale praeguse põhjanaba poolt. Niisiis pidi see jääsõõr olema põhjanaba ja selle ümbruskonna ümber. Sellest tekkis ka jääaeg. Inimesed, kes siis maal elasid, põgenesid kõrgete mägede otsa, kui nägid ookeanivoogusid kallastest välja tungivat. Need, kes suutsid oma elu päästa vete eest ja ei hukkunud ka kohutavates maavärinates nägid hiljem laia valget jääkristallide võõd taevas, mis suundus idast läände. Ja kui ellujäänud läksid tagasi merekallastele, siis leidsid nad, et merevesi oli vajunud miilivõrra allapoole ja kaldad olid järsud nagu seinad. Jõgede veed aga kukkusid kõrgetelt kallastelt hiigeljugadena alla sügavusse. Nii tekkisid siis need praegu mere all olevad jugade sängid.
Kui kaua püsis jääkoor ümber maakera?
Sel ajal aga, kui võõras planeet püsis maakera läheduses, võib-olla kestis see väga kaua aega, olid ookeanid niivõrd veest tühjad, et mandrid olid ühendatud kõrgemate mäeseljandikkude kaudu. Ainult nii võib seletada, et ühe mandri loomad võisid minna üle teistele mandritele. See oleks siis ühtlasi ka kolmanda suure looduse saladuse lahendus.
Võõra planeedi mõjul tekkinud veeuputus oli esimene suur veeuputus maal. Teine veeuputus järgnes siis, kui võõras planeet andis maa veed, mis sõõrina tiirlesid maa ümber, uuesti vabaks ja need langesid tagasi maale. Siis tekkisid suured sajud, milledest teab jutustada piibel ja mis tõepoolest võisid kesta paljusid päevi ja öid. Veed liikusid jälle maakera pinnal ja ujutasid üle kõik kohad peale kõrgete mägede. Kuna aga osa ookeanidest üleskistud vetest langes alla jääna ja jää jäi püsima maakera põhjapoolsesse ossa (see teooria seletab ka ära tänapäeva ajaloolaste väite, et põhja poolkeral, samuti Eestis, oli kunagi mitme kilomeetri paksune jääkiht), siis teine uputus oli palju väiksem kui esimene. Kui palju aega võis olla kahe uputuse vahel, seda ei teata. Võib-olla püsis võõras planeet meie maakera juures aastatuhandeid ja nii pikk oli siis ka aeg kahe veeuputuse vahel.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar