Koopad

Üle pika aja vaatasin ulmeka asemel üht õudukat. Vahest istume õhtul perega koos ja teeme ühe õudukaõhtu. Tavaliselt katsun valida mitte verise filmi, vaid sellise kõhedus-judinaid tekitava. Aegu tagasi ma vaatasin vist kõik filmid ära, mis olid vändatud tõsielu baasil ja rääkisid kummitustest/vaimudest ja eksortsimist. Mõni film võtab ikka jahedaks isegi nüüd ja eriti, kui üksi kodus ja öösel vaadata. Kuid see film, mida see kord vaatasime, läks siiski veriseks ja polnud teab mis suurema sisuga, kuid algus oli äge ja siit kogu see lugu lahti rulluma hakkaski. Filmi nimi oli "Meie" (Us), kui kedagi peaks huvitama ja seal oli tegelikult omapärane lähenemine tunnelite olemasolu otstarbele.

Mandri-ameerika Ühendriikide all on tuhandeid miile tunneleid, hüljatud metroosüsteeme, kasutamata teeninduskäike ja tühje kaevandusšahte. Paljudel pole mingit teadaolevat eesmärki...

Seda sõnumit nähes, jooksis silme eest läbi kogu mulle teadaolevad legendid Eesti koobastest. Kõikide suuremate linnade all on tohutud käigud ja tunnelite süsteemid. Legendid lausa räägivad, et suured linnad võivad omavahel ühenduses olla nagu näiteks Tallinnast pidavat Paldiskisse saama või siis Viimses reliikvias läks tunnel Piritalt Tallinnasse. Narva tunnelid olla koguni nii suured, et seal sees vabalt tõllaga sõitma mahub. Aga kui päris utoopiasse minna, siis Tori põrgu kaudu pidavat Peipsi äärde saama. Kas saab või ei saa, ei tea öelda, aga mis silma hakkab, on see, et üle terve maailma on kõikide vanade linnade ja isegi pealtnäha suvaliste kohtade all tunnelid. Kuid miks? Mis oli nende otstarve? Miks nähti nii palju vaeva? Ja veel miljon muud küsimust. Selge tundub see olema, et labidaga tervet maailma tunneleid ei kaeva ja kole kahtlane näib ka lugu olevat, et aega tagasi maa all vihmaussid elasid, kes lõõtsaga linnaliinibussi mõõtu olid. Aga nii utoopiline, kui see ka pole, kui legendid rääkisid meile kaugetest aegadest, kus kõik suured elukad ja hiiglased elasid, et miks siis vihmausski väike pidi olema. Ega Kalevipojale ja Tõllule söögiks päkapikkude kapsad sobinud. Neil pidid ikka kuuse kõrgused kapsad olema ja selliste saaduste jaoks pidi ka maa vastavalt kobe olema. Egas väikesed vihmaussid seda siis jõudnud. Olgu kuidas on, kuid lugesin jälle üht ägedat vana raamatut ja seal oli jutt Aruküla koobastest, mille katkendid siiagi lühidalt välja toon. Jutt pärineb raamatust "Kodumaal rännates", G. Wilberg, "Rahvaülikool", 1923, Tallinn.

Aruküla koobastik Tartu lähedal.

Tartu ümbruses liiguvad mitme paiga kohta kohalikud muinasjutud, mille järele võib otsustada, et paik vanemal ajal rahvale tähelepanemisväärseks kohaks olnud. 

Emajõe oru veerud on Tartu lähedal võrdlemisi kõrged. Iseäranis huvitav on pahempoolsed veerud, mis koosneb punasest devooni liivakivist. Niisugune kallas algab juba Maramaalt, kestes Tartu linnani ja sealt veel edasi, taganedes lõuna pool Tartut aga jõest vähe kaugemale. Enamasti on veerud põldude all. Tüüpilisemalt paljastub punane liivakivi Aruküla talude juures, 2-3 km Tartust põhja pool, Tallinna maantee ääres. Kolli talu juures on sügavad lohud ja augud. Üksikud augud lähevad sügavale maa alla, kadudes pimedusse. Nende aukude kohta käivad muinasjutud, et siit minevat maa-alune tee Tartu Toome varemete juurde, teine Muugale või Kärknasse endisesse munga-kloostrisse. Leidub inimesi, kes olevat ise käinud seda teed mööda kuni Emajõe kohani, milleni siit üle poole kilomeetri; teised on jälle jõudnud suure raudväravani, kus läbitõmbe tuul kustutanud tuled. Kolmandad leidnud raudväravate taga inimeste luude hunnikud. Mõned aga teadnud inimesi, kes läinud koobastesse ja enam sealt kunagi tagasi ei tulnud.

1844. a. avanes liiva vedamisel suurem avaus koobastesse, kus käisid mõned inimesed. Neid käis ka vaatamas prof. Dr. Kruse ja kirjutab oma tähelepanekute kohta 1844 a. "Inlandi" 41. numbris järgmist: Ronisin 12 jalga alla poole ja leidsin koopa sissekäigu juures kaks tugevat, valgest, tihedast liivast sammast, mis samasugusest tihedast liivast lage kandsid. Sisse ronides (lagi oli u. ainult 4 jalga kõrge) paistnud vasakul ja paremal teised sambad ja neile toetuvad võlvid. Liikusin edasi ja leidsin 18 jalga laia ja ligi 6 jalga kõrge koopa 8 ja poole jala laiune sissekäik; koopa lage toetasid 3 väga tugevat sammast (2-3 jalga läbimõõdus). Võis juba vabalt püsti olla. Ruumid olid kuivad ja kogu koobastik näis olevat inimeste kätetöö.

Koopa suuruse kohta kirjutab Dr Kruse, et nii kaugel, kui tema käis, ei paistnud koopal lõppu tulevat. Ja tema poolt mõõdetud ruumis oli ligi 1000 sammast ja ümbruskonnas sisselangenud maapinna järgi võib oletada, et koobastiku suurus on umbes 560 000 ruutjalga (5,2 hektarit) ning sambaid peab seal ühtekokku olema 15 000 ümber. Suurem inimeste liikumine peale Kruse (1844. aasta) on koobastikus olnud aastatel 1885 ja 1886, kui panna tähele aastarve sammastel. Kõige suurema koopa (koobas nr 6) põranda pindala oli 500 meetrit, mis sisaldab endas 200 mitmesuguses jämeduses liivakivist sammast, millel näib olevat labida ja mõne teise tööriista jälgi. Koopad on kohati madalad, kõigest 1-1,5 meetrit kõrged, kuid on ka koopaid, kus inimene täies pikkuses sees saab jalutada. Ümberkaudsetel põllumaadel oli vanemal ajal isegi ohtlik põllutöid teha, sest korraga on hobustelt jalgealune kadunud ja koos kõigega maa alla vajunud ja sinna jäänudki. Umbes 1870ndate paiku on ida pool olevate talude juures mõnedkümned meetrid põldu sisse langenud ja järele jäi vaid suur auk, milles oli selgesti näha koobaskäigu algust. Ka kaugemal väljal olevat sisselangemiste jälgi näha. Kui kaugele koopad välja ulatuvad, seda ei tea keegi ja seni ei ole koobastest midagi leitud, mis annaks aimu koobastiku ajaloo kohta. Dr Kruse olla leidnud sealt ainult ühe teraslusika, kuid on arvata, et see on sinna kaotatud hilisemate koobastes käijate poolt. 

Koobastiku tekkimise üle on vanemal ajal olnud palju arvamusi. Ümbruskonna inimesed peavad koobastikku maa-aluse tee alguseks. Teised jälle peavad seda ohvrikohaks. Dr Kruse peab koopaid inimeste kätetööks liiva võtmisel. Vanasti olnud Tartu sakslastel kombeks toa põrandatele, iseäranis aga tänavatele piduliku sündmuse puhul, nagu pulmad, suuremad hulgad ilusat valget liiva raputada (Põrandale valge liiva raputamine oli vell 20. sajandil Harjumaa rannarahval ja saarlastel kombeks). 

Peale selle arvab dr Kruse, et Aruküla koobastest ka Tartu ehituste jaoks on liiva võetud. Isegi Toome varemetes võivat olla seda liiva ja sellepärast pidavatki varemete lubi nii hästi ajahambale vastu. Selle väite tõestuseks toob Kruse välja seda, et selleaegne Meruski (Kolli) talu peremees Jaan olevat koobaste vaatajatele seletanud: "Sest om se Tarto liin tettu." Kuid tal tekkis siiski kahtlus liivavõtmise väite kohta, sest miks olevat õõnistused ja käigud nii sügavale ja kaugele maa alla tehtud, ilma et ükski koobas sisse oleks kukkunud; pealegi oleks võidud siin või seal üksikud kaeved koobastest välja teha, mis tööd oleks kergendanud, kuid niisuguseid kaeveid ei ole tehtud.

 

Kaardilt on ilusti näha, et vanemal ajal, kui Emajõgi veel tõelise jõe mõõtu oli, paiknes koopa suu täpselt jõe ääres. 

 

Dr Kruse oletab veel, et Aruküla koobastel oli eriülesanne vanemal ajal. Näiteks võisid siin asuda kaubalaod, nagu seda võib tähele panna n.n Väräägi koobastes Dnepri kallastel Kiievi lähedal. Niisuguses kaubalaod olid suurte veeteede läheduses harilikud nähtused, pakkudes kaitset ja varjupaika röövlite eest. 

Teistsugusel arvamisel on Aruküla koobaste kohta dr Fr. R. Kreutzwald, kelle arvamise järgi olid koopad kõige tõenäolisemalt sõjaaegne varjupaik, pakuurgas naistele, lastele ja vanakestele, mille olemasolu kuulsa "Tara-poiks" (Taara padi) ja püha Emajõe läheduses täiesti loomulik olevat. Oma jutu tõestuseks on talle selle kohta ka rahvamuinaslugu olemas. See, et Aruküla koobastik on inimeste kätetöö, pole kellegil kahtlust, sest seda tõendavad tööriistade jäljed sammastel ja seintel ning ühe koha peal õhuauk üleval laes.

Professor Tallgren peab neid koopaid vanema aja inimeste elukohaks, tuues analoogiat kesk-Euroopast.

 

Kuna see on ulme blogi, siis ma peaks ka siia ühe ulmelise variandi pakkuma, et milleks sellised koopad. Mul on esialgu kolm varianti. 

Esimene variant sobib professor Tallgreni arvamusega. Neid koopaid kasutasid ja seal elasid inimesed, kuid need inimesed ei olnud normaal-pikkusega. Seal elaseid kääbikud, sest enamus koopaid on kõigest 1-1,5 meetrit kõrged ja seda arvamust võib kinnitada näiteks Indiast leitud kääbikrahvas, kes elasid samuti koobastes. Ka Aafrikas elasid kääbikud - pügmeed. Eesti muistejuttudes teatakse neid olendeid kui pöialpoisse, maaaluseid või härjapõlvlasi. Isegi nende kirjeldus on olemas: Nad on väikse lapse sarnased, kitsehabemega, pika ninaga ja veidra näoga. Nad elavad vanaks ja halliks. Eesti rahva muistejuttude järele pidi olema üheksat eritüüpi kääbikuid. Harry Potteri filmides on neid väikseid olendeid suhteliselt tabavalt kujutatud. Veel on kirjutatud härjapõlvlaste kohta nii: Nad toimetavad oma asja suure ettevaatuse ja kavalusega. Nende elukohad on maalustes koobastes ja sügavas mägede sees, kus neil palju kuld ja hõbe varandust on. Nad olevat olnud ka vargad, kurjad ja tigedad, kuid üldiselt on nad neutraalsed ja võivad inimesi hoopis aidata. Nähtamatuks tegid nad end udumütsidega. Ka kenad kuldehted kalliskividega, mis muiste neiude kaela ümber kõlisesid, on nende meistertatud. Nad on väga osavad ja kõige paremad sepad, iseäranis on nende tehtud mõõgad palju väärt.

Arvatavalt on Maal elanud kolmesuguseid inimesi: hiiglased, inimesed nagu meie, ja kääbikud. Samuti oli maailmas vanasti igasugu olendeid nagu näiteks koerakoonlased, kellest Kreutzwald kõneles, ja merekoletisi, kelledest ainult muinasjutud on järele jäänud. Vanemas saksakeelses kirjanduses esines Aruküla koobastik Labürindi nime all. See, et kääbikud kõikide linnade tunnelites elasid, seda ma välistaks, sest linnades on suured ja laiad tunnelid ja need olid ehitatud muul otstarbel. Seega, võisid kääbikud elada ainult teatud piirkondades. Eestis näiteks siis Tartu Arukülas, Tori Põrgus, Kuimetsas, Helmes, ja võibolla ka Piusa liivakoobastes ning mujal taolistes paikades, kus võib tänapäeval täheldada karstiauke.

Teine variant, mis pähe kargas, on see, et selle imelise valge liiva seest leiti midagi, mis oli väga väärtuslik. Näiteks mingit kallist metalli või vääris- või poolvääriskive. Valge liiva kokku kühveldamine, eesmärgiga panna seda sideaineks Tartu Toomkiriku segusse jne, ei tahaks uskuda. Veelgi jaburam on lugu, et pulmade ajal visati seda liiva toa põrandale ja selleks nüüd need koopad seal.

Kolmandaks, paljud taolised liivakoopad on suurte linnade või asulate lähedal, aga sideaineks nii palju liiva tarvis ei lähe. Seda liiva kasutati ehituskivide valmistamiseks, mida suurte hoonete müüri paigutati. Nüüdsel ajal meenutavad need kunstlikult tehtud kivid looduslikke kive.

LÕPP