Iidne skandinaavlaste saaga - Asgard
Maailma loomise lugu
Esialgu, kui elavad olevused veel olemata olid, esines maailm kui toores ja korratu mass. Põhjamaal oli jää ja lumi ning lõunamaal aga lõkendas tuli. Tuli ja jää sattusid vastamisi ning sündis paks udu, millest hiiglane välja hüppas. Ümberringi pilku heites, et endale söögipoolist otsida, märkas hiiglane lehma, kes samuti söögiotsimisega ametis oli. Jää oli soolane. Kui näljane lehm jääd noolima hakkas, tuli korraga kellegi pea nähtavale ja selle peale ilmus pikkamisi jumal omas täies kogus.
Jumalast ja hiiglasest sündisid kaks suurt suguharu - jumalad ja hiiglased, kes üksteisele vaenulised olid. Hiiglased püüdsid alalõpmata Asgardi, jumalate asupaika taevas, tungida; jumalad aga asusid nende vastu kaitseseisukorrale, neid alatasa tagasi tõrjudes. Asgardi ja Utgardi vahel asus maa, kus inimesed, mehed ja naised, elasid, ja teda nimetati Midgardiks. Mere põhja mööda ringi ümber Midgardi väänles kolesuur madu, kes alalõpmata kasvas ja lõpuks nii suureks muutus, et ta oma enese saba alla neelas, mille kasvamine mao kõhuski ei tahtnud seisma jääda. Imelik vahtrapuu, nime järele Iggdrasil, ühendas need kolm maailma (Asgardi - jumalate asupaiga, Utgardi - hiiglaste asupaiga ja Midgardi - inimeste asupiaga) üksteisega. Selle vahtrapuu juured kasvasid hiiglaste maal Utgardis ja latv lõppes jumalate juures Asgardis. Juuri oli kolm, ühe juures istus tark hiiglane Mimir. Kolm õde, Rornid, asusid ka Iggdrasili juurtel ja kandsid hoolt, et puu juuri igapäev allikad niisutaksid.
Imelise vahtrapuu juuri katsid kolm allikat. Väikene hall orav jooksis ilmaväsimata puud mööda üles ja alla oma saba täis puhudes ja vastutulejatele igasuguseid uudiseid jutustades. Ta hoolitses selle eest, et kõikide uudiste edasijutustaja kõige pealt tema oleks. Selle asjaolu tõttu juhtus tihtipeale nii, et ta ise sisse kukkus ja teisi sisse vedas, sest et need uudised, mida tema jutustas, just igakord tõesed ei olnud.
Kõik jumalad ja jumalannad kokku moodustasid Äsiri, kelle pea ja isa, jumal Odin oli. Keset püha linna Asgardi udusid, jumalate asupaigas, oli Odinile troon ehitatud. Asgardist alumisse maailma viis ümmargune vikerkaareline sild, mida Bisröstiks ehk värisevaks sillaks kutsuti. Seda silda mööda võisid Asgardi elanikud käia ja sõita. Ainult võimas Thor, piksejumal, kelle mürisev vanker "värisevale sillale" liig raske oli, pidi kõrvalisi teid tarvitama. Pärast seda kui jumalad inimese lõid ja inimesi maa peal (Midgardis) elama õpetasid. Vaatas Odin ühel ilusal hommikul oma taevaliku trooni kõrguselt alla maa peale, aru saada soovides, kas inimesed tema abi tarvitavad; ta nägi siis maa peal palju väikesi olevusi, kellest üks jagu kurja tegema hakkas, ja teine jagu kogeledes aega surnuks lõi. Odin käskis seda pöialpojalist rahvast enda juurde kutsuda. Ja kui pöialpojad Asgardi ilmusid, viidi nad Odini lossi Gladsheimi, suure kohtumõistmise saali, kus juba terve Äsir, isa Odiniga eesotsas, koos istus.
Ja kõigevägevam jumal Odin hakkas pöialpoegade üle kohut mõistma. Kõige kurjemaid pöialpoegi mõistis ta maa alla elama, kus nad selle eest pidid hoolt kanda, et suures põlevas ahjus iialgi tuli ei kustuks. Nemad ei tohtinud kunagi päeva ajal omast nuhtlusepaigast maa peale ilmuda, - ainult öösiti võisid nad mõnikord oma töö juurest lahkuda.
Laisklejad aga, kes aega vedeledes surnuks lõid, samuti karistuse olid ära teeninud. Ja nii mõistis Odin neid puudesse ja lilledesse, et seal tööle hakata, kus suve ja päikesepaiste hiilgav jumal Frei nende juhatajaks sai.
Kui tööd lõpukorrale jõudsid ja taevas kuu paistma hakkas, siis saatsid väikesed pöialpojad ilusatel õhtutel oma aega mööda, tantsides ja kuupaistel ühe oksa pealt teise peale hüpates. Niiviisi algas meie maa Asgardi peal elu, lõbus ajaviide ja töö.
Odini ennastsalgavus
Odini õlgadel istusid tema käskjalad, mõtte- ja mälestusekaarnad, kes igapäev kõik kolm maailma läbi lendasid.
Vikerkaaresilla vaht oli Heimdall, kes valvas Asgardi. Tema kuulis kuidas rohi aasadel tärkas ja vill lamba seljas kasvas. Heimdallil oli loss, mis säras ja helkis ja sellel oli kõrge torn, mille tipult terve vikerkaare sild näha oli. Torn oli niisuguse heleda valgusega varustatud, et terve tee, mis hiiglaste juurde viis, valgustatud oli. Odin oli Heimdalli juures ja tahtis vaenlaste, hiiglaste maale minna. Selleks, aga, et teda seal nii lihtsalt ära ei tuntaks, jättis ta oma hobuse Himdalli juurde hoiule.
Esimesel päeval jõudis Odin maale, kus peale jää ja lume midagi ei olnud ja mitu korda ähvardasid teda jääpangad, mis hiiglaste poolt liikuma olid pandud, lömaks pigistada. Teisel päeval jõudis ta mägede ja laiade jõgede maale. Tihti juhtus, et jõgesid ületades ilmusid jõekaldale mäehiiglased, kelle käest samuti Odin pääses. Kolmanda päeva lõpupoole jõudis Odin roheliste puude ja toredate lillede maale. Siin oli üks kolmest veeallikast, mis vahtrapuu Iggdrasili juuri niisutas. Seda allikat valvas tark Mirimir. Igaüks, kes sellest allikast jõi, omandas enesele kõige suurema tarkuse. Kuigi Mirimir oma kasvu poolest hiiglane oli, ei kuulunud ta siiski mitte kurjade hiiglaste liiki. Seal toretsevates metsasaludes elutsesid imelikud loomad: magavad draakonid, mürgita maod ning rahulikud sisalikud. Kirjud linnud lendasid ja laulsid omi laule puuokstel. Terve org oli pehme ja meeldiva valgusega üle valatud, - see valgus aga ei olnud sugugi mitte päikese valguse sarnane. Ja keset orgu kasvas üks maailma puu Iggdrasili juurtest.
Odin kummardas Mirmiri ees ja ütles: Oo, Mirmir, ma tulen kaugelt Asgardist suurt armuandi paluma, sest mul kui jumalate ja inimeste isal läheb palju tarkust tarvis. Sellepärast ma pöördun sinu poole, luba mul tarkuse-allika vett juua. Hädaoht varitseb meid igaltpoolt, isegi Asgardi elanike seas leidub meil vaenlasi. Mina kardan, et tulejumal Loki viimasel ajal hiiglastega sõbrustama on hakanud ja neilt nende kurjad mõtted on omandanud. Külmade- ja tormidehiigased kipuvad alatasa jumalate ja inimeste kallale. Mirmir vastas ja ütles: Sina nõuad tõesti liig palju, isa Odin, kuid kas sina maksad mulle seda, mida mina sinult nõuan? Odin oli nõus ja ütles, et ma annan sulle kõik Asgardi kulla ja hõbeda, veel enamgi, annan sulle oma kaheksa jalaga hobuse Sleipniri, kui seda ainult küllalt oleks. Mimir ütles, et sellise hinnaga ei saa tema vett osta. Seda saab ainult mehisuse ja ennastsalgavuse teel. Ja Mimir küsis: Kas sina oled nõus ühe osa iseenesest ohverdama? Kas sa annad mulle ühe oma silma? Odin jäi nõusse ja meie ei kuule ega tea, milliseid hirmsaid valusid Odin selles imeilusas orus pidi läbi tegema, kuid ühes asjas oleme kindlad, et maailma-isa pärastpoole sugugi ei kahetsenud, et ta nii palju teiste pärast ohverdas ja kannatas.
Thir ja hunt
Kui maailma-isa Odin kord omal kõrgel õhutroonil istus ja kaugele enese ette silmitses, nägi ta kolme hirmsat elukat, kes tigeda tulejumala Loki pojad olid. Üks neist elukatest, päratu suur madu, oli mere põhjas, kus ta nii kiiresti kasvama hakkas, et tema keha peagi rõngana ringi ümber maailma keerdus, saba aga kasvas kõrisse ja kõrist eluka enese kehasse. Teine elukas oli pimedasse koopasse Nislhelmi kinni pandud. Kolmas elukas oli vihane hunt Fänrir. Teda peeti Asgardis ja ta hirmutas oma tohutu jõuga seal jumalaid. Hunt kasvas ja muutus aina kurjemaks ja tugevamaks. Maha tappa teda aga ei raatsitud, sest et püha linna piirides oli tapmine ja verevalmine keelatud. Siis võttis jumalate ees sõna Thor, kes lubas hundile ahela oma haamriga taguda, kuid hunt purustas selle vaevata. Thor tegi teise ja hulga vägevama ahela, mida vaevalt kanda jaksas, kuid hunt sai sellestki jagu.
Haldjate ja suvejumal Frei võttis selle raske töö oma kanda ja ta läks oma armsasse elupaika - Alsheimi. Seal oli kõik vaikne ja mõnus, väikesed pöialpoisid nägid vaeva ja olid õnnelikud. Frei otsis oma truu käskjala üles ja läkitas ta maa-aluste pöialpoiste juurde ahelat tellima. Need olid kurjad pöialpoisid, kuid nemad kartsid väga Odinit, kes nad nende kurjuse pärast maa-alla tööle saatis ja nad võtsid töö vastu. Pöialpoiste kuningas ütles, et kaks päeva ja kaks ööd ära kuluvad, enne kui ahel valmis saab ja ahel saab nii tugev, et keegi maailmas seda puruks ei tee.Kahe päeva pärast tuli kuningas uuesti tigedate pöialpoiste kuninga juurde, kelle oli väike ahel käes. Kuningas ütles käskjalale: Sulle näib see ahel vististi väga õhukene ja nõrk olevat. Tegelikult aga on see kõige imelisem töö. Meie oleme selle kõige paremast materjalist teinud ja see seisab kuuest asjast koos:
1. Müra, mis kass omade käppadega sünnitab, kui ta astub.
2. Kivijuurtest.
3. Naisterahva habemekarvadest.
4. kalahäälest.
5. Linnu süljest
6. Karu soontest.
See ahel ei katke kunagi. Ja kui teil läheb korda see ahel Fänriri kaela visata, siis ei raputa ta ennast sellest iialgi lahti. Käskjalg tänas ja viis ahela Asgardi. Maailma-isa Odin kartis, et hunt ennast kolmandat korda enam aheldada ei lase ja ta pakkus jumalatele välja, et pidu korraldada. Selle kavatsuse järele pidid kõik üheskoos ilusa järve peale, mis põhja pool Asgardi asus, minema. Seal tuli mängida ja jõuvõistlustest osa võtta. Kõigile jumalatele meeldis see ettepanek ja nad sõitsid sinna kõik üheskoos Freia imelaeval, millel niisugune omadus oli, et see ühelt poolt endasse ühekorraga terve Äsiri ühes kõige hobustega ära võis mahutada, ja teiselt poolt teda taskusse kokku võis rullida.
Laev sõitis järvel oleva ilusa saare peale. Kui võidujooksmised ja mängud lõppesid, võttis jumal Frei taskust ahela ja pani kõigile ette seda puruks kiskuda.
Thor ja Thir katsusid, kuid ilmaaegu. Siis ütle Thor, et keegi peale Fänriri ei suuda seda ahelat katki rebida. Hunt aga ei tahtnud uuesti ennast kinni lasta siduda. Et ta aga oma jõu peale väga uhke oli ja kartis, et teda argpüksiks nimetatakse, siis lubas ta ennast ainult sel tingimusel kinni siduda, et ühe jumala parem käsi sidumise ajal tema lõugade vahel oleks. Sel teel arvas ta pettusest üle saavat. Kui jumalad sellest teadaandmisest kuulda said, siis vaatasid nad küsivalt üksteise otsa ja astusid kohmetunult mõni samm tagasi. Ainult vapper ja heasüdamlik Thir astus paar sammu ettepoole ja pani rahulikult oma käe Fänriri lõugade vahele. Teised jumalad panid eluka ahelasse ja sidusid ta määratu suure kalju külge kinni. Julm elukas tegi suure hüppe, et ennast raudadest vabaks teha. Kuid asjata: mida tugevamalt ta rabeles, seda enam koomale kokku tõmbas ennast ahel. Kogu Äsir asus hirmsa eluka ümber vaatama, kuidas see meeleheitlikult raudades siples. Kuid sealsamas olid nad väga kurvad selle asjaolu tõttu, et ausameelne Thir oma parema käe oli kaotanud: hirmus hunt oli oma hambad kokku litsunud, kui aru sai, et tal enam pääsemist ei ole. - Niisuguse vägiteoga sai vapper Thir valmis, et Asgardi rahu ja õnne kindlustada.
Thori vasar
Maaluses Nislheimis lasi Loki (tulejumal) valmistada Odinile oda, mis alati märki tabas. Freia (armastuse- ja ilujumalanna) jaoks aga laeva, millega õhus niisama hästi võis sõita kui vees. Laev oli küll väga suur, et temasse terve Asgardi jumalad ühes hobustega ära mahtusid võis seda tarbekorral kokku panna ja taskus kanda.
Pöialpoiss Brok Nislheimis valmistas kolm imeasja:
1. Suure kuldmetssea, kes säras nagu tuli ja õhus imeliku kiirusega lendas.
2. Kuldsõrmuse, mis iga nädala jooksul enesest kaks uut sõrmust sünnitas.
3. Nõiavasar, mida kutsuti Miolniriks. See oli vasar, mis kunagi märgist mööda ei läinud ja ikka viskaja kätte iseenesest uuesti tagasi pööras. Vasar oli määrataud Thorile ja selle imevasara abil taheti igasuguseid kurjade hiiglaste pealetungimisi Asgardi vastu tagasi lüüa.
Thori imereis
Thoril oli vanker, mille ette olid kaks kitse rakendatud. Kui ta selle vankriga sõitis, siis müristas see nii rängasti, et pikselöögid kaugelt mägedest vastu kajasid. Kui Thoril oli kõht tühi ja Utgardis, hiiglaste juures võitlemas käis, siis tegi ta vahepeatuse Midgardis inimeste juures, paludes öömaja. Öömaja talle pakuti, kuid inimestel polnud talle süüa anda. Thor ütles inimestele, et nad ei peaks muretsema ja võttis vankri eest kitsed ning lõi nad maha. Pakkus inimestelegi süüa, kuid tingimuseks oli, et luud tuleb terveks jätta ja kõik toa põrandale hunnikusse koguda. Üks poisike aga tegi ühe väikese luu katki, et sealt üdi imeda ja viskas selle katkise luu hunnikusse. Järgmisel päeval valmistas Thor ennast ärasõidule ja raputas oma imevasarat nahkade, mille peal kondid hunnikus olid. Korraga ühe silmapilgu jooksul muutusid nahad ühes kontidega elusateks kitsedeks, just samasugusteks, nagu nad enne olid, selle vahega ainult, et üks neist tagumist jalga lonkas. Thor andis poisikesele andeks ja lubas teda koos õega reisu peale kaasa võtta.
Kuidas Thor oma vasara ära kaotas
Freial olid kulliriided, mis olid tehtud kulli sulgedest. See, kes need riided selga ajas, omandas endale täielise linnu väljanägemise.
Peale vasara olid Thoril veel kaks imeasja: vöö, mis jõu kahekordseks muutis, kui ta endale selle kõvemini ümber tõmbas, ja raudkinnas, mille ta ikka kätte pani, kui tal tarvis oli vasarat kasutada.
Iduna vangistus
Iduna oli Asgardi ilus jumalanna. Iduna tünder oli nõiatünder, mis suurte punaste kuldõuntega täidetud oli. Need kuldõunad olid üliväga maitsevad, kuid peale selle muutus igaüks, kes neid sõi, tugevaks ja nooreks. Asgardi elanikud sõid sageli neid imeõunu, mis nende noorust ja elujõudu alal hoidsid. Selle asjaolu tõttu võisid nad ka Midgardi elanikele oma kaitset pakkuda. Tünder, kus Iduna omi õunu hoidis, oli alati täidetud, nii et igakord, kui ta sealt õuna võttis, kohe uus õun asemele tuli. Keegi ei teadnud, kust ja kuidas uus õun tuli, kuid tingimata pidi Iduna õuna ise tündrist välja võtma. Kui aga keegi teine õuna võtma hakkas, muutus see käes väikseks ja sulas kokku.Kui Iduna langes hiiglaste kätte vangi, siis ta nägi oma vangikongi aknast, et koledate ja inetute hiiglaste juures oli ka naisvahtisid, kes sugugi inetud ei olnud. Neil olid ilusad naeratavad näod. Iduna arvas sel põhjusel, et need temaga kaastundlikult ja sõbralikult ümber käima hakkavad. Ta palus neid, kibedaid pisaraid valades ja seletades, mil viisil ta oma õnnetusse oli sattunud. Kuid need muigasid ikka edasi. Kui nad Idunale selja pöörasid, nägi ta, et need eluta, seestpidi koguni tühjad olevused olid. Need oli Ellad, neil ei onud südant, sellepärast ei võinud nad ka kaastundlikud olla. Kui inimesel häda ja õnnetus juhtub olema, siis ei või ta Ellade poolt abi loota.
Iga päev käis hiiglane Iduna juures ja küsis hirmsa häälega, kunas ta temale õuna annab? Iduna teadis, et oleks häbematu anda hiiglasele õuna, mis ainult jumalatele olid määratud. Iduna sai aru, et parem on hiilgava Asgardi liikmeks jääda, vangitornis istudes, kui vabaks hiiglaseks ehk Ellaks muutuda.
Kuid Asgardis oli lugu juba paha, sest jumalad jäid ilma imeõunteta, mis jõudu ja noorust alal hoidsid. Kaks võõrast teekäijat Vanadus ja Haigus hulkusid Asgardis ja kõik jumalad tundsid ennast nõrgad ja väljakurnatud olevat. Siis kutsuti viimaks jumalad ja jumalannad ühisele nõupidamisele, et kuidas Iduna hiiglaste juurest üles otsida.
Kuna Iduna äraandmises oli süüdi Loki, siis Odin ütles: Oi, Loki, mis sa oled teinud? Sina oled vennastuse vannet murdnud ja terve Asgardi õnnetusse saatnud. Too meile meie õde tagasi ehk mine ja ära näita ennast siin enam kunagi. Loki laenas Freia kullimantli ja lendas läbi seinaprao Iduna vangikongi. Muutis Iduna pähkliks ja haaras oma küüniste vahele ning lendas Asgardi tagasi. Uuesti muutusid jumalad omas asupaigas Asgardis noorteks ja elujõulisteks ja kaks võõrast Vanadus ja Haigus kadusid sootuks, ning rahu ja rõõm hakkasid Asgardis vana viisi valitsema.
Baldur
Baldur oli valgusejumal ja ühel ööl ta nägi unes, et temaga on varsti halvad lood. Tema isa Odin oli selle pärast mures ja lasi oma naisel kuninganna Friggil käskjalad igale poole maailma asjade ja elavate olevuste juurde läkitada, kutsega, et nad kõik Asgardi ilmuksid.
Ilmusid olevused, kes maa peal, vees ja õhus elavad, kõik puud ja taimed, kõik kaljud, kivid ja metallid maa alt, kus tööarmastajad pöialpoisid tööd teevad. Ilmusid tuli ja vesi mürgid ja haigused. Kõik tõotasid pühaliku vandega, et nende läbi Baldur milgi kombel ei saa kannatada. Ainult üks väikene rohulibleke, mida omeelaks kutsuti, mis iseenesest nii pisikene oli, et Frigg ta kutsumata jättis, ei andnud oma vannet.
Frigg jäi nüüd rahule, et kõik olid vande andnud ja Baldurit mingi hädaoht ei ähvarda, kuid isa Odin ei võinud ennast kõigist tõotustest hoolimata rahustada. Ta istus oma kaheksajalalise hobuse Sleipiri selga ja sõitis Asgardist maa alla Hela juurde, kes seal nende kaugete maade üle valitses. Tema teadis kõik, mis juhtub, ja teadis ette juba, kes ta juurde tuleb. Keegi peale Odini polnud küllalt tark, et Helaga juttu ajada. Odin üksi teadis neid sõnu, millega Helat tema elumajast välja kutsuda. Kui Odin pärale jõudis, võttis Hela tema kohe vastu ja vastas tema küsimuse peale: Ütle mulle, - algas Odin,- kellele sa selle uhke elumaja oled ehitanud?
Valgusjumala Baldurile,- vastas Hela.
See, kes Balduri surmab, saadab kogu Asgardi õnnetusse.
Tark naisterahvas Hela vastas:
Hödur, Balduri kaksikvend, tapab valgusejumala ära. Ja nende sõnadega kadus. Isa Odin pöördus kurvalt koju oma naise juurde tagasi ja jutustas, mis ta Helalt oli kuulnud. Kuid jumalanna oli kindel, et tema pojaga enam mingisugust õnnetust ei juhtu.
Ühel heal päikesepaistelisel päeval sügise lõpupoole läksid jumalad Asgardi taga olevale põllule mängima. Et nad kõik teadsid, et miski maailmas ei või Baldurit surmata, siis tegid nad temast märklaua ja hakkasid kordamööda tema pihta odadega sihtima. Neile sünnitas lõbu see asjalugu, et odad, mis Balduri ihusse tungisid, teda siiski terveks jätsid. Neile näis koguni, nagu teeksid nad Baldurile au, et nemad tema kehasse odasid viskavad.
Selsamal ajal istus jumalanna Frigg omas lossis, kui keegi ukse pihta koputas. - Astuge sisse, - ütles Frigg, ja tema ette astus vanaldane naisterahvas. Vanaeit jutustas, et tema põldu mööda tulnud ja näinud, kuidas jumalad mängides Balduri pihta odasid visanud.
- O, minu poega ei haava ei puu ega teras, ütles Frigg, sest kõik maailmas on mulle vande andnud, et minu poeg Baldur terveks ja puutumatuks jääb.
- Ja sina arvad, et kõik maailmas erandita on sulle niisuguse vande andnud, ütles vanaeit.
Kõik, kui maha arvan ühe taime, mis hommiku pool Asgardis kasvab. Teda kutsutakse omeelaks. Ma arvan aga, et see taim liig pisikene on ja nõrk, et kellelegi haiget võiks teha.
Kohe selle peale läks vanaldane naisterahvas minema ja viskas omalt seljast naise ülikonna. Nähtavale tuli tige ja õel Loki, kes kiirelt taimekest otsima tõttas. Kui Loki taime omeela üles leidis, lõikas ta väikese oksa, seadis ta oda otsa ja läks põllule, kus jumalad ikka veel edasi mängisid. Ei mänginud ainult pimedusejumal Hödur, kes Balduri kaksikvend oli.
Loki astus Höduri juurde ja küsis: Miks sina ei mängi?
- Mina ei näe ja sellepärast ei saa märki visata; pealegi ei ole mul oda, - vastas Hödur.
Siin on sul hea uus oda, mina juhin sinu kätt,- sosistas kurikaval Loki, Höduri kätte omeela taimega varustatud oda andes ja tema kätt Balduri pihta sihtides. Baldur vaatas oma venna otsa ja ei aimanud midagi paha. Korraga kuulis vaene pime Hödur jumalate hirmsaid karjatusi, sest Baldur oli surnult maha langenud, ja asus Hela riigi poole teele.
Kui Frigg sellest kuulis, palus ta jumalate kiirkäskjalal Hermodil Hela juurde minna, et temalt Baldur tagasi paluda. Üheksa päeva ja üheksa ööd sammus ta vahetpidamata, kuni viimaks Hela juurde jõudis. Seal võttis teda Baldur vastu. Hela ütles, et Baldur võib Asgardi tagasi minna, aga ainult sel tingimusel, et kõik elavad olevused ja asjad peavad teda taga nutma.
Hermod tõttas koju Hela tingimusi teatama. Ja jumalad saatsid maailma igale poole käskjalad välja, kes kõigile asjadele ja elavatele olevustele ülesandeks tegid Baldurit taga nutta.
Kui käskjalad Asgardi tagasi tulid, tuli neile vanaldane naisterahvas vastu, keda nad ka nutma sundisid. Kuid naine vastas:
- Las Hela jätab Balduri enesele, mul teda tarvis ei lähe.
Neid sõnu kuuldes said jumalad aru, et seesama naisterahvas juba Friggi juures lossis oli käinud, ja meie teame nüüd, kes see oli.
Ja rõõmus noorukene Baldur ei tulnud iialgi enam tagasi, ja kõik jumalad nutsid teda kaua taga.
Ägiri pidu
Thor ja Thir käisid Utgardis Himiri juures jumalate peo jaoks pada hankimas, mis seitse versta pikk ja seitse versta lai oli. Himiri polnud kodus ja seal oli ainult tema hea ja vastutulelik naine. Naine ütles, - minu mees saab õige vihaseks, kui võõrad eest leiab, ja tema silmade välk on nii hirmus, kui ta vihastab, et kohe surnuks lööb. Naine peitis jumalad ära ja õige pea kuulsid nad Himiri raskeid sammusid. Kui hiiglane kuulda sai, et tema jäämajas kaks võõrast viibisid, vihastas ta nii kangesti, et tuluke, mis tema silmist sähvis, korraga palgi, millele pajad peale olid asetatud, purustas ja kõik pajad, peale seitsmeverstase, maha kukkusid. Ja siis nägi hiiglane võõraid, aga ta muutus nende vastu armuliseks ja nad läksid järgmisel hommikul kõik koos kalale.Thor lõikas kõige paremal härjal pea maha, et kaladele sööta valmistada, kuid Himirile ei meeldinud see. Kuid Thor seletas talle, et neil peavad kõige paremad söödad käepärast olema, sest et neil vaja on Midgardi madu, kes merepõhjas elab, kinni püüda.
Thor seadis härja pea konksu otsa ja viskas merre. Kohe tundis ta, et miski ta õnge suure jõuga vee alla kisub. Thor tõmbas ja vastiku Midgardi mao pea oli juba veest väljas, kui hiiglane nööri katki lõikas. Hiiglane tegi selle teo, sest ta väga kartis seda madu. Nõiavasar, mida Thor maole tagant järele viskas, ei aidanud enam, sest Thor mööda viskas. Ja kalamehed suundusid tagasi.
Hiiglase juures olles, ütles hiiglane, - löö see peeker puruks ja kui see sul õnnestub, siis saad endale suure paja kingituseks. Seda pada just Thor sooviski ja ta tõmbas enesele jõuvöö tugevasti ümber ja viskas kõigest jõust peekri vastu seina. Selle asemel, et peeker puruks lüüa, lõi see seina sisse suure augu. Thor viskas uuesti, ja kordus jälle sama, kuid siis sosistas hiiglase naine Thorile: - Viska talle peeker mööda pead! Ja naine ise sealjuures laulis, voki ratast vändates:
"Tugevad on postid, tugevad on kivid.
Tugevamad siiski on hiiglase kondid..."
Selle peale viskas Thor peekri kõigest jõust hiiglasele pähe, nii et peeker tuhandeks killuks purunes.
Thir ja Thor hakkasid pada ära viima, kuid hiiglasele ei meeldinud see ja ta kutsus oma sõbrad hiiglased kokku ja läks ühes nendega jumalaid taga ajama. Igal pool ümbritsevates mägedes hiiglaste silmi enda ümber nähes, haaras Thor oma imevasara kätte ja hakkas sellega hiiglasi taguma, kes kohe tardusid ja määratusuurteks kaljudeks muutusid; need kaljud seisavad tänapäevalgi merekaldal.
Ägir sai oma paja kätte ja selles keedeti mett, ning pidu võis alata. Kuid enne pidupäeva oli pühas Asgardi linnas suur kurbus, sest rõõmsatujuline Baldur oli surnud ning Asgard muutus tühjaks ja pimedaks.
Friggi sai sellel peol teada, et Loki tõttu tema poeg Baldur oli surma saanud ja selle peale lahkus arg Loki Asgardist igaveseks.
Minu esmase sõela läbisid need raamatud, mis on aknalaual näha. Mu hea kamraad Arne, küsis raamatute nimekirja ja andsingi need talle. Ta oli eriti huvitatud raamatust Asgard, millest see lugu siin nüüd sündiski. Panen selle nimekirja siiagi, mis raamatud nüüd lähiajal minu luubi alt läbi käivad:
* Väike Kalevala
* Kreeka vägimehed (Eisen)
* Aulane ja Ülo (Jutt Eesti muistsest ajast)
* Eesti muinasjutud (Korjanud ja üles kirjutanud J. Kunder)
* Eesti vana usk (Eisen)
* Kodumaal rännates
* Kuidas inimesed vanasti elasid
* Vana Egiptus, idamaa rahvaste ajalugu
* Karolus (ajalooline jutustus Eesti minevikust).
* 10000 aastat jääs
* Esivanemate ohverdamised (Eisen)
* Kullervo (Lugulaul Kalevalast)
* Aristoteles
* Darwin
* Eesti mütoloogia I, II, III (Eisen)
* Kalevipoeg
* Tõll ja ta sugu (Eisen)
* Eesti rahva ennemuistsed jutud (neid on mitu varianti, on Eiseni ja on Kreutzwaldi oma)
* Eestlaste kultuur muistsel iseseisvuse ajal (H. Moora. See on ka huvitav vana)
* Kivid ja killud (Eesti vanavara korjamine ja kahe suure korjaja elulugu)
* Väike Kalevala (Eisen)
* Hansu-raamat (Eisen)
* Kalevipoja esi-isad (Eisen)
* Kalevipoja päevilt (Eisen)
* Kuldja (Eisen)
* Veealune eluriik
* Eesti ennemuistsed jutud (Eisen)
* Eesti kohalikud muistejutud (Eisen)
* Näkiraamat (Eisen)
* Kõu ja Pikker (Eisen)
* Kolm lugu
* Soome muinasjutte
* Kalevipoeg ja Kalevala
* Candide ehk optimism
* Kreeka muinaskangelased
* Valik Eesti rahvalaulusid
* Põhjaneitsi
* Asgard
1. Suure kuldmetssea, kes säras nagu tuli ja õhus imeliku kiirusega lendas.
2. Kuldsõrmuse, mis iga nädala jooksul enesest kaks uut sõrmust sünnitas.
3. Nõiavasar, mida kutsuti Miolniriks. See oli vasar, mis kunagi märgist mööda ei läinud ja ikka viskaja kätte iseenesest uuesti tagasi pööras.
Thor nüüd mingi hea poiss ei ole, ta on see kuri jumal, kes piibliski palju kurja tegi. Mõned teod äkki Miikaeli omad? Temale meeldis ka vasaraga mängida, ühel meie aja Miikaelil oli isegi ka spetsiaalne kinnas olemas, mis oksjonil hea hinnaga müüki läks.
VastaKustutaTäpsustus: Thor ongi just Miikael, Odin on suur Yahve.
VastaKustuta