See on vana hea teema, millele ikka olen mõelnud ja ka natuke pikemalt siin kuskil kirjutanud. Loo lõpu osas teen põgusalt juttu ka Antarktikast ja seal leiduvatest kummalistest nähtustest, kuid lugu ajendas tegema hoopis üks vana ajalehe artikkel, milles on üks lause.
See artikkel on pärit 1924. aasta ajalehest ja kui nad seal sedasi väidavad, siis ma tahaks teada, mis navigeerimisriistapuuga siis vanal ajal laevad sõitsid? Raadiojaamaga nagu artiklis väideti? Või siiski ainult kaartide abil ja taevatähti appi võttes? Samas, ega läbi Põhja-Jäämere mingisugust lavealiiklust polnudki, ainult uurimisekspeditsioonid üritasid siin-seal käia.
See teema on veel huvitav sellepoolest, et ma ammu olen mõelnud, et kui ma saaks laevaga minna täpselt Põhjanabale, siis kuidas ma määraksin oma asukoha ilma GPS-ta? Ma praegu ei tea veel vastust, aga vana head kompassi ma katsetaksin kindlasti. Põhjanabale reis polegi nii utoopiline, sest kui ma ei eksi, siis mingi Vene firma teeb augusti kuus sinna reise, pilet on küll üle 30000 euro, aga siiski on soovijatel võimalus selles punktis ära käia. Kui ma sinna reisule läheksin, siis ma tahaksin täiesti kindel olla, et mind ka põhjanabale viidaks. Oi oi kui paljud teemad siit blogist võiksid oma vastuse saada või vastupidi, peavalu tekiks kuhjaga juurde, kui mind sinna viidaks.
FOTO: Kujutis: NOAA NCEI/CIRES (2019). Maa magneetilise põhjapooluse uus asukoht (valge täheke)
Uurisin internetist infot juurde ja on mille üle järele mõelda. Toon siia välja mõned lõigud Forte Delfis avaldatud artiklist, mille pealkiri on: "Maa magnetpoolus nihkub nii kiiresti, et teadlased pidid kärmelt uue magnetvälja mudeli looma."
Varasem magnetvälja mudel, mille järgi siiani on toimetatud, pärineb 2015. aastast ning seda polnud plaanis uuendada kuni 2020. aastani. Värske mudel on aga ette nähtud vaid lühiajaliseks kasutamiseks - juba järgmiseks aastakse luuakse siiski plaanikohaselt ka uus mudel, mida saaks kasutada juba 2025. aastani.
Uus, täpsem magnetvälja mudel on oluline navigatsioonisüsteemide paremaks toimimiseks, samuti on sellest kasu teadlaste jaoks, seda kasutavad töös nii NASA kui ka erinevad teised USA valitsusasutused.
Teadlased on 19. sajandist saadik teadnud, et magneetiline põhjapoolus ei ole püsiv, kiirem triivimisperiood algas aga 1990ndate aastate alguses, praeguseks liigub poolus aastas keskmiselt 55 kilomeetrit, liikudes üha lähemale geograafilisele põhjapoolusele. "Kui see aga sama teed jätkab, on see varsti geograafilisest poolusest möödas ning jõuab teisele poole Maad," ütles Chulliat.
Enne kui neid anomaaliad, mis mina näen, kommenteerin, panen siia veel juttu ka Õhtulehest:
Teadlased märkasid oma üllatuseks, et magnetpoolus liigub kiiresti Kanada kohalt Siberi suunas. See tähendab, et Maa sisemuses toimub midagi veidrat ja GPS-sätteid tuleb asuda kiiresti ajakohastama.
Põhja magnetpoolus siirdus läinud aastal Kanada poole, kuid nüüd on liikumas Siberisse, nihkudes viimasel ajal umbes 50 kilomeetrit igal aastal. Lõuna magnetpoolus on samal ajal peaaegu paigal, muutus ei ületa kümmet kilomeetrit aastas.
Meile tähendab magnetpooluse liikumine vajadust aeg-ajalt täpsustada GPSi ja eriti laevade analoogseid kursse märkivaid seadmeid. Viimati tehti seda 2015. aastal ja näis, et vähemalt tuleva aastani sellega enam muret ei ole. Nüüd aga avastasid teadlased, et magnetpooluse liikumine on märgatavalt kiirenenud ning seetõttu tuleb kiiresti täiendada magneetilisi mudeleid, mille abil täpsustatakse muu hulgas näiteks ka laevakompasside näite (magnetpoolus ja Põhjapoolus ei kattu omavahel), ja ka GPS tuleb täpseks rihtida.
Ja et kõik ikka täiuslik oleks, siis panen siia ka teksti Vikipeediast, mis seletab lühidalt lahti, mis asi on magnetpoolus:
Magnetpoolus on magneetunud keha (magneti) pinna piirkond, kus magneetumuse normaalisihiline komponent on nullist erinev. Magneti põhjapooluseks nimetatakse piirkonda, millest magnetinduktsiooni jõujooned väljuvad, ja lõunapooluseks piirkonda, kuhu need jooned sisenevad.
Nüüd siis tahaks kommenteerida, et mida ma siis teada sain. Mingisugune riigiasutus USA-s sätib GPS signaale õigeks vastavalt Maa magnetpooluse liikumisele ja väidavad, et tarvis on seda selleks, et laevad "puusse" ei paneks. Samuti olevat sellest kasu teistele asutustele, nagu näiteks NASA. Kuna tegu on siiski ulmeblogiga ja kui korra ulmeliselt mõelda, siis võiks ju arvata, et kogu see GPS-ide kruttimine on selleks, et varjata midagi, mis asub täpselt põhjapoolusel. Aga vaatame edasi.
Teadlased avastasid, et 1990ndate alguses algas magnetpooluse "kiirem" triivimisperiood. Mida see siis nüüd peaks tähendama? Kaua ei peagi mõtlema. 1990ndate alguses hakkasid GPS-id tavainimestele kättesaadavaks muutuma ja sellest ka see GPS-ide pidev kruttimine "õigeks".
Ja viimaseks, nende teaduslike artiklite juures prooviksin Vikipeedias olevat infot ja Õhtulehe artiklis olevat lauset kokku panna. Nimelt, Lõuna magnetpoolus on samal ajal peaaegu paigal, aga Viki artiklis on öeldud, et magneti põhjapooluseks nimetatakse piirkonda, millest magnetinduktsiooni jõujooned väljuvad, ja lõunapooluseks piirkonda, kuhu need jooned sisenevad. Mida nüüd siis uskuda? Selle järgi peaks Lõuna pooluse magnetpoolus samavõrra vastassuunas liikuma?
Olgu kuidas on, ega tõestada midagi ei saa ainult teooriat lugedes ja läbi töötades, selleks tuleb ise käia vastavates kohtades. Meenus mulle üks koht ühest reisisaatest, kus matkapoisid maasturitega kuskil Siberis olid ja siis korraga autojuht ütles midagi taolist, et GPS läks segi, ja pööras pildi tagurpidi korraks. Ja samas mainis juurde, et eelmine reis juhtus samasugune asi samas kohas või samal pikkuskraadil. Küsiksin ühe küsimuse veel seoses magnetväljaga. Miks on kogu maailmas magnetvälja tugevus praktiliselt ühesugune? Vikist ju just lugesime, et magnetinduktsiooni jõujooned väljuvad põhjast ja sisenevad lõunapoolusel. Ehk magneetilised jõujooned peaksid justkui põhjas tugevamad olema?
Mis seal Põhjanabal siis asub?
Leidsin American Library internetiarhiivist sellise huvitava 19. sajandi kaardi: "Ühe silmapilguga ümber maailma." Sinna on justkui peale kantud kõik suuremad rahvused ja tähtsamad kohad maailmas. Kuid midagi on veel...
Mer Libre ehk Vabaduse meri. Mis asi see nüüd siis on? Mina teadsin, et seal Põhja-Jäämeri või Arktika ookean on, aga 19. sajandil oli seal Põhjanaba Meru mägede vahel ka Vabaduse meri?
Kes mu eelmist lugu luges, see sai teada, et maapind on pidevas muutumises: ootamatult tekivad saared, siis osad jälle kaovad, ja nii võis ka Meru mäega juhtuda. Seda äkki pole seal enam? Kadus nagu Atlantis, Mu, Lemuuria ja Friisimaa. Kuid hetkel arvan, et seal see magnet-mägi ikkagi asub. Enne ei usu, kui oma silmaga pole näinud.
Olgu sellega kuidas on, aga nagu juba ennist mainisin, tuleks seal kaugel ära käia ja valida GPS-i asemel mõni vanapärane seade, millega oma positsiooni kindlaks määrata.
Lõpetuseks pööran suuna põhjanabalt 180 kraadi vastassuunda ja panen siia kirjelduse Antarktika maalilise värvidemängu kohta ühe vanaaja Inglise maadeuurija Douglas Mawsoni järele. Miks seal Antarktikas küll selline värvidemäng on, mida mujal pole? Kas strateegiamängu platsdarmi taevavõlv on seal juba päris maad ligi, mis tekitab kummalisi värvide moondeid?
Antarktis on hiilgavate puhaste värvide maa. Lumelagendike neitsilik puhtus ja kaljude sametmust sünnitavad imeilusa kontrasti, päevadel, kus lumepilved silmapiiri katavad. Kui taevas üksikud pilved ujuvad, värvuvad nende ääred oranž-kollaseks, mis järjest kahvatumaks muutub või heledamaks läheb, kui päikene sügavamale peitub või välja hakkab tulema. Seisab päike kõrgel, ilmuvad pilve äärtes vikerkaarevärvid.
Pilvehulgad on laiali läinud ja päike läheb loodetaevas looja. Vaheruum seniidis kaugeneb; see on puhas sinine, sügaval põhjataevas aga smaragdroheline. Tõusva maastiku taga võlvub kõrgel selge taevalaotus, roosakte pilvedega kaetud. Kaugel madalamal lõunas on kõik indigosinine ja ultramariiniga võõbatud, kuningliku purpuriga üle tõmmatud, mis kaugemal külmaks violetiks ja hallikassiniseks kahvatub.
Päikese sulakuld on kadunud, aga tema läige kestab edasi. Seniidist alla jooksevad värvid: rohekassinine, kollakasroheline, õiekollane, hele terrakota, kuni murtud telliskivipunaseni; ja see kõik peegeldub vastu jäätunud mere tumedas virvenduses.. Lõpmata silmapiiri sünnitavad ujuvad jäämäed liikuvkullalist õhuvirvendust. Jäämägi ulatub idast läände valge müürina, mille üle õrn roosa nagu nõialoor tõmmatud on.
Külm vaatepilt, mis äratab aukartlikku hirmu looduse jumalikkuse ees.
"Maa varjud", mille kohta on seal kirjutatud järgmist: Maa varjud lõunataevas, on sel aastal olnud väga selgelt eristatavad ning see on paljuski seletamatu ja seetõttu tekitab see tuliseid vaidlusi. Kella üheksa ja kümne vahel hommikul ilmub Musta saare lääne poole tumeda varjundiga joon, mis on horisondi suhtes terava nurga all paremale kaldu; see joon tõuseb järk-järgult Musta saare ida poole jääva vertikaali poole ja vajub siis kahaneva nurgaga vasakule. Vahetult enne keskpäeva toetub selle ots Bluffile, kui see on ida poole kaldu, kuid mõnikord kerkib umbes sel ajal veel kaks varju, üks vertikaalne ja teine lääne poole kaldu, siis on kogu nähtus tagurpidi. See on väga huvitav ning meil pole õnnestunud sellele ühtki mõistlikku seletust anda.
Lõpetuseks veel üks pilt samanimelisest raamatust, aastast 1905 (erinev sisu). Pöörake tähelepanu päikese halole.
LÕPP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar