Eh, ei ole mõtet algavat kirjatükki kommenteerida. Tõelisele, kaugemale ajaloole on paks kotiriie ette tõmmatud. Algavas loos on kaks täiesti erinevat ajalugu. Üks ajalooline käsitlus vaatab vastu tekstilt ja teine piltidelt.
Tuttav kunstiajaloo teadlane, Prantsusmaa kaunite kunstide inspektor Henri Havard kirjutas „endisest heast ajast“ raamatu pealkirjaga: „L'Art et le comfort dans la vie moderne“. Raamat jaguneb kahte ossa: esimeses osas kirjeldab Havard neid piinasid ja halbu tingimusi, mis suhteliselt hiljuti elumõnususe ja viimase sajandi seltskondlikus elus kasulike avastuste puudumise tõttu esinesid. Teises osas selgitab ta küsimust: miks meie esivanemad ei pannud neid ebamugavusi tähele, vaid olid oma elus koguni meist õnnelikumad, hoolimata meie mitmekülgsest edasijõudmisest?
„Meie õpime alles elama,“ ütleb Havard, „kui elu juba möödas ongi, ja meie kasvatus ei ole sugugi selleks seatud, et me võiksime oma elu nii korraldada, et see oleks rahulik ja meeldiv.“ Juba Prantsuse moraalifilosoof Michel de Montaigne, kes elas aastatel 1533–1592, tõdes päris õigesti, et „kõige suurem rumalus on õpetada lastele tähtede liikumist ja kaheksanda maakera pöörlemist, enne kui nad tunnevad omaenda asju. Mina teadsin,“ räägib ta, „varemalt Rooma ajalugu, kui oma perekonna lugu.“ Paljudki ei tea näiteks, kuidas meie esivanemad alles sada aastat tagasi elasid ja milliseid edusamme on seltskondlik elu teaduste arengu tõttu kõige lähemal minevikul teinud.
Havard kirjeldab põhjalikult elumugavuse puudust endisaegsel Prantsusmaal – riigis, mis oli ometi hariduse ja kultuuri eesotsas. Kõik see, mis eraelus sada aastat tagasi oli, oleks nüüdsel ajal suuremale osale inimestest täiesti väljakannatamatu.
Enne külmetasid isegi losside elanikud: ahjud sooja ei andnud, vaid ainult suitsu. Isegi maailmakuulus Itaalia maalikunstnik Raffael Santi (1483–1520) üritas hertsog Este soovil ahjude tõmbeküsimust lahendada.
Mõttekoht: Millegipärast maalis Raffael Santi pilte ainult Vana-Rooma ajast, jumalatest, Püha Jüri võitlusest lohega, Madonnast, inglitest jne, aga mitte koledatest elamutest ja tossavatest kaminatest. Ise olevat ta elanud Rooma eeslinnas vägagi esinduslikus hoones Palazzo Caprinis, millel plaanide järgi ei olnudki korstnaid.
Ahjud suitsesid veel ka markiisi Pompadouri (1721–1764) ajal ja kuni XVIII sajandi lõpuni.
Esimesena lahendas kuulus Prantsuse arhitekt Robert de Cotte (1656–1735) kaminate tõmbeküsimuse. Sellest hoolimata jäi probleem, et ahjud suitsesid ning neid oli pealegi väga raske, mõnikord isegi võimatu kütta.
Esimesed tuletikud ilmusid alles 1809. aastal, kuid fosfortuletikud avastati 1833. aastal. Rootsi tuletikud, mille avastas professor Boettger alles 1848. aastal Frankfurtis.
Paremat lugu ei olnud ka valgustusega. Kuni 1784. aastani valgustati teatrisaale rasvaküünaldega ning isegi Prantsuse kuningas Louis XIII (1601–1643) pidi tahisütt küünla otsast sõrmedega ära võtma.
Juba rasvaküünlad olid omal ajal edasiminek; enne seda valgustati tube peergude ja väikeste õlikausikestega. Lambid, mis tõmbasid tahtide kaudu õli üles, ilmusid alles XVIII sajandi 80. aastatel.
Tubakanuusutamise komme vähenes ilmselt seepärast, et halb lõhn, mis varem igas majas valitses (nagu see siiani Hiinas on), vähenes. Veel hiljuti ei olnud eluhoonetes erilisi väljakäigukohti ning veenappuse tõttu võib mõista, milline lõhn tubades hõljus. Sellega oldi aga harjunud. Keegi vanemapoolne kõrgest seisusest naisterahvas, kes Versailles’i lossi kuulsa arhitekti Viollet-le-Duc’iga külastas, tundis lossis halba lõhna ja ütles rõõmsalt arhitektile: „See lõhn tuletab mulle meelde endist head aega!” Kuni Prantsuse rahva mässuni kutsusid kuningad isegi kõrgest soost naisi ja printsesse chaises percées (väljakäigutoolide) peal istudes vestlema. Nimetatud toolide kätteandjad olid erilised kuningliku koja auametnikud: kuninga ja printside port chaises d’affaires. Need olid auametid. Eriliste riietumisruumide (cabinets de toilette) sisseseadmise eest võivad prantslased tänada Louis XIV (1643–1715) ema Annat (Austriast pärit). Enne seda võtsid kuningad koja-auametnikke hommikuti voodis olles vastu, ja kuninga riietumine oli tähtis pidulik toimetus. Neljakümneaastane paks Anna Austriast seadis uuenduseks riietumise eraldi tubadesse. Üldiselt sundisid külmad korterid seda, et isegi eraelus võeti külalisi vastu voodis lebades.
Eraldi riietumisruumide kasutuselevõtt ei teinud inimesi siiski puhtusearmastajateks. Kuninganna Margarete pesi näiteks vaid kord nädalas käsi. Rootsi kuninganna Christina (1626–1689) ei pesnud oma käsi kunagi.
Pildil: Pidustused Rootsi kuninganna Christina auks Palazzo Barberini hoovis, 28. veebruar 1656. Kuninganna Kristina, kes mõistis rääkida vähemalt 8 keelt, aga ei soovinud ennast sugugi pesta. Ta jonnis ja ajas sõrgu vastu ning tegi nägusid, kui teda pesema aeti.
Silmnägu pesti harvemini kui käsi ja isegi XVIII sajandi lõpul kasutati näo ja pea pesemist enamasti ainult ravimina haiguste vastu! Igapäevast näo pesemist peeti näo päevitamise ja külmetamise soodustajaks. Pesuriistad, mis XVIII sajandist säilinud on, on kõik pisitillukesed.
Kodune vannide ja duššide tegemine ei ole vanem kui viiskümmend aastat vana. (Kommentaar: 1905-50= 1855). Kuulus krahvinna Marie Dubarry, Prantsuse kuninga Louis XV armuke (1743–1793), kasutas siiski igapäevaselt külmi dušše; sellega võibki seletada tema erakordset mõju Louis XV-le.
Taskurätikud olid varem pigem ilu- kui tarbeesemed. Veel sada aastat pärast seda, kui taskurätikud muutusid hädavajalikuks, nuusati neisse nina väga harva. Taskurätikut kahelt poolt nina kinni hoides hakkas esimesena kasutama kuulus Austria diplomaat, krahv Wenzel Kaunitz (1711–1794), keisrinna Maria Theresia saadik Versailles’ õukonnas.
Pildil olev krahv Wenzel Kaunitz oli arvatavalt esimene mees maailmas, kes lõpetas maha sülitamise ja varrukasse nuuskamise.
See nuuskamisviis muutus kiiresti moeks. Ka Venemaal peeti mõnda aega sellist taskurätiku kasutamist kodanlikule seisusele kohasemaks kui sõjaväelastele.
Kui ninarätikut polnud veel kasutusel võis igaüks julgelt sülitada. (Kommentaar: Millegipärast olid veel 20. sajandi algusel süljekausid väga moes ja näitasid kõrget kultuurilist taset. Süljekausse kasutati kodudes, lokaalides, õllesaalides ja teistes avalikes kohtades nagu näiteks trammides jne. Loe Švejki lugusid). Louis XIV laual oli sülitamise jaoks hõbedane nõu.
Kreeka ajaloolase Herodotose (umbes 500–424 eKr) sõnul peeti avalikku sülitamist juba muistsete pärslaste seas ebaviisakaks; sama kehtis ka vanade kreeklaste puhul. XVII sajandil demonstreeris Boutard Pariisis kuningakoja naistele avalikult viiskümmend kaks erinevat sülitamise viisi ja pälvis selle eest saatkonna sekretäri ametikoha! „Vanasti olid kuningakodades algupärased diplomaatide valimise ja aja veetmise viisid,“ märgib Havard selle kohta.
Edevus on naiste seas sama vana kui maailm ise ja enese ehtimine on üks vanemaid tööstusharusid. „Eeva,“ tähendas Lord Byron teravmeelselt, „oli esimene moerätsep – viigipuu lehtede õmblemise alal. See käsitöö oli esimene vili, mis inimkond hea ja kurja tundmise puust sai.“ Tähelepanuväärne on, et enese ehtimisele pühendunud naised pidid väga kaua leppima teiste otsuste ja arvamustega, kuna peeglid on suhteliselt uuema aja leiutis. Juba veidi suuremad peeglid, milles oli võimalik kogu keha näha, on olnud olemas vaid umbes sada aastat. Kuni selleni liimiti peegliklaasid kokku, kuid see meetod jättis hoolimata liimimiskunstist palju soovida. Ei ole ka kaua aega möödas sellest, kui peeglite valmistamisel hakati kasutama hõbedat. Hõbedaga peeglite katmine põhjustas sajandite jooksul tehastes tööliste seas palju surmajuhtumeid. Alles 1855. aastal, auhinna tagajärjel, mille pronkseerija Ravriot oma testamendis juba 1814. aastal määras, avastas Dargois kahjutuma peeglite hõbetamise meetodi.
Pariis, mida tänapäeval peetakse linnade puhtuse eeskujuks, kandis roomlaste juures Lutetia nime, mis tähendab „porilinna.“
See jäi oma nimele truuks kuni XIX sajandi keskpaigani. Kõik mustus ja jäätmed visati rahulikult tänavale ning sealt neid ära ei koristatud. Seine’i jõest võetud sogast vett peeti heaks joogiks ja isegi sellised mehed nagu entsüklopedist Denis Diderot (1713–1784) astusid vastu kanalisatsioonisüsteemi rajamisele. Samamoodi seisid 1850. aastatel Odessas tehnikud vastu Dnjestri jõe veevärgi ehitamisele. Muistsed inimesed olid siiski teadlikud vee saastumise ohtudest: näiteks keelas Rooma keiser Publius Licinius Gallienus (218–268) kasutada toiduks kalu, mis olid püütud linnadest allavoolu. Siinkohal võib sobivalt lisada, et „üksnes see uus on, mis hästi ära on unustatud.“ Vanasti ei söödud mitte ainult ilma kahvliteta, vaid ka joodi ühest ja samast nõust.
Alles XVIII sajandil, kui klaas muutus odavamaks, sai iga jooja omale klaasi. Lusikate kasutamine oli samuti haruldane ning neid jagus vaid rikastele. Portselannõud ilmusid alles XVIII sajandi teisel poolel; enne seda kasutati savinõusid. Sügavaid taldrikuid polnud olemas.
Kuni selle ajani söödi lihtsalt üleüldisest kausist, nagu tänapäeval kloostrites ja kasarmutes. Suur supi serveerimise lusikas ilmus alles XVII sajandi lõpul ja võeti suure rõõmuga vastu. Tähelepanuväärne on, et sellele kulus ligi sada aastat, et kahvlid, mis Itaalias olid juba ammu kasutusel, saaksid Prantsusmaal oma eluõiguse. Isegi Louis XIV ja tema õukonna printsessid ei kasutanud kahvleid, vaid sõid toitu noaotsaga või lihtsalt sõrmedega.
Aja mõõtmiseks oli ammu enne tänapäevaste tunnikellade leiutamist mitmesuguseid abinõusid, nagu tunnipakud, vee- ja liivakellad.
Aga siiski peeti, juba nüüdsete tunnikellade ajastul, kuni XVII sajandi alguseni, alatuks oma juures kella pidamist ja aega tuli küsida spetsiaalsetelt isikutelt. Seda praktikat järgiti isegi paavstide õukonnas kuni hiljutise ajani. Kombe-eeskirjad keelasid paavstile taskukella kandmise ja ta pidi kardinalide käest küsima, mis kell on. Alles nüüdne paavst Pius X kannab taskukella.
Seda on veel vähe - et ta julges vatikanos (paavstlikus lossis) isegi telefoni paigaldada ja praegu ei tunnista mitte ainult Prantsuse Akadeemia telefoni kasutamist tavalise asjana.
Endistest käitumisviisidest on raske isegi rääkida. Meil on need tavad ka tänapäeval meeles. Venemaal hakati neist tavadest lahti saama vähem kui kolmekümne aasta eest, kuid isegi praegu pole meie teed paljudes kohtades paremad kui Euroopas 70 aastat tagasi.
Enne oli teede seisukord nii halb, et jala liikuvad käskjalad olid hobusega sõitvatest käskjalgadest kiiremad.
Vaheldumisi hobustega sõitmine oli tuntud juba muistses Kreekas. Sellisel viisil sõitis Rooma väepealik ja riigimees Julius Caesar (100–44 eKr) Roomast Rhone jõe äärde kaheksa päevaga, mis tähendab umbes sada versta päevas. Seda kiirust peeti suureks kuni XVIII sajandi lõpuni.
XVII ja XVIII sajandil ei sõidetud sõiduriistadega ööpäevas rohkem kui 40 versta ära. Pariisist Varssavisse XVI sajandil kulus sõiduks kolm kuud. Käskjalad vahetasid järjest hobuseid ja viisid Henri Valois’i Poola kuningaks valimise teadet umbes 13 päevaga ära. Tänapäeval saab Pariisist Chantilly’sse sõita vaid 40 minutiga, aga poolteist sada aastat tagasi kulus sellele kaks ööd ja päeva. Tee santus ja öömajade pori olgu rääkimata.
Nii linnade- kui ka era-sõiduriistad tulid alles XVII sajandi lõpul rohkem kasutusele, kuna sellesama sajandi alguses oli Prantsuse kuningal Henri IV-l (1553–1610) ainult üks tõld. Ja kui ta selle oma abikaasale laenas, pidi ta ministrilt Sullylt (1560–1641) sõiduriista käst ära võtma.
Louis XIII-l olid kõigest neljad hobuseriistad, Louis XIV-l aga juba 600 hobust kuninglikus hobusetallis ja Louis XV-l 2300 hobust.
Kui õnnetumaks meie jääksime, kui meie käest nüüd raudteed, telegraaf, tõstemasinad, telefon, elektrivalgustus, ajalehed ja tuhanded teised uuemad arengud ära võetaks! Elu saaks lihtsalt võimatuks. Aga meie esivanemad, kes neist midagi ei teadnud, pidid selle puudusega leppima. Ja nemad ei olnud meist sugugi õnnetumad. Havard katsub oma raamatus sellele asjale seletust anda. Mõttetarkus õpetab kõige esimeseks, et me ei tunne selle asja puudumist, millest me midagi ei tea. Teiselt poolt paistab see lugu kummalisena, et inimesed, kellest igaüks oma saatuse üle kaebab, siiski arvavad, et nad on saavutanud täiuslikkuse piiri ja et tulevastele põlvedele ei jää enam midagi, mida juurde võiks omandada. Niisugune oli muistse ja uuema aja kõige suuremate mõtlejate arvamus. Seda on veel vähe. Kindel veendumus, et kõik, mis praegu olemas on, on küllalt hea, teeb inimesed uute leiduste vastu uskmatuks.
Napoleon I (1769–1821) pidas näiteks aurulaevu võimatuks. Prantsuse riigimees ja ajaloolane Adolphe Thiers (1797–1877) ja vene kindral ning rahaminister krahv Georg Cancrin (1774–1845) ei uskunud raudteede tähtsusesse jne.
Kui lambid alles teatritesse ilmusid, kirjutas Prantsuse naiskirjanik krahvinna von Genlis (1746–1830), et kõik noorsugu kaotab varsti silmanägemise. Samuti astus Prantsuse kirjanik Charles Nodier (1780–1844) gaasi valgustuse kasutuselevõtu vastu, ja meie päevil elavad Maxime Duclos ja Edmond Texier tõendasid, et Pariisi ei saa kunagi elektrivalgustusega valgustada: "Selle surnud valgus sobib ainult surnuaedadele!" Niisugust sõda peetakse nüüd automobiilide vastu, mille kaudu hobusevedu ja sõnnik kaoksid.
Vanaajal elati rõõmsamalt kui nüüd; lõunasöökide juurde käisid alati laulud. Ka selles asjas on olud muutunud, sest juba vana aja ühe kuulsama lustmängukirjaniku Aristophanese (elas umbes 405–385 eKr) näitemängus „Pilved" ütleb poeg isale, et laua taga laulmine on moest välja läinud. Vanaajal söödi isegi rohkem ja parema isuga. La Science de gueule (ahmimiseteadus, lõuatäitmise teadus), nagu Montaigne seda nimetab, õitses XVII sajandil; siis anti pidulikel lõunasöökidel ligi sada toitu.
Ühe teravamõttelise tähenduse järgi sõid siis inimesed neli korda oma lõunat: esimest korda, kui teda teha kästi, teist korda – teda unes nähes, kolmandat korda – köögis tema valmistamist vaadates ja viimaks, neljandat korda – juba tõesti süües. Prantsuse kirjanik Balthazar Grimod de la Reyniere (1758–1837) räägib rahva mässamise (revolutsiooni) lugu kirjeldades, hirmu ajast (terrorist): „Kurb aeg, kus turul ei olnud võimalik leida ühtegi korralikku kivikammeljat ehk kammlesta (Rhombus maximus)."
Köögi tähtsuse langemine algas, Havardi arvamuse kohaselt, iseäranis 1860. aastast peale; nüüd on juba auväärseid inimesi, kes söövad lõunat ilma veinideta, mida vanasti peeti sobivaks ainult koertele – quoniam canis vino carte (nii kui koer on ilma viinata).
Aga kuna „igal rahval on tema väärtuse kohane köök", kas ei kuulutata siis kokakunsti langemine üleüldist langemise ajajärku ette? Veini loeti kunagi kõige paremaks arstirohuks. Temale laulsid kiidusõnu Plato, Aristoteles, kuna viimane teda „Venuse piimaks" nimetas. Kuulsad vana aja mehed, nagu Alexander, Cyros, Cato, Mithridates, olid joodikud. Selle vastu jõid vana aja naised vähe, mida uuema aja kuulsuste kohta ütelda ei saa öelda. XVII sajandil jõivad endid Prantsuse vaimurikas madame de Sèvigné (1626–1696) ja vali proua de Maintenon, kuninga Louis XIV teine abikaasa, tubliste täis. Fronde naisvägilastest pole mõtet rääkidagi.
Juua oskamine ei ole nüüdki oma tähendust kaotanud. On ju teada, et Saksamaa Frankfurdi rahutegemisel sellepärast mõnes asjas järele andis, et Prantsuse riigimees Pouyer-Quertier (1820–1891) rohkem kui Bismarck jõi ja selle läbi viimast ennast austama sundis.
Nüüd on arstid sõda viina vastu alustanud, kuigi nad ise oma retseptide järgi ei käitu. Arstide kohta toob Havard Kreeka kirjaniku Lukianos'e (sündinud 210. a) järgi huvitava loo, kuidas Dr. Dionikos, kes toreda joogipeo peale hiljaks jäi, ennast sellega pidi vabandama, et tal paljude haigete pärast ei olnud võimalik varem tulla. Kes meist ei ole sarnaseid juhtumisi tuttavate tohtrite pidudel mitte näinud.
Muiste tantsiti ka rohkem, kui nüüd.
„Endiste ajalookirjutajate ja luuletajate töid lugedes,” ütleb Paul Lacroix — „peaks arvama, et prantslastel polnudki muud teha, kui kõik ööd ja päevad tantsida.” Isegi seminarides õpetati tantsima.
Havard toob abt de la Salles'i näite, kes ennast selle üle väga pahandab, et aastat 50 tagasi Prantsuse seminarides tantsuõpetamine ära lõpetati. Abt tõendab, et see usule kahju teeb. „Ega asi pole valssides ja menuettides,” räägib ta, „vaid selles, et igaühe usu kombe, kokkukõlalisi ja mahedaid liigutusi ja väärtust kõnnakus ja liigutustes nõuab.”
Vanaajal kirjutati ka ilusaid kirju, kuid praegu on kirjade kirjutamise kunst päris langemisel. Piltidega postkaardid, mida nüüd saadetakse sadade puudade kaupa ja kuhu vaevu üks rida peale mahub, rõhuvad selle kunsti veel koguni madalasse.
LÕPP
Allikas: Kirjandus ja Teadus : "Teataja" lisaleht, 12 veebruar 1905.
Piltidel olevatest poolpaljatest daamidest ei aima küll, et neid külm, tossavad ahjud ja tilkuvad rasvaküünlad oleksid kimbutanud. Mulle meeldib eelviimasel pildid ees servas see härrasmees, kes on mütsi põlvede vahele surunud, et taldrikutäit oleks mugavam sisse vohmida.
VastaKustutaOn põhjust oletada, et taolised maalid on kõik maha viksitud fotode pealt. Selles blogis on mitu head näidet, et see just nii võis olla. Ilmselt oli antud ohvitser kole näljane, kuna saabus just manöövritelt. Ta lohmis omale taldriku head ja paremat täis, aga polnud kuhugi istuda või isegi toetada, aga vana hea ohvitseri tunneb alati ära. Need ei jää üheski olukorras hätta :)
Kustuta