Eesti miss 1787

Seda pealkirja nähes, arvasin esiti, et tegu on aprillinaljaga, aga artikli kuupäev ei kinnita seda kuidagi. Tegu pole ka mingi naljalehega ja selgub, et jutt on võetud jällegist ühest reisikirjeldusest (vaata ka eelmist lugu, see samuti reisikirjeldus), mille jutustajaks on keegi William Blake. Viki teatel oli taoline mees täitsa olemas, aga mitte ühtegi seost Eestiga ei suutnud tuvastada. 

Miks see lugu sellese blogisse sattus? Aga sellepärast, et kas keegi mäletab midagigi ajaloo tunnist või mõnest ajaloolisest filmist misside valimisest? 

Lugedes pakse raamatuid Eesti ajaloo kohta, kus kohtab vaid sõdu, nälga, katku, inimeste põletamisi ja piinamisi ning teisi taolisi jubedaid asju, siis on kuskilt jälle midagi lappesse läinud. Proovige meenutada ükskõik mis raamatut Eesti ajaloost ja siis öelge, et see vastab kirjeldatule! Häda vist ongi selles, et meile on taotud pähe muudkui Tammsaare „Tõde ja õigus“ taolisi teoseid, mis ei ole minu hinnangul ajaloolises mõttes absoluutselt valed. Selline aeg oli tõepoolest kuskil 19. sajandi hilisel lõpul ja 20. sajandi algusel, kuid enne seda oli kõik teisti.

Aga, mis siis oli 100 aastat varem? Löön mina viki lahti ja loen 1787 aasta kohta:
1786–1787 näljahäda Eestis ja ka mujal Venemaa keisririigi kubermangudes (Smolenskis, Moskvas, Tambovis, Voronežis, Rjazanis, Ukrainas jm), seda on loetud koguni kõige raskemaks näljaajaks Venemaa keisririigis 18. sajandil.

Artikkel väidab aga, et sel aastal oli Eestimaa nii ilus ja maaliline ning vähe veel sellest, et aadliprouad uhketes ballikleitides tantsu kepsutasid ja endi hulgast ilusama valisid, kordasid neid samu trikke ka talurahva esindajad. 

Inglise härra, kes võttis vaevaks sellel jubedal ja näljast laastatud ajal seda meie „hädaoru“ riiki külastada, nägi siin aga hoopis midagi muud. Eestlased tantsisid õhtust hommikuni ja nad justkui polnudki mingid orjad vaid nautisid väga ilusat ja muretut elu, seevastu aga Inglismaa tundus vaene olevat. Neil olevat taolisi uhkeid ja kalleid ballikleite harva näha olnud, nagu meie esiemad siin tihti kandsid.

„Miss Eesti" 1787.
Selleks valiti paruness Tersen.
Huvitavaid kombeid Baltimaade minevikust.

Peale vabadussõda oli meie rahva seas levinud joomine. Eriti rängalt prassis Tallinna ärimeeste ja hangeldajate ringkond, natuke vähemate summadega maksid omi kõrtsiarveid Tartu tudengid. Vanad eided ja palvevennad vangutasid päid ja ohkasid maailma kurjuse ning raisusoleku üle. Öeldi: „Ei niisugust Soodomat ja Komorrat pole nähtud maailmaloomisest saadik! Möödus aastaid — elu hakkas nihkuma rahulikemasse rööbastesse — joomine vähenes. Ent maailmasõda ja järgnenud segased aastad olid lõdvendanud sugulist moraali, kuid peaasi — kadus silmakirjatsemine naise ja mehe vahekordades. Üldiselt hakkas meie eesti naine emantsipeeruma, iseseisvamaks muutuma. Pääses maksvusele naise peamine relv — tema iludus. Selle tulemuseks olid igasugu iluduskuningannade valimised ja auavaldused nendele. Üks hilisemaid oli pealinna huvitanud „Estonia" ballikuninganna valimine. — Jällegi leiavad vanemad ja alalhoidlikumad inimesed põhjust kurtmiseks, et asi on halb meie moraali ja kõlblusega. 

Kuid heitkem korraks pilk ajalukku — vaadelgem, kas siis tõesti on vale vanasõna: ei ole midagi uut päikese all! Kas siis tõepoolest pole ennem maailmas prassitud, pole kummardatud naist, kui iluduse ja armastuse preestrinnat? Ärgem mingem tagasi vana Kreeka ega Rooma annaalide juurde! Unustagem ka keskaegsete rüütlite jõledad söömingud-joomingud, kus söödi ühelainsal pidustusel terve kari härgi ning joodi kümnete vaatide kaupa veini, kusjuures tarvitati mõnikord pokaaliks rüütli sõjasaabast, sest tavaline veinikann mahutas vaid ühe liitri! Jätkem puutumata ka kergemeelne ja lõbuahne rokokoo ajajärk, kus ei korraldatud mitte üksi naiste iludusvõistlusi, vaid võistlusobjektiks olid sageli üksikud kehaosad, et anda loole pikantsemat maiku. Korraldati rindade, kõhtude ja puusade iludusvõistlusi. Ühest sellisest võttis isegi osa Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette!

 

Marie Antoinette

Ei. Ärgem rääkigem sellest! Liiati on need rahvused meile võõrad. Vaatleme oma kodumaad sellest seisukohast. Kuid siin põrkame kokku raskustega: sest kultuurajalugu on meil veel lapsekingades, kui mitte öelda, et teda üldse olemas ei ole. Ometi saame mõningaid pidepunkte välismaalaste andmetest, kes vanemal ajal meie kodumaad juhuslikult külastasid.

Kahjuks sisaldavad need andmed väga vähe teateid talupoegade elust — rohkem räägitakse seal meie mõisnikkude elust. Ning see oli loomulik — talupoeg oli ori, ja keda huvitas tol ajal orja elu. Ometi kuuleme nii mõndagi huvitavat tolleaegseist välismaalaste reisikirjeldustest. 

Näiteks kirjeldab inglane William Blake ühte jahipidu Saare mõisa omaniku krahv Mannteussel’i pool 1787. aasta sügisel järgmiselt: „Härra krahv, kes on siin Balti mail üks rikkamaid (tema maa-ala küünib Peipsi järvest Võrtsjärveni), oli kokku kutsunud oma traditsioonilisele jahipeole kogu aadli eliidi. 

 

William Blake

Daamid kandsid väga kalleid ja maitsekaid kleite, milliseid meil Londonis harva näha saab. Üldse on Baltikumi daamid väga ilusad — ainult natuke arad. Ratsutavad nad üsna hästi, kuid vaid vähesed sõitsid ühes härradega jahiretkele. Armastatum ajaviide näis neile tants olevat, mida kogu seltskond õhtul lossi ruumikas ja hästi dekoreeritud saalis harrastas. Tantsiti menuette, kadrilli ja ühte kohalike talupoegade tantsu. kus käed puusas neljakesi vastastikku seisti, hüpeldes jalgu vahetati ning siis käest kinnihoides ringi käidi. (Nähtavasti mõtles mr Blake siin kaerajaani). Siinsed daamid tantsivad väga temperamentselt eriti viimati nimetatud tantsu, mis oli õieti naljanumbriks. Pandi toime ka õhtukuninganna valimine, nagu see meilgi suuremate pidustuste ajal kombeks oli. Õhtukuningannaks valiti ilus paruness Fersen. Selles naises on naiselikkus ja lapselikkus väga õnnestunud sünteesi leidnud. Tema ületaks oma iluduselt isegi meie miss Gwinn’i. Ainult kuninganna valimiseviis oli neil meie omast erinev. Siin ei ilmunud daamid estraadile, nagu see meil kombeks, vaid härrade hulgast valitud kohtunikud vaatlesid daame esimese menueti kestel ning siis langetasid oma otsuse. Paruness Fersen olevat üpris tihti õhtukuningannaks valitud."
Ja edasi kirjeldab Blake oma käiku kiigel, kuhu ta Pahleniga oli läinud. Õhtul läksime külasse talurahva pidutsemist pealt vaatama. Metsalagendikul, kahe tugeva posti vahele oli ehitatud kiik, nagu see praegu Prantsusmaal eriti moes on. Kiigelaudadel istusid tüdrukud ja kaks poissi kiigutasid neid. Jäime Pahleniga eemale puude varju seisma, et pidutsejad meid nähes häbelikeks ei muutuks. Ka siin toimus härraste eeskujul õhtukuninganna valimine. Minu maitsele küll see „äravalitu" ei vastanud. Nii siis näeme, et meil juba ennemgi kuningannasid on valitud. Ja keegi pole sellepärast protestikisa tõstnud. Sellepärast korrakem vana tarka lauset: pole midagi uut päikese all! 

Allikas: Uudisleht, nr. 28, 7 märts 1932.

LÕPP