Katkend raamatust "Üksik Hunt" - Mina versus süsteem

Kuna see raamat on rohkem nagu blogi stiilis koostatud ja mitme aasta jooksul kokku kirjutatud, siis siin on justkui üksteisele vastukäivat infot. Ma jõudsin jälle justkui raamatu algusesse tagasi ja seda ainult paari väikese tähelepanekuga 2024 aasta algusel. Ja ütlen siia ka kohe põhjuse ära, miks maailm just nii toimetab nagu toimetab. Maailm tundub töötavat päris paljuski minu enda vastu. Hetkel ma ei saa jälle rääkida „meie“ vaid "mina." See maailm on ainult minu jaoks ja ainult mina saan sellest ise läbi närida. Õnneks, mul on ka selle jaoks abilised, kuid neid on väga vähe, tükki kaks-kolm. Vahest rohkem, vahest vähem. Tundub jube segane jutt ja mul on tegelikult omalgi neid sõnu siia päris imelik kirjutada, kuid sain impulsi või midagi taolist, kuidas edasi minna ja katsuda hoida fookust selle peal ja neid asju jälgida ja tähele panna. Need „asjad“ ilmuvad ei kuskilt ja tavaliselt siis, kui hakkan midagi teistmoodi tegema või varasemast erinevat. Veel parem, kui see poleks mingi korduste läbielamine, vaid midagi täiesti uut. Kordusi võib läbi elada uuesti küll, aga ainult neid, mis on lõpetamata. Asjast lähemalt. Süsteem proovib mind hirmutada, kui ma midagi kardinaalset uut teen. Jaanuaris käisin Tais ja nii kaugel maal ma pole oma elus käinud. Lennukiga oma 10 000 kilomeetrit Helsingist ja enne kui reisile sain, hakkas süsteem mind takistama sinna minemast. Õigemini, absoluutselt ei takistanud, vaid hakkas hirmutama. Telefon loopis hoiatusi: "Tenge palavik troopilistes maades, mida saab sääse hammustusest." "Üks eestlane suri Egiptuses Tenge palavikku." "Haigus levib … Tais." Ja neid teateid tuli kõikvõimalikest kanalitest minu telefoni. Järgmiseks, vulkaan hakkas purskama. Jutt oli stiilis, et ei tea, kas lennata saabki ja mingi hoiatus oli veel, mis ei meenu. Nüüd olen juba ammu reisilt tagasi ja enam mitte midagi sellist kuskil ei kuule ega näe. Ise mõtlesin, et selle ohtliku palaviku jutuga prooviti nõela otsa ajada, aga samas, süsteem teab, et nõela otsa ma vabatahtlikult ei lähe, järelikult ikkagi hirmutas. Kuhu ma selle jutuga tahan jõuda? Maailm toimetab ainult minu jaoks. Ma ajan omi asju, aga ümberringi kipub kaoseks kätte minema: sõda, kraane keeratakse järjest koomale, hirmutatakse kõiksuguste maksudega, putukate söömisega, näljaga, rohepöördega, kommunismi ja tont teab mis kõiksuguste absoluutsete ebaloogiliste õudustega. Aga ma ei murdu ja ei tõsta käsi üles süsteemi vastu. See on kõik põhjusega korraldatud, et mängijat süsteemile allutama saada. See on mäng, kus mina olen peaosaline, ülejäänud on taustamängijad. Taustamängijatest on mõni hea, mõni halvem, üldjoontes suurem osa on neutraalsed ja ei puutu otseselt minusse. Eelnevat juttu katsun lähiajal katseliselt üle kontrollida, et kinnitust sellele saada. Pean midagi uut välja mõtlema, mis olukorras ma varemalt veel pole olnud. Olukord peab mõistagi hea ja vaba olema, mis jätaks süsteemile mulje, et ma lahkun "jälle" rutiinist ja lõhun mängu ning kogen midagi uut. Süsteemile see ei meeldi ja kukub kohe vastu toimetama. Kui toimetab ainult läbi hirmutamise, nagu senini, on hea, aga kui hakkab füüsiliselt kaikaid kodarasse loopima (nagu varemgi on juhtunud) pole enam nii hea, kuid ma katsun lippu kõrgel hoida. Samas, nähes seda süsteemi, ja võib öelda ka et juba mõnevõrra tundes seda, siis tahaks sellest mängust teinekord välja küll, kuid "mängus olles" ma ei anna alla ja küll ma süsteemile uue „piruka“ valmis meisterdan. Seni aga katsun mängu „jälgida“ nii palju kui oskan, ilma et see mind endasse tõmbaks. Teisest küljest jälle, süsteem pole mind õieti veel hirmutama hakanudki, sest ma olen suhteliselt täisväärtuslik süsteemi osa. Näide: ma käin tööl, mul on auto, elamispind (panga oma), elukaaslane, lapsed, sugulased jne. Kui süsteem tahab, võib ta neid eemaldama hakata. Eemaldada saab see muidugi ainult seda, mis on "selle oma", ehk esmajoones esemeid ja taustamängijaid. Järgmine näide: "lapid näos" kampaania ajal hirmutas süsteem minult töö ära võtta, kui ma ei võta "moosi" vastu. Mõtlesin asjad omas peas läbi ja jõudsin järeldusele, et sellega mind ikka ei hirmuta küll. Isegi käskkiri oli juba valmis ja tähtaajad antud. Kõik teadsid, et ma nüüd lähen. Olin leppinud sellega ja võtsin asju külmalt või isegi ootasin seda, ja isegi huumoriga kohati ning mis juhtus? Kõik keerati tagasi ja olen senini sel samal ametikohal. Võin vast öelda, et sain süsteemist "korraks" võitu ja sellega enam mind ei hirmuta. Samas ma ei soovi ka igasuguseid suuri "jamasid" ja süsteem teab seda, kuid mingi õigus peab mul ka süsteemi vastu olema. Mängus on reeglid, mida ei saa süsteem ega ka mina murda, muidu on "game over." Niiet süsteem ei saa kõiki tabureti jalgu ühekorraga katki murda. Samas, ma ei soovi, et see ühtegi tabureti jalga katki ei murraks enne, kui ma selleks ise valmis pole või süsteemile luba ei anna. Kõige lihtsamini saab süsteemist jagu, kui ei karda. On üks ütlus: "Kes ei karda mitte midagi ega kedagi, pole mitte vähem vägev kui see, keda kõik kardavad." Ma arvan, et tänane kuupäev on minu jaoks suht märgilise tähendusega just selles mõttes, mida ma siin kirjeldasin. Lugeda on seda üks asi, aga see omaks võtta või õigemini teada, et see just üldjoontes nii võiks olla, on juba hoopis teine asi. Ma olen ise lugenud ja praktiseerinud kõiksugu asju hunnikute viisi. No ei saa pihta, ei haagi või löön käega, aga point ongi selles, et jõuda "teadmiseni" ja midagi omaks võtta, tuleb kõik see ise läbi teha. Muud võimalust ei ole. Taustamängija ei saa kunagi midagi sellist omaks võtta, aga kellele ma seda siin siis kirjeldan ja kirjutan? Sellele vastan ka kohe. Seda lugu või õigemini mõtet kirjutasin ma mitme tunni jooksul. Tegelikult kirjutasin mingi 10 minutit, kuid läksin puhkama ja magama jäädes hakkasid teemad üles tulema ja ei saanudki magada. Kirjutasin ühe osa valmis (raamatu jaoks, "Üksik Hunt") ja nüüd muudan loo alguses öeldut. Arnega arutasime FB-s teemade üle ja ta soovitas mul ühe video ära vaadata. Vaatasin, kuigi üldjoontes oli mulle selle sisu teada, v.a detailsed kirjeldused, kuid mõte on see, et ma olen siin maailmas küll üksik hunt, kuid mu kõrval on veel teisigi üksikuid hunte, kes mängivad täpselt sama mängu nagu mina. Igal mängijal on selles mängus oma raskusaste. Tegelikult on raskusastmed samad, kuid olenevalt mängija teadlikusest võib mõne jaoks tunduda, et raskusastmed on kardinaalselt erinevad, kuid ei ole seda mitte. Kuidas ära tunda "üksikuid hunte?" Muud head tehnikat mul pole, kui sisetunne ja omavaheline klapp, aga olgu veel öeldud, et mängijaid on selles mängus üpris vähe, kõigest 25-30%. Ülejäänud on taustamängijad ehk joonistatud inimesed ja sellega tuleb leppida ning sellest aru saada. Kui sellest aru on saadud, tuleb ka mõistmine, et miks maailmas just asjad sedasi on nagu need on ja miks maailm just selline on nagu ta on. Maailm hirmutab meid, aga me peame olema maailmast üle ja mõistma selle mängu tagamõtteid, siis ta jätab järele ja proovib kuidagi teisiti. Meie aga mõistame seda uut käiku samuti... 

LÕPP