Keisri serviis

Algav lugu läheb kokku selle looga, mille ma panin kokku mõned aastad tagasi, kuid kahjuks ei saanud ma toona oma küsimustele ekspertarvamust, aga see polegi enam oluline. Üks ekspertarvamus on õnneks järgnevas loos välja toodud ja sellest mulle piisab. Ermitaaži muuseumi töötajad (minuarust on eksperdid küll) seletasid ühe kaelakee võimatust, mida ei suutnud 20. sajandi algupoolel mitte üks kullasepp järele teha. 

Tänapäeval samuti teevad mõned üksikud firmad luksusesemeid. Üks Inglise firma teeb laelühtreid ja ühe lühtri valmistamine võtab aega 1,5 aastat ja maksab selline hiiglavaranduse. Vanasti aga olid taolised luksusesemed tavalised. See ei sobitu pilti ja midagi on selle teabega valesti. Ka ei sobitu pilti keskaja (14-18 sajandi) ballikleidid. Inimesed olla täisid täis olnud ja haisesid mitme meetri kaugusele (pean silmas eliiti), aga riietus oli neil stiilne, mida filmideski näidatakse. Samuti elasid need haisukollid muinasjutulistes lossides, aga olid seal külmetanud kui kurat ja pesid ennast vaevalt kord aastas. Selline ongi see ajalugu, millest on kohati võimatu aru saada. Kui ajaloosse süüvida, siis see tundub igast otsast vastuoluline või lausa võimatu olevat. Kogusin mõned lood, mis kirjeldavad olukorda.

Kes saab keisri serviisi? 

Peterburi lehtede teatel on riigi fondide realiseerimise komitee arvele võtnud Talvepalee nn keisri suure serviisi. See serviis on tuntud Londoni nime all ja koosneb 900 asjast, mis on tehtud puhtast kristallist. Serviis on asetatud viide hiiglasuurde kappi Talvepalees. Serviis on haruldane kunstitöö. Rahu ajal hinnati seda 100 tuhande rubla peale. Selle kasutamine sündis haruldastel kordadel, siis kui Talvepalees keisri perekond andis külalistele eine, kes kuulusid valitsejate suguvõsasse. Praegu on selle serviisi peale kaks pretendenti: Ermitaaž ja väliskomissariaat.

Allikas: Koit : [Päevalehe lühendatud väljaanne], 14 jaanuar 1926.

Ermitaaž

Uue osakonnana tuleks eriti esile tõsta ainulaadset kogu Vanade sküütide kuldesemeid. Need on haruldused, mida ei oma ükski muuseum maailmas peale "Ermitaaži". Selles kogus on hulk haruldaselt imepeeneid kuldnikerdusi. Üks sarnaseid kaelaehteid on oma ornamentikas ja väljanikerduses nii keeruline ja peen, et üksi luubiga võib näha ornamendi kudet ning üksikasju. Viimased on aga niivõrd detailselt välja töötatud, et isegi kullavalamisel tekkinud ja kogunenud kullatolmu kübekestest on organiseeritud peeneim muster. Väidetavalt on keiserinna Maria Feodorovna omal ajal tahtnud sellest kaelakeest lasta valmistada dubletti, koopiat, kuid ükski tolleaegne kullasepp pole söendanud asuda sellise ülesande kallale. Viimaks oli keegi prantsuse kullasepp võtnud ülesande vastu ja asunud tööle. Kõige muuga sai ta küll hakkama, kuid kullatolmu kübemekestele ei ole suutnud siiski ornamenti kujundada. Nii seletati muuseumis.

Allikas: Päewaleht, nr. 321, 21 november 1934.

Viki: Sküüdid (arvatav etümoloogia indoeuroopa tüvest *skuδa 'vibukütt') olid iraani keelkonna keelt kõnelnud europiidne karjakasvatajatest rändrahvas, kes asustas antiikajal laialdasi alasid umbkaudu praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil. 

Kommentaar: Loen mina Vikist Sküütide kohta ja ei lähe tänapäevased ajaloolised andmed vanemate allikatega kokku. Vanades ajalehtedes on osalt veel säilinud informatsiooni, mis tarkuse ja õige informatsiooni taganõudjale on kallim kui kuld. Ma endamisi mõtlesin, et kas tänapäeval on ka tsensuuri ja meile tehakse kättesaadavaks ainult need ajalehed, millest tsensuuri terav silm pole läbi närinud?

Veel üks infokild vanast ajalehest Sküüdide kohta:

Ermitaažis on ka kuulus Kul-Obi vaas (kullast), mis kõige piltlikumalt vana sküütide elu-olu oma külgedele kujutab.

Allikas: Edasi : Venemaa Kommunistline (enamlaste) Partei Peterburi Eesti osakonna häälekandja, nr. 230, 10 oktoober 1924.

Lehvik - naise pikantne relv.

Tolleagsed paleed, aiad, kunstiesemed ja mööblitel ole hiljem leidnud võrdseid. Harrastati kreeka luulet, saagasid ja ajalugu. Selles ümbruskonnas liikusid kaunid, hästi ravitud ja naiselikkuse võrdlematud šarmi sisendavad daamid, kelle lõhnavad sõrmekesed pigistasid lehviku kuldraami. - Peterburi Ermitaažis oli omal ajal sest ajast säilinud tüüpiline lehvik: raam ja vars kullast ja vart kaunistasid haruldased teemandid ja smaragdid.

Allikas: Uudisleht, nr. 8, 20 jaanuar 1932.

Kommentaar: Mingil ajal olid sellised lehvikud tavalise ehk tüüpilised, nagu artiklist lugeda sai, mis olid üleni kullast ja sisaldasid haruldasi kalliskive.

Järgmine lugu on omamoodi huvitav. Tinasõduritest lugu tundub algul täiesti tavalisena, aga kui süüvida faktidesse, mis selles loos esitatakse, siis on see pöörane.

Tinasõdur suure au sees.

Tinasõdur, meie noorpõlve päevade truu ja armas sõber, on praegu suure au sees Pariisis – tema jaoks on korraldatud terve näitus, kus esitletakse peamiselt Prantsuse näitlejate Paul Armonti ja Leopolde Marchali võrratute tinasõdurite kogusid. Asudes tinasõdureid koguma, seadis Paul Armout endale sihiks mänguarmees jalule seada sõjaväemundreid ja relvastuse liike aastatuhandete pikkusel perioodil. Assüüria kuningad, sõdurid, orjad ja vankrid kujundavad tema tinakääbuste suure paraadi alguse. Neile järgnevad sküüdid, Aleksander Suure väed, roomlased, keskaja sõdurid, 30-aastase sõja kirju armee, Ludwig 14. aegsed hiilgavad mundrid, Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni väed ning lõpuks ilmasõja sõdurid. (Kommentaar: Juba 14. sajandil pidid selle teksti järgi olema väga ilusad ja kvaliteetsed sõjaväemundrid. Ilmselt oli tekstis mõeldud Ludwig IV armeed. Ludwig oli Saksa-Rooma keiser (1282 – 1347). 

Iga üksik sõduritest tuletab vormide elegantsuse ja eeskujuliku värvikuse poolest meelde kallist ehteasjast mitmevärvilistest kividest. Võimalikult ajaloolise täpsusega on valmistatud kõik mundri ja relvastuse peensused, nagu nööpnõela pea suurused nööbid, tähed pagunitel, peakatete suled, sadulate tutid, pasunad, mõõgad ja püssid. Kommentaar: Arne pronksi lugudes ja eriti Nööbikunni loos on tsaariarmee mundri nööpe ja ka teisi näiteid ning need on klass omaette. Ei saa olla võimalik, et sõjavormide tegemisse (kuni Asüüriani välja) pandi meeletu aeg ja vuntsiti välja nööpe, mida tänapäevastel ehtekunstnikelgi keeruline valmistada oleks. Vaatasin kunagi seriaale, nagu "Seitseteist kevadist hetke" ja "Kaalul on rohkem kui elu" ja seal olevad Saksa vormid ja märgid ning medalid paistsid samuti väga hea kvaliteediga olevat. Kui aga näitas Poola või Vene sõjakangelasi, siis nende vormid olid nagu kaltsud. Tollel ajal aga oli olemas tehnoloogiline võimekus toota "ilusaid" asju, niiet polegi mõtet võrrelda seda omavahel.

Tinasõdur peab seejuures mitte ainult mundrit kandma, vaid ka elama. 

Ja nii ongi talle püütud anda liikuvust. Assüüria vanker, mille ette rakendatud kolm valget hobust tormab pöörase kiirusaga, selle vastu aga astub õige aeglaselt valge elevant, kelle seljas kolm piigikandjat juba valmistuvad võitluseks. Jeanne d'Arc oma valge hobuse seljas tõttab kogu jõust, nii et paks munk, rist käes, vaevu talle järgi jõuab. Pingutades kogu oma jõudu, tirivad kahureid Wagrami kahurväelased. Lihtsõdurite ees muidugi on ülemad, kes samuti väga täpselt valmistatud, nagu oleks nad vanadest gravüüridest välja astunud ja ellu hakanud. Pariisi tinasõdurite näituse puhul tuletab Prantsuse ajakirjandus meelde ka kõiki maailma suuremate tinasõdurikogude omanikke. Nii olevat ühel Saksa kogujal olemas 400 000 sõdurist koosnev tinaarmee. Kommentaar: Mul on üks nõukaaegne tinasõdur, millel pole ei tegu ega nägu ja mingitest hoolega väljanikerdatud vormielementidest sellel tinasõduri juures ei maksa rääkida. 

Siin on aga üks teine point. Minu tinasõdur kaalub umbes 20 grammi ja arvan, et korralik, kõigi elementidega vanaaegne tinasõdur kaalub tunduvalt rohkem, aga võtan siiski tinasõduri algkaaluks 20 grammi. Kui onul oli väidetavalt 400 000 tinasõdurit, siis nende kogukaal pidi olema 20 tonni! Ma ei usu, et mõnel tänapäevasel tinasõdurite muuseumilgi nii palju tinasõdureid on. Guugeldasin suvalist muuseumi ja neil oli ainult 6000 sõdurit. 

Tuntud Prantsuse koguja Charles Lorent olevat 20 aastat oma elust kulutanud 12 000 tinasõduri kogumiseks, kelle tõttu ta Waterloo lahingu täpselt jalule seadis. Lahinguväli oli seejuures 5 ruutmeetri suurune. Iga 60 sõdurit olid mõeldud jalaväe pataljonina, – 25 sõdurit kahurväe polguna ja 2 kahurit patareina. Mis puutub tinasõdurite ajaloosse, siis on see rohkem kui 700 aastat vana. Vanim tinasõdurit hoitakse Nürnbergi muuseumis. Ta eest maksti mõnekümne aasta eest 48 000 franki.

Allikas: Waba Maa, nr. 107, 9 mai 1929.

Pärsia varandused Londoni.

Selle muinasloolise varanduse üksikutest asjadest nimetatakse: riigi kilpi, mille südant ehib mehe käe suurune smaragd: kuldgloobust, mis on üleni kaetud kalliskividega, nii et ookeanide ning merede asemel seisavad smaragdid, Briti dominioonide ning asumaade kohal rubiinid jne. Kommentaar: Ma ei pea neid Pärsia asju võimatuks, aga tahaks teada, millised need esemed täpsemalt välja näevad (mehe käe suurune smaragd) ja kus need tänapäeval asuvad?

Allikas: Päewaleht, nr. 19, 20 jaanuar 1931.

Lucrezia Borgia.

Keskaja kuulsamaid moe-daame oli Lucrezia Borgia (18 aprill 1480 – 24 juuni 1519), liiderliku paavsti Alexander VI tütar, oma aja ilusamaid naisi. Esmakordsel abiellumisel ta kaasavara veeti kahe kilomeetri pikkuse hobuste ja eeslite rongiga. Kalleid hobuseid, koormatud siidi ja kuldkangastega, oli üle tuhande. Pulmakleit oli vööni pärlitega kaetud, vöö kullaga välja õmmeldud ja briljantidega kaunistatud, kleidi saba oli kaks meetrit pikk. (Kommentaar: Oleme me kõik muinasjutte lugenud ja siin on üks neist, kuid loo peakangelanna oli ajaloos tuntud meeste (armukeste) mürgitaja ja ta omas salapärast kappi. Sellest müstilisest kapist teen juttu järgmises postituses).

Allikas: Kaja, nr. 124, 29 mai 1930 tr. 1.

Nii rändab maailma hiilgus.

Pineva imestusega silmitsesid inglased kullast lihavõtte mune, mis olid valmistatud keisri tellimise peale maailma kuulsaima kullasepa Faberge poolt. Need on kõigi aegade kullasepa kunsti tippsaavutused. Imekaunid loomingud. Huvitavam eksemplar neist lihavõtte munadest on Faberge valmistatud pühade muna 1888. a. Selle tellis Aleksander 3. See on tukatkullast valmistatud ja emailiga ilustatud, keskkohas munakollane puhtast kullast, munakollase sisemuses kanapoeg, kanapoja sees keisri kroon kõigi peensustega järele tehtud. Krooni sees veel rubiinist muna. Üllatust pakkus ka 3-4 tolli pikkune püha kuju, mis valmistatud kristallist. Selle keskkoht kujundas Kristuse sündimise momenti. 

Allikas: Ühistegelised Uudised, nr. 18, 5 mai 1934.

Katkend teisest artiklist: Näiteks kinkis Nikolai II oma abikaasale lihavõtteks sageli "Pühade mune", mis vürstilikku varandust väärt olid. Üks selline muna, väljastpoolt briljantkillukestega üle külvatud, sisaldas täielikku kiirrongi hõbedast, kullast ja kalliskividest. Üks teine muna sisaldas ühe osa Kremlist Uspenski katedraaliga. Väikeste aknakeste kaudu võis näha katedraali sisemuses talitusi teostavate vaimulike kujusid.

Postimees (1886-1944), nr. 213, 10 august 1925.

Kommentaar: Kiirrongi täielik vähendatud koopia Faberge munas!! Huvitav oleks teada aastat, mis aastal see muna valmistati? Kreml ja katedraal järgmises munas? Arvatavalt on Faberge munade puhul tegemist "võimatute meistriteostega." Huvitav on ka artiklis mainitud kristallist kuju. Peter Carl Faberge kohta leidsin ka huvitavat ja vastuolulist informatsiooni. Ta oli olnud Venemaa kullasepp, kes elas Peterburis. Tegu ei tundu olevat venepärase nimega, aga sellest polekski midagi, kuid 19. sajandil on enamus Venemaa "imemehi" ja imeasjade arhitektid enamuses võõrapäraste nimedega. Duuma asemel oli senat ja valitsejaks imperaator. See teema läheb Vana-Rooma teemasse ja selle kohta julgen oletada, et Vana-Rooma Impeerium, sellisel kujul nagu meie teame seda antiikajaloost, lõppes ära 19. sajandi algusel. 

Katkend ajalehe artiklist: Hiilgavale, usulise varjundiga kojaelule, mis asus Moskvas, pandi 17. sajandi algul Peeter Suure uuenduste kaudu lühikeseks ajaks piir. Peeter Suur oli oma eraelus lihtne ja põlgas igasugust hiilgust. Oma valitsemise viimastel aastatel pidi ta aga kokkuhoidlikkusest ja lihtsast elustiilist osaliselt loobuma. Et surma korral oma naisele Katarinale suuremaid õigusi kindlustada, otsustas ta Katarinat kõige vajalikuma tseremoniaalse kroonimisega kroonida. Silmas pidades piinlikku tõsiasja, et Katarina tuli ikkagi vangistatud eestlasena Venemaale, alul tsaari armukeseks ja siis alles tema naiseks, pühitseti kroonimist, mitte ilma mõttetult erakorralise hiilgusega. Uue valitsejanna kroonimiseks telliti väljamaalt muu hulgas kroon, mis koosnes haruldaselt suurtest ja erakorraliselt ilusatest teemantidest. Krooni vibud olid kaunistatud suurte, haruldaste pärlitega, krooni lipu teemantidega ilustatud ristil oli hiiglaslik rubiin, mille hertsog Gagarin kinkis vürst Menshikovile ja mis viimaks Katarina omanduseks läks.

Kommentaar: Lisaks kroonile, mille originaal vist isegi pildistada ei ole tänapäeval enam võimalik ja näidatakse sellest ainult koopiat. Huvitav fakt  on see, et Peeter Suure naine oli eestlanna, mille üle artiklis ei kahelda. Tänapäeva ajalugu julgeb ainult arvata, et ta võis sündida kuskil Läti aladel (kuigi ebatõenäoline). Mida kaugemal tegelikest sündmustest, seda hajusam ja ebatõesem tundub ka ajalugu olevat. 

Koopia Katarina Suure 5,000 teemantiga kaunistatud kroonist (originaal ei saa Venemaalt lahkuda) on osa Ermitaaži Amsterdami näitusest.

Alumine kroon olevat originaal, aga selle krooniga (nii ülemine kui alumine) on üks jama. Viki ütleb, et see kroon on valmistatud aastal 1762 Katariina 2-le, aga miks sellel siis suur rubiin on, mis pidi olema Katarina I-se kroonis?

1896 foto Katarina kroonist.

Ei saa enam millestki aru. Vana ajaleht väidab, et see hiiglasliku rubiiniga kroon kuulus eestlanna Katarina I-le, aga kui otsisin infot juurde (kuna krooni valmistamisaasta ei vasta Katarina 1 ajale), siis leidsin internetist (vene leht), et Katarina I-se pead kaunistas hoopis lopergune kullast kroon (alumine pilt). 

Eestlannast iluduse pilt ikka kah siia. Muuseas, ka Faberge juured on Eestis, Pärnus. Küll on ikka kummaline koht see Eesti, aga mitte üht eesti nime ühegi kuulsama isiku juures ei kohta vanemal ajal. Kõige kuulsam eesti nimega tegelane on vist Sitakoti Mats, Kullamaa surnuaialt.

Samast artiklist: See kroon (millest ülal juttu oli) on praegu "teemandi-fondi" iluks. Katarina 1. kroonimisega algas Venemaal 70 aastat kestnud naissoo valitsusaeg. Kõikidel tsarinnadel oli omane armastus kalliskivide ja hinnaliste ehete vastu. Pealegi ei teinud nad mingit vahet oma eravara ja Vene riigi varade vahel ning olid sellepärast õnnelikus seisundis, võisid niisuguseid summasid juveelide ostmises välja anda, milliseid ükski Euroopa suverään enesele lubada ei tohtinud. Tsarinna Anna armastus kalliskivide vastu oli nii täitmatu, et ta korraldas terveid ekspeditsioone, kes temale Hiinast ja Indiast soovitud väärisasju pidid muretsema (Kommentaar: Kas hobustega, millel vankrid järel, käidi Peterburist Hiina ja Indiasse?) Oma Gatchina lossis lasi ta erilise töökoja sisse seada, käis seal sageli isiklikult, et lihvimistöid kontrollida (Kommentaar: Kuidas ja millega lihviti tollel ajal vankrite täied kalliskive? Kuidas lihviti teemante? Eelpool mainitud Katarina kroon sisaldas 4936 India teemanti).

Veel kummalisusi samast artiklist: Katariina II ajal kandsid Vene monarhid kroonimisornamentide juures ühte niisugust teemantitega kaunistatud pagunit, mille külge kinnitati ordenite nöörid. Tänapäeval leidub "teemant-fondis" ainult üks pagun. Ka on kadunud Vene keisrikojas tarvitusel olnud briljantidega tikitud riided.

Väga omapärased on ka kalliskividest lillekikimbud, mida tarvitati kostüümide ilustamiseks. Nende hulgas on eriti silmapaistev suur smaragdist lehtede ja briljantidest õitega lillekimp, mida ballil kandnud Katariina II. (Kommentaar: Ballid on hea teema. Neil polnud lossides mitte ainsamatki peldikut ja nemad tantsisid ballikleitidega, mida teenrid neile pool päeva selga aitasid). Kui vajutada ühele nähtamatule nupule, avaneb lillekimp ja tuleb esile värviküllane kalliskividest öökull, liigutab tiibu ja trillerdab laulu. (Kommentaar: ja-jah :)

Allikas: Postimees (1886-1944), nr. 213, 10 august 1925.

Üldiselt ma võiks selle postituse ajada kilomeetri pikkuseks, sest ma vaatasin läbi ainult murdosa artikleid mõne tunni jooksul ja kirjeldatud "imed" ei tundu lõppevat. Ilmselt kunagi tulevikus tegelen teemaga edasi.

LÕPP