Inimesed pikse küüsis

Panen siia huvitava artikli pikse kohta, mida inimesed on üles täheldanud. Selles loos on paar kirjeldust, mis on teistest erinevad ja ei tundu reaalsed. Ma olen teisigi lugusid vanematest ajalehtedest äikese, keravälgu ja ka Püha Elmo tulede kohta lugenud. Vanasti olid need nähtused tavalised. Äike on tänapäevalgi tavaline, kuid pole eriti kuulda, et see nii palju kahju teeks kui varemalt. Siin võib olla mitu asja. Esiteks, polnud 19. sajandil eriti metsi ja ega Lääne-Euroopas tänapäevalgi pole, aga praegu on vast hoonetel piksekaitsed paigaldatud. Vanasti muidugi olid kah piksekaitsed ja alternatiivse variandina koguti nendega hoopis elektrienergiat. Keravälk ja Püha Elmo tuli on seevastu päris haruldasteks jäänud. Suure Pärnu tormi ajal, täna täpselt 20 aastat tagasi (kas jälle juhus või lihtsalt juhuslik kokkulangevus? Ma sain loo valmis ja avaldasin ning siis sain teada, et 20 aastat tagasi see torm oli) olla enne tormi algust Püha Elmo tuled siiski ennast ilmutanud Häädemeeste kaluritele.

Enne põhilugu veel mõned tähelepanekud, mis sobiksid pigemini mõnda raamatusse, aga uut raamatut ei ole plaanis kirjutama hakata, selleks pikingi taolised tähelepanekud aeg-ajalt blogisse lugude vahele. Mida need kaks tähelepanekut näitavad ja miks sellised asjad juhtuvad ning kuidas saavad need võimalikud olla. Teooriaid on palju ja täna on sellelt kohalt uued mõtted, homme võibolla teised...

Esimene tähelepanek. Avastasin mõni aeg tagasi (eelmisel kevadel või isegi veelgi varem) enda jaoks uue ja põneva asja - Tai-ji. Kogusin kokku hästi palju erinevaid harjutuste videosid ja jaotasin need vastavalt tervisehädale kategooriatesse. Videosid sai meeletu hulk. Need on üldjuhul hästi lihtsad harjutused ja sobivad kõigile, ka neile, kes ei paindu. Mõtlesin, et koolitan ennast ise välja ja hakkan hädalisi aitama, muidugi ka ennast, sest minu teada mitte keegi Eestis sellega sellisel tasemel ei tegelenud. Mõeldud-tehtud ja otsustasingi ennast treenima hakata. Aga umbes samal ajal, kui mu mõte jõudis teostuma hakata, nägin FB-s üleskutset, et üks Eestis elav Saksa härra pakub seda sama ravimeetodit praktiseerida ja tasuta ning veel minu naaberkülas! No mida asja mul enam seda vaja õppida siis oli, et hädalisi aidata, kui proff selle jaoks juba olemas on! Ma säästsin hirmsa arvu tunde ja ei läinud seda teed, et omale uus hobi tekitada. Jutu mõte on see, et keegi, keda me ei näe ja isegi ei tea, kes ta/nad on, juhendavad meid läbi terve elu. Ma tahtsin minu jaoks suhteliselt huvitava asjaga tegelema hakata, aga see oleks olnud vale tee. Nii ma vähemalt tänaseks olen asjast aru saanud. See ei ole minu ülesanne siin maailmas ja maailm seda kohe mulle ka ütles. Maailm tekitas ilmselgelt tühja koha peale otse minu kõrvale võimatu olukorra - Saksa härra, kes oli Tai-ji meister. Ma olin isegi pettunud tookord kuidagi, et elu minult sellise olukorra võttis, aga tasub kuulata, mis meile öelda tahetakse. Tänaseks enam mingeid Tai-ji tunde naaberkülas ega ka vist kuskil mujal ei anta. Kes aga ütleb asju ette ja miks ütleb, sellest järgnevas näites.

Teine tähelepanek. Seda on mitmeid kordi juhtunud. Vahel kui autoga sõidan ja olen otsustanud raadio käima panna, siis enne raadio sisse lülitamist olen mõttes soovinud mõnda laulu. Ja nii ongi juhtunud. See lugu, mida soovisin, see ka raadios mängis. Ja need paar korda, kui see on juhtunud, siis need lood, mida soovisin, on vanemad lood ja mitte enam kõige tavalisemad raadios mängimiseks. Kui suur on võimalus, et selline asi saab juhtuda? Nulli lähedane. Aga kui see juhtub ka teisel korral ja hoopis teise soovilooga? Esimene kord võib juhus olla, aga teine kord on juba seaduspära. Selle juures on muidugi ka üks aga. Ei ole päris nii, et suvaliselt mõtlen ja valin loo ja ongi lugu raadios. Et asi töötaks, peab olema õige meeleolu! Kuidas meeleolu saavutada või milline see meeleolu peab täpselt olema, jätan esialgu enda teada ja katsun seda väidet "õiges meeleolus" kunagi üle kontrollida. 

Mis maailm see selline on, et sellised asjad saavad võimalikud olla? Seekord pakun välja väheke teistsuguse variandi ja see variant tuli mulle jälle une-eelses seisundis. Enne siia üks nali ka minu une-eelse aja kohta, mida FB mulle pakkus selle loo kirjutamise ajal. Ei kommenteeri:)

Kuidas on võimalik asju ette näha? Ma ei katsugi nuputada, kuidas selgeltnägijad osasid asju ette näevad. Ma ei teagi, kas selliseid tänapäeval üldse olemas on, aga kui võtta seda versiooni arvesse, millest kohe siia kirjutan, siis peaksid kõik inimesed selgeltnägijad olema. Me elame ühte ja seda sama elu üha uuesti ja uuesti läbi, seni, kuni me selle ideaalselt ära lõpetame ehk läbime mängu. See on täpselt nagu iga mäng. Kui tasemest läbi ei saa, siis tuleb klassi kordama jääda. Seda sama kirjutati ju Tsaariarmee ohvitseride õpikuski. See on täpselt nagu "Lõputa küünlapäev," aga siiski on see sellest ühe tunnuse poolest erinev. Igakord siia maailma, sellesse mängu, sellesse samasse kehasse tulles, hakkab kõik otsast peale samast kohast, aga me ei mäleta midagi, kuidas meil eelmine kord läks. Tuleb alustada nullist, kuid millegipärast, ilmselt mingi süsteemivea tõttu, kumavad aeg-ajalt eelmised kehastused ja olukorrad läbi ning seetõttu ongi võimalik justkui asju ette tunnetada või peenemalt öeldes - selgelt näha. Kui mälu ei kustutataks ära, kas keegi üldse oleks nõus samas kehas samas kohas uuesti enda elu läbi elama? Mina ei tahaks küll. Kas olete mõelnud, miks tekib deja-vu ja mis see üldse on? Deja-vu on petlik tunne, nagu me oleks mingis olukorras või mingis kohas, kui me sinna esmakordselt satume, juba varemalt olnud, kuigi selles elus see ilmselgelt olla ei saanud. Ilmselt on enamus inimesi seda tunnet ka kogenud. (Üks kokkulangevus veel. Lugu kirjutasin hommikul ja nüüd õhtul avastasin, et telekast tuleb Deja-vu film).

Ja siis ma nuputan, miks ajalugu on vigu täis ning miks elus juhtub näiliselt ilm-võimatuid asju. See mäng ongi vigu täis, aga need vead ei ole kuigi lihtsalt nähtavad ning enamus inimese laadseid olevusi selles mängus on hoopis taustamängijad. Neid olukordi ja näiteid nende ulmeliste väidete kohta on nii teised kui ka mina juba mitmeid kordi kirjeldanud. Budistlike õpetuste järgi teeb inimhing läbi lugematu arv kehastusi. NPC-de kohta on jälle kirjutatud piiblis (vaimuta inimesed) jne.

Üks pealtnäha kõrvaline tähelepanek veel. Ma võtsin oma valvekaamera foto, mis näitab minu õuet ja söötsin selle AI-le ette ning küsisin, mis sellel pildil on? See kirjeldas detaile, mida ta sellel pildil "nägi." Minu küsimus on: Kuidas või mis asjaga näeb Chat GPT? Sellel ei ole ju silmi! Vastus on tegelikult üsna lihtne. See loeb koodi. Kaamera kodeeris foto koodiks, mida AI oskab lahti dekodeerida. Kas ka see võiks olla kaudne tõend, et meie maailm on tegelikult mingi ülikeeruline kood?

Aga nüüd põhiloo juurde. Ma algul mõtlesin, et panen siia sellest artiklist ainult kõige kummalisemad kaks lugu, mida ei ole võimalik seletada, aga otsustasin siiski terve artikli lugemiseks välja tuua, sest paistab nii, et ma seda blogi päris enda jaoks ikkagi ei kirjuta enam. Mõni hea inimene käib siin veel lugemas ja see mis mulle tundub igav, võib teisele põnev olla ja vastupidi. Kuigi kordan üle, blogi on ikka minu oma ja need kirjutised on siia kõik saanud ainult minu enda pärast. Kirjutan ma sellepärast, et nii kinnistub paremini ja nii saan ma "kuskilt" juttudesse/ideedesse lisainformatsiooni juurde. Ainult mõeldes lähevad teinekord head ja ulmelised mõtted kaotsi, aga teisest küljest, kui ma ühekorra tunnen, et kirjutan vaid kirjutamise pärast, siis on asjal kohe lõpp. Ja loomulikult, selles blogis olevaid jutte ja mõtteid ei tasu tõena võtta, ma ise kah ei võta. Terve see blogi on üks suur ulme.

Inimesed pikse küüsis.

Haruldamased juhtumised käesoleval sajandil (19. ja 20. sajand).

Mõni päev enne jõule 1904. aastal lõi pikne Dunkerque’i lähedal jalaväekapten Klavelli suvemajja. Pikne kiskus katuse maha, paiskas ahju ümber, lahutas klaasrõdu majast ja tungis saali, kus istusid kapten Klavell, tema naine ja lapsed. Haruldase, saladuslikult seletamatu osavusega rebis pikne mõlemad kammid proua Klavelli juustest, veidi kõrvetades, kuid ei puudutanud enam surmani hirmunud naist. Seejärel paiskas pikne pöörase vihaga kogu maja segamini: paiskas mööbli ümber ja lõhkus aknaid. Aknaid sulatades kiskus pikne hingedelt aknaluugid ja viis need lähedal asuvatele düünidele, pilbastas põranda ja jooksis lõpuks kaevu, purustades raske kiviplaadi kaevuavause kohal.
Kui mulle sellest imelikkusest, uurimisväärilisest pikselöögist teatati, kirjutasin kohe suvemaja omanikule, kapten Klavellile, kes, vaatamata äärmiselt närvilisele olekule, väriseval käel mulle vastas, et ajakirjandus ei ole suutnud juhtunut isegi sajandikugi ulatuses tõetruult kirjeldada: maja on sõna otseses mõttes pulbriks hõõrutud ning lagi ja põrand pilbastatud, kuid kogu perekond pääses sellest põrgust täiesti vigastusteta.
Minu kolleeg Prantsuse astronoomilisest ühingust, mereväe leitnant Berthelot, kes elas Dunkerque’is, asus kohe minu palvel – vaatamata pühadele – seda juhtumit uurima, samas kui teaduslik uurimine viidi läbi ka kohaliku kolledži professori poolt. Neilt sain teada, et äike algas täiesti ootamatult, hoolimata aastaajast ja ilma kuivusest. Vihm algas alles tunde pärast esimest välgusähvatust. Maja asub üksikult liival, mis on väga kuiv. Pikne tungis korstnast alumisele korrusele, viskudes ühelt metallesemelt teisele ja muutes need auruks, samal ajal pilbastades kõik puuosad ja lõhkudes klaase.
Kaevu tungides põhjustas pikne plahvatuse, eraldades vee osadeks ja muutes tekkinud hapniku ja vesiniku plahvatavaks seguks. Selle tagajärjel purunes kiviplaat, millega kaev oli kaetud. Võimalik, et vesi muutus samuti auruks.
Selle juhtumi kohta tõi Prantsuse loodusteadlane L. Fallier esile tähelepanekuid, peatudes lühidalt kummaliste nähtuste juures, mida pikne tekitab. Näiteks ei tekkinud Klavelli majas tulekahju, hoolimata kõrgest temperatuurist, mis sulatas isegi metalli ja klaasi. Teistel sarnastel juhtudel süttivad ehitised, laepalgid söestuvad ja inimesed võivad saada täielikult halvatuks või surmavalt vigastatud. Sellegipoolest on üllatav pikse „õrn” ümberkäimine proua Klavelliga, kelle juustest kisti välja vaid kaks kammi.

Kuid tähendatud juhtum pole ainuke. Rohkearvuliste loodusteadlaste poolt kogutud faktide hulgas leidub mitte vähe sarnaseid arusaamatusi. Näiteks, 1. juulil 1809. aastal sulatas pikne Bordeaux’s tütarlaste pansionis kuldkee klassidaami kaelal, kullast jäi vaid järele must sakiline joon daami kaelal, mis peagi kadus. Daam tuli meelemärkusele kuus tundi pärast pikselööki, vigastusi temal ei täheldatud.

Järgmised juhtumid: kaks daami kudusid rahulikult sukka, kui äkki sähvas pikne ja varastas mõlema daami kudumisvardad. Keegi daam sirutas õhtul äikese ajal katmata käe aknast välja; samal hetkel sähvas pikne ja viis daami käevõru ära. Kõrtsis istus võõras mees ja jõi õlut; pikne kiskus tema käest metallkruusi ja viskas selle uksest välja. Noor neiu töötas õmblusmasinal; pikne kiskus tema käest käärid, tõstis neiu üles, keeras ta ringi ja pani õmblusmasinale istuma.

23.  juunil 1900. aastal tungis pikne Nantes’i sadamasillal ühe reisija kallale. See puges tema rahakotti, kiskus ühelt viiefrangiliselt mündilt hoolega ära ühe külje ja kattis sellega teise kümnefrangilise mündi mõlemad pooled. Loomulikult püütakse selliseid nähtusi seletada elektri edasiandvusega ja tuuakse näiteks häid elektrijuhte — metalli, vett ja niiskust. Kuid siiski — kui palju on siin mõistatada! Kommentaar: Kuidas selline asi saab võimalik olla? Ilmselt ei saagi, aga all tuleb veel üks näide, mis on veelgi võimatum ja võimatu on see juba sellepärast, et kui seda poleks ise nähtud, siis poleks kellegil olnud ka sellist fantaasiat, et seda kirjeldada.

Toome veel näiteks kaks pikselööki täiesti vastandlike tagajärgedega, võetud 1904. aasta statistikast. 3. septembril tegi abt Ritter ronimiskäiku Risch-Kulmi mäele, mis on kõigile turistidele hästi tuntud, ja sattus teel äikese kätte. Abt hakkas varju otsima, ent sai pikselöögist tabatud. Temaga kaasas olnud kaks inimest jättis pikne puutumata. Kui kaaslased talle appi ruttasid, püüdes teda üles tõsta ja ellu äratada, oli abt juba surnud. Ja kummaline nähtus! — ülikond tema seljas oli täiesti terve, aga särk oli täielikult tuhastunud.

Vastupidiselt ülaltoodud juhtumile lõi pikne 6. augusti hommikul Veverstis (Belgias) talunik Vandevholti farmi, tappes silmapilkselt veel sängis lamava peremehe ja visates ta põrandale. Õnnetu oli täielikult söestunud, kuid särk tema seljas jäi vähimagi tulejäljeta.

Ohvrid, keda pikselöök tabas puude läheduses, leiti tihti täielikult tuhastununa, samas kui nende riided jäid puutumatuks. Kui neid ohvreid puudutati, varisesid nad tuhaks. Nende kinnastatud käed olid ainult tuhk, kuid kindad osutusid täiesti terveks.

Kõige huvitavamate nähtuste hulka tuleb kindlasti lugeda pikselöögist tabatud inimeste kehale põletatud puude ja tervete maastike kujutiste ilmumist. Sellised juhtumid ei ole siiski väga haruldased. Kommentaar: Enne ei tahaks uskuda, kui ise näen! Aga kahjuks või õnneks ma siiski usun, sest siin maailmas ei ole ühtegi võimatut asja!

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 15, 9 oktoober 1927.