Elavhõbe

Elavhõbe on üks huvitav metall, mille kohta liikusid juba kuulujutud siis, kui ma poisike olin. Nimelt, pidi seda metalli kasutades saama ehitada ülivõimeka TV/raadio antenni, mis pidi ka kõige kaugemast maanurgast kinni püüdma nõrga signaali ja saatma telerisse väga korraliku pildi. Kuna ise elasin ka sellises kohas, et TV pilt tihti sahises ja mõnda kanalit nägi selgelt ainult ülilevi olemasolu korral, siis olin valmis lõhkuma kõik majas olevad kraadiklaasid, et vaid see antenn valmis ehitada. Häda oli ainult selles, et ma ei saanudki kunagi teada, kuidas seda antenni ehitada.

Tuhnisin ajalehtede arhiivides (digar) ja katsusin leida huvitavamaid artikleid elavhõbeda kohta. Samas on see jutt siin ka ühe blogipostituse jätkuks, mille loo kangelaseks on samuti elavhõbe. Hästi palju lugusid oli elavhõbedast, mida läbi aegade on kullaks proovitud muuta. Ma ei pannud ühtegi kulla lugu sellesse postitusse, sest üldjuhul peeti neid "alkeemikuid" petisteks, kes proovisid elavhõbedast kulda valmistada. Isegi üks professor proovis Tartu ülikoolis 20. sajandi algupoolel elavhõbedast kulda valmistada, kuid see ei õnnestunud. Teatud loogika elavhõbeda ja kulla vahel on, sest nende ainete kaal on suhteliselt sarnane. Arvati, et kui tugev elekter pika aja jooksul läbi elavhõbeda lasta, siis muutub see kullaks ja lisaks tekib heelium. Kas see ka päriselt nii on, ei saa kinnitada, aga samas ei saa ka ümber lükata. 

Panen siia nüüd lood nendest vanadest ajalehtedest, kuid kahjuks seekord aastanumbreid ega viiteid ei ole.

Imelik leidus

Nende ridade kirjutajale rääkis keegi mees järgmist: "Ma murdsin kive, ja tahtsin üsna suurt tükki välja kangutada, kui korraga kang sopsti alla kukkus ja mina pisut kohkusin. Kangutasin kivi pealt ära ja näen, et valkjas vesi kivi all on. Aga mis see on? Vesi ei tee kangi sugugi märjaks. Katsusin uuesti kangiga ja mis tõsi, see tõsi, vesi see ei ole, olgu mis on. Äkitselt hakkan aimama, et see ehk elavhõbe võiks olla, katsun käega, tõsi, see'p see ongi. Uudishimuga ei tea esialgu, mis teha või mis tegemata jätta, kahman silgukarbid ja ajan valget vett täis ja lähen teistele näitama. Kõik tunnistavad mu leiduse elavhõbedaks ja nüüd läksime kivimurdu tagasi, aga mis me näeme: auk oli tühi ja võis veel vaevalt tunda, et siin elavhõbe olnud. Valelikuks ei saanud mind keegi teha; igaüks teadis, et ma kivimurrus tööl olin ja ma mujal ei käinud. Karbid tühjendasin ära ja sain pooletoobise pudeli täie elavhõbedat. Pärast tuli sealt samast ka vanu rahasid välja." Need on kõneleja sõnad. Et mees Kose kihelkonnast, Nikolai või Palvere vallast pärit oli, siis võiks keegi sealt poolt olija asja üle seletust tuua. Igaljuhul on võimalik, et seal midagi ikka oli. Mees jutustas oma lugu mulle mitme inimese kuuldes.

Maa soojuse kinnipidamise võimust (kapatsiteedist).

Ühe suurused hulgad isesuguseid aineid ei soojene mitte ühteviisi, kui neid niisama kaua ühesuguses soojas peetakse. Vesi näiteks tarvitab 30 korda nii palju soojust, kui selle sama raskusline kogu elavhõbedat, et ühe võrra soojeneda. Isesugused maaollused ei ole selle poolest mitte väga isesugused; kõige hõlpsamini soojeneb tulekivi liiv, kõige aeglasem on soomaa soojenema. (Kommentaar: Ma arvan, et selles lauses, mis on tehtud rasvaseks, on peidus suur saladus. See selgitab ka järgmise pisiloo tausta, et miks vanasti kasutati elavhõbedal töötavaid aurumasinaid. Ma arvan, et 99,99% inimestest pole kuulnudki, et sellised masinad olid vanasti olemas. Elavhõbe läheb küll kõrgemal temperatuuril keema, kuid saavutab keemistemperatuuri 30 korda lihtsamini kui vesi. Järelikult, pidi see üks efektiivne aparaat olema. Üks viga on kah sellisel masinal. Elavhõbe on paganama raske). 

Elavhõbeda aurumasinad.

Senini on kuuldud aurumasinatest, mida ajab ümber veeaur, kuid nüüd teatatakse ka aurumasinatest, mis käivad elavhõbedaauru jõul. See teade tuleb, enesestki mõista, jälle Ameerikast, kuna seal ju algusest saadik piiramata võimalused. Leiduriks on Hartfort Electric Light Company tegelane Parson, kellel kauaaegsete katsete järele on korda läinud konstrueerida masinat, mis töötab elavhõbedaauru jõul. Elavhõbe muudetakse auruks väga palju kõrgemal temperatuuril (357 kraadi) kui tarvilik veeauru sünnitamiseks. Milles seisab nüüd nende uute masinate paremus harilike aurumasinatega võrreldes? Kuna viimastega töötades sünnitatud veeaur äratarvitatuna masinast väljatõugatakse, ilma et võimalik oleks teda peale selle katlasse tagasi juhtida, töötab elavhõbeda-aurumasin palju ökonoomsemalt: elavhõbedaaur kondenseerub (tiheneb) selle järele kui ta on läbistanud turbiini ja andnud tööjõudu, jälle vedelaks elavhõbedaks, mis katlasse tagasi läheb ja mida niiviisi peaaegu ilma kaotuseta ikka jälle uuesti saab tarvitada. Tõendatakse, et nende masinatega töötades tervisele kahjulikku mõju tähele ei ole pandud. Kust tarvilikku hulka elavhõbedat võtta, sellepärast ei ole ameeriklased mures: nagu eriteadlased välja on arvanud, jätkuvat Ameerika maapõue varandustest selleks täiesti. Ainukeseks tingimiseks niisuguste masinate juures on, et katel rauast peab olema. Elavhõbe sulatab nimelt teised metallid ära, moodustades ühes nendega niinimetatud amalgaame. Rauda aga elavhõbe ära ei sulata. Nii on ameeriklane ikka praktiline: selle asemel et elavhõbedast kulda teha, mis tema kalliduse pärast täitsa mõttetu on, teeb ameeriklane elavhõbedast auru ja muudab selle sel teel kullaks või vähemalt dollariteks.

Elavhõbe detektorina.

Pea iga lahtine kontaktjuhe (metall) ja pooljuhe (oksiid, sulfiidid) vahel omab võime alaldada elektri vahelduvaid voolusid. Sarnane detektormõju ilmutab end ka kahe metalli puudutamisel, näiteks tsink tsingi vastu. Sarnase kokkupuutumise koha ligem vaatlemine näitab, et tegemist oli kontaktiga metalli oksiid koha ja metalli koha vahel. Kummaline nähtus tekib, kui täidame täiesti puhta elavhõbe detektorkaussi ja ta vedelat pinda puudutame kergelt, läikiva õmblusnõelaga. Kontaktil kesk kausi pinda, kus pind on täiesti tasane, pole märgata alaldust. Kergelt kumera elavhõbeda äärel ilmutab end detektormõju. Oletus, et siin tegemist on kontaktjuhe — pooljuhega — pole õige, sest siis avalduks detekteerimine kogu pinnal. Nähtavalt omab elavhõbe kumeral serval teised elektri omadused kui keskel. Senini pole veel nähtusele seletust leitud.

Kunstlik päikesevalgus leiutatud?
Elektrivalgus kolikambri.

Ameerika elektrifirma „General Electric“ direktor dr. Tucklish esines ühisriikide elektriinseneride kongressil kõmulise teadaandega, et on leiutanud uue kunstliku valguse, mis tõrjub elektrilambi täiesti välja. Uus leiutis seisab kahe volframi elektroodi ühendamises volframi juhtme kaudu, mis asetatakse elavhõbeda poognale paralleelselt. Uus valgusallikas pole küll veel mitte täiuslikult konstrueeritud, kuid selle viimistlemine on ligema aja ülesanne. Sünteetilise päikesevalgusena tooks ta kunstliku valgustuse alal täieliku pöörde. Selle lambi päikesevalgus ületavat loomuliku kõrguspäikese pisilasi tapva ja närve parandava mõju. Nõnda oleks juba uue leiutise tervishoiuline väärtus väga suur. „General Electric" pole veel uue lambi massilisele valmistamisele asunud. Enne mõnda kuud ei olevat nende müügile laskmist oodata.

Torricelli tühjus.

Florenzi linnas, Itaalias, oli põhjavesi väga sügaval ja pumbameistrid pidid tegema pikemad pumbatorud kui 10 meetrit. Nad arvasid, et loodus ei salli tühja ruumi ja vesi tõuseb pumbatorus ka üle 10 meetri. Aga pump ei andnud vett. Florenzi pumbameistrid läksid siis üheskoos kõrgestiharitud professori Torricelli juurde.
See kuulas meeste jutu ära, võttis siis elavhõbeda ja klaastoru, täitis klaastoru elavhõbedaga, nii et torusse ei jäänud õhku, ja pööras siis toru elavhõbedaga kummuli elavhõbedaga täidetud nõusse. Ja mis juhtus! Elavhõbe vajus torus allapoole ja elavhõbeda ja klaastoru põhja vahele jäi tühi ruum. Õhuta ruum. Tühjus. Mittemidagi. Sellega oli lükatud ümber arvamine, et loodus ei salli tühja ruumi. Niinimetatud Torricelli tühjus oli heaks näpunäiteks ka pumbameistritele. Olgu elavhõbe või vesi, see, mis teda sunnib toru mööda üles tõusma, ei ole mitte mingisugune müstiline hirm tühjuse ees, vaid õhurõhumine, õhu raskus. Ja õhu raskus on kindel suurus. Tema võib veesamba pumbatorus kuni 10 meetrini üles rõhuda, sellest rohkem aga mitte. (Kommentaar: 10 meetrit purskkaevu veejoale on küll muljetavaldav, kuid kindlasti see süsteem ei olnud kasutusel suuremate vanaaja purskkaevude juures, mille veejuga küündis kaugelt üle 10 meetri. Teema kohta loe ka siit.)

Pariisi maailmanäituse majakas.

Suur tuletorn, mis Pariisi näituseplatsil iga päev, õhtu tulekul, avab oma vägevate valguskiirte lehviku, viiakse pärast näituse sulgemist Bretagne'i rannikule ja seatakse seal üles laevasõidule kõige ohtlikumale kohale. Kui siis ookeanilennukid Ameerikast tulevad, oleks see majakas esimene, kes neid Euroopa pinnalt oma tulega tervitab. Tuleb tähendada, et see majakas on optilise tehnika imesaavutus. Tema lamp on 12 meetrit kõrge, 3 meetrit lai ja kaalub 36.000 kilo. Et nii suurt masinavärki saaks panna pöörlema oma telje ümber, pealegi suure kiirusega, üks täisring 40 sekundiga, on ta asetatud elavhõbedaga täidetud reservuaari. Elavhõbedat on seal 1100 kilo. Lamp ise koosneb kahest valguse-allikast, kumbki 500 miljonit küünalt, ja erilist süsteemi reflektoreist. Majaka tuld võib näha otsejoones juba 100 kilomeetri kauguselt.

Kõpu tuletorn.

Kõpu tuletorn Hiiu saare läänetipus on valgustusjõu poolest suurimaid Eestis. 1902. aastal Prantsusmaalt toodud ja üles seatud valgustusaparaat annab 20.000 küünlalise valguse. Valgustusseadeldis pöörab end ringi kellamehhanismi jõul. Selleks, et rohkem kui inimese kõrgusel valgustusseadeldisel raske metallalusega ja suurte klaaskuplitega oleks kergem ringi liikuda, on kogu seadeldis seatud suure metalltõrde, kus on 20 puuda (320kg) elavhõbedat. Seega kogu see masinavärk liigub elavhõbeda pinnal. Iga aasta tuleb tõrde juure lisada paar kilo elavhõbedat, sest hõõrumise tõttu ka see vedel metall aja jooksul hävib.

LÕPP