Sai üks reis ette võetud kaugele maale Taisse. Mina sattusin sinna tegelikult mitte minust sõltuvatel asjaoludel, sest mu teinepool sooritas seal oma õpinguid. Hakkan kohe algusest peale ehk lennusõidust. Kõigepealt viis lennuk meid Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Bangkoki. Helsingis oli aga vägev lumetorm ja lennuki väljumine hilines kaks tundi. Algul ma mõtlesin, et mis seal ikka, aga pärast selgus, et pikamaa lendudel hilinemine pole üldse hea, sest isegi 12h kuskil istuda on väga raske, rääkimata veel pikemast ajast. Lennukiks oli Airbus A350. Eemalt vaadates tundus ilmatuma pirakas, lennukimootor oli väiksema maja mõõtu. Saime siis istuma lennuki keskmisesse ritta. Ühes reas oli 9 istekohta, ehk 3 istet akna all, vahekäik, siis 3 istet keskel, jälle vahekäik ja 3 istet teisel pool akna all. Mina sain istuma keskmise rea keskmisele kohale. Keskmine koht on selles lennukis üldse kõige halvem paik, sest puuduvad käetoed, või õigemini on küll käetugi, aga ainult üks käetugi kahe peale nii vasakul kui paremal pool oleva reisijaga. Insenerid, kes selle lennuki siselahendused projekteerisid, ilmselt pole kunagi ise pikki otsi selle lennukiga lennanud economy klassis või nende pakutud lahendusi ei võetud arvesse ja lahenduse pakkusid välja hoopis kõrgemad kabineti töötajad, sest raha ju ei haise. Nagu silgud pütis olime seal. 100+ kilosel inimesel on seal juba üpriski raske istuda, mina aga kaalun 75, kui kaks õlut olen ära joonud. Vasakul minust istus õnneks mu kaasa ja paremal üks Soome härrasmees, kellega me ka palju mõtteid vahetasime. Käetugi oli muidugi tema poolt okupeeritud ja veel sedasi, et tema küünarnukk triikis mõnikord mu ribisid. Hallpead austa, kulupead kummarda. Iste tundus kah natuke kõva võitu olevat. Taguots kippus ära surema. Jalgu sai õnneks suht sirgu ees oleva tooli alla lükata, aga paljudel olid nendes tühjades kohtades kotid ja ma tundsin neile kaasa. Lend kestis tänu hilinemisele üle 13 tunni. Peale nelja-viite tundi õhus olles oli olukord juba üpris halb, naisukese käsi okupeeris ühel poolt käetuge ja Soome härra teiselt poolt. Eks naisega jagasime ikka ka seda käetuge, kuid see ei päästnud enam midagi. Vaatasin, et kui vetsu oli pikem järjekord, siis läksin kah järjekorda. See oli ainus hetk elus, kus soovisin järjekorras seista ja mida tagapool, seda parem. Hakati siis toitu jagama. Toidu üle ma ei nurise, aga söömine selles olukorras oli ikka paras vägitegu. Et noa ja kahvliga süüa, pidin ma endal ühe külje ette keerama, et minu küünarnukk ei tabaks Soome härrasmehe küünarnukki, muidu ma oleks tema kahvlil oleva toidu pidevalt maha raputanud ja ta oleks nälga jäänud. Mingil x-ajal proovisin ka magada, kuid tooli ebamugavus ja Soome härra triikiv küünarnukk ei lasknud seda teha. Kui need pisiasjad välja jätta, siis oli härra tore. Ütles, et läheb kolmeks nädalaks kuskile kuurordisse puhkama.
Ja lõpuks saimegi lennukist maha. Passikontroll läks ruttu, aga mõnevõrra nörritas mind see, mis andmeid seal koguti. Kõikide sõrmede sõrmejäljed, lisaks mõõtis kaamera mu pikkuse ja salvestas näokujutise. Hea, et muid proove ei pidanud andma. Troopilist soojust, mis seal valitses, pole mõtet kirjeldada. Lihtsalt fantastiline ja siis mõtlesin, et meie saame üle 30 kraadist sooja nautida alles 6-kuu pärast ja sedagi vaid loetud päevad. Seoses kaasa õpingutega pidime olema esimese nädala Bangkokis ja see mulle meeldis. Ma olen aktiivne puhkaja ja tahan kõike näha ja muidugi omal käel, sest siis saan ise valida kuhu lähen ja mida vaatan ning kui kaua vaatan. Paariks nädalaks palmi alla ookeani äärde mojitot jooma minna ka pole paha, kuid minuga on asjad väheke teistmoodi. Ma tahan näha, uurida, katsuda, tutvuda ajalooga jne. Ja nii kõik hakkaski.
Bangkok on üüratu! Koos eeslinnadega vist oma 1500 ruutkilomeetrit. Autosid, busse, veokeid ja mopeede rallib seal tänavail mustmiljon. Mingist rohepöördest ei tea nemad midagi. Ühte Teslat nägin, aga sedagi mitte Bangkokis vaid Chanthaburis. Chanthaburis aga torkasid silma pigem jõhkrad diiselmaasturid.
Enamuste sõidukite aknaklaasid on täielikult tumendatud. Väljast sisse ei näe isegi läbi tuuleklaasi. Ei tea, kuidas nad pimedas küll selliste autodega liigelda saavad? Hiljem Koh Chang'i saarelt tagasi tulles otsustasin ühest taolisest läbipaistmatute akendega veokist ka ühe pildi teha. Kuid hiljem, kui see elukas laevalt maha sõitis, siis nägin alles selle monstrumi heitgaaside väljalaskeavasid. Veoki hääl oli sellele elukale täpselt kohane. Pildil on need neli toru veoki küljel ilusti näha.
Kolme esimese päeva jooksul kõndisin maha oma 60km. Sõitsin rongide, busside, metroo, takso ja Tuk-tukiga, et midagigi näha. Linn ei olevat kuigi vana, kõigest 200 aastat, kui siin olnud küla kohale seda hiiglama linna rajama hakati. Majad on enamuses betoonist ja ei hakka silma kuskil "esimesed korrused maa-all" ehitisi. Pole ühtegi poodi, millest tänavalt sisse astudes peaks keldrisse suunduma, kuid siin on olemas kahetasandiline metroo, mis võiks rääkida, et see päris nii kõik ikka ei ole. Arhitektuurilise poole pealt otsisin "Vana-Rooma" stiili ja algul arvasin, et see puudub Bangkokis täiesti, kuid mõnda hoonet või õigemini hoone fragmenti, mis on selles stiilis, siiski nägin.
Miks esimesed korrused seal linnas maa all ei ole võib tuleneda sellest, et seda linna kutsutakse Idamaade Veneetsiaks, ehk seal on palju kanaleid ja vett maa all. Alternatiivajaloolises mõistes seal maal ma suurt erilist ei näinudki. Võtaksin lühidalt kokku, mida ses osas kahtlustan: Miski jõud purustas Vana-Rooma aegsed hooned, mõned üksikud hoonete fragmendid ainult jäid ja kogu selle sodi peale hakati 19-20 sajandil rajama uut linna, mis on enamus betoonist, v.a budistlikud templid, mis on hoopis teistsuguses ehitusstiilis rajatud. Kuid nendega on samuti üks aga. Käisin vanalinnas asuvas Bangkoki vanimas templis, mis on plaani järgi ristküliku kujuline, kolossaalse kõrgusega hoone. Lagi on umbes 20 meetrit põrandast, taga nurgas istus Tai suurim pronksist budha kuju.
Hoonet olevat ehitama hakatud 19. sajandi esimesel poolel. Sealt templist pisteti mulle infovoldik näppu ja seal kohe tuttavad kujundid sees. Jumalust Indrat on kujutatud kolmnurga sees olevana.
Kahjuks on pilt udune ja ei saa täpselt aru, mis asi selle kolmnurga sees asub. Vanaeuroopa gravüüridel on samuti kõige kõrgemat kujutatud kolmnurgana. Guugeldasin seda jumalust, et leida samasugune kuid selgem pilt, aga sellist ei leidnud. Leidsin vaid pilte Indrast, kelle käes on elektritehnoloogilised seadeldised ja ise on ta hiiglase mõõtu. Elevant on tema all nagu pisike kitseke.
Vot ja rohkem polegi vaja mõelda, kes olid võimelised selliseid templeid ehitama. Kui veel rohkem ajaloos tagasi minna, siis see kant olevat meie esiisade ürgkoduks. Ja eesti keele moodi keel olevat algkeeleks olnud enne keelte segamist. Mul ei olnud aega seda teooriat kontrollida, aga lennukiga Bangkokki sõites üle India ja Tai uurisin põgusalt kaarti, mis näitas lennuki asukohta reaalajas ja all olevaid linnade/külade nimesid. Arvan, et kuni 10 linna leidsin küll, mis on Eesti päraste tüvedega. No näiteks: Kolgata, Tungipära, Kalamansi, Sittwe, Ämta jne...
Korra tulen tagasi veel selle juurde, miks puuduvad Bangkokis vana-aegsed ehitised. Jalutasin vanalinnas ja ega seal mitte midagi peale budha templite vaadata polnudki ja siis ühe templi juurde oli paigaldatud infotahvel ja seal on kirjas midagi väga huvitavat. Vaata alumist pilti.
II MS ajal 1945 pommitati see linn maatasa! Hävitati viimased riismed endisaegsest hiilgusest. Paljud templid ehitati hiljem jälle üles, aga kas need on enam need samad? Üks mõte veel. Kui 1945 olid liitlased püsti hädas, et Saksamaast jagu saada, siis tundub nii, et neil oli ilmatuma palju ressurssi, et terve maailm puruks pommitada. Kuidagi ebaloogiline on see, aga II MS kohta guugeldage ise ja siis katsuge seda infot loogiliselt omavahel soibitada. Kõik riigid olid justkui sõjas, sellest ka selline nimetus sõjale.
Nagu juba mainisin, siis vana arhitektuuri Bangkokis polegi (v.a budha templid). Enamuses on seal paneelmajad ja
sekka ilusaid budha templeid kah. Neid oli seal päris palju, kuid mina külastasin kahte templit. Guugeldasin ajaloo muuseume, kuid ühtegi sellist ei leidnud, kus oleks vähemalt üks vana kahur olnud. Mingeid toole ja taburette ning riisikõblat ei tahtnud 20 km kaugusele vaatama minna. Ajaloo kohta polegi mul suurt rohkem öelda sellelt reisilt, seega räägin muust.
Eelviimasel Bangkokis veedetud päeval sai veel üks õhtukruiis mööda jõge laevaga ette võetud. See oli tavaline turistikas, kus oli live-muusika ja "söö ennast ogaraks" programm. Eks tegin järjekordse vea ja sõin lisaks kõigele muule heale ka toorest lõhe ja pärast laevalt maha minemist hotelli poole minnes, tabas mind järsk kõhulahtisus. No ei ole minna kuskile. Algul oli plaan rongile minna ja sellega sihtkohta suunduda, kuid see mõte ei tundunud enam kuigi hea. Hüppasime tuk-tuki peale ja sellega tuhatnelja minema. Napilt jõudsin.
Kõhuprobleem vaevas mind sellel reisil kahel korral, millest esimest ma just kirjeldasin, kuid oli veel üks olukord. Olime liikumas ööturu poole, kus müüdi kõike, lisaks miljon söögikohta, punaste laternate tänavad jne, kuid sellest hoolimata oli suhteliselt võimatu seal peldikut leida. Ma ei tea, kas universum minu ümber tekitas ussiaugu ja suunas mu teise reaalsusesse, sarnasesse Bangkokki, kui häda juba väljakannatamatu oli, ilmus korraga mu ette peldikuga söögikoht ja veel suhteliselt viisakas teine. Järjekordne vedamine. Huvitav on veel see, et käisin hiljem sellel turul mitmeid kordi ja seda kohta ei suutnud enam leida. Ei tea mis sellega on, kuid ajan selle apsu esialgu palavusest tingitud meeltesegaduse arvele.
Teine juhus. Mulle meeldis söömas käia nurgatagustes
kohtades, kus sõid kohalikud elanikud, sest seal oli esiteks odav ja teiseks, seal oli täpselt see
toit, mida kohalik rahvas ise sööb. Nuga nad üldjuhul ei tarvita. Söögiriistadeks olid kahvel ja lusikas.
Aga ühel õhtul tohutu melu käes olles, tahtsin jälle süüa ja see polnud mingi nurgatagune, vaid ilus hästi valgustatud tänav. Kõik kohad olid maitsvat toitu täis, inimesi sagis ja siis seal melus oli üks äge koht, kus süüa soovisin. Rahvast murdu ja ühtegi vaba kohta polnud. Läksime naisega natuke eemale ja kolasime ringi ning ütlesin naisele. Tee nii nagu Sorentos, Itaalias reede õhtul, kus restoranide külastajate ootejärjekorrad olid õue välja ja meile sinna laud tekkis. Ja kallim ütles, et ta tegi meile sinna koha ja tõepoolest, me saime omale sinna restorani kahese laua, kuigi rahvas ootas tänaval. Ja nüüd oli samuti, ütlesin, et tee meile koht ja ta ütles okei. Läksime siis tagasi ja täpselt kõige parema koha peal keskel, kust nägi igale poole, oli meile koht.
Kolmas juhus. Olime hotellist
ikka päris kaugel, metrooga oma 15 peatust, ühel suurel ööturul. Ring ümber
turu oli umbes 2km kanti, vbl tiba vähem, siis vahekäigud või tänavad, mida andis
ikka läbi vantsida. Minu silmis oli seal kõik mingit mõttetut kaupa täis. Jalutasime
seal mitu tundi ja kuna olime eelnevate päevadega koos maha kõndinud ikka
meeletu maa, siis korraga andis vana vigastus tunda. Varbast hakkas valu pihta
ja ronis muudkui ülespoole. Lõpuks juba lonkasin ja enam ei suutnud.
Täpselt sel momendil juhtus meie ees olema jalamassaaži boks. Ei ole lihtsalt võimalik.
Mitte kuskil seal turul rohkem massaaži ei tehtud, ja siis õigel ajal korraga
sedasi. Pool tundi ülihead jalamassaaži maksis tiba üle kolme euro. Ja olin
nagu uus, sain jälle liikuda. Tegin sellest hetkest pilti kah, aga nagu vahest ikka asjad juhtuvad, siis seda pilti mul ei ole jagada, sest telefon aeg-ajalt otsustab minu eest ja hilisemal ülekontrollimisel on mõned pildid kadunud.
Neljas juhus. Olin vanalinnas jalutamas ja otsimas midagigi, mis minu arvates ajaloo mõistes võiks vaatamisväärne olla. Peale templite, no lihtsalt ei ole midagi vaadata. Olin juba mitu päeva paljudes Bangkoki nurkades ringi hulkunud ja polnud ma mitte kuskil näinud, et mõni tänav oleks lahti kaevatud, et auku korra nina sisse pista. Jalutasin ja mõtisklesin endamisi selle üle ja korraga vaatan, kopad kaevavad, tänav suletud, see kõik justkui kerkis maa-alt minu ette. Piltlikult öeldes, pistsin jooksuga sinna poole punuma, aga valvurid olid ees. Agent Smith oli valvel ja muidugi oli kõik kinni kaetud, et keegi midagi ei näeks. Agendid seal inglisht ei jaga ja kahjuks ma ei näinud seal suurt midagi.
Viies juhus. Kõik vedelikud, mis on üle 100 ml, on lennule viimiseks keelatud. Aga meil oli päikesekreem, mis oli 118 ml. Saime sellega ilusti Bangkoki mindud. Ilma selleta oleksime Koh Chang saarel täielikult ära põlenud, kui me mopiga saarele tiiru peale tegime. Bangkokist Helsingi lennule minnes, võeti meilt muidugi see päikesekreem ära...
Mina ei tea, kuidas see maailm toimetab, kuid teinekord on nagu mingi nähtamatu käsi abistamas või tekib nagu portaal kõrvalreaalsusesse, kus on see koht olemas, mida hetkel hädasti tarvis. Hiljem jälle pääseb tagasi meie reaalsusesse ja portaal sulgub. Kohad, mis olid abiks, on haihtunud. Mõttekoht... mis maailm see on, kus me elame ja kuidas see maailm toimietab?
Rahast kah
natuke. Sellega tundub olevat samamoodi nagu ei kuskilt ilmunud wc ja
tühja lauaga, mis meie jaoks oli tehtud. Ma olen raha kasutamise suhtes
konservatiivne. Arvestan ja vaatan, et ikka välja tuleks. Universum üldiselt
mulle raha ei taha palju anda, ainult hädapärase, aga õnneks on mu kaasal
vähekene teine mõttemaailm ja tänu temale need asjad kõik üldse teoks saavad. Aga
nüüd asja juurde. Turisti tõmmatakse igal sammul, petta ei saa tavaliselt seal,
kus on vaesus ja lihtsad inimesed. Nii näiteks maksis nurga taga korralik
kõhutäis kõige maitsvamat toitu, pluss suur õlu (625ml) umbes 3,5 eurot. Väheke
avalikumas kohas aga 0,33 liitrine õlu pluss kõhutäis 5-8 eurot. Nooblis
restoranis ja Inglise pubis olid Eesti vanalinna hinnad. 3-tärni hotell, mis
oli väga heas piirkonnas, koos basseiniga maksis näiteks 40 eurot öö. Ka 4-tärni hotelli hind, mille sviidis me olime, jäi umbes samasse hinnaklassi, aga kahjuks oli bassein remondis ja otsustasime seal mitte väga kaua viibida.
Meie hotellist umbes 100-200 meetri kaugusel oli Patpongi ööturg, kus kolmel tänaval sai näha absoluutselt kõike, mis võimalik. Punaste laternate tänav, nais-meeste tänav, suur turg, kus müüakse absoluutselt igasugust mõttetut hiina sodi, kanepikioskid jne. Naine soovis taiboksi näha, mulle aga ei meeldi sellised asjad, kuid jäin nõusse. Sissepääs oli tasuta, tingimuseks oli, et pead vähemalt ühe õlu ostma, mis maksis natuke alla 5 euro. Taiboks aga hakkas kindlal ajal ja me läksime 10 minutit varem sisse. Pandi meid laua taha istuma ja mis me näeme, mingit taiboksi polegi, ruum oli poste täis, mille otsas aelesid poolpaljad tüdrukud. Tahtsime sealt ruttu sääred teha, kuid uksetädi viskas meid sisse tagasi ja ütles, et kohe hakkab, kus te tormate? Mulle tundus see võimatu, sest ruum oli poste täis ja taiboksi ringi polnud seal kuskil. Ruum oli suhteliselt väike. Aga siis juhtus ime. Ilmusid välja hulk töömehi, kõik postid kruviti lahti ja paigaldati sinna boksiring. See toimus silmapilgu jooksul ja boks võiski alata.
Kogu see klohmimine kestis 3x3 minutit ja lõppes ühe osapoole nokaudiga. Verd ei olnud, kannatas vaadata küll, sest reeglid on seal päris karmid. Põlvega otse ei või lüüa, vaid põlve küljega. Ja siis juhtus midagi, mida ma ei osanud oodata. Kaks osalejat tulid otsejoones meie juurde ja tahtsid annetusi. Pealtvaatajaid oli omajagu, aga turistidele olid omad lauad, no ütleme neli paari inimesi istusid koos meiega veel seal ja annetusi taheti ainult turistidelt. Mul oli ainult tuhande bahtine (27 euri) veel järel pluss pangakaart (millega seal polnud midagi teha) ja kuidas ma annan neile nüüd raha? Lisaks oli vaja õllede eest maksta. Andsin neile tuhandese ja ütlesin, et kummalegi 200. Noogutasid viisakalt ja andsid mulle ülejäänud raha tagasi.
Kõige rohkem
petta saime me esimesel päeval. Olime hotelli asjad maha pannud ja kohe linna
peale. Plaan oli minna jõe äärde tai toitu sööma. See jäi hotellist umbes 4,5
km kaugusele ja kohe tuk-tuki mees platsis. Jätke nägu meelde :)
Ütles, et viib meid jõe äärde ilusasse kohta sööma ja tema teenus maksab ainult 100 bahti (2,5 eurot). Käed löödud ja keset seda hullumeelset liiklust oli see kogemus omaette vägev, kuid konks alles tuleb. Ta jäi kuskil poolel teel seisma ja ütles, et viib meid ühe rätsepa juurde, kes ise õmbleb särke, pükse, ülikondi jne, midagi ostma ei pea, kuid tema saab ühe templi kuskile paberile ja tal on seda väga vaja. Jäime siis nõusse. Rätsep meenutas mulle Itaaliast Taisse emigreerunud umbes 60-aastast meest, peenike prill ninal, kuid ta oli osav maskeerija. Ju ta ikka kohalik oli ja nii uskumatu kui see ka pole, määris ta meile pähe kaks riidehilpu. Mulle elevandi piltidega lühikeste varrukatega triiksärgi ja naisele õhukesed elevantidega püksid. Tahtis 2000 bahti (55 euri) saada. Kauplemise tulemusena saime rõivad kätte 1500-ga kuid nagu hiljem selgus, oleks saanud täpselt samasuguseid rõivaid sama raha eest turult 10 paari. Keda mul süüdistada? Tuk-tuki meest? Ei, ainult iseennast. Ja siis edasi ta viiski meid jõe äärde oma tuttava juurde sööma, kus pakuti kõige seas ka euroopa rämpstoitu (friikad jne). Keerasime sealt ruttu otsa ümber ja otsisime ise endale söögikoha. Ja leidsimegi. Väga tore koht ja olematud hinnad.
Ühe korra sain muidugi veel petta ja seda pesumajas. Õigemini mingi pesumaja see vist polnudki, kahtlane koht tundus, pesumasinaid kuskil ei olnud ja tundus, et kõik pesti käsitsi. Viisin kotitäie pesu onkli kätte, see kallas kõik lauale ja luges iga eseme ükshaaval üle. Nojah, hea et mul kedagi seljataga ei olnud, kuid üks Euroopast pärit mees tuli samuti hiljem sinna ja tema pesu kallati minu nähes lauale ja hakati lugema. Onu põrutas mulle hinna ette, umbes 12 eurot. Ma ei olnud sellega nõus ja ta tegi mulle hinda madalamaks, umbes 10 euro peale. Pole muidugi teab mis kallis, aga normaalne hind oleks pidanud olema vähemalt 50% odavam, kuid rohkem ta alla ei andnud ja mul oli võimatu oma pesu kokku korjata, sest kõik oli juba laiali ja kuskile eemale visatud. Mitte rahas pole asi, vaid suhtumises. Kui oled turist, kes ei meenuta kohalikku, siis oled paks rahakott.
Teisest küljest mulle Tai meeldis, seal ei olda nii pealetükkivad kui näiteks Türgis ja arvestades, et see on koos eeslinnadega 10-miljoni elanikuga linn, siis tänavapilt oli üpris puhas. Napoli (välja arvatud kesklinna piirkond) oli ikka kordi räpasem. Kodutuid ka väga palju polnud, kuid kerjajaid ikka kahjuks oli. Suitsu siin eriti ei tehta ja isegi paljudes kohtades on tänaval sildid, et ei tohi teha. Sigaretipakk maksis umbes 2 eurot. Veipimine on keelatud, võib türmi 10 aastaks sattuda, kuigi veipijaid nägin nii kohalike kui turistide seas. Kanepikohvikuid on päris palju, kuid õnneks pole ka see siin moes, sest neist mööda kõndides, olid need alati tühjad. Õlut sai poest osta alates kell 17.00 ja suur pudel maksis natuke üle euro. Vesi oli odav, pudel vett maksis kuskil 5-10 bahti (ei oska arvutada eurodesse). Kõiksugused vitaminiseeritud veed, mis meil 2 euro kanti maksavad, maksid seal tublisti alla euro. Templitesse sissepääs oli ainult turistidele tasuline. Hinnad olid varieeruvad, 1-2,7 eurot. Rahast rohkem nagu midagi muud ei oskagi rääkida.
Ühistranspordiga liiklemine on Tais üpriski lihtne. Lennujaam on kesklinnast umbes 25km kaugusel. Lugesin eelnevalt, et lennujaama taksojuhid võivad korraliku tünga teha. Lennujaamas saab telefonile internetti osta ja pakette on maast laeni. Igaüks leiab omale sobiva, kuid miinimum 6-7 euro kanti tuleb välja laduda, olenevalt päevade arvust ja andmemahust. Kellel Iphone ja telefonil puudub teine kaardipesa, siis see küsigu omale e-sim'i. See on mingi tehnoloogiline lahendus, võtavad su telefoni ja seadistavad seal midagi ja valmis ta ongi. Minul Iphone pole, aga kaasal on, selleks ka selline lahendus. Järgmiseks Google Maps lahti ja teekond sihtpunkti võib alata. Google pakub igasuguseid variante, kuidas sihtkohta jõuda. Lennujaamast on kõige lihtsam sõita rongiga kesklinna poole. Me otsustasimegi rongi kasuks. Automaadist saab piletid, kui õigesti mäletan ja sõit pika maa taha pole teab mis kallis, paari euro kanti. Rongiga saime päris lähedale hotellile, kuid ühe bussi abi pidime selleks samuti kasutama. Linnaliini bussid on hirmus kärakad, aga enamustes on konditsioneer sees. Piletimüük toimus bussist, kus selle jaoks on vastav tädike, kes seal ringi jalutab. Hind oli olematu. Kõige rohkem hindan metrooga sõitu, kõik infotahvlid on kohalikus keeles ja inglise keeles. Mingit probleemi kuskile jõudmiseks ei ole. Tipptunnil on ainult metrood paksult rahvast täis, kuid häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Tipptundide ajal ilmuvad metroos olevatesse tabloodesse ka hoiatused taskuvaraste eest. Metrood ja metroorongid on ülipuhtad ja konditsioneeritud. Söömine ja joomine on rongis keelatud. Kes tänavalt takso või tuk-tuki haarab, see leppigu hinnas enne kokku või veelgi parem, laadigu oma telefoni Grab rakendus, mis võrdub meie Bolt'iga, siis on hind kohe paigas ja soodne. Google mapsi ei tasu lõpuni usaldada, kuid on siiski hindamatuks abimeheks. Võib teinekord juhtuda, et poodi, mida otsite, ei ole enam olemas, kuigi Google selle välja pakub. Jõekruiisist oleks ka peaaegu maha jäänud, sest Google näitas kokkusaamise kohaks mingit suvalist kohta, kuid see võib ka tulla kohalikest, kes infot sinna on valesti sisestanud. Mõne sõnaga linnast veel. Politseid seal praktiliselt näha pole. Hiinalinnas nägin tsikli seljas kahte vormikandjat, siis veel mõnel pool liiklust reguleerimas ja ühe korra ka politseimaasturit. Politseivorm on neil ilus, mitte et ma seda kuidagi kiidaks, aga viisakas ja hea värvilahendusega (pruunikas). Kiirabi, millel vilkurid peal, nägin Bangkokis ka paar korda. Sireene Bangkokis praktiliselt üldse ei kuulnud, võrreldes Tallinnaga.
Üks tähelepanek veel. Olete kindlasti kuulnud, et jaapanlaste higi ei haise. Neil polevat kaenla-aukudes neid higinäärmeid mis eurooplastel. Kui olime pikad päevad siin 35 kraadises soojas (ma ei saa öelda et kuumas) maha vantsinud ja kilo-paar higi välja ajanud, siis mitu päeva hiljem tegi mu kaasa tähelepaneku, et siin on higistamisega natuke teistmoodi. Higi on praktiliselt lõhnatu. Kas see tuleb toidust või selle paiga essentsist, ei oska öelda. Olen ennegi palmide all olnud, aga kõike ka ei jõua tähele panna. Täpsustan igaks juhuks juurde, et iga päeva kohta olid meil ikka puhtad riided seljas. Lihtsalt selline huvitav tähelepanek.
Üks kummalisus
veel, mis silma hakkas. Sõitsime Bangkokist Chanthaburisse (u 250km) ja kui
pimedaks läks, siis vaatasin bussi aknast välja. Kui saabus mõni väiksem asula
või isegi Bankoki äärelinnas olles, panin tähele, et majad, mis teede äärtes
olid, nende aknad olid enamuses pimedad. Vahest oli maja maja kaupa, milles ei
põlenud ainumaski tuli. Vahest harva mõnes korteris tuli põles. Mida rohkem
Bangkoki kesklinna poole, seda rohkem hakkas ka valgust ilmuma, aga mida
kaugemale Bangkoki kesklinnast, seda vähem valgust. Proovisin nuputada, et
millest see võiks tulla. Eriti, kui mõelda, et terve Bangkoki piirkonnas peaks
justkui elama üle 10 miljoni inimese, siis peaksid absoluutselt igal pool tuled
põlema pimedal ajal, aga millegipärast ei põlenud. Teiseks, kui seal on hea
kliima, siis keegi ei viibigi kodus, vaid ollakse väga hiliste tundideni väljas,
seda enam, et vist väga suur osa sealsest populatsioonist tegeleb toitlustuse
pakkumise või mõne muu tänavakaubanduse liigiga. Kolmas ja ulmeline variant
aga oleks, et paljude inimeste näol on tegu robotitega, kes olles oma tööpäeva
lõpetanud ja koju jõudes, lihtsalt lülituvad välja, kuni uue tööpäeva alguseni. Nali naljaks, aga kummaline pimedus bussi aknast paistis ja see ei jäänud tähelepanuta.
Milleks ma/me üldse nii kaugele maale sattusime oli see, et mu tõisõl põõlõl oli vaja Bangkokis sooritada gemmoloogia õpinguid ja teha õpitu kohta eksam. Seni kuni tema tudeeris, tallasin mina mööda suurt Bangkokki ringi. Vanalinn, hiinalinn, budha templid, söögikohad, kaubamajad, turud jne. Üle 90% rahvastikust on budistid, kuid nägin eemalt ka paari ristiusu kirikut, kuid need olid pigem mingid koolid ja nende väravad olid kinni. Mõne sõnaga siis räägikisn Budha templitest. Arne teadis rääkida, et Budha kujudel on 32 kehalist iseärasust, mida tavainimeste juures ei esine. Ma ei hakka kõike siia välja tooma, kuid näiteks nende sõrmed olid kõik ühepikkused.
Absoluutselt igal nurgal müüb mõni tädike või onuke lotopileteid ja nii ka neis templites, õnneks küll mitte kõigis. Vanalinna templis ma ärilist tegevust ei tuvastanud v.a templi pileti müüa, kuid otse väravas olid käru-ärid püsti pandud.
Ühes templi õueala majakeses, mis polnud just kõige püham tempel ise, kuid sellest hoolimata inimesed seal palvetasid, müüs pildil oleva tädike lotopileteid. Seda nähes meenus mulle kohe piiblist loetu, kui Jeesus läks pühakotta ja avastas, et Jumala kojast on tehtud mingi külabažaar ja äri tegemise koht. Virutas seal jalaga kõik lauad laiali ja viskas kogu krempli uksest välja. Umbes nii piiblis kirjas oli. Jumalapoeg ei olnud ju mingi märatseja, kuid seda rüvetamist nähes, ei pidanud ka kõige pühama närv enam vastu.
Bangkokist oleks veel väga palju rääkida ja pilte näidata, aga niigi on see jutt siin pikk ja alternatiivajaloolist tõestust erinevatele teooriatele on sellel maal väga raske tabada ning seega jätangi Bangkoki jutud seljataha ja räägin reisist põgusalt edasi. See läheb küll selle blogi mõttest mõnevõrra välja ja on rohkem reisikirjeldus.
Edasi otsustasime suunduda väikesesse linna nimega Chanthaburi. Linn asub Bangkokist umbes viie tunni bussisõidu kaugusel kagus. Chanthaburi eeslinna jõudsime õhtul umbes 21.30 paiku ja bookingu kaudu oli meil sinna eelnevalt kinni pandud üks pisike bungalo. Ühe öö hind võis jääda 20 euro kanti ja see sisaldas basseini ja ka hommikusööki. Kiidan. Meie bungalo asus pisikese džungli kõrval. Terassil jalutas geko, no selline vähe priskem poiss (25cm), džunglist kostus huvitavate loomade/lindude hääli. Kambodža pirakad dzunglid jäid meist kõigest 100 km kaugusele. Oli ka suhteliselt palju sääski, kes jalad ära sõid. Mõistagi vaktsiini meile manustatud pole ja ega mingit paha haigust külge ei hakanudki ja ega seda ei kartnudki.
Hommik käes ja otsustasime minna Chanthaburi kiviturule. Siia juurde üks vahelugu kah. Neljapäeva õhtul, kui Bangkokist bussiga Chanthaburi poole sõitsime, siis vaatasime telefonist videosid Chanthaburi kivituru kohta. Selgus, et see turg on aktiivne ainult reedeti ja meie just juhuslikult sinna reedel ka jõudsime. Kas jälle juhus? Kiviturule minek oli meil paika pandud, aga millal ja kuhu, see selgus alles mõni päev varem, ilma, et oleks teadnud, et seal kauplemine käib ainult reedel. Linn oli kaunis räämas, nagu mõnes filmis nähtud Mehhiko väikelinn, kus revolvrikangelased mõnes kõrtsus tequilat joovad. Palavust oli 35 kraadi, päike paistis lagipähe, no mida veel?
Vot nii. Pambusest tellingud olid selles linnas veel kasutusel ja muidugi maasturid, mille tänavaid need ummistasid.
Pildil taga on näha sellised lauakesed, mille taga istuvad inimesed. Kauplemine käis nii, et klient istub laua taha ja müüa tuleb ise tema juurde. Koos vaadatakse kaubad üle ja lepitakse kalliskivide hinnas kokku. Chanthaburist suundusime hiljem edasi Koh Chang'i saarele. Selleks kasutasime tuttava taksojuhi teenuseid. Sõidumaad võis olla kuskil 75 km kanti Koh Changi sadamasse, aga kuna jäime linnas kive uurima, siis märkamatult oli kell juba viie peale liikunud, aga meil oli saarel majutus kinni pandud ja selgus, et viimane laev Koh Changi läheb kell 18.30. Pekki küll, mis nüüd teha? Grabi takso rakendus näitas kohale jõudmise ajaks 15 minutit peale viimase laeva väljumist. Võtsime ühendust tuttava taksojuhiga, kes vajaduse korral lubas meid sadamasse kohale viia 1000 bahtiga (27 eurot, Grabi hind oli 700 bahti, ehk odavam meie tuttava taksojuhi hinnast). Otsustasime siiski kutsuda tuttava taksojuhi kohale. Linnas oli hirmus ummik. Ütlesin, et meil on väga kiire, sest viimane laev läheb varsti sadamast välja. Tasksojuht andis gaasi mis hirmus. Tegu oli naisterahvaga, aga pakun, et mingi 140-150 oli tal pidevalt rauas, kui ummikutest välja sai. Taksos olles uurisime pileteid laevale ja selgus, et pileteid ei ole enam saadaval. Mul juba käis mingi plaan B mõte läbi pea, aga igaks-juhuks mainisin seda taksojuhile. See ka sattus paanikasse ja hakkas helistama igale poole. Lõpuks teatas meile, et kuna on turismi kõrghooaeg, siis saab pileteid sadamast ilma probleemideta osta. Jõudsime 10 minutit enne laeva väljumist kohale ja saimegi piletid ning laeval me olimegi. Pilt saarest oli võimas, justkui King-Kongi saar samanimelisest filmist.
See oli tõeline paradiisi saar, kuigi vaesust kohtab ka siin palju.
Peale umbes poole tunnist laevasõitu jõudsime sadamasse. Oli juba kottpime ja kuna meie hotell asus hoopis saare teises otsas, siis puudus meil igasugune teadmine, kuidas sinna jõuda. Laevalt maha saades, aga olid tuk-tuki mehed platsis, kes viisid meid u 20km kaugusele 600 bahti eest (15 eurot). Saarel on asfalttee, kuid päris kohutavad pöörded ja tõusud ning langused. Meenutas kohati Kapri tõuse ja languseid. Tee oli üpriski nauditav sõita, kui ise ei pea roolis olema. Jõudsime hotelli. See oli pigem nagu ridaelamuboksi stiilis hotell, oma sissekäiguga. Köök, kaks tuba, suur rõdu, isegi pesumasin. Kõik oli olemas. Hommikul selgus, et hotellis oli vähe rahvast ja see oli tõepoolest nagu paradiis.
Sai seal puhatud ja nauditud, kuid sellest jääb inimesele ikka veel väheks. Nüüd oli tarvis terve saar läbi sõita ja vaadata, mis kohaga tegu. Suur ujuv turg oli hotellist 450 meetri kaugusel, kuid turunodi ja mereannid mind enam ei huvitanud. Otsustasime mopeedi rentida. Rendipunktis saime mopi, mis oli väheke võimsam kui tavalised mopid. Ja see oli meie õnn, kuna sõitsime kahekesi, mina juht ja Emmelliine taga ning need suured ja järsud tõusud ning laskumised ning pöörded nende peal. Saarele ei saanud ringi peale teha, vaid et pääseda teisele poole saart, tuli teha tohutu ring (vaata kaarti). Saare keskel oli päris kõrge mägi koos läbimatu džungliga. Saare lääne poolne külg oli turistidele ja idapoolses elasid rohkem kohalikud. Mopeedi kilometraažiks kujunes umbes 110 km. Oli mitmeid elevantide farme, ühe kose juureski käisime, kuid vett oli vähevõitu, aga ilus oli ikka, mis sest et väike, kuid selle eest asus see paksus džunglis.
Teisel pool saart jõudsime külla, mis oli paksult rahvast täis. Parkisime oma mopi ja läksime vaatama, mis mantraid üle küla kõlaritest lasti ning miks nii palju inimesi istusid valgeis rõivais pinkidel ja palvetasid. Samuti olid seal söögilauad lookas, kus sai osta omale head ja paremat. Selgus, et need olid matused, mille haripunkt just sel päeval saabus, kui me sinna sattusime, ehk neljandal päeval. Kui kuskil Eestist väljas oleme käinud, siis olen ikka tahtnud ka surnuaedasid näha. Poola surnuaiad on omaette vaatamisväärsus. Tais me surnuaedu ei näinud. Arvatavasti põletatakse kõik surnukehad ja kadunukese tuhk lastakse nelja tuule poole. Me sinna kauaks ei tahtnud jääda ja otsustasime teekonda jätkata.
Saar nähtud ja lõpuks jõudiski kätte aeg, kui me pidime lennujaama poole suunduma hakkama. Kõik oli planeeritud umbes nii nagu ikka, küll kuidagi ikka saab. Lõpuks aga olime nii targad, et juba oskasime peaaegu sama odavalt reisida kui kohalikud. Iga tund läks suht meie hotelli juurest tuk-tuk, mis täitis bussi ülesandeid ja bussijuht ei tohi turiste röövida. Pilet sadamasse oli nüüd korraga poole odavam. Bussi rolli täitsid aga ikka need samad tuk-tukid, mida ei suuda mitte kuidagi eristada röövelikest tuk-tuki meestest. Ühe sellisega suhtlesin, kes lubas meid hotellist sadamasse viia 900 bahti eest, kuigi samasuguse tuk-tukiga, mis oli buss, maksis sõit 150 bahti. Hommikul umbes kell 8 hakkas meie teekond jälle Bangkoki poole teele, kus lennujaama lähedusse oli meil hotell õhtuks kinni pandud, et järgmise päeva hommikul Helsingi poole jälle teed alata. Mopeedi rendi kohast uurisime maad ja tädike seletas meile kõik ära, et kuidas me tagasi Chanthaburisse või Bangkoki saame ja kui odavad tegelikult sõiduhinnad on. Meie plaan oli uuesti Chanthaburisse tagasi minna, sest äkki on kuskil mõni kivipood avatud? Peale laevalt maha jõudmist, pidime vasakult parklast üles otsima Orange taxi (tuk-tuk), kes pidi viima meid u. 30 km kaugusele mingisse keskuse bussijaama, kust viib meid buss edasi soovitud sihtkohta. Tuk-tuki mees tõmbas meid jälle, kuigi pilet oli odav (100 bahti ehk alla 3 euro). Meie info kohaselt aga oleks pidanud pilet veelgi odavam olema ja nagu selgus, siis kohalik tädike saigi odavamalt sõita, sest ma nägin, et talle anti 100 bahtisest raha tagasi. Kuna aga summa 30 km eest oli väga väike niigi, siis ma ei teinud sellest suurt numbrit. Kui Chanthaburis asjad aetud, suundusime oma bussile ja jõudsime umbes kella 21.00-ks hotelli. Kohe hotelli kõrval oli üks mõnus kohake, kus saime oma viimased tai toidud söödud ja Tai õlled joodud.
Järgmisel õhtul olimegi juba kodus.
Kokkuvõtteks võiks vast öelda, et kuidagi meil kõik asjad õnnestusid ja mitte midagi ei jäänud tegemata või nägemata, mida soovisime. Kõik toimis, kõik laabus, kõik sujus, kuigi halli tuli juustesse juurde ikka kah. Lennukis olles mõtlesin endamisi, kas see ongi nüüd see sama asi, millest ma kaua unistanud olen: "Kes maailmast ei puhka see kuningriiki ei leia"? Seal ei olnud me eludes mitte midagi sellist, mis Eestis igast otsast ründavad. Raadiot ei taha lahti keerata, veel vähem telekat. Üks häda ajab teist taga. Mine tööle, teeni raha, maksa arveid, tee omi toimetusi...seal aga...ei midagi sellist.
LÕPP
Hea lugemine...palju Sul kogu reis maksma läks?
VastaKustutaEi ole osanud kokku kõike numbreid veel panna, aga päris palju, sest üks edasi-tagasi pilet maksis ise juba pea 800 eurot.
Kustuta