Hiiglaste teemasid leiab siit blogist mitmeid ja minu jaoks pole üldse enam küsimus, et kas nad elasid, vaid millal nad elasid? Läbi põgusa analüüsi jõudsin ma enam-vähem konkreetse daatumini, mil hiiud siit ilmast teise ilma pühiti ja jagan seda mõttekäiku ka teiega.
Eesti rahvaluule räägib hiidudest, kes võitlesid ristisõdijate vastu ehk nende teadete järele võib arvata, et nad elasid veel igal juhul umbes 11-12 sajandil, kuid vaatame edasi.
Panen siia ühe väga kõneka pildi ühest vanast entsüklopeediast. Tegelikult on selliseid ehitiste mastaape näha ka kõikides Eesti vanemates linnades, rääkimata kogu maailma vanadest linnadest.
Mis sellel pildil näha on? Kõigepealt kujud, mis maja kaunistavad. Need on just täpselt nii pikad, et sobivad igati maja mõõtmetega. Võib üsna kindlalt väita, et need kujud on tehtud suhteliselt täpselt ja õigete proportsioonidega inimestest, kes olid suutelised taolisi maju ehitama. Milleks nendele väikestele inimestele uksekaared, mis on pea kolm korda kõrgemad kui nad ise?
Lihtne arvutus näitab, et neil ammustel aegadel elanud hiidude pikkus võis jääda 3 kuni 3,5 meetri vahele.
Ja nüüd aastaarv, millesse ma iseenesest suhtuksin skeptiliselt, aga muud mul võtta pole ja pean toetuma sellele. Maja ehitati valmis 1477, ehk sellel ajal pidid need pikad inimesed veel kindlasti siin maailmas ringi jalutama, aga vaatame edasi.
Järgmine küsimus: Kui ma arvan teadvat hiiglaste olemasolu vanemal ajal, siis millal nad pildilt kadusid? Kõige esimene mõte, mis kohe pähe kargas, oli, et hiiglaste kadumise ja tähelinnade vahel on seos. Samuti tundub seos olevat kõigi suurtemate linnade all olevate tunnelite võrgustike ja hiiglaste vahel. Mis on see täpne seos ja eesmärk neil ehitistel ja tunnelitel, on siiski veel minu jaoks mõnevõrra ähmane. Tähelinnad ilmusid üle Euroopa järsku kaartidele umbes 16. sajandil, kui mu mälu mind ei peta, kuid sel polegi tähtsust, sest väidetavalt hakati ehitama Tallinna tähelinna 18. sajandil. Rannamäe muldkindlustuse hilisemal kaevamistöödel 20. sajandi algul leiti sealt väheke suurtemate inimeste säärekonte...
Toon välja artikli vanast ajalehest.
Tööragin Rannamäel
Rannamäel kihab praegu kibe töö. Hulk hädaabitöölisi murrab otseteed läbi mäe sadama sihis. Mäkke on kaevatud juba hiiglakanal, töölised urgitsevad kangidega ja labidatega juba mäe-südames.
Kärutajad veavad mulla vana vallikraavi täiteks. Täidetud osa ulatub varsti Paksu Margareeta torni taha teele välja. See otsetee võimaldab edaspidi sadamast sõita otsekohe Balti jaama.
Mäkke-uuristatud kanalis võib näha kollaseid puuesemeid, kive ja konte.
„Kas olete leidnud muinasesemeid, vanu kahurikuule või relvade-osi?" küsitlen vanameest, kes murrab kangiga lahti maalahmakaid. „Pole siin midagi sellesarnast," vastab mees. „Sääreluid tuleb mõnikord labida ette, pikad nagu suured süllapuud. Küllap ennevanasti olid meestel putked all poole pikemad kui praegu!"
„Kus sina seda tead, et need sääre- ja kedreluud kuuluvad just meestele?" sähvab noorem tööline. „Need võivad olla väga hästi mõne veetleva rootslanna omad. Rootsis praegugi sihvakaid daame."
Rahvast käib vaatamas, kuis välguvad labidad ja kärutajad pingutavad muskleid vallikraavi täitmisel. Eile viibis tööde juures ka linnapea A. Uesson. Pildil mullatööde areng Rannamäel. Kõrval Tallinna linnapea A. Uesson.
Kus aga on meie Kalevipoja haud? Rahvaluule järele on see Toompeal, nii et ka selle looga justkui kõik klapiks.
Saan võtta veel arvesse ühe 18. sajandi alguse Rootsi raamatu, milles on mainitud hiiglaste haudasid.
Samuti on terve raamat täis pilte, kus on näha, et inimesed on üle elanud mingi suuremat sorti katastroofi. Paljud lossid ja majad on varemetes, ning teed ja tänavad on paksu ebamääraste pinnase kuhjatiste all.
Kõike seda arvesse võttes, on päris tõenäoline, et hiiud leidsid oma kurva lõpu umbes 17. sajandi keskpaiku. Mis täpselt juhtus ja milleks hiiud maailma pildilt kadusid, ei saa hetkel veel kindlalt öelda, ehk aeg annab siingi arutust...
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar