Salapärane maa-alune Moskva

Panen siia loo, mis on ühtlasi kummaline, kui ka mõistatuslik. Lugu ei anna mingeid vastuseid, vaid tekitab endiselt küsimusi juurde. No milleks need määratu suured tunnelid ja ruumid kõikide vanade linnade all? Kes kaevas ja miks kaevati ja miks nendes käikudes/tubades elati? Mis seal ülal maa peal siis valesti oli? Miks pidi Ivan Julm oma raamatukogu maa-alla paigutama, selle asemel, et seda Moskva kremlis maa peal hoida?
Samuti on mõistetamatu see tohutu suur kulla ja hõbeda hulk vanal ajal. Tehnoloogiliselt ma üldse ei proovi midagi nuputama hakata, et kuidas puuriti ja vooderdati maa-alused käike? See on väga suur insenertehniline väljakutse, ning kuhu kõik see väljakaevatud pinnas pandi?
Loos muidugi tuuakse välja, kes kaevas ja miks kaevati, kuid ma olen nende vastuste suhtes mõnevõrra skeptiline. Ainus vähegi loogiline seletus tundub olevat, et toimus mingi konflikt, mistõttu oli tarvis inimestel sügaval maa-all end varjata. Ja see, kelle eest end varjati, omas mingisugust tehnoloogilist imerelva.
Seda lugu lugedes tekib kohati tunne, et vaataks justkui Indiana Jones'i filmi. Ja nagu ikka Venemaale kohane, siis kõik suuremad imed on Venemaale ehitatud itaalaste poolt, kes hobukaarikutega sõelusid muudkui Itaaliast Moskva ja Peterburi vahet. Meenuvad Jörpa kuldsed sõnad tema laulust: "See on imeline maailm, milles me elame."

Salapärane maa-alune Moskva
Kremli muinasjutulised käigud ja ruumid.
Ivan Hirmsa lõunasöök. Tema väärtuslik raamatukogu.

Nõukogude valitsus on andnud loa silmapaistvatele Vene arheoloogidele alata kaevamisi ajaloolises Kremlis. Kaevamistega loodavad nad leida salapärase maa-aluse linna sissekäigu. Legendide järele olla see maa-alune linn suurema osa Moskva all. Selle maa-aluse linna, käikude ja labürintide kesk-koht arvatakse asuvat selle kindlustuse all, mis ehitati 1157. aastal, mille ümber hiljem kasvas Moskva. Tsaar Ivan III, kes parandas Kremli müüre 1462. a. alustas selle maa-aluse linna ehitamist. Ta ehitas väga salajased käigud ja ruumid. Kui kasvas Moskva, siis kasvas ühtlasi ka maa-alune linn.
Samade legendide järele on see maa-alune Kreml täidetud määratute varandustega. Seal pidavat asuma ka Ivan Hirmsa kadunud raamatukogu, kus oli mitusada köidet väärtuslikke raamatuid, nende seas ka ammukadunud Rooma ja Kreeka klassikute tööd. Seal pidavat asuma ka sama tsaari kuld- ja hõbelauanõud, mis Inglise reisija Anthoni Jenkensoni arvates kaalusid mitu tonni. Kuid maa-alune Moskva ei varjavat ainult neid varandusi, vaid sinna olevat peidetud ka Novgorodi linna, tsaaride ja paljude aadlikkude varandused.

Kuidas lõunastas tsaar.

Maa-aluse Kremli kaevamiste juhatajaks on Nõukogude valitsuse poolt määratud silmapaistvam Vene arheoloog professor Stellatski. Viimane seletab maa-aluse Moskva kohta järgmist:
„Mitte ainult tsaarid ja vürstid ei ehitanud oma losside alla maa-aluseid käike ja ruume, vaid kõik aadlikud, nõnda et kogu linna alune on käike ja maa-aluseid ruume täis. Kui olid sõdade ja rahutuste ajad, siis oli loomulik, et sinna peideti igasuguseid varandusi.“
Juba Ivan Julma lauanõud üksinda on vaatamisväärsused. Inglane Jenkenson, kes seda tsaari külastas, jutustab oma kirjeldustes nende kohta järgmist:
„Tsaar lõunastas suures saalis, mis oli neljanurgeline. Laua ühes otsas istus tsaar ise. Temale järgnesid tema vend, vennapojad, Kaasani khaan ja tema aadlikud. Peale selle oli seal välismaade saadikuid, nii hästi kristlasi kui ka paganaid, kokku 600 inimest. Kõrvalsaalis aga lõunatasid koguni 2000 inimest. Mina istusin üksinda väikse laua taga, otse tsaari ees. Minu laual olid kõik kuld- ja hõbelauanõud. Samasugused olid lauanõud ka teistel laudadel. Peale selle olid need lauanõud ilustatud veel kalliskividega. Teenijateks olid vürstid, ja kui lõunastamine oli lõppenud kutsus tsaar mind nimepidi välja ja andis mulle omast käest juua viina."
On teada, et Ivan Hirmus oli väga ihne. On teada, et ta nõudis oma alamailt, et need näitaksid talle kõiki neid asju, mida väljamaalased neile kingivad. Kui talle neist mingi asi meeldis, siis võttis ta need endale. See oli ka üheks põhjuseks, miks rikkad aadlikud ehitasid endile maa-alused salakambrid, kuhu nad peitsid endi väärtasjad.
Ivan ise peitis aga omad varandused Kremli alla. Ja temal oli rohkem põhjust peita omi varandusi, samuti ka oma kuulust raamatukogu.
See on kummaline pilt, mille tahavad Vene arheoloogid tuua välja. Tuhanded inimesed kaevasid sajandeid nagu mutid maa-all salakäike ja muid ruume. Tsaarid tegid seda ja samuti tegid seda ka kõik aadlikud. Iga aastaga kasvasid tunnelid arvurikkamaks. Sissekäigud neisse müüriti aga aja jooksul kas ühel või teisel põhjusel kinni ja unustati viimaks.
Selliste maa-aluste käikude ja ruumide kaevamine oli võimalik selle tõttu, et siis oli inimtööjõud sama odav, kui Egiptuse püramiidide ehitamise päeval. Samuti oli siis ka elu odav. Kaevajad ise olid aga täielikus teadmatuses. Nad ei teadnud kunagi, kus nad kaevasid või kui kaugele tunnelid viisid. Kui nad juhtusid olema aga liig uudishimulikud, siis tegi tapakirves neid kohe peajagu lühemaks.
Neisse labürintidesse ja käikudesse seadsid ehitajad surmalõksud üles. See selgus Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale. Kuulus Prantsuse kunstnik Levraud on seda oma maaliga jäädvustanud.
Napoleonil olid väga teada Moskva suured varandused. Kui ta väed olid vallutanud Moskva ja astus Kremlisse, pöördus ta toorelt peapiiskopi poole: „Andke siia omad kiriku varandused.“ Vana piiskop vastanud külma rahuga: „Nad on teie korralduses. Minge ja võtke need, kui võite leida.“

Napoleoni kohtumine vaimuga.

Napoleon teinud kohe korralduse otsida läbi kõik katedraalid ja paleed. Neis polnud aga jälgegi neist rikkustest, mis oli ta lootnud leida. Viimaks Uspenski katedraali all leidsid sõdurid käigu. Nad teatasid oma leiust Napoleonile, kes oli nüüd kindel, et ta oli leidnud salajase tee Kremli varanduste juurde. Kahele insenerile ja salgale grenaderidele tegi ta korralduse minna järele uurima, mis seal on. Möödus kolm tundi, kuid keegi ei tulnud tagasi. Siis saatis Napoleon teise salga neile järele. Need tulid umbes tunni aja pärast tagasi ja teatasid, et nad jõudnud tugevasti rautatud ukse taha, mida pole suutnud avada. Samuti ei leidnud nad jälgegi eelmisest salgast.
Nüüd asus Napoleon ise salga ette. Rautatud uks purustati püssirohuga ja keiser ja tema kaaslased astusid suurde ruumi. Vanad lipud seisid seintel ja seinaõõnsustes olid väärtasjadega ja riietega ehitud raidkujud.
Seal oli rohkem kui tosin puusärki. Üks eriti raske äratas keisri tähelepanu. Ta käskis selle avada. Kui kaas pealt ära võeti, tõusis sellest preestri luukere ja näitas oma kondiste sõrmedega keisrile. Ühtlasi voolas ka keisrile terve juga igasuguseid needmissõnu. Kuigi Napoleon, kes oli lahingus küllalt surmale silma vaadanud, ei pidanud nüüd enam tema närvid vastu ja lahkus ühes oma kaaslastega õudsest ruumist. Käigu lõpul tuldi talle vastu ja teatati, et Moskva on põlema süüdatud.

Seda ei tahetud kaua aega uskuda. Kuid nüüd viimaste aastate jooksul on selle üleloomulikule asjale antud päris loomulik seletus. Kui mõni aasta tagasi Uspenski katedraal Lenini käsul läbi uuriti, leiti sealt alt ruum, kus oli hulk puusärke. Ühes neist oli peapiiskopi mumifitseerunud laip. Kui tehti katset muumiat liigutada, tuli kuuldavale kummaline oigamine. Suurem osa töölisi kohkusid nii, et põgenesid hirmuga minema. Arheolooge aga see ei kohutanud. Nad hakkasid kalliskivide ja kullaga ketud muumiat järele vaatama. Nad leidsid, et ahel läks muumia küljest puusärgi põhja ja sealt edasi seina külge. Seinas oli aga mingisugune häälttegev aparaat peidetud. Nõnda võib siis täiesti kindlasti öelda, et legend nagu oleks laip Napoleoni neednud, on täiesti õige.
Uksel, mis viis aga sinna maa-alusesse ruumi oligi aga salajane mehhanism, mis tappis need, kes astusid esimestena sisse. Kui aga nad olid ukse purustanud, siis olid nad ühtlasi purustanud ka selle salajase mehhanismi. Samuti oli ka puusärgis mehhanism, mis laiba püsti tõstis, kuid ajajooksul oli see rikki läinud.
Maa-aluste ehitamisega tehti algust itaallaste poolt 1462. aastal, kui Venemaad valitses tsaar Ivan III.

Peeter Suur sai varandusi.

Professor Stellinskil on rida tõestusi neist maa-alustest käikudest. Nii peab üks asuma ümmarguse torni all, teine jälle Varssavski torni all. Kõik need on aga avatud.
Näib olevat kindel, et Peeter Suur on saanud teatud varandusi maa-alusest Kremlist. Vastavate ajalooliste märkuste põhjal viinud vürst Pokrovski juhatusel ja kaasabil hulk vanu hõberahasid ja hõbedat välja. See koht on olnud kusagil Valge Torni all. Professor Stelletski arvates pole Moskvas ainust vana maja, kus pole maa-aluseid käike ega maa-aluseid ruume. Ka on teada, et mõnedel sakslastel on teateid olnud neist maa-alustest käikudest ja salaruumidest maa all. Liivi sõja ajal viis Ivan Hirmus mitu vangivõetud sakslast Moskva. Nende hulgas oli ka Tartu pastor Vatermann. Kuna aga ta sai tuttavaks ametnikega, kellele oli usaldatud tsaari varahoidmine. Need viisid tähendatud pastori maa-alustesse ruumidesse, kus olid Kreeka, Heebrea ja Ladina käsikirjad, mis oli Moskva Tsaar saanud Kontstantinoopoli patriarhilt. Nende seas oli isegi käsikirju Ptolemause raamatukogust. Üldse olnud tsaar Ivan Hirmsa raamatukogus 900 mitmesugust Kreeka käsikirja. Suurem osa neist kõik kreeka keeles, kuid siiski olnud ka kaunis palju ladinakeelseid.
Suure huviga oodatakse nüüd, millega lõppevad kaevamised Kremli all. Selle vastu ei tunta huvi mitte ainult Venes, vaid kõigis maades. On aga väga võimalik, et kaevamised Moskva Kremli all ei tekita mitte vähem sensatsiooni, kui Tutanhamoni hauakaevamised, sest Venemaa on olnud juba vanast ajast salapärasuste maa ja tõotab olla ka seda veel tulevikus. Sellepärast ootab kogu haritud ilm huviga Moskva kaevamiste tulemusi.

LÕPP

Allikas: Uudisleht, nr. 50, 26 juuni 1929