Telliskividest korsten

Sain üle pika aja kokku inimestega, kes mõtlevad oma peaga ja ammutasin edasiseks seedimiseks head materjali ja üheks teemaks, mis mind köitis oli, kas me elame reaalses või virtuaalses maailmas? Iseenesest vana teema, aga järjest suurema jõuga tundub see teema esile tungivat. Sellest tegelikult järgnev lugu räägibki.

Kõnnin mina mööda Kalaranna tänavat Tallinnas ja vaatan, suur tellistest korsten. Ma olen seda korstent eelnevalt ka näinud ja selle kõrval olevast hoonest piltegi teinud. Tookordses teemas oli juttu selle korstna kõrval olevast hoonest, enne kui sellel alumise korruse akna-avad vundamendi hüdroisolatsiooni alla pandi ja kinni kaeti.

Kohe hakkan pilte näitama ja siit hakkab nii mõndagi välja kooruma. Esiteks, see sama Kalamaja korsten. Selle korstnaga ma justkui teeks 1:0 ära Peterburi Aleksandri sambale ja tõestaksin, et see sammas on seest tühi, kasutades selleks kõige robustsemat matemaatikat. Tegelikult aga on alternatiivid ammu ära tõestanud, et sammas on seest tühi ja pole mingi monoliit. Taolisi sambaid on teisigi Euroopas, mille sees on keerdtrepp.

Esmalt korsten.

Hakkasin üle lugema, et mitu telliskivi on selles korstnas. See tegevus nägi välja umbes nii: kõndisin ümber korstna ja lugesin mitu kivi on minu pea kõrgusel asuvas korstna telliste kihis, kui korstnale ring peale teha. Sain, et 103 kivi. Alt on korsten mõnevõrra laiem ja sealt ei hakanud lugema. Eks see jurakas ülevalt ka väheke koomale tõmbab, aga mu arvutustes peaks varu sees olema.

Järgmiseks arvutasin korstnal oleva vitsade vahe ja minu tagasihoidlik pakkumine on, et see on umbes 1,5 meetrit ja vitsasid oli kokku 30 (vaata ülemist pilti). Selle loogikaga saan, et korsten on umbes 45-50 meetrit kõrge. Eks ma natuke jätsin ikka varu kah.

Korstna tõmbe- ja suitsuluugi ette oli võre pandud, kuid seda kaudu nägin ära, et korstna telliskivimantel on vähemalt meeter paks, ehk sinna mahub minu hinnangul 5 tellise kihi paksust, kui tellised paigutada korstna ladumise ajal sinna otsa-pidi, nagu ka alumisel pildil on näha.

Nüüd siis arvutused.

103 kivi on ühes reas, 15 kivi kõrgusesse mahub iga rõnga vahele. 103x15= 1545 kivi.

Kuna korsten on umbes 5 telliskivi paksune, siis 1545x5=7725. Ehk iga rõnga vahel on jämedalt 7725 kivi. 7725 korrutan nüüd 30 rõnga vahega, sinna on juba lisatud juba alumisest rõngast alla poole ja ülesse poole jäävad tellised. Vastus on, et korstnas on umbes 231 750 kivi. Nüüd meenus kohe Arne lugu Triljon telliskivi. Arne jutu jätkuks võin öelda, et selliseid suuri korstnaid on seal samas ruutkilomeetrilisel alal kolm tükki, rääkimata väiksematest korstnatest. Üks suur jurakas asub Lennusadama õuel ja teine on Miinisadamas.

Nüüd siis korstna mass. Vanasti olid telliskivid mõnevõrra suuremad kui tänapäeval ja ma võtan keskmiseks telliskivi kaaluks 3 kilogrammi. 3x231750=695 250 kilogrammi. Ehk korsten kaalub umbes 700 tonni.

Vasakul Aleksandri sammas Peterburis ja paremal Traianuse sammas Roomas.

Peterburi Aleksandri sammas kaalub samuti umbes 700 tonni ja on umbes samade mõõtmetega, ainukese vahega, et minu uuritav korsten on seest täiesti tühi. Aleksandri sammas aga pidavat olema graniit-monoliit. Kuna see teema on samuti juba lahatud ja läbi nämmutatud, siis ei hakka siin seda uuesti kirjeldama, aga kui keegi tahab, saab teema kohta lugeda siit ja siit. 

Nüüd telliskivide juurde tagasi. Panen siia vanu pilte ja juhin mõnele kohale tähelepanu.

Sindi tellisevabrik 1930ndad.

 

Telliselööv kusagil Eestis.

 

Tellisevabrik Paides 1930.

 

Nende paari pildiga on silma hakanud, et vaesus laiutab üle Eestimaa. Kõik on pilla-palla, osa maju on kokku-kukkumise ohus. Katuseid pole ollagi jne, kuid ülemisel pildil on suur ja vägev korsten püsti. Teine väiksem selle kõrval. Ennist jäi mainimata korstna hind tänapäeva vääringus. Jämedalt saab seda nii võtta, et keskmiselt maksab üks tellis 1 euro, siis suure korstna jaoks kulub oma veerand miljonit eurot ainult telliskivide peale. Teist sama palju läheb töörahaks. Ja sedasi võib tuletada ka korstna maksumuse vana-aja vääringus. Kui töömees saab umbes 1000 eurot kuus palka (palk on naljanumber muidugi, aga nii on hea arvutada), siis ta jõuab igal palgapäeval omale osta 1000 tellist. Sama võib oletada ka korraliku töömehe palgast ja tellise hinna vahekorrast vanal ajal.

 

Wöhrmanni tellisetööstus Türil (1924).

 

Tellisevabrik Tartu lähedal.

Juhin tähelepanu pinnasele, Võib kõikide piltide puhul tähele panna, et need tellisetehased enamjaolt ühes suures mudaaugus asusid.

Tellisevabrik Võsul.

Suur korsten keset lagedat? Kus siis tehas selle korstna kõrval on?

Voltveti mõisa äsjavalminud tellisevabrik ja kõrval on direktori maja (1910).

Wöhrmanni tellistööstus Türil 1924.

Tundub sedasi, et savi oli omast käest võtta. Peremees aga ei täind labidameestele vist korralikku palka maksta, sest vähemalt kolmel labidamehel pole jalanõusid jalas. 

Kuhu ma tahan oma jutuga välja jõuda, on see, et kõik ajaloos tunduvad absurdsed asjad, mis ei taha kuidagi klappida peavoolu ajalooga, sellele hakkab matrix kirjutama ajalugu taha. See aga suunab mõtlema, et ajalugu oligi just selline, nagu seda enamus pakse raamatuid kirjeldavad. Ainuke häda on see, et matrix ei tundu kuigi tark olema, s.t on tark küll, kuid hakkab vigu tegema. Näide: kuskil on öeldud, et see või too maja ehitati näiteks x-aastal. Kõik ametlik, nii on ja nii peab olema. Kuid edasi uurides, hakkavad kummalisused juhtuma. Selgub, et maja või vähemalt selle varemed olid eelnevalt juba püsti. Isegi pilt on selle hoone kohta koos dateeringuga internetis olemas. Vaata näiteks seda teemat. Ja neid näiteid võib teisigi siit blogist ja mujalt leida. 

Mul on aeg-ajalt tulnud kasutada tehisintelligentsi abi ja pean kurbusega tõdema, et ma tegelikult ei saa mingit abi sellest. Näiteks, kui ma vanu ajalehti digitaalselt läbi töötan, s. t on vaja mingi pikem artikkel enda jaoks söödavaks teha, kuid lehekülg, mis seda pakub, transleerib gooti kirja väga halvaks vormiks ladina tähestikus. Ja siis olengi söötnud selle teksti AI-le ette, et ta parandaks vead ära. Paari esimese leheküljega saab see enam-vähem hakkama, kuid siis hakkab see tehismõistus mind alati kiusama. Jutustab oma lugusid vahele või ei tee 1:1-le seda, mida temalt paluti või teeb mingeid muinasjutulisi ümberjutustusi. Ah, parem ei räägigi sellest, kuid sama tundub ka meie maailma matrixiga olevat. See teeb palju vigu ja neid vigu leiab otsija pea igalt poolt. Nagu näiteks - vanad pildid. Lähemal uurimisel hakkab leidma kummalisusi. Hoonete ja inimeste varjud ei tule iga kord päikese poolt. Mõnda pilti on matrix kasutanud mitu korda, jättes tausta ja isegi varjud samaks, kuid loo tegelased ja kontekst on muutunud. Selle näite kohta samuti peab siin lugu kuskil olemas olema. 

 

Mis ma tegelikult kogu selle looga tahan öelda, on see, et kui midagi uurida, minu puhul siis ajalugu, hakkab matrix automaatselt looma mõnele sündmusele või kasvõi ajaloolisele hoonele tausta taha. Sama on ka hoopis peenemate või siis nähtamatute asjadega. Nagu sündmused või siis ka programmid, mida saab muutma hakata nii üksikisiku tasemelt kui ka kollektiivselt. Kuid n.n füüsiliste asjade puhul on see taust tavaliselt poolik või juhul kui ongi esmapilgul tervik (vaata näiteks seda sama ametlikku Aleksandri samba püstitamise lugu), siis ei saa matrix sellega hakkama, sest ta loob väljamõeldud lugusid ja pilte, gravüüre, jooniseid vastvalt etteantud programmile, mis on vigu täis või koguni täiesti valed. Arne viskas ühe ägeda võimaluse õhku. Näiteks selline H.Wellsi kuulus raamat nagu "Inimjumalad", sellest pole ühtegi filmi tehtud. Kuid ma ei imestaks sugugi, et varsti on see film siin reaalsuses olemas. Kas ilmub kuskilt välja mingi vana film või tuleb päris uus sellest. Eks katsun neil virtuaalsuse teemadel edaspidigi fookust hoida, sest äkki nii saab matrixi täielikult lolliks ajada ja see ei näri enam oma valedest läbi. Vähemalt üks küllaltki täpne õpetus sellest on siin blogis olemas, aga ma ei ole jõudnud seda veel katsetada.

LÕPP