Samuel Butleri märkmed

Oma elu alguse poole hakkas Samuel Butler (1835-1902) endaga kaasas kandma märkmikku ja ta hakkas kirjutama sinna üles kõike, mida tahtis hiljem meenutada; ta märkis sinna infot, mida ta kuulis kedagi ütlemas, kuid veelgi sagedamini märkis ta sinna teavet, mida ta ise ütles. Märkmiku kaasas kandmist põhjendas ta sellega, et inimeste mõtted lendavad nii kiiresti, et need tuleb kirja saada ennem, kui öeldu ununeb. Enne oma surma oli ta kokku kirjutanud 5 köidet, iga köide sisaldas umbes 225 lehekülge tihedalt kirjutatud teksti ja sellest sündis raamat Samuel Butleri märkmed (1917), millest toon siia välja ainult mõned huvitavamad kohad. Nii ei saa tegelikult öelda, kõik info, mida see raamat sisaldab, on huvitav. Tervet raamatut aga ei hakka ära tõlkima ja valik jäi nende sõnumite juurde. 

Teisest küljest, hakkasin mõtlema, et milleks ma seda blogi siin teen? Vastus on sama, need on märkmed, mida ma olen kirja pannud teistest allikatest, nagu näiteks: ajalehed, raamatud, televiisor, seriaalid, filmid, kino, ka raadio ja teiste suust kuuldud jutud ning törts ka enda mõtteid ja arvamusi. Kui vanasti kirjutati kõik paberile, siis tänapäeval on aeg veidi edasi läinud ja saab märkmete tegemiseks pidada blogi. Kumb süsteem on parem, ma ei hakka oletama, sest see on pigem valikute ja mugavuse küsimus. Mulle meeldib füüsiliselt raamatut või mingeid märkmeid käes hoida ja neid lugeda. Teisest küljest, blogi formaat lubab jutu sisse jälle pikkida ilmatuma palju pilte ja isegi videosid. Videosid ma küll haruharva olen kasutanud ja viimasel ajal ka ise Youtube videosid eriti ei vaata, sest minule kasulikku infot on läbi videote suhteliselt raske kätte saada. Tavaliselt on videod pikad ja pole aimugi, mida need sisaldavad ja pean seda ajaraiskamiseks. Kui aga keegi soovitab ja kirjeldab juurde, mida see video endas sisaldab ja see köidab mind, siis loomulikult vaatan videosid kah. Tekstide, raamatute ja muude kirjutistega on see positiivne asi, olgu see nii pikk kui tahes, viskad korra pilgu peale ja saad üpris kähku aru, kas teksti peale tasub aega kulutada või mitte. Arvan, et blogi variant on üks parimaid variante info jagamiseks üldse. Audioraamatud või jutud on ka teinekord huvitavad ja neid tasub ka kuulata, kuid ka see pole päris see, sest kunagi ei tea lõpuni, millest mõni inimene jutte vestab tunni kaks. Tavaliselt ma kuulan neid jutte enne magama jäämist ja lõpuni ei kuulegi, kuid ärgates tean, kas tasub jutt üle kuulata või mitte. 

Ühe kamraadiga läks ühes suletud grupi teema kommentaariumis pisikeseks aruteluks teema üle, mille ma postitasin seoses kinoskäiguga, kui ma kommenteerisin ühte Hollywoodi filmi. Hea kamaraad mainis seal, et kõiksugused kinod, televiisorid, filmid jne on programmid ja mida vähem neist sõltume, seda parem. Ma üldiselt päris nõus sellega ei ole ja seletasin talle, et ka nn vanamoodsad tegevused on programmid, nagu raamatute lugemine jne. Me kõik osaleme igapäevaselt programmides, mis minu arvates ei ole üldsegi halb, vaid tuleb osata nendest programmidest enda jaoks õige välja võtta. Ainult budamunk, kes sulgeb ennast pimedasse koopasse ilma ühegi asjata, ei osale programmides, kuid selliseid inimesi on vähe, kui üldse enam. Sellest filmist ka paari sõnaga, siis jõuan teemaga jälle sellesse kohta tagasi, kuhu ma tahtsin jõuda. Filmi nimi oli "Mesinik" (loe filmi sisust lähemalt Kriksatull II teemast). Lühidalt, kui maailm hakkab hukka minema, siis istutab Looja siia maailma mesiniku, kes vabastab taru herilastest, sest muidu saab taru hukka. Mis see meie maailm muud on kui üks taru. Sai seal kommentaariumis arutletud, et kes on meie maailma mesinik. Ja siis see hea inimene käis välja mõtte, et mesinik oled sina ise (antud juhul siis mina). Ma tookord ei olnud üldiselt seda meelt, et mina olen see, kes maailma herilastest vabastab ja jätkuvalt ei arva seda, kuid siis meenus, et ma olen seda teemat päris pikalt kunagi käsitlenud ja kirjutasin isegi raamatut sel teemal nimega "Üksik Hunt". Sain vast oma 80 A4 lk kokku, mis on minu arvates ikka väga suur töö, iseasi, kas selle sisu midagi teiste jaoks väärt on, aga minu jaoks küll. See eelnev pikk mesiniku jutt oligi siin selleks, et tagasi jõuda märkmete juurde. Kui on motivatsioon ja kirjutamise tuhin, siis ei ole maailmas mitte midagi põnevamat kui kirjutamine. Kirjutamine on töö, mitte meelelahutus või ajaviide. See on tohutu väärtuslik kogemus enesearengu seisukohalt. Kellegi teise raamatu lugemine ja sealt kasuliku info ammutamine on väga tore ja meeldiv, kuid pole kaugelt nii põnev, kui ise kirjutada ja minna mõnda teemasse sügavuti sisse. Kes on kirjutanud, see teab täpselt, millest ma räägin. Hea sõber Arne ütles tabavalt, et kui oled teemas sees, siis hakkavad infopaketid tulema ja tõepoolest, see on nii. Ilma mingi välise sekkumiseta tuleb infot teemade kohta piltlikult öeldes - uksest ja aknast, nii ööl kui päeval, nii unes kui ilmsi. Kuid seda ainult siis, kui oled 100% teemas sees ja tegeled sellega tõeliselt. Samas, see on kõigi asjadega nii. Kui motivatsioon on olemas, siis asjad juhtuvad, kui motivatsioon ära kaob, siis kanal sulgub. 

Kirjutamise või märkmete tegemisega on teinekord see häda, et see käib üles ja alla. Vahest ei taha midagi kirjutada, see pole üldse paha ja sellist vaheldust ongi vaja, kuid midagi ikka kriibib neil perioodidel ja see tuleb vist sellest, et neil hetkedel on oma mina ja oma potensiaali tundma õppimine pidurdunud. Kui aga tuhin jälle peale tuleb, siis ei tohi seda käest lasta ja tuleb 100% teemasse pühenduda, et märkmeid edasi teha. Kas see just päris elu mõte on, aga see võib seal kuskil lähedal olla küll. Kirjutamisega on veel see, et eriti naudin ma neid tegevusi õhtutel ja eriti praegusel aasta-ajal. Õues on oma 8 kraadi külma ja vali tuisk. Eriti nauditav on atmosfääri loomine kirjutamiseks. Lähen läbi selle tuisu ja pimeda õue puukuuri ning toon tuppa puid ja teen kolde alla tule ning puude praksumise saatel hakkan kirjutama.

Eks selle kirjutamisega vist ole ka nii nagu paljude muude asjadega: suvel kogume infot sisse ja talvel anname selle juba laagerdunud ja settinud info välja tagasi. Kuigi, minu puhul see vist 100% ei kehti, kuid sügis ja talv on kindlasti enesesse vaatamise aeg, kevad ja suvi aga on korjeaeg. 

Mul on hea meel, et ma selle raamatu otsa komistasin, aga sellega on jälle oma lugu. Mõni lugu tagasi tegin pisikese teema Anktartise kohta. Leidisn ühe vägeva raamatu American Libraryst ja avastasin, et see raamat oli kategoriseeritud "satiiri" ja "utoopia" teemade alla. Seda nähes, meenus mulle Arne ütlus: "Keera info 180 kraadi teistpidi ja voila, saadki tõese info". Nagu teada, siis see maailm, kus me elame, ongi üks paras tagurpidi antsla ja ma arvan, et ma seda tõestama ei pea, sest see, kes keerab ükskõik mis meedia kanali lahti, saab selle tõestuse üsna pea. Eriti hästi paistab see silma just poliitika saadetest või veel parem, enne valimisi. Ja nii on ka see raamat liigitatud "satiiri" alla. Samas, ma tänan, et nad mu elu lihtsaks on teinud, sest selles raamatukogus on üle 3,5 miljoni ühiku raamatuid ja nüüd ma tean, kus lahtris väärt kirjandus asub. Raamatust veel lühidalt: ei pea olema kunagi kellegagi 100 % päri, aga algava loo autor on väga hästi tabanud ära teemasid ja see kõik kõnetab mind, ning ma teen suurima heameelega märkmeid tema elutööst ja katsun siit paljutki kõrvataha panna.

Samuel Butleri märkmed

Inimene

Me oleme nagu piljardipallid mängus, mida mängivad oskamatud mängijad. Pidevalt proovime sihilikult palli auku ajada, kuid see õnnestub harva. Tavaliselt juhtub see juhuslikult.

Me oleme nagu õietolm, tuulest puhutud - üles ja alla, siia ja sinna - kuid ainult üks tuhandest jõuab pärale, et saaks sündida uus vili.

Inimene on mööduv meeleolu, mis tuleb ja läheb; ta on närvi tõmblemine, naeratus ja kulmu kortsutus.

Kui hõredalt peavad meie mõtted koos püsima, kui ühe lõhna, tänaval mängiva ansambli, tulekahjus nähtud näo või puu karedal tüvel võib need hetkega unustada.

Kui olin koolipoiss Shrewsburys, müüs vanaproua Brown odavamalt kandikul riknenud pirukaid. Enamik neist nägid päris head välja, sest ta hoolitses nende eest. Me kõik oleme rikutud pirukad.

Ta on vilets olend, kes ei usu end olevat parem kui terve ülejäänud maailm. Pole oluline, kui halvasti meil ka ei läheks või kui madalale me oleme langenud, me ei tahaks vahetada identiteeti ühegi teise inimesega. Seetõttu toetab meie eneseimetlus meid alati ja peab alati meid toetama, kuni surm võtab meid ja koos meie eneseimetlusega, nii et me ei vaja enam toetust.

Inimene peab alati olema põlev tuli, mis saab põleda. Mis puutub põrgusse, siis oleme terve elu põlevas tules, ahjus - sest mis on elu muud kui põlemise protsess?

Elu

Me oleme elusse hiilinud pettuse ja petitio principii (mitteametlik eksitus) teel. See on vastuolu, ja kuulutame elu oma mõistuse kõige skandaalsemaks rikkumiseks. Oleme sellesse pugenud, väites, et elu on üks ja lõpmatu, samas mõistame aja ja ruumi piiratust. See on nii sarnane kuid samas ka nii erinev, nii mina kui ka mitte mina, nii vaba kui ka aheldatud.

Elu algus on illusiooni algus, et on olemas vaba tahe ja on olemas veel üks asi, mida nimetatakse vajaduseks - fakti tunnustamine, et on olemas "ma saan" ja "ma ei saa", "ma võin" ja "ma pean".

Elu on vea - või vigade - jagamine.

Murray (kirjastaja) ütles, et minu elulugu dr Butlerist oli omnium gatherum (erinevate asjade kollektsioon). Jah, aga elu ongi omnium gatherum.

Elu on ebausk. Kuid ebauskudel on oma väärtus. Teod on ebausk. Inimestel pole kestasid ja edenevad sama hästi. Kuid teol, kellel pole kesta, ei oleks samaväärne inimesega, kelle samuti pole kesta.

Elu on üks pikk väsimise protsess.

Minu päevad jooksevad läbi minu nagu vesi läbi sõela.

Elu on kunst tuletada piisavaid järeldusi ebapiisavatest eeldustest.

Elu on kaheksa osa kaarte ja kaks osa mängu, nähtamatu maailm saab meile ilmsiks mängus.

Enamikul sisalikel tundub saba kaotamine elu keskel olevat üsna tavaline. Sama kehtib enamiku meeste kohta.

Huumorimeel, mis on piisavalt terav, et näidata inimesele tema enda absurdsusi, samuti teiste inimeste omi, hoiab teda kõikidest pattudest eemal, või peaaegu kõigist, välja arvatud need, mis on väärt, et neid toime panna.

Elu on nagu muusika, seda tuleb koostada kõrvaga, tundega ja instinktiga, mitte reeglite järgi. Siiski on parem teada ka reegleid, sest need mõnikord juhivad meid kahtluste korral - kuigi mitte sageli.

Elus on kaks suurt reeglit, üks üldine ja teine eriline. Esimene on see, et igaüks saab lõpuks selle, mida ta tahab, kui ta vaid proovib. See on üldine reegel. Eriolukord on see, et iga üksikisik on, rohkem või vähem, üldreeglist erand.

Mis on Inimene?

Kogu progress põhineb igal organismil üldisel sisemisel soovil elada oma sissetulekust kaugemal.

Maailm 

Maailm on kasiinolaud, kus kõik, kes kasiinosse sisenevad, peavad mängima, ja kõik peavad pikas perspektiivis rohkem või vähem raskelt kaotama, kuigi mõnikord väga harva ka võidetakse.

Me elame oma päevi, nagu mängiksime kaarte, võttes neid, nagu nad tulevad, teadmata, mis nad on, kuid lootes õnnelikule kaardile ja sageli saades täpselt vale kaart.

Maailm ei pruugi olla eriti tark — siiski me ei tea midagi targemat.

Maailma valitseb alati enesehuvi. Me ei pea oma enesehuvist kõrvale vaatama, peaksime püüdma muutma kasvõi natukenegi vääritute enesehuvi, et see oleks natuke rohkem kooskõlas korralike inimestega.

Indiviid ja Maailm

Indiviidi ja maailma vahel eksisteerib igavene huvide konflikt. Indiviid ei taha selles maailmas kannatada, ta tahab elada head elu. Maailm tervikuna ei hooli nii väga sellest, kui palju indiviid võib selles elus kannatada. Maailm pühib ennast puhtaks inimeste mõtetest, olgu siis heas või halvas, kui ta sellest lahkub.

Karma

Kui ma kipun nurisema, et olen töötanud nii palju aastaid ja ikka olen võlgu, ja tunnen pidevat raha vajadust (ilmselt palju rohkem, kui ma peaksin seda tundma), siis ma peaksin meenutama, et ma olen saanud osa tasuta tööst sadade ja tuhandete paremate inimeste tööst kui mina, kes sageli said palju halvemini tasustatud kui mina. Kui mehe tõeline mina on tema karma - elu, mille läbi tema töö elab, kuid millest ta teab väga vähe ja mille eest ta mingit tasu ei võta - siis las ta vähemalt mäletab, et ta saab nautida teiste karmat.

Moraali alused

Need on nagu kõik teisedki alused; kui nende all liiga palju kaevata, variseb pealmine osa kokku.

Alused, mida me üritame ümber kaevata ja leida, on meis endis, nagu Taevane Kuningriik, mitte väljaspool.

Püüda jõuda alusteni on püüda taastada teadlikkus asjadest, mis on läinud alateadvusse; see on üsna kindel, et see rikub neid, kes seda liiga palju proovivad.

Patt

Patt on nagu mägi, millel on kaks tahku, sõltuvalt sellest, kas seda vaadatakse enne või pärast sellele jõudmist: ja mõlemad tahud on reaalsed.

Moraal 

Moraal sõltub sellest, kas nauding eelneb või järgneb valule. Seega on ebamoraalne end purju juua, sest pohmell tuleb pärast joomist, kuid kui pohmell tuleks enne purjutamist, siis oleks purju joomine moraalne.

Peekon hommikusöögiks

Nüüd [1893], olles vanem ja vähem liikuv, ei taha ma välismaal olles hommikusöögiks midagi enamat kui kohv, leib ja või, kuid kui see märkus kirjutati [1880], meeldis mulle lisaks tagasihoidlik peekoniviil, ja ma märkasin, et teised suhtusid sellesse kadeda pahameelega. Seal nad olid, paljulapselised pered — kuidas nad saaksid endale lubada peekonit? Ja seal olin mina, isekas, lastetu —. Minu peekoni aroom tundus ajavat nad hulluks. Tundsin end väga ebamugavalt, väga pisikesena ja täiesti teadlikuna, kui madal see minust on hommikusöögiks peekonit süüa ja mitte tütreid omada, selle asemel et omada tütreid ja mitte peekonit. Kuid kui ma konsulteerisin selle kohta taevas olevate vaimudega, öeldi mulle alati, et peaksin jääma oma peekonite juurde ega peaks end halvasti tundma. Ma põlgasin ennast, kuid oma põlguse all ma ei närtsinud täielikult, kuigi oleksin pidanud.

Jumal ja Inimene

Jumalat armastada tähendab omada head tervist, head väljanägemist, head mõistust, kogemusi, lahket loomust ja rahuldavat sularahasaldot. "Me teame, et kõik asjad koos töötavad nende heaks, kes armastavad Jumalat." Jumalat armastada on sama mis Teda armastada. Me armastame Teda, sest Tema armastas meid esimesena.

Religioon

Kas on mõni religioon, mille järgijad võiksid olla selgelt meeldivamad ja usaldusväärsemad kui teiste religioonide omad? Kui jah, siis peaks see olema piisav. Ma leian, et üldiselt on kõige kenamad ja paremad inimesed need, kes üldse mingit religiooni ei tunnista, kuid on valmis hindama kõige paremaid mehi kõikidest religioonidest.

Taevas ja Põrgu

Taevas on parimate ja lahkeimate meeste ja naiste töö. Põrgu on need, kes on ülbed, pedantsed ja professionaalsed tõe rääkijad. Maailm on katse teha parimat mõlemast.

Ülbus

Ülbus seisneb selles, et hakatakse end paremaks pidama kui naaber. "Parem" aga võib tegelikult tähendada rohkem vooruslikku, nutikamat, meeldivamat või midagi sellist. Halvim on see, et me ei saa midagi teha, kui meil hästi läheb ja teine seda kadetseb. Just see pani mind ütlema raamatus "Life and Habit", et olen hukule määratud juba sellega, et üldse midagi kirjutan. Ja nii ongi; ja mul on väga kahju, et ma ei suutnud kunagi jõuda nende pühakuteni, kes ei paiguta end õpetajateks teiste inimeste üle. Kuid tuleb leppida oma saatusaga.

Teadus ja Usk

Need lepitatakse kokku lahketes ja mõistlikes inimestes, kuid mitte kuskil mujal.

Parimad inimesed

Arvan, et itaalia talupoeg või Bretoonia, Normandia või Inglise kalur (kommentaar: keskklass) on parim asi, mida loodus inimeste osas teeb — rikkad ja vaesed on samaväärsed vead.

Olla Igakülgselt Eriti Hea

Ma ei ole kunagi suutnud seda oma elus saavutada. Mõnikord saan uue ülikonna ja mu rõivastus on mõnda aega osaliselt korras, samal ajal kui müts, lips, saapad, kindad ja aluspesu nõuavad tähelepanu ning enne, kui ma need omale muretseda jõuan, on uus ülikond kaotanud oma värskuse. Siiski, kui ma kunagi raha saan, proovin end päriselt igakülgselt korda teha, kuni ma avastasin, et kui ma annan oma riietele tähelepanu, võtavad nad selle. [1880.]

Raha

Raha on viimane vaenlane, mida kunagi ei alistata. Kuni on liha, on ka raha — või raha puudumine; kuid raha on alati meeles, seni kuni on mõistus mõistlikus korras.

Luksuslik Surm

Surm luksuslikes oludes on üks kõige kallimaid naudinguid, mida inimene endale saab lubada. Surra mugavalt maksab palju raha, kui just kiirelt ära minna ei õnnestu.

Raha, Tervis ja Mainekujundus

Raha, kui see üldse elab, st kui see on viljakas ja toodab mingit tulu, olgu see kui väike tahes, on surelik ja ühel päeval hukule määratud, kuigi see võib elada läbi mitu põlvkonda üheainsa pere sees, kui selle eest hoolt kantakse. Ükski pole kerjakoti eest kaitstud: Inimesele võib öelda: "Sina rumal, sel ööl nõutakse su raha sinult." Ja maine on nagu raha: see võidakse meilt võtta samamoodi -  hoiatuseta. 

Inimene tunneb raha kaotust teravamalt, kui füüsilise tervise kaotust, seni kuni tal on võimalik hoida oma raha. Võta temalt raha ära ja võta temalt ära võimalus rohkem teenida, ning tema tervis laguneb peagi; kuid jäta talle tema raha ja isegi kui tema tervis läheb halvaks ja ta sureb, ei hooli ta sellest nii palju, kui me arvame. Rahakaotused on kõige hullemad, tervisekaotus on alles järgmisena halvim asi ning maine kaotus tuleb kolmandale kohale. Kõik muud asjad on lõbustused, kui ainult raha, tervis ja hea maine jääksid puutumatuks.

Advokaadid

Mees ei tohiks arvata, et ta saab ennast tüütuste eest kaitsta, olles arukas inimene ja härrasmees, samamoodi nagu ta ei saa endale head tervist hankida, minnes arsti juurde; kuid advokaat saab rohkem teha päti jaoks, kui arst suudab seda teha "haige" jaoks. Raha on advokaadile see, mis hinged on preestrile või elu arstile. Ta on meie rahadoktor.

Isiklik Identiteet

Me oleme oma esivanematega ja kaasaja inimestega suhteliselt ühesugused, et harva näeme midagi, mida nemad ei näe. Pole ebaõiglane, et vanemate patud määratakse laste kanda, sest lapsed said patusteks vanemate isikus olles; nad maitsesid patu vilju enne sündi: tõsi, nad on nüüd naudingu unustanud, aga nad on selles osalised samamoodi nagu pohmellis inimene on unustanud eelneva õhtu joomahimu naudingu.

Aistingud

Meie aistingud on eristatavad ainult sellepärast, et tunneme neid erinevates kohtades ja erinevatel aegadel. Kui tunneksime aistinguid väga lähedalt samal ajal ja kohas, siis ei suudaks me neid eristada.

Ämblikuvõrgud pimeduses

Kui jalutate öösel ja teie nägu takerdub üle tee punutud ämblikuvõrguga, siis milline šokk see õhuke ämblikuvõrk teile on! See väike ja tühine asi ärritab iga teie keha närvi.

Keel

Sõnade meenutamise põhjus on selles, et sõna on kunstlikult sisse toodud seotud ideede hulka, ning ühe idee kohalolek meenutab teisi.

Mõtlemine

Kogu mõtlemine on häiriv, dünaamiline, rahutu olek tasakaalu suunas. See on kõik klassifitseerimise ja kriitikameele viis teades, kas see pakub meile naudingut või mitte.

Tasakaal

Kõrgeimas teadvuses on siiski teadvusetus, madalaimas teadvusetus on siiski teadvus. Kui pole teadvust, pole ka asja või mitte midagi. Täiuslikult aru saada tähendaks lõpetada üldse aru saamine.

Meie Organism

Inimene on kui kõndiv tööriistakast, manufaktuur, töötuba ja turg, mida töötleb kuskilt tagantpoolt keegi või miski, keda me kunagi ei näe. Oleme harjunud mitte kunagi nägema rohkemat kui tööriistu, ja need töötavad nii sujuvalt, et nimetame neid isegi töömeesteks, tehes sama vea, nagu kutsuksime saagi puusepaks. Ainus töömees, kellest me midagi teame, on see, kes juhib meid ennast, ja isegi seda ei suuda me mõista meie tajutavate meeltega. Tundub, et meeled on lüliks vaimu ja mateeria vahel – kunagi ei tohi unustada, et me ei saa kunagi omada ei meelt ega mateeriat puhtana, ilma teise lisandita.

Seadus

Kirjutatud seadus on siduv, kuid kirjutamata seadus on palju tugevam. Võid kirjutatud seaduse murda kriitilisel hetkel ja salaja, kui suudad, kuid kirjutamata seadust – mis sageli hõlmab kirjutatut – ei tohi murda. Kuna see ei ole kirjutatud, pole alati lihtne teada, mis see on, kuid see tuleb välja selgitada.

Mõtted

Need on nagu varjud — piisavalt olulised, kuni me üritame neid haarata.

Väljendus

See, et iga vaimne seisund intensiivistub väljenduse kaudu, on seotud faktiga, et miski ei oma üldse olemasolu, välja arvatud selle väljenduses.

Areng

Kõik asjad on nagu ilmutamata foto filmid, millel pole nähtavat pilti, kuni neid pole arendatud.

Füüsiline ja Vaimne

Paljude hüljatud ettevõtmiste kehad lamavad lagunedes maas ja nende hinged kummitavad kohtusaale.

Märkmete Tegemine

Minu märkmed muutuvad alati pikemaks, kui ma neid proovin lühemaks teha. Mõtlen, et kompaktsemaks tegemise protsess muudab need sisukamaks ja nad sünnitavad uusi märkmeid. Ma ei püüa neid kunagi pikemaks venitada.

Suured Teosed

Neil on alati midagi "de profundis" (sügavusest), mis on endaga seoses.

Uued Ideed

Igal uuel ideel on mingi sünnitamise valu; ideed on sama surelikud ja sama surematud kui organiseeritud olendid.

Raamatud ja Lapsed

Kui kirjanduslik järeltulija (raamat või mingi sellega võrdväärne asi) ei taha varakult surra, tuleb sellega peaaegu sama palju vaeva näha kui lapse kasvatamisega. Siiski on lapse kasvatamine neist kahest tegevusest raskem.

Kriitika

Kriitikud saavad tavaliselt kriitikuteks mitte seetõttu, et neil on selleks sobivus, vaid seetõttu, et neil puudub sobivus millekski muuks. Raamatuid tuleks proovida analüüsida kohtunikuna, justkui need oleksid kuriteod, ning mõlema poole seisukohti tuleks kuulda võtta.

Minu Isik ehk Mina

MA OLEN kirjanduse ja teaduse hirmsaim tülinorija. Kui ma ei suuda, ja ma tean, et ma ei suuda saada kirjanduslikelt ja teaduslikelt kõrgkujudelt endale šillingit, siis ma saan, ja ma tean, et ma saan, visata nende keskele telliseid. (Kommentaar: Ai kui hea!!!)

Antiikne Teos

Kui inimene soovib mõista nii Odüsseiat kui ka muid antiikseid töid, ei tohi ta kunagi vaadata surnuid, nägemata neis elavaid, ega vaadata elavaid, mõtlemata surnutele. Oleme liiga kiindunud nägema antiikseid kui ühte asja ja kaasaegseid kui teist.

Minu Mõtted

Need on nagu inimesed, keda kohtame teekonnal; alguses tunduvad nad väga meeldivad, kuid reeglina avastan, et ma väsin neist kiiresti.

Meie Ideed

Need on enamasti nagu odavad 5-sendised ja me kulutame oma elu, püüdes neid üksteisele edasi anda.

Viha

Ei ole eriti oluline, mida inimene vihkab, peaasi, et ta midagi vihkab.

Maine

Inimeste tehtud kurjus elab nende järel. Jah, ja ka palju sellest kurjusest, mida nad kunagi ei teinud.

Teadlased

On kaks klassi teadlasi: need, kes tahavad teada ja ei hooli sellest, kas teised arvavad, et nad teavad või mitte, ning need, kes ei hooli eriti teadmisest, kuid hoolivad väga sellest, et neid peetaks teadlasteks.

Teadlased, kui nad väärivad seda nime, on nad tõepoolest Jumala teel ja nuhivad välja kõik tema teed.

Sädemed

Kõik on olulisem kui me arvame, ja samal ajal ei ole miski nii oluline, kui me arvame. Vähim säde võib süüdata terve Euroopa leegitsema, kuid kuigi terve Euroopa võib olla leekides, liigub maailm ikka õiges suunas.

Puhastusaeg

Aeg on ainus tõeline puhastaja.

Inimsoovi Tühisus

Sellest on ainult üks asi tühisem, ja see on soovide puudumine.

Nihilism

Nihilistid ei usu mitte millessegi; nad usuvad ainult sellesse, mis neile endile meeldib; see tähendab, et nad ei luba, et miski võiks olla nende mõistusest kaugemal. Kuna nende arusaamine pole suur, on nende usutunnistus lõppkokkuvõttes väga lähedane eimiskile.

Tulevik ja Minevik

Olevikust mõjutavad meid rohkem see, mis saab olema, ja see, mis on olnud. Seetõttu oleme laste ja vanade inimeste suhtes hellemad kui nende suhtes, kes on elu täiuses.

Olevik

Loodetavasti peetakse praegust "On" sõna mõistlikult inimesi mõjutavaks, kuid see jätab välja looduse kõige huvitavamad saavutused — inimese tehtud tööd. Loodust arvatakse tavaliselt tähendavat mägesid, jõgesid, pilvi, loomi ja taimi. Ma ei ole sellest arusaamisest "loodusest" ükskõikne, kuid see köidab mind palju vähem kui teine pool.

Õnnelikud ja Õnnetud

Inimesed on õnnelikud ja õnnetud mitte absoluutselt selle järgi, mida nad saavad, vaid vastavalt sellele, milline on suhe selle vahel, mida nad saavad, ja selle vahel, mida neile on oodatult antud.

Raha

Sellel on sisemine jõud, et see suudab ise end mustusest puhastada, ning inimkonna leidlikkus ei suuda välja mõelda vahendeid, kuidas sellele püsivat kahju tekitada, sama vähe, kui leidub vahendeid inimeste piinamiseks üle selle, mida nad taluda suudavad.

Tõe Rääkijad

Professionaalsed tõe rääkijad võib usaldada, sest nad tunnistavad, et nad räägivad tõtt.

Kullakaevandused

Kuld ei leidu ainult kvartsis; selle rikkaimad lademed on üldsuse silmades ja kõrvades, kuid neid on raskem töödelda ja uurida kui ühtegi kvartsiladet.

Üks Ebaõnnestumise Vorm

Maise vaatenurga järgi pole ükski viga nii suur, kui alati õige olemine.

Elu ja Armastus

Elada on nagu armastada - kogu mõistus on selle vastu, ja kõik instinktid on selle poolt.

Elu Alus 

Võime öelda, mida iganes, aga elu on sügavalt öeldes sensuaalne.

Kurbus Kurbuse sees

Tegelikult oli ta neetult õnnelik; ta ütles inimestele, et tal on kahju, et tal pole rohkem kahju, ja siin algas esimene tõeline kurbus, sest tal oli tegelikult kahju, et inimesed ei uskunud, et tal on kahju, et tal pole rohkem kahju.

Lahkumine

Tavaliselt suudan lahusolekut taluda, aga mulle ei meeldi hüvastijätmine.

Avalik Arvamus

Avalikku arvamust ostetakse sama moodi nagu ostetakse liha või piima, põhimõttel, et see on odavam kui omada näiteks lehma. See on küll tõsi, aga piim on tõenäolisemalt lahjendatud.

Tõde

Tõe poole püüdlemine on kummaline. Sellepärast on nii raske öelda, mis on tõde. Pole olemas püsivat, absoluutset ja muutumatut tõde; me peaksime püüdlema pigem oma ideede kõige mugavama korralduse poole.

Tõde ei tohiks täielikult ununeda, kuid sellest ei tohiks ka rääkida.

Kõige siledamale paberile tõmmatud kindlaim joongi on mikroskoobi läbi vaadates ikkagi sakiliste servadega paks joon. See ei ole tähtis, kuni olulisi järeldusi tehakse eeldusel, et sakilisi servi pole.

Kujutlusvõime

Kujutlusvõime sõltub peamiselt mälust, kuid sellega kaasneb väike protsent millegi välja mõtlemisest. Me suudame leiutada pisut rohkem kui pelgalt mäletatud asjade lihtne kombinatsioon võimaldaks.

Surma Etteaimamine

Keegi ei usu, et ta suremisest pääseb, seega ei tekigi pettumust, ja seni kuni me ei tea ei millal ega kuidas me sureme, ei mõjuta meid eriti pelgalt teadmine, et ühel päeval tuleb meil lahkuda; me ei hooli sellest, isegi kui teame hägusalt, et meil pole kaua aega elada. Tõsised mured algavad siis, kui surm muutub ajas ja vormis täpseks. Surma torkiv tera peitub pigem täpse aja etteaimamises ja selline etteaimamine on tavaliselt varjatud; kuigi kummalisel kombel sooviks paljud teada surma aega, kui nad vaid saaksid.

Elu ja Surm

Kui olin noor, arvasin, et ainus kindel asi elus on see, et ühel päeval ma suren. Nüüd arvan, et ainus kindel asi elus on see, et surma pole olemas.

Maailm

Lõpuks järgneb maailm ainult neile, kes on teda põlanud ja teeninud.

Selle õpetliku tarkuseteraga lõpetan selle loo. Nagu sissejuhatuses mainisin, siis panin siia ainult murdosa Samuel Butleri märkmetest, kuid sellise mõttesügavusega inimesi ei kohta just tIhti, kui üldse. Kõik need teadmised ja oma mõtteviisi omandas ta (kui nii võib öelda) läbi tugeva töö, läbi analüüsi ja kirjapandu. 

Nüüd teen mõneks ajaks blogist ja ka kõigist muudest kohtadest/kanalitest pausi, sest lähen külastan ühte troopilist maad, mis alternatiivajaloo järgi võis olla meie esiisade maa. Paar lugu on poolikut kah, kuid need kõik jäävad hetkel nii. Eks tulevik näita, mis ja kus või kuidas...

LÕPP