Segane

Panen siia ühe põneva jutukese, mis kohati tundub, et antud loo autor justament just neid hetki pidi läbi elama, sest nii elavat kujutlusvõimet on raske ette kujutada, ent siiski ka mitte päris võimatu. Tegin otsingu loo autori kohta ja sain vastuseks, et tegu oli proosakirjaniku ja näitlejaga. Samas, pole raske endale ajukelmepõletikku välja mõelda ja proovida ennast hulluna näidata, kuid loos käib läbi ka uimasti - oopium. Selle mõju all olles, kaldun arvama, võiski põhiosa sellest loost kirja pandud saada, kuid väita loomulikult midagi ei saa. Põhisõnumina kõike kokkuvõttes võibki öelda, et sellised "teisel pool" käigud on seotud päris paljugi meie mõtete, kogemuste ja kasvatusega. Loo autor räägib seal peamiselt kuraditest ja jumalast ning kõigest sellest, mis sinna vahele jääb. 

Läbi selle kirjutise saab siis heita pilgu totaalselt "hullu" inimese läbielamistele ja katsumustele. Kaastundega peab sellistele inimestele kaasa tundma ja tänama kõigevägevamat, et ta mind (meid) nendesse põrgupiinadesse ei ole saatnud. Kui reaalsed tunduvad need piinad ja läbielamised "hullule" inimesele. Inimese aju on ikka üks hirmus instrument. Või polegi see üksi aju pettekujutelm, vaid mingi ajunihke (oopiumi?) tagajärjel sattus loo peakangelane kuskile kõrvalreaalsusesse, kus ta pidi oma tehtud sigaduste ja pattude eest põrgupiinu kannatama, sest kõige tehtu üle tuleb varem või hiljem inimesel vastust anda. 

Meenus mu isa, kes läbi raske ja väga kiiresti progresseruva haiguse vajus väga ruttu manalasse. Enne minekut mõned päevad või nädal, helistas ta öösel emale mitmeid kordi, olles ise haigevoodis, ja palus abi, et ema talle ühte külla vastu tuleks, sest tema Žiguli oli katki läinud ja häda suur ning nööri tarvis. Isa elas oma lõpupäevil jälle oma nooruspõlves.

Algava loo puhul tundub sedasi, et meie mõistes hull või segane inimene näeb mingeid kummalisi normaalinimese jaoks mõistetamatuid "hallutsinatsioone" ja peksab segast, ent selle inimese olemus (hing) on nende pettekujutelmade või reaalsete olendite/maailmade vahel täiesti adekvaatne ja terve. Inimese hing on rikkega vastuvõtja (aju) lõksus...

Viirastused ja vaimud

Joh. Üksi
Tartu Ülikooli närvihaigete kliinikus.
I
Viirastused ja luupainajad.

Juba lapsena hakkasin viirastusi nägema. Arvan otstarbekohaseks nimetada, et ma 6 ja poole aastasena peapõletiku läbi tegin, mis aga minu tervise peale mingisugust halba järge ei jätnud. Võib olla närvide peale? Olin 8-aastanne. Mäletan, Russalu koolimajas, magasin suvisel õhtupoolikul koolitoas pingil (oli ju hämarus), ärkasin üles ning nägin, kuidas suur (kere umbes karvase talimütsi suurune), pika koibadega must ämblik kiiresti lae nurka ronis ja sinna kadus. Olles unine, jäin kohe jälle magama. Uuesti ärgates ja istukile tõustes nägin, et suur madu loogeldes sinnasamasse laenurka kadus. Imelik ma ei kartnud sugugi, jäin jälle magama.
Koolipoisina (linnas, 16. a.) juhtus tihti, et nägin und, mis ärkvelolekul edasi kestis. Näituseks nägin unes, et oli mul laua peal suur hulk hõberaha. Äkki veeresid need rahad, kellegist tõugatuna, põrandale. Mina voodist välja neid korjama. Kobasin mööda põrandat hulk aega, enne kui aru sain, et neid seal olemas ei olegi. Sarnaseid juhtumisi tuli ette mitu korda.
Noore 17—18-aastase kohtu kantseleiametnikuna kordusid umbes samasugused lood. Näen unes, et läheb minust mööda kohtunik Redswedski ja kutsub mind käetõmbega oma järele. Kaob kahepoolega ukse taha. Tõusen ning ruttan talle järele, kuid põrkan vastu seina. Ent siiski koban hulk aega, otsides ust, enne kui aru saan, et oli unenägu.
Näitlejana 22—24. a. elasin Tallinnas Jalkspargi uulitsas B. perekonnas. Ärkan ühel ööl, tõstan mingil sunnil pea ning näen, et tuleb söögitoast saali peretütar, istub akna alt sohva peale ja hakkab raamatut lugema. Oli talveöö hämarus.
Hüüan tasa: „Helene, mis seal teete?“
Ei vastust.
Hüüan veel kord.
Vaikus.
Mõtlesin: „preili tahab minuga nalja teha," võtsin tasakesi elektrilambi öölaualt ning valgustasin järsku toa. Ei! kedagi?... Sain aru, et olin viirastust näinud. Keerasin silmad seina poole, ning uinusin uuesti.
Teinekord nägin vana mamma B. oma peatsis; elektrivalgusel kadus ka tema. Kolmas kord ärkasin mingisugusel tõukel ning tõusin voodis istukile. Näen: mu ees seisab väike pruuni jopega vanamees, sassis latordiline punane habe, nööp-nina, allarippuvate kõrvadega läki-läki üle silma. Tunnen selle mehe kohe ära, kui kusagil mulle vastu tuleks.
Küsin:
„Kes te olete?"
Vaikus. „
Mis soovite?"
Vaikus.
Vihastasin ning virutasin rusikaga, mis põrkas valusasti vastu ahju simpsi. Vanamees kadus. Hakkasin teda mööda tubasid otsima, korterirahvast äratades. Alles siis, kui valgust saadi, taipasin oma eksitust.
Tartus (21-aastasena) langesin luupainaja küüsi. Mitu korda ma õieti ta all kannatasin, ei mäleta täpselt, aga vast kümmekond korda. Esimese luupainaja külaskäik valdas mind õudusetundega. Luupainaja juhtumisel nägin harilikult, et tuli keegi isik, või elukas, või mõni ebamäärane moonutis tuppa ning laskus mu peale, hakates mind rõhuma, vallates kõiki mu liikmeid. Võin kindlasti tõendada, et olin sarnasel puhul pool ärkvel, pool uinakul. Oli kole raske ning õudne; karjusin oma teada, kuid arvan, et kuuldavasti vast ainult ägavalt ümisedes. Vanade juttude järele teadsin, et peab varbaid liigutama, mida ka tegin, mispeale kummalised rõhujad kadusid.

II Vaimu nägemine ja katsumine.

Oli juunikuu algul (kuupäeva ei maleta). Elasin Tallinnas Uue-Kalamaja uulitsal B. perekonna juures. Ühel õhtul (laup. või pühap.) läksin umbes kell 8 koju täiesti kainena. Vana pererahvas oli läinud sinna-samasse uulitsasse leeri- ja kihluspidule; kodus olid ainult nende kaks alaealist poega. Keetsime teed, jõime ning läksin siis oma tuppa; heitsin voodi ning hakkasin Kuprini, „Jama’t“ lugema. Kell 1 öösel kustus ses linnajaos harilikult elekter ära, nii muidugi ka tookord. Panin raamatu padja alla, keerasin silmad seina poole, ning uinusin. Kui kaua maganud olin, ei tea, arvan, vast pool tundi. Äkki valdas mind unes meeleheitlik hirm, tundsin mingi kohutava, ülikummalise tulekut, see oli üleloomulik õuduse tunne, mis mind äratas ja sundis järsu keeranguga end toa sisemuse poole pöörama. Nägin selgesti, kuidas toa hämarpimedus igast äärest minu voodi ette kogunes ja umbes süllakõrguse (2,1 meetrit) musta, läbipaistmata posti moodustas, mis ikka tihenes ja tihenes. Tekkisid kandilised õlad ning munasarnane ots.
„Harilik viirastus!“ - rahustus üks tunne minus. Kuid teine tunne, mis üleloomulikus meeleheites siples, sundis mind kätt ärevil sõrmil välja lükkama. Ning siis tundsin ma kõige viie sõrme all materiaalset ollust; tundsin selgesti, et puudutasin riiet, mille all tundus kõvem pind. Siis tundsin, kuidas juuksejuurikaist särin läbi käis ning samal silmapilgul valdasid tervet mu keha esimest korda samad kummalised kahinad, mille all ju ligi kaks aastat, muude sümptomite hulgas, kannatan. Hirmus oli tookord see nägemus sügavas vaikuses. Tõusin ahastuses voodis istukile, ning haarasin (nagu pärast selgus) padjast nii tugevasti kinni, et pitsi sisse nelja sõrme augud jäid. Nägemuse ja minu vahel oli vast jalg (30,5 cm) maad. Libistusin toa ukse juure, siis eeskotta, kobades selja tagant söögitoa ukse lingi järele, seda mitte leides. On meeles, nagu oleks nägemus akna varjanud, kuid kindlasti ei või öelda, sest tahan siin ainult seda kirjutad, mida kindlasti mäletan. Tean, et karjusin, aga kas häält kuuldavale tuli, ei või tõestada; vähemasti ei ole majarahvas seda kuulnud. Ukselingi järele kobades nägin, kuidas nägemus äkki lainetades kõrge, valge pottahju peale vajus, teda üleni musta linikuna kattes. Samal silmapilgul tõukas mu käsi vastu söögitoa ust, mis lahti läks. Meeleheitlikult ja hirmuga tormasin läbi tubade pererahva magamistuppa ning hüüdega: „Härra B, tulge vaadake, mis mu toas on!" Kobasin kätega B. voodis. See oli tühi. Siis oli mul tundmus, et kui nüüd siin, kottpimedas toas, nägemus ilmub, siis lähen hulluks ja suren. Tulen esimesse tuppa, kus poisid magasid; äratasin nad üles ning heitsin vanaema kõrvale.
Kui B. proua hommikul kella 5 ajal koju tuli, leidis ta mind surnukahvatuna kõigest kehast värisemas; lugu kuuldes, andis ta mulle lõngaõli, mis mind veidi rahustas. Äkki kostis akna pihta vali kloppimine, (härra B. tuli koju), minu suust kostis häälitsemine, mida võivad sünnitada ainult kõrgemal määral ehmunud inimese; välgukiirusel olin teki all ning kahinad „sh-sh“ üle keha.
Poolteist kuud peale selle juhtumise ei saanud öösiti magama jääda. Niipea, kui unerammestusel lauged kokku vajusid, tundsin kohe sama meeleheitliku õudustunde pealetulemist. Magada võisin alles siis, kui teised kaaselanikud üles tõusid.
Päev enne vana aastat, õhtul, kella 10-11 ajal läksime naisega magama. Lamp põles. Mingisugune võõras, arusaamatu tundmus valdas mind. Naine jäi kohe raskesti magama, kui mina äkki peavalu hakkasin tundma, mis järjest kangemaks läks. Ühes sellega tungis mingisugune ahastus minu hinge. Tõin voodi äärde kausiga vett ja panin külma rätiku otsa peale. Mu olek muutus ikka imelikumaks. Kui silmad kinni pigistasin, ilmusid nende ette kõiksugu veidrad, mõttetud kujud: Inimesed ja loomad, alatasa muutuvad moonutised, kõiksugu olevate asjade segu - kaos. Varsti sellejärele ilmusid aga päris korrapärased näod, kaugel ja ligidal, moonutades, jõllitades, inetud ja ilusad, mõned nõnda minu silme ligi, otse pähe sulades, et võpatades silmad avasin. Teadmata, mis arvata, võtsin ajalehe ja hakkasin lugema. Vähe aja pärast kostis mu kõrvu mingisugune mehehääl. Kuulsin selgesti, et räägiti. Kuulatasin hinge kinni pidades. Mitte midagi! Lugesin edasi jälle hääl. Kuulatasin jälle, jälle ei midagi. Nii mitu korda. Rahustusin arvamisega, et üleval toas räägitakse. Kuid ei! Äkki kuulsin selgesti, et üleval, kus sein ja lagi kokku puutuvad, mehe hääl, rahulik ja ametlik, nagu mõne „ettekandva" sekretäri oma, kõiki minu mõtteid ja seda, mida ma lugesin, kordas kusagile edasiandmiseks ja kuulmispingutusel kuulsin kusagilt kaugelt heledat naisterahva häält, mis midagi vahele küsis ja vastas. Sõnadest ei saanud ma aga aru. Lugesin ja mõtlesin - kõike korrati ja anti edasi. Võõrastus tuli mulle peale, sest imelik tundmus kasvas minus iga minutiga. Seltsi soovides ja arusaades, et minus peale peavalu veel mingisugune ennetundmatu haiglane olek on tekkinud, hakkasin naist äratama. Ja imelik! - inimene, kes alati ainsa külgepuutumise peale ärganud, laskis end hulk aega raputada, hüüda ja isegi märja rätiku omale näo peale panna, enne kui ärkas. Vaatas mõttetu pilguga mu peale ja pahandas siis, et mis ma oma veekausiga mässavat, kas ma ei „nägevat" magada. Ning kohe oli ta jälle raske une kammitsas; katsusin veel kord äratada, kuid tagajärjeta.
Ei olnud ka selleks enam tahtejõudugi, sest imelik tundmus valdas mind ikka ja rohkem. Oli instinktiivne tunne, et mind mingi enneolematu ja -nägematu ootab. Äkki nägin seinal nagu kinoekraani nõrgalt helenduvat parallelogrammi. Ja seal imekiirelt vahelduvaid pilte, kinopilte! Linnad, inimesed, loomad kõik ilmusid ja kadusid lugematus mitmekesisuses. Nägin maastikke ja linnu, puid, loomi ja olevusi, millest polnud enne unistadagi osanud. Ilmus, näiteks ratsavägi toredas, laias tänavas; paari sekundi jooksul muutus see valges rüüs munkade protsessiooniks, siis mingisuguse maja fassaadiks, kus sügavas uksenišis mees kaht ligi tulevat varitses, nähtavasti kuritahtlikkus mõttes; siis kiviaedade ligi mänglevaiks koerakutsikaiks, kes silmapilk sigadeks muutusid; need muutusid, üksteist imekiirelt ära neelates, mingisuguseks läbisegi jooksmiseks, jne. jne.
Sel ajal ma enam peavalu ei tundnud, vähemast ei mäleta ma seda. Minusse asus aga rahu ja tärkas uudishimu mis nüüd edasi tuleb? Oli mõte: saan siit kirjutamiseks materjali! Nii umbes.
Kui silmad „ekraanilt“ pöörasin, sest midagi huvitavat, kauapidavat, ega järjekindlat seal enam ei olnud, nägin oma ümber neidsamu moonutavaid ja moondunud kogusid, mis enne kinnisilmil. Nad olid kummalised, kuid ka veidrad. Pigistasin silmad kinni - sama pilt. Hääled laes olid kadunud. Nüüd ei mäleta, kas jäin rammestunult magama, aga tean, et äkki (vist ärgates) nägin, et kogu mu ees olev sein oli läbipaistev. . . (kas oli lamp kustunud, või ei, ei mäleta).

Kõrgemad vaimud. 

Minu voodi jalutsist algas lai trepp, mis viis üles uhkele rõdule. Mäletan rohkearvuliste sammaste rida, mille taga oli avar saal, kus liikus palju rahvast. Niipalju kui ma eemalt näha ja ütlemata kirju kogu läbisegi sõelumisest aru saada võisin, oli seal kõrgem seltskond koos. Silmasin kauge minevikku hommikumaa mantleid, rokokoo ja keskaja rüüsid ning viimaste aastasadade ja nüüdseaja ülikondi. Suurem osa võõraid oli mulle tundmatult riietatud; mis aastasadadest või aegadest nad pärit olid, ei või öelda ega ka kirjeldada, sest, nagu nimetasin, takistas ütlemata elav liikumine üksikasjalikku silmitsemist. Mäletan, et üsna tagapool nägin nagu tantsupaaride hõljumist. Äkki algas paraad. Kes sealt kõik (sammasrea ja saali vahelt) läbi ei marssinud: tutumütsidega imeväiksed soldatid, kepikesed püsside asemel seljas, muusikakoorid, puhudes imelisi pasunaid, paled punnis, ratsaväed, lilledega ehitud neidude salgad, lõpmata kirju rodu kõiksugu rahvast. „See on kõik siin minu auks“,.- ütles mulle üks tundmus, ja ma olin erutatud, uudishimulik ning uhke, et mind on väärt arvatud vaimuilma saladusi lihaste silmadega nägema. Paraad lõppes, lõppes ka pidu. Nägin, kuidas tagapool võõraste arv kiiresti hõrenema hakkas.
Siis sammusid üksteise järele laiast trepist alla ainult vanad auväärt vaimud, kes mitmesuguselt, mulle tuntud ja tundmatult riietatud olid, noogutasid lahkesti päid ja pakkusid mulle jumalagajätmiseks kätt. Ja igakord pidin ma viisakuse pärast voodis istukile tõusma. Iga käeandmise juures tundsin ma (seda tõendan kategooriliselt) käes pistet, ning nägin kahvatu-sinist elektri-sädet. Kolmkümmend või rohkemgi kordi olin sunnitud niiviisi tõusma, nii et ma lõpuks päris väsinud olin. Kui ma oma ümber vaatasin, nägin, et toa seinad igalt poolt läbi paistsid (sellejuures seletasin ka toas olevaid asju, mööblit j. m. selgesti), ning nii kangele, kui silm vaatama ulatas, kõik kohad ehitusi, galleriisid ja vaimusid täis oli.
Äkki tekkis vastu toa nurka kõrge trepp, mida mööda hõljus (nimelt hõljus, sest jalgu ning astumist ma ei näinud) sinises riides naisterahvas, hõljus mu voodi ette, ning tõstis käed, nagu õnnistades, üle minu. Imelik õrn tundmus valdas mind; tahtsin ta ümbert kinni võtta, kuid naisterahvas hõljus tuldud teed tagasi. Siis sai mulle korraga selgeks, et see oli minu kaitsevaim. Igatsus pigistas mu hinge. Ma hüüdsin teda sosinal, et ta veel kord ennast näitaks, kuid selle asemel kummardasid minu üle teiste naisterahvaste ilusad näod, kes, nagu mulle näis, armsalt ja kaastundlikult mind silmitsesid.
Teine järk vaimusid. Jõulupuu.
Kuidas see üleminek tuli, ei mäleta, aga äkki nägin, kuidas mu peatsi juures oleva laua peale toodi kuusk, niida kohe neiukesed ehtima hakkasid. Mitu vaimu tõid kotitäied kalliskive, mis põrandale laiali viskasid, nii et põrand üleni sätendas. Kokardites joonud mehed ja naised kandsid voodi jalutsi juurde suured virnad kõiksugu maiustusi. Lapsed ja koerad, suured ning väiksed, jooksid vallatades läbisegi. Meeleolu oli elav, rõõmus ja lõbus. Kuusk oli ehitud, küünaldel vilkus kahvatu-sinakas helk. Lapsed pakkusid mulle üksteise võidu maiustusi, võtsin vastu, pistsin suhu, teades küll, et see kõik vari on. Kuid siiski tundsin nagu mingi magusa vahu maitset. Mu huvi tõusis järjest. Vaatlesin suure mõnutundega seda vaimude lõbusat ja muretut elu, ning oleks heameelega ka ise vaimuna nende hulgas viibinud. Lapsed ja koerad ronisid üksteist taga-ajades üle minu; üks väike taksikene upitas mitmet puhku voodi hüppama, kuid ei jaksanud; tahtsin teda aidata, aga kuidas sa varju aitad. Suurt nalja tegi mulle üks tige karvanäss, kes mu poole hambaid välgutas; pistsin talle sõrmed suhu ja naersin südamest tema asjata katsele üle mind pureda.

Kolmas järk vaimusid.

Ülemineku silmapilku ei mäleta. Tean, et äkki kadusid kalliskivid, lapsed tormasid rüsinal kuuse peale ning nokkisid ta paljaks, samasugune saatus sai osaks ka koogi, präänikute ja muude maiustuste korvidele; minust ei hoolinud enam keegi.
Äkki oli mu ümbrus muutunud; oli tundmus, et valgustus on hoopis teistsugune, nagu „külmem“ on. Mu ümber liikusid kõiksugu varjud, kuulsin läbisegi häälitsemisi, mis kostsid aga nagu tuuleõhu liikumine. Just pahemalt poolt, kus voodi vastu seina tugenes ja naine magas, kostis kellegi õhuhääl, kes kaebas, et teenistus pikk ja palk vilets. Pöörasin pea sinnapoole ja nägin, et pikk, kõhetu vari ajas teisel varjul habet, ise tähendunud aine üle asjalikult targutades. Nende taga oli mingisugune lavataoline ehitus, mille peal istus hulk vaimusid, kes kõik tõsiste nägudega pealt kuulasid ja midagi vahele rääkisid, mida ei mäleta. Otse minu päitsi juures istus vari, kes, kui teda silmasin, kaugemal olevalt varjult paberossi sai; tõmmati tikk põlema, hääletult vilkus kahvatu sinakas leegike ning varjude paberossi otsad paistsid kahvatu-sinakalt, kuid suitsu ma ei näinud. Minu juuresolek, ja ka see, et neid nägin, paistis neile üsna loomulik olevat, sest õhulise häälega pakuti ka mulle paberossi; sirutasin käe, kuid midagi näppude vahele ei jäänud. Lugu valmistas mulle nalja. Äkki ilmusid kusagilt kablus parukatega laiades mantlites vanamehed, kes suure usinusega minul ja naisel, kelle alasti keha ma selgesti läbi teki ja lina nägin, hakkasid mingisuguste riistadega ihunahka kaapima, kusjuures kahvatu-sinakad sädemekesed tekkisid. Minu küsimata rääkis kellegi õhuhääl mulle kõrva, et need on vaimud-professorid, kes inimeste naha pealt haigused ära kaabivad ja muud moodi inimest haiguste eest hoiavad.
Nägin selgesti, kuidas üks „professoritest“ naise jalapöidlast tüki liha välja lõikas, seda veidi aega vaatles, ning siis pealmist külge allapoole keerates, endisele kohale pani ning naha kinni vaotas.
Minu kallal oli paar professorit ametis. Tundsin selgesti, kuidas nad mind kraapisid; tundsin kergeid pisteid ja ka seda, kui mõni lihatükk välja lõigati ja uuesti tagasi pandi. Küsisin sosinal, et kas kõiki inimesi niimoodi öösiti vaimud-arstid ravitsevad; kohe sain õhuhäälel vastuse, et mitte kõiki, ainult neid kelle kohta sedapuhku käsk on antud. Pealegi ei pruukivat ma sugugi sosistada, vaid ainult mõtelda, sest vaimu hääl on inimese mõte. Küsimuse peale, mis vaimud need kõik on, sain vastuse, et hulkujad vaimud ja magavate inimeste vaimud.
Mu tähelepanu pöördus otse oma ette: seal istus, pooleldi minu peal hirmus jälk vanamees, üleni kärnas, lopergune mõrtsuka nägu, sassis habemega. See lõi omale vastu põlve ja kiitles käriseva õhuhäälega, et varsti saab vangist lahti ja siis alles teeb otsad. Mu juurde astus eht sulipoiss, võttis taskutest mingisugused riistad välja ja kahistas õhuhäälega, et nende muukraudade abil varsti vangimajast ära jookseb. Eemalt tuli hirmsa vandumisega sõduri riides elaja näoga poiss, kes ütles enese veltveebli olevat ja sunnitööle mõistetuna Pääsküla laagri saadetud, kust ähvardas ära joosta ja kellelegi koledasti kätte maksa. Kui need varjud kadusid, kogunes palju uudishimulisi varjusid minu voodi ette: küsisin, tundes loomulikku sundi, kas nad ei saaks mulle otseteed teha väljakäigu kohani (see oli meil taga hoovis). Silmapilk olid varjud tuhinal ametis, maja ja muud takistused kisti eest maha ning ehitati müüridest piiratud tänav, mille lõpus paistis selgesti meie sellekohase asutuse uks. Teades aga, et minul, kui tihedal kehal on võimatu seda vaimu tänavat mööda minna, ütlesin, et ma seda teed sedapuhku ei tarvita, ning kohe oli kõik jälle endises korras. Äkki kuulsin kõrval, padja alt kostvat: ti-ti-tilililulilitilulili jne. Kergitasin pead padja pealt, kuid 1/10 sekundi järele umbes oli tilin jällegi kuulda. „Mis see on?" mõtlesin imestusega. Tilin vaikis ja õluhääl seletas, inimeste arvamine, et kui kõrv „pilli ajab,“ see peaajust tuleb, õige ei ole; seda tegevat nemad, vaimud, kuulaku aga mina. Tilin algas, mille kõrval ka parmupilli suminat oli kuulda. Palusin järele jätta - jäi. Palusin uuesti alustada - algas. Oli huvitav.
Pärisin üht kui teist vaimude elu ja ilma saladustest, kuid sain vastuse, et on keelatud rääkida, ainult seda öeldi, et need vaimud võivad ringi ümber maa nelja sekundiga (või minutiga?) ära teha. Küsisin, kas ma võiksin oma magava naise Paula vaimu näha; kohe kostsid ligidalt ja kaugelt hüüded: „Kus on Paula? Kutsuge Paula!" Varsti ilmus voodi ette (häbeliku olekuga, nagu mulle näis) poiss, vabrikutööline pühapäeva riides. Imestasin: See ei ole ju Paula? Silmapilk muutis poiss oma kuju ja voodi ees seisis minu naine, nii kui elus, aga vari. Siis pani ta oma pea üsna minu silma ette, ning sellejärele heitis ta mu kõrvale, paremat kätt, pikali. Vaatasin pahemale poole kehalik naine, paremal pool naine-vari, aga nii kui tilk vett - üks.
Küsisin, kas ta ei võiks keha peale mõjuda, et keha läbi une minu küsimiste peale „jah" või „ei" kostaks. Et vastust ei saanud, küsisin „usu peale". (Mis küsimiused, ei mäleta, arvatavasti tühised). Naine minu kõrval hakkas raskesti hingama, ja väljahingamise juures kuulsin selgesti kas „jah või „ei“. 

Neljas järk vaimusid. 

Niisama, kui eelmistelgi kordadel, ei mäleta ülemineku ajajärku, aga äkki nägin segaduses sinna-tänna jooksvaid vaimusid ning päris eht kurivaimusid, kes neid taga ajasid. Need kurivaimud olid õudsed moonutised, missuguseid ma ka piltidelgi näinud, aga mitte nii, kui neid harilikult piltidel kujutakse.
Äkki toodi mu voodi ette suur pada, millest paistis välja poole kehani nähtavasti hirmsast valust viltukistud, rohekashalli näoga naisterahvas. Tõusin küünarnukile ja hakkasin hurjutama, et miks nad mind tüssavad, sest piinasid teises ilmas niisugusel kujul ei ole olemas. Kui vaim kehast lahkub, siis on tema ainuke piin ehk vast see, et ta oma halbade-, ehk kuritegude pärast teises ilmas kahetsuspiina tunneb.
Pada koristati, asemele toodi piinapink, kus ühel vaimul hirmsasti luid venitati. Ka selle hurjutasin minema. Siis ilmus – surm! Luukere, valge ürp, vikat käes. See ajas juba naerma. „Kulla surm!" ütlesin. „Kas sa omale viisakamat välimust ei või muretseda. Surm ei ole ju muud, kui loomulik akt, kus teguvõimetuks saanud masinast, kehast, lahkub tema juht, vaim.
Surm võttis omale kohe kena tütarlapse kuju ja segas end teiste vaimude hulka. Mind jäeti rahule. Äkki kuulsin padja alt tungivat õhuhäält: „Mine Roosikrantsi uulitsale" ja edasi veel midagi, aga nii segaselt, et aru ei saanud. Pärisin: „kuhu! Kelle juurde? Mis tarvis!“ Hääl kordas tungivalt sedasama mitu korda, kuid ikka segase lõpuga. Mul tuli hea nõu. „Oot, ma panen sulle siia laua peale paberi ja pliiatsi. Sa materialiseeru nii tihedaks, et võid mulle seda üles kirjutada. Hommikul loen ja toimetan sulle ära." Nii ka tegin. Kui voodisse tagasi heitsin, nägin, kuidas üks kurivaim-moonutis voodi ees seisvale vaimule kallale kargas ja hirmsas vihas ta pea ümber traadi mässis, nii et pea täiesti oma vormi kaotas ja nägu kole valuliku ilme omandas.
Nad mõlemad kadusid ja kohe selle järele ruttasid kiiresti paremalt poolt pahemale hulk vaimusid, keda ajas taga kurivaim, kel oli näoks telliskivid ja kes mööda minnes pika piitsaga minu poolt lauale pandud paberi peale hoobi virutas. Siis läks mul kõik segamini; olin ütlemata väsinud ja uinusin magama.
Ah jaa! Unustasin. Neljanda järgu ajal muutus äratuskella tiksumine iseäraliseks lonkavaks ja ma kuulsin selgesti selles lonkavas tiksumises valju häält, mis üht ja sedasama roppu lauset kordas.

Jumala kohus. 

Samal silmapilgul, kui magama jäin, ilmus kaks vaimu, kes mind kusagile suurte ruumi viisid. Tean, et sel ruumil ei olnud mingisuguseid kontuure, ei põrandat, seinu, ei lage, seda moodustas ühetasane, kuid mitte silmapimestav valgus. Tean, et seisin keset seda ruumi, aimates mingi enneolematut sündmust ja olles kui halvatud; mu pilk oli pööratud otse oma ette ühtlasesse mahedasse valgusse.
Tundsin, et mind ümbritsevad inglid ja taevalised, kuid neid ma ei näinud, sest ma ei suutnud oma pilku ei pahemale ega paremale poole pöörata. Äkki ilmus ruumi suvine, poollõunane, päike, mille kiired tihedalt igale poole läbi muheda valguse tungisid.
Päike ei olnud aga mitte silmapimestavalt hele, vaid hiilgas puhtama kullana. Veidi aega oli, nagu vaatleks päike mind, siis ilmus ta peale kõver-must laik, ja ma saiu aru, et see on Jumala viha avaldus. Siis kadus kõik ja mulle öeldi, et ma enne surma viieks tunniks piinamistele olen mõistetud.
Leidsin enese jällegi naise kõrval pikali olekus ja nägin, kuidas naise vaim õhus hõljus, ainult naise keha peaga ühenduses olles. Siis hakkasin mõtlema kõigi eelolnud nägemuste peale ja tegin keha ning vaimu vahekorra, maise ja tulevase elu, jumaluse ning igavese olemise kohta omad kindlad ja üllatavalt selged järeldused, ning olin vaimustatud seal juures ning tänasin Jumalal, et ta mulle oma saladused on ilmutanud.
Äkki tormas keegi vaim mu juurde ja ütles: „Ärka kole, sest sa pead surema!“ Suur ahastus sai minust võitu. Ma ärkasin ning hakkasin naist raputama, hüüdes: „Tõuse üles, kohe, ma hakkan surema!“ Naine ärkas uniselt ja ehmatanult.

Viis tundi piinasid. 

Mu ahastus tõusis iga silmapilguga; visklesin voodis ja hüüdsin naist oma juurde, haarasin tast kinni ja palusin mind päästa. Äkki hakkas seinas keskmise ukse suurune ruut valendama - nägin suurt ja lagedat koda, kus liikusid mitmesugused vaimud. Äkki asenesid selles valenduses minu voodi jalutsi - pahemal kätt kurat, Mephistopheles’i ülikonnas, tõmmu näo, leekivate silmade, kongus nina, mustade, kikkis vurrude- ja tutt-habemega. Paremat kätt - ingel, laia käistega, alla rippuvas, keskelt vööga kokku tõmmatud valges rüüs, kollaste, õlgadele laugevate lokkis juuste ja ümmarguse kena lapsenäoga, millest vaatasid suured silmad armsalt, naiivselt ja kaastundlikult - kõik nii, nagu neid olevusi kunstnikud piltidel on kujutanud. Pärast ütles mulle mu „isa hääl“, et see on kõik - näiliselt nii. Et maise keha silmad ei või vaimusi nii naha, kui nad tõesti on. Nende vahel seisis postament, mille peal oli suur portselanist kaan ja samasugune tass.
Oigasin meeleheitlikult ja hoidsin kramplikult naise kaela ümbert kinni; teadsin, et nüüd tuleb midagi kohutavat, et nüüd tabab mind Jumala karistus! Segane pilk sattus laual olevale kellale, see näitas punkt 6 hommikul. Kurat ja ingel vahetasid pilke, siis tuli helendava ruudu nurga tagant üks teine niisamasugune kurat, asus mu voodi ette ja lõi pika noa varreni mu südamesse, mispeale tagasi läks. Ägades tahtsin nuga välja tõmmata, kuid asjata! Noapea seisis pool viltu kindlasti mu silme ees. Mu tähelepanu pöördus esimese kuradi poole: tal oli kaes pikk tulipunane ora, mille mu pahemast jalast sisse torkas. Karjatasin vist õige koledalt, ja tahtsin voodist välja jooksta; naine hoidis mind kahe käega tugevasti kinni. Tundsin, kuidas ora torgati pikkamisi kuni õlgadeni, kus juures ise mõtlesin: „Polegi ju nii väga valus!“ Kuid ingli kaastundlikust näost lugesin, et see ainult ju algus on ja veidi kergitust saanud vaim siples jälle hirmutunde küüsis.
Pidasin ahastuses teravalt kuradi iga vähemat liigutust silmas. Minus tekkis teadmine, et ma oma karistuse eest kuskile ei pääse ja et ma sellepärast alandlikult kõik vastu võtma pean, mis mulle peale pannakse. Äkki nägin, kuidas kurat helendava ruudu ääre tagant mingisuguse aparaadi sai.
See oli must kast, umbes jalg maad pikk, pool jalga lai, mille mõlemil pool küljel olid pikad kepid: neist hoidis kurat kinni. Ja kohe oli mul teadmine, et seal sees on hirmus põrgu tuli, millega mind, s. t. minu vaimu põletama hakatakse. Need olid meeleheitlikud silmapilgud, kui kurat selle kasti minu jalataldade vastu pani. Füüsilist valu ma ei tundnud, aga hing karjus ja temaga ühes ka keha. See piinamine kordus mitu ja mitu korda. Vahepeal lasti mind puhata, mil puhul ma, üleni higine, kõigest kehast värisedes, oma ümberseisjate - naise ja teiste kokku kogutud maja inimestega rääkida võisin. Igal vaheajal tõstis ingel postamendilt tassi suu peale, maitses, raputas pead ja kuradi küsiva pilgu peale vastas ta kurva jaatava peanoogutusega. Piinamine algas uuesti, mis puhul mind kõigest kehast raputati, tõugati, külmad kahinad käisid üle keha, hambad lõgisesid suus, jalad tagusid hirmsa kiirusega vastu madratsit; ma ägasin, aga ära joosta ma et jõudnud, sest teadsin, et see asjata on. Vaheajal tuli ka minu vend sinna, kes ühes teistega kohkunult ennenägemata etendust vaatas. Ühe piinamise vahel küsis ingel: „Kas sa kannatad? "Jah!" vastasin ma ja ses ainsas sõnas olid kuhjunud kõik mu seni läbielatud piinad. Siis sirutas ta käed minu poole. Äkiline rõõm täitis mind. „Kui ma nüüd üles tõusen ja oma käed tema kätte panen, langeb mu keha surnult tagasi, kuna mu vaim (mina ise) temaga ühes tundmatusse ilma läheb, kus on valitsemas õndsus ja headus ja Jumal. Tõusin põlvedele ning sirutasin käed välja, kuid ingel tõmbas end tagasi ja raputas pead. Jõuetult ning petetult langesin pikali ning algas jälle uus piinamine. Veel paar korda sain ma niimoodi inglist petetud, kuid järgmisel korral raputasin eitades pead, aru saades, et see on üheks numbriks minu piinamise eeskavas. Kell oli juba üle kümne, kui nägin, et kuradil enam piinariista käes ei ole. Ta näis ingliga millegi üle läbi rääkivat. Pigistasin väsinult silmad kinni, arvates, et ehk on nüüd piinamised lõpul, kuid siis nagu kisti nad mul jälle lahti, ning mis siis nägin, valdas mind koleda hirmuga. Helendavas ruudus, kuradist pahemal pool, rippus millegil nägematul asjal võigas koletis - põrgu madu. Ta juures, tömbis, kondilises peas vilkusid silmad, mis sarnanesid inimsilmile. Ta põrnitses ahne pilguga altkulmu minu peale ja pilgutas seal juures oma välkuvaid inimsilmi. Aimates, et järgmisel silmapilgul kargab see koletis minu kallale ja hakkab mind kägistama, oma hirmsaid hambaid minu näkku lüües, kargasin (vist kohutava) kisaga üles ja tahtsin üle voodi peatsi põgeneda, kuid naine hoidis mind kinni ja rõhus, ise nuttes, kõige jõuga minu rinna peale. „Kas sina ka oled mulle piinajaks määratud?“ pärisin meeleheitlikult, nähes, et kaitset kusagilt loota ei ole. Kui siis silmad seina poole pöörasin, nägin, et koletis kadunud oli, märkasin isegi kuradi näol nagu kaastunnet. Ingel jõi jälle tassist (mul oli teada, et ses tassis oli minu pahategude „viha vedelik", mis piinamise läbi puhastatud pidi saama) ja raputas kurvalt pead. Siis ilmus seesama kurat, kes mulle noa südamesse lõi, käes tangid tulipunase Hobuserauaga. Ta läks voodi peatsisse. Hirmuga pidasin teda silmas, teadmata, kust kohast ta mind nüüd põletama hakkab. Äkki sirutas ta käe välja ja pani tulise hobuseraua naise kaela peale.
Puhkesin nutma, aru saades, et naine muist piinasid minu eest peab kannatama. Tundsin, et mu jalad äkki külmaks läksid; külmus tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale, olin ütlemata nõrk ja roidunud, mille üle ka ümberseisjaile kaebasin. „Ta sureb!“ ütles keegi ja ükski ei vaielnud vastu. Siis pöördus mu pilk jälle helendava ruudu poole: ingel hoidis käes portselankannu ja ma teadsin kohe, et seal sees on põrgu vedelik, mis hirmsam on, kui põrgu tuli. Ma ei mõtelnudki põgenemise peale, polnud selleks jõudugi. Ägades vaatasin, kuidas ingel kannu suud lõngutas ja sealt süsimust vedelik minu jalge peale voolas. Kuid oodatud hirmuvalu ei tulnud. „Läks mööda", mõtlesin kergendustundega. Kadus helendav ruut, sein oli nii nagu ennegi.
„Oh jumal, möödas! Mu piinamised on möödas!“ Kell oli ka juba 11. Naine kuivatas mu higist nõretavat keha ja pani mulle selga kuiva pesu.

Kristuse silmad.

Hoolimata raskest udust ja uimastusest minu ajudes, sain aru, et siin Jumala käsi tegev on, et ta mind nende nägemuste ja piinade läbi enne minu surma tahab õigele teele juhtida. Mu hing täitus vagadusest ja ma palusin naist, et ta paneks seinale Kristuse pildi, mida ta ka tegi. Teadsin, et varsti surema pean ja sellepärast hakkasin endamisi Jumalalt armu ja andeksandmist paluma. Kristuse pildi peale vaadates nägin äkki, et mõni toll temast ülevalpool oli seinas umbes kolme tolli laiune ja jala pikkune helendav koht. Mingisugune äraseletamata vägi kiskus minu üles; vaatasin ligidalt sellesse helendavasse ruutu ning nägin temas silmi, imesuuri, musti, pikkade mustade ripsmetega, täis mingisugust nõiduslikku läiget; ühes silmadega nägin ka peeneid, veidi lookas kulmusid, osa lumivalgest siledast otsaesisest ning sirge ja õhukese nina alguse. Need silmad vaatasid julgustavalt ja armsalt minu ahastavatesse silmadesse ja pilgutasid trööstivalt.
Langesin kummuli voodisse ja hakkasin nutma, sest teadsin, et need olid Kristuse silmad ja et ma nüüd oma patud pean üles tunnistama. Kolm tundi vaevlesin niisuguses olekus, ehk mind küll poolvägisi pikali sunniti heitma. Tuletasin omad arvatavad patud ju lapsest saadik meelde ja iga patu meeldetuletuse ja andekspalumise juures tundsin selja ja külje peal sooja surinat. Ka seda teadsin ma, et pihtimiseks on mulle antud teatud aeg. Selle tundemärgiks oli, et jalgadest algas palavuse tunne, mis järjekindlalt kõrgemale kerkis; lõpp pidi siis olema, kui see palavus peani jõuab. Kuni 13-aastani tulid mulle kõik mu halvad teod meele; ka peale seda mäletasin ma kõik selgesti, aga üks, mis suureks patuks loeti ja mis ma 13-aastasena olin teinud, nimelt isale öelnud niisuguse sõna, mis laps iialgi oma vanemale ei tohi öelda, ei tulnud ega tulnud mulle meelde. Ägades ja ahastades pingutasin oma mälu, kuid mida enam ma teda pingutasin, seda tumedamaks ja oimetumaks see läks.
Aga palavuse-tunne tõusis jalgest juba keskkohani ja ikka kõrgemale ja kõrgemale. Mõtted ei seisnud enam koos, vaid keerasid kõrvaliste asjade peale; kõige rohkem kaldusid nad selle poole, et pikali heita ja oodata tulgu mis tuleb (hirmus väsimus nõudis seda). Kuid nende mõtete juures hakkasid mul külmad kabinad ja värinad peale käima; kargasin ehmatanult üles ja vaatasin helendavasse ruutu: silmad olid juba kesk suurt ruumi taganenud. Hirmsas ahastuses hakkasin uuesti palvetama ja tähendatud pattu meelde tuletama, küsides viimases lootuses vennalt, kas ehk tema ei mäleta. Kuid ei! „Issand“ ütlesin lõpuks. „Tee minuga, kuidas heaks arvad, ma ei mäleta, ma ei jaksa enam!" Vähe aja pärast vaatasin ruum: silmad olid kadunud, suures ruumis keerutas ühe jala peal parkett-põrandal kurat, kes seejuures ise paberossi pahvis, kuna ta nägu suurt head meelt ja kurja võidurõõmu avaldas. Sain aru, et nüüd otsustatakse, kuhu asetatakse minu kehast lahkuv vaim, kas õndsuse või piinariiki ja kuradi ülalpidamisest taipasin, et tal suured lootused minu omandamiseks olid.

Taevas ja põrgu.
Hukkamõistmine.
Mitmesugused vaimud.
Unenägemised.

Langesin väsinult padjale, hakates ootama otsust minu kohta. Jutustasin naisele ja vennale oma nägemusi ja läbielamisi. Naine kahetses silmaveel, et öösel minu vastu nii halb oli olnud, ta ei olevat teadnud, et ma nõnda haige olen. Kuulsin, et köögis kahises priimus ja naise talitustest sain aru, et ta lõunat valmistas. Vend jättis jumalaga, nähes, et rahulikumaks jäin; avaldas lootust, et ma varsti terveks saan.
„Vaene poiss!" mõtlesin kaastundlikult. „Ju täna nutad mu külma keha juures." Nii võisin umbes tund aega lamanud olla, kui nägin helendavas ruudus ingli silmi, millel kutsuv ilme oli. Arvates, et tal mulle midagi, vast julgustavat, ehk trööstivat, ütelda on, tõusin üles. Niipea, kui aga silmadega ruudu ligi sain, irvitas mulle sealt vastu kuradi nägu. Nii kordus mitu korda. Sain aru, et see oli selleks, et ma mitte rahulikult puhata ei peaks saama.
Minu tähelepanemata avanesid ees- ja pahempoolne seinad; taeva eeskoda oli paremale poole nihkunud ja nüüd nägin laia ja siledat teed, mis kaugusse kadus. Seda teed mööda jooksid kiiresti edasi-tagasi inglid ja õndsad vaimud, kandes imelise kiirusega kuuski ja loorbereid, mille istutasid mõlemale poole teed ning arvata mõne sekundi jooksul oli tee toredaks alleeks muudetud; teatud kaugusel üksteisest kerkisid uhked auväravad. Kaunike hulk rohelisega kaunistatud kanderaame seisid allee algul, kus lebasid õndsad surnud, keda pidi pidulikult õndsate maale viidama. Nägin, kuidas tuli kurat ühe hiljatoodud kanderaami juurde, tõukas kabjaga - ainuke kord, kus ma kuradit kabjaga nägin - vihaselt selle külge, sülitas, lõi piitsaga läbi õhu ja kadus.
Üsna mu jalutsis oli mingisugusel alusel kõrge virn suuri hõbeplaate. Tulid joostes mõned inglid, rääkides oma vahel väledasti saksa keelt, millest aga aru ei saanud, sest mu saksa keele oskus oli tol ajal väga väikene. Kõige väiksem neist, üsna pisitilluke pani plaatide virna otsa veel ühe hõbeplaadi, millelt rutuga lugesin muu seas „Vor-Himmel". Teadsin, et see plaat on minu jaoks ja suur rõõmu ärevus valdas mind. Tähendab, ma saan eestaeva. „Jumal, Sa oled armuline, ma tänan Sind“ õhkasin kergendatult. Tähendab, mu halvad teod on andeksandmisega kaetud. Kuid varstigi sain kibeda pettumuse osaliseks. Nägin pahemal pool seinas suurt väravat, mis sissekäiguks oli tumedatesse võlvialustesse. Teadsin kohe, et see on põrgu, ehk piinakohtade sissekäik. Nägin seal lihtsaid ja inetuid kanderaame, mis olid määratud surnutele, kes olid mõistetud piinamistele. Võlvialustes liikusid kuradite valju ülevaatuse all räbalates, roidunud kogud, kes suurte labidatega kusagilt august rasket, tõmmust vedelikust nirisevat muda põrgu värava ette tassisid, tehes mingisugust ümmargust lille-klumbi taolist lava. Igakord, minnes ja tulles, viskasid need haletsemisväärilised olevused minu peale kurimürgiseid ja kahjurõõmsaid pilke; kuulsin tihtipeale minu nime nimetatuvat ühes ähvardusega, et varsti olen ka mina seal ja küll nad siis mulle näitavad. Järsku tekkinud hirmus aimdus, et mind hukka on mõistetud, muutus järkjärgult tõenäolisemaks. Inglid ja teised taevalised kandsid õndsad surnud kanderaamidega ära, väike ingel haaras kõik hõbeplaadid kaenla, ning mul läks korda pealmiselt (minu omalt) lugeda: „Tieser war schon im Himmel!" Nüüd sai mulle mu kohutav seisukord selgeks. Mul jäi ainult veel oodata silmapilku, mil hing kehast lahkub, et siis oma hirmsale saatusele vastu minna.
Meeleheitlikult hakkasin Jumalat, Kristust ja arvatavat kaitsevaimu (sinises riietes naist, kes mind peele taevaliste pidu õnnistas), paluma, püüdsin isegi lauluraamatust üht koraali laulda, kuid kõri oli kui kinni nööritud ja hääl kostis, kui roostetanud hingedega ukse avamise kärin. Siis asusin saatusele, paratamatusele.
Ilmusid äkki mitu vähemat kurivaimu, kes võidurõõmsate näokrimpsutuste ning moonutustega minu voodist niisamasuguse näruse kanderaami moodustasid, nagu neid põrguvärava ees nägin, ja mis vahepeal juba ära viidud olid. Teadsin, et nüüd tuleb ainult veel oodata, mil ilmub põrguvürst minu hinge (mind ennast) kehast lahutama ning põrgu võlvialuste kummalisse ja hirmsasse tundmatusse viima. Olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt hirmsasti põrutatud. Palusin naist, et ta mulle oopiumi annaks, et saaks enne surma veel magada.
Naine andis mulle oopiumi klaasitäie veega. Veidi aja pärast vajusin uimastusse, sees ei olnud ei ärkvel olemine ega magamine, vaid nagu varjusurm. Ärgates olin kaotanud aimu ajast ja ümbrusest; teadsin ainult, et ammu juba surnud olen, et kehast väljas olen viibinud ja et praegu ainult veel nõrgad sidemed mind kehaga seovad, mis aga varsti katkema peavad. Ümber vaadates nägin, et seinad jälle läbipaistmatud olid. Tuba oli kõiksugu elukaid täis, kes imelise väledusega mööda seinu, pilte, mööblit ja heegeldatud kardinaid ronisid ja suure isuga oma all olevat pinda närida nagistasid. Kõige rohkem oli orava, jänese ja rotimoodi loomi. Oli ka niisuguseid, kel oli üks pea ees- ja teine tagapool. Jänese pea nosis kardinat eespool, kukepea tagapool. Vahest laskis mõni neist elukaist esimesed käpad kardinast lahti, keha venis minu poole pikaks ja peeneks ning pea kolesuureks paisudes üsna minu näo lähedal, pikki kõrvu liigutades, mind veidi aega punnis silmil imetles ja siis jälle tagasi minnes oma nosimist jätkas. Mingisugused umbes roti suurused elukad siblisid mu jalge vahel kiiresti edasi-tagasi, mis tekitas vastikut tundmust, kuid kinni püüda ma, muidugi, ühtegi neist ei saanud. Kõik pildid seintel, peale väikese kena sinisilmalise tütarlapse pea, mis rippus pahemat kätt seinal, elasid ja liikusid. Just minu vastas seinal rippus maskis daami pilt. See daam tõstis jalad pildilt välja ning tantsis vahetpidamata. Tema kõrval oli suur pilt, mis kujutas vanaaegset sepikoda, milles tüse nahkadega kaetud sepp annab. Orleani neitsile mõõga. Imelikul kombe! ilmus Orleani neitsi väljasirutatud kätesse teine mõõk ja sepp ning neitsi vehklesid niisamutigi vahet pidamata.
Tapeetide kirjade kontuurid moodustasid mitmesuguseid ilusaid ja inetuid, loomulikke ja ebaloomulikke märkisid. Imestasin, miks veel mu hinge järele ei tulda, sest et ma faktiliselt ju nii kui nii surnud olin.
Äkki oli mul tundmus, et minu ümber midagi saladuslikku sünnib. Ja tõesti, üle voodi serva vaadates nägin, kuidas umbes jala pikkune tohutu suure pea ja kahe väikse sarvemüksuga -ainuke kord, kus kuradil sarvi olen näinud – kuradike voodi alt välja tuli ja kõige suurema ettevaatusega kikivarvul hiilides voodi jalutsi taha kadus. Pahemalt poolt hiilis teine niisamasugune (kuid ilma sarvita) ja kadus sinna-samasse.
Ennem tegid nad oma imeliku välimuse ja kentsaka ülalpidamisega mulle nalja kui hirmu, sest mul oli teada, et seni, kui vaim kehaga veel veidigi seotud on (ja seda on ta veel 3 päeva peale surma see oli mul ka teada), ei või ükski kurivaim mulle paha teha. Ent nägin korraga, et voodi jalutsi tagant tõusid paksud valged pilvekesed. Teadsin kohe, et kuradikesed põletavad seal väävlit, et minu jalgealuseid hellaks teha, et mul põrgupiinad seda valusamad tunduksid. Tõmbasin jalad kõverasse ning oli hea meel, et kuradikesi nii moodi tüssata sain.
Kristuse pildi peale pilku heites nägin, et seal ainult tühi raam oli, millest vahtis tuppa terve kari sõrmepikkuseid kirjudes riietes, frakkides, Mephistopheles’i jne. ülikondades kuradikesi ja toredais rõivastuses daamikesi. Kõik need olevused tungisid rüsinal üksteise võidu väikese avause juurde, sirutasid kaelad üle üksteise õla ning silmitsesid mind uudishimulikult, seejuures elavalt šestikuleerides tasakesi sõnu vahetades. Kõige ees oli kartulisuuruse pea ja väikese sõrme pikkuse kehaga, imepikkade, valgete, torakil vurrude ja niisamasuguse  tutthabemega, flegmaatilise ilmega kuradikene, kes kõige ükskõiksema näoga suure, pika, sirgevarrega ja suure kahaga piibu välja kasvada lasi ning teda mõtterikkalt popsutama hakkas. Vahel sülitas ta suunurgast, kusjuures sülg mööda seina alla jooksis ja keskmise jämedusega traadina paistma jäi. Pisikeste vaimukeste kõne läks ikka elavamaks ja elavamaks, kuni ma viimaks üsna selgesti kuulsin üht neist küsivat: ,Ah see on seesama Johannes Uksi, kes kirjutas „Revolutsioon põrgus“ „Jah, jah, jah!" vastas mitu häält.
„Hääh! Siis saab ta kõige tulisemasse katlasse pandud! Põrguvürst on ta peale kole vihane." Sain aru, et mind lähemas tulevikus kole saatus ootab, kuid küsisin, silmpilkse uudishimu sunnil, et kust nad teadvad, et mina nimetatud näidendi kirjutasin. Vastuseks oli kooris naer, ning üks, kes ettepoole tikkus, seletas, et nad iga õhtu mööda teatrid ja lõbustuskohti hulguvad, istuvad klaveril, barjääridel, publikumi õlgadel ning ahvivad näitlejaid järele. Flegmaatiline habemik sülgas veel kord ja kadus; tema asemele ilmus tilluke, elegantne kuradike, kes matkides ja imestamiseväärilise püsivusega pikka piitsa hakkas keerutama, nii et see spiraalse rattakese sünnitas. Vahetevahel lahutas ta spiraali ühe ainsa käeliigutusega ning siis sahmas ta piitsaga minu poole; piitsa ots kargas mulle vahel üsna näo ligi, kuid ma teadsin, et ta mulle seni veel mingit häda ei tohi teha. Siis anti mulle (ei mäleta, kelle poolt) vali käsk, et viivitamata põrgu pean minema, sest et mind juba sinna on mõistetud. Kui ma veel viivitavat, ootavat mind kõige raskemad nuhtlused. Mis teha? olin, ehk küll surnud, aga siiski keha küljes kinni. Aga minu omakasu nõudis, et aega viitmata saadud käsku täidan (lootsin põrguvürstile selgeks teha et ma veel ühe vaatuse „Rev. põrgus" juurde kirjutada võin, kus põrguvürst jälle kaotatud trooni tagasi saab). Oopium! - tuli mulle meelde. Magama jäädes lahkub vaim kehast ja nii võin ma vabatalulikult enne lõpulikku surma põrgu minna, mis, võib olla, minu karistusi kergendab. Palusin naiselt jälle oopiumi ja kahekordse portsjoni, mida ka sain.
Varsti jäin, tillukese, elegantse kuradikese monotoonilist piitsaga spiraliseerimist, piltide liikumist, tapeetidele ilmuvate maskide ühtepuhku vaheldumisi ja kentsakate elukate jooksmist ning nagistamist vaadeldes ning kuulates raskesti magama (Nüüd tuleb pikk ja juhtumisterikas unenägu minu põrgus käimisest, mis oli suuremalt osalt samalaadi, kui ärkvel olekus nähtud nägemused, osalt aga niisama ebamäärane segapudru, kui kunagi suurem jagu unenägemisi). Seda käesolevas töös kirjeldada on ülearune. Ütlen ainult, et ärkasin üles ülemkuradi aukraadiga.

Surnud, kuid siiski elus.

Esimene, mis ärgates nägin, oli elegantne kuradikene oma piitsaspiraaliga. Minu teada oli juba mitu päeva möödunud sest ajast, kui teda esimest korda nägin, ja ma imestasin tema tüdimatuse üle. Ka pildid, maskid ja elukad olid oma endises tegevuses. Pead liigutades tundun, et see oli tinaraske ja kole uimane. Kui silmad kõvasti kiuni pigistasin ja siis järsku lahti tegin, vilkusid mu ees lugematud sädemed. Naine istus voodi äärele; tal oli käes taldrik aurava roa - kupatatud kapsaste, sealiha ja kaalikatega (minu armsam roog tol ajal) ja pakkus mulle süüa. Hakkasin naerma.
„Kullake — ütlesin: „Mis mõte on mul süüa. Ma olen ju surnud, olen vaim. See kõik jookseb ju minust läbi!“
Tema pealekäimisel võtsin siiski suutäie ja tundsin, et närisin ja neelasin ja et soe toit minu kõrist pikkamööda alla vajus. Samal ajal lõi elegantne kuradike piitsaga säuh ja säuh läbi naise kaela.
„Surnukeha sööb!“ mõtlesin endamisi ning see imestamisväärt asjaolu tegi mulle suurt nalja. Sõin taldrikutäie tühjaks ning jõin tassi kuuma teed peale. Siis vajusin jälle uimastusse, olin jällegi põrgus imelises tegevuses. Ärkasin mingisuguse klõbina ja kolina peale üles. Kuulsin paljude jalgade astumist ja kraapimist, köhatust, nuuskamist ja surutud kõnesuminat. Siis kuulsin kedagi rääkivat (häälest kostis palvevenna intonatsioon), et nõnda kaua, kui surnukirst tuuakse, asugu pealegi omaksed ja külalised perenaise kutsel lauda. Seal, kust hääl kostis, pidi minu teada eestuba olema (õieti oli seal poolpime köök). Kostis taldrikute klõbin ja häälte segust püüdsin üksikud laused kinni, millest aru sain, et minust ja minu matustest räägiti. Tahtsin neile valjusti hüüda, et mis nad ruttavad, et ma ei ole ju täiesti surnud, oodaku vähemust kolm päeva, kuni hing lõpulikult kehast vabaneb, kuid mõtlesin samal ajal, et las nad matavad pealegi, vabanen ehk rutem sellest kahepaiksest seisukorrast. Ei või salata, mu hirm tuleviku eest oli täiesti kadunud, sest teadsin, et olen põrgus ülemkurat, ning vabastatud igasugustest piinamistest. Sellepärast, misjaoks siis veel selle kehaga, mis nagunii varsti gaasiks, mullaks ja lugematu muudeks ollusteks laguneb, kauemat aega sidet pidada. Elegantne kurivaimuke keerutas väsimata oma piitsaspiraali, teised vaimukesed olid niisama väsimata oma endises tegevuses. Seinal rippuvas pealmises harjakotis istuv must karupoeg upitas allolevas harjakotis olevat ja kõvasti vastupuiklevat valget karupoega oma juurde tõsta. Mõlemad ise ja nende teguviis olid nii naljakad, et valjusti naerma hakkasin. Naine, kes senini põrandat oli pesnud (seda sain alles samal silmapilgul aru) istus voodi servale, hakkas mind kallistama ja küsis, kuidas ma end tundvat, kuna ta silmad pisaraist täitusid. Ehk küll ka see naljakas oli, et surnult tema tervise järgi küsitakse, siiski tõrjus kaastundmus naeru ja ma hakkasin teda trööstima; ütlesin, et kui mind puusärki pannakse ja maha maetakse, ma ikka vaimuna tema juurde tulen, et ta ei pruugi mind karta, et kui kõrvus helinaid kuuleb ja kehas kahinaid tunneb, siis teadku, et mina ta ligi olen.
Avaldasin arvamist, et ma vast ennast nõnda tihedaks materialiseerida võin, et võimalus - tuleb end temale näidata, kuid tema ärgu kartku, sest mina tahan temale ainult head teha. Küsisin, kas puusärk on juba toodud? Eitavat vastust saades, kiirustasin teda selleks. Järsku ilmus voodi juurde üks ülemkurat ja käskis mind Põrguvürsti nimel viibimata Põrgu ilmuva (mul jäi nimelt näitemängu juhatamine Põrgu teatris eelmises unenäos pooleli), muidu vihastavat Põrguvürst hirmsasti. Seletasin talle, et olen kehaga seotud, et ei saa tulla: et tuleks küll isegi kehaga tükkis, aga kehal kui jämedal mateerial ei ole võimu läbi materiaalsete kehade (seina) tungida. Palusin, et ta katsuks mind kehast vabastada. See oli üks gentlemanilikkumaist ja heatahtlikumaist ülemkuraditest. Ta asus voodi jalutsi ja sirutas käed minu poole. Lootusega, et asi õnnestub, tõusin istukile ja haarasin tema käte järele, kuid kukkusin jõuetult tagasi: vaim jäi kehasse. Ta raputas nukralt pead, kordas veel kord käsku ja kadus. Siis sai hirm minust jälle võitu, hakkasin värisema ja palusin naist mulle veel oopiumi anda. Ta täitis minu palvet, nähes minu seisukorda, ja jälle uinusin ma ning olin jälle põrgus, kus aga olukord minule vahepeal hukatust ähvardava seisukorra oli võtnud. (Unenägemistest, nagu ennemalt öelnud, kirjutan ümbertöötusel).

Põrguvürsti hirmutused.

(Põrgus oli mul olnud äge võitlus oma tuleviku ja hea käekäigu eest, milles lõpus siiski võitjaks jäin). Ärkasin üles, higine ja uimane oopiumist. Lamp põles heledalt; mu voodi ees istusid: naine ja kaks teatritegelast. Ei mäleta, kas oli toas tookord nägemusi või mitte. Tean, et rõõmustasin sõbralikke inimest nähes. Ka see, et surnud pidin olema, oli meelest ununud. Minu naise suurimaks rõõmuks jutustasin võõrastega üleüldistest ja isiklikest asjust, nagu kunagi harilikult. Rääkisin neile oma nägemustest ja nad kuulasid huvitatult ja osavõtliku ilmega. Jõime teed, ning siis lahkusid külalised ning minu naine, et teatri tegevusse minna. Mind sunniti teki alla pugema, ning naine lubas niipea kui võimalik tagasi tulla. Kuulsin, et ta palus vastaskorteri elanikke mind vahetevahel vaatamas käia. Uinusin. Kui kauaks, ei tea, kuid leidsin äkki, et olin alusriiete väel külmas eeskojas, lõdisedes ja suurt hirmu tundes. Olin magamise ajal jälle põrgus olnud, ning kolm korda Põrguvürsti käskude vastu eksinud, mille eest oodatava karistuse kartusel kehasse põgenesin ning üles ärkasin. Teadsin, et pimedus nurgas on Põiguvürst. Ahastades sosistasin, et mina küll olen tema käskude vastu eksinud, kuid et see tuli sellest, et ma veel kõiki põrgu seadusi ei tunne. Põrguvürst jäi tummaks, kuid ma teadsin, et ta seal on ja et lugu niimoodi veel ei lõpe. Tulin värisedes kööki ja seal ilmus mu ette korraga Põrguvürst, nagu teda unes näinud olin (keskmise kasvuga, sileda, pruuni, ovaal-näoga, sirge nina ja väikeste mustade vurrudega. Õlgadel must mantel ja peas sulega punane müts, mis sarnane vormi poolest meie sõjaväelaste talimütsile). Ta silmad kiirgasid mustja säraga (teist võrdlust ma ei leia). Veidi aega seisime vaikides üksteise vastu; olin koledast hirmutundest halvatud. Äkki kerkis Põrguvürsti kogu kohutavalt suureks, temast voolas välja deemonlik vihahoog, mis mind jalust rabas, nii et otseti maha kukkusin. Hakkasin meeleheitliku sonimisega talle oma eksimiste põhjusi üksikasjaliselt seletama, kõiki meelde tulevaid pehmendavaid põhjusi ette tuues ja andeksandmist paludes. Niisuguses seisukorras leidis mind vastaskorteris elav õmbleja neiu, kes, nagu lubanud oli, mind vaatama tuli. Ta katsus mind üles tõsta ja meelitustega voodi viia, kuid ma rabelesin kõigest jõust vastu, hüüdes: ,Kas Te siis ei näe, kes seal seisab. Teie ei tea, mis mind ootab. Oh, Põrguvürst!... Ja ma hakkasin jälle palavikulise sosinaga Põrguvürstilt armu paluma. Millal neiu ära läks, ei tea; vist hakkas tal õudne, sest nagu pärast kuulsin, olnud ta üksinda kodus. Kui kaua niimoodi põrandal otseti lamasin, ei mäleta. Tean, et kui higist läbimärjana pea tõstsin, siis Põrguvürsti kohutav kogu kadunud oli. Köögiukse kõrval seinal rippus suur valge mask, laia pärani suu ning pikkade harvade hammastega. Maski silmaaukudest välkusid mulle tuntud Põrguvürsti silmad, mille pilgust aru sain, et mind enam karistushädaoht ei ähvarda. Ehk küll hirmsasti väsinud olin, siiski ei julgenud voodi heita, vaid istusin köögilaua juurde toolile, kergendustundega seltsinud uudishimuga oodates, mis nüüd tuleb. Kuid järgnevaist sündmusust sai ka minu oopiumist uimane pea aru, et nad olid mõttetud ja loogiliselt sidumatud eelmiste nägemustega. Mul oli korraga teadmine, et teinepool seina on suured ruumid, kus pidulised koos. Kuulsin valju rääkimist, naeru, klaaside klirinat, kiljatust. (Harilikult ei kostnud läbi meie köögi seina ükski naaberkorteris sünnitatud hääl ega müra). Äkki nägin, kuidas magamistoas suur peegel seinast eemale nihkus ning selle tagant kaks naisterahvast, peenikesi musti nöörisid oma järele vedades, kööki tulid, nöörid maski hammaste vahelt läbi toppisid ja jällegi nööre järele vedades, köögi välisukse taha kadusid. Vähe aja pärast ilmusid naisterahvad uuesti peegli juurde ja hakkasid, üksteisega miskit rääkides ja ühtepuhku naerdes, nöörisid vedama. Mul oli kohe teadmine, et piduliste hulgas minu naine on, keda ühes kellegi teise naisterahvaga nende nööride abil minu juure tiritakse. Ka maskile näis asi nalja tegevat, sest ta mustjalt kiirgavais silmis oli lõbusust märgata. Hulk aega kestis see jant. Kööki ilmus palju toredais riietes noori naisterahvaid, kes kõik uudishimulikult nöörivedamist pealt vaatasid. Mul läks asi igavaks, oli külm ja pealegi hakkas kõhus järsku pööritama (vist oopiumis:). Tahtsin musta-vee-ämbrisse oksendada, kuid tuliveel parajal ajal meelde, et see Põrguvürsti ja naisterahvaste juures olekul viisakuseta on. Jooksin magamistuppa, ning oksendasin voodi linasse. Kõhupööritus kestis hulk aega ja oli õige piinav. Kui ma viimaks reostatud lina voodi alla visates, ning pisarais silmi kuivatades ümber vaatasin, nägin, et saalis suur ichtiosauruse taoline loom kellegi poolt ülesseatud nööridelt oma päratute lõugadega pesupulke ahmis ja neid oma peenest kaelast alla kugistas. Peegli tagant kargasid kõiksugu metselajad välja ja jooksid tulise kiirusega läbi saali uulitsale. Kolesuurte, maskitaoliste peadega ja piitsavarre karvaste kehade ja käte jalgadega moonutised ruttasid tantsusammul sedasama teed. Heitsin voodi pikali, tõmmates teki üle pea. (Järgmisi õhtusi juhtumisi enam ei mäleta). Oopiumi-uimastus röövis vist minult viimase mälu- ja mõistuse-tera. Pärast räägiti, et kojamees olevat mind paljajalu ja aluspesu väel uulitsal (15° külmaga) kinni pidanud ja tuppa toonud, ehk ma küll olevat vastu puigelnud ja seletanud, et pean põrgu oma ametikohuste täitmisele asuma.

Seitse aastat meeleparanduse aega.

Ärkasin uue-aasta hommikul kell 6. Lamp põles; mu kõrval magas naine. Vaevalt sain seda tähele panna, kui ilmus üks ülemkurat ja käskis viivitamata jälle põrgu tulla oma ametikohuste täitmisele. Unes olin näinud, et teine põrgu uks oli kusagil kitsas kõrvalises uulitsas Narva maantee lähikonnas. See uks oli materiaalne, tähendab, ma võisin läbi tema ühes oma materiaalse kehaga põrgu minna. Ronisin kiiresti voodist välja ja hakkasin riideid otsima, kuid ei leidnud neid kusagilt. Äratasin naise üles, nõudes ta käest riideid, sest et pean aega viitmata põrgu minema. Naine palus mind voodi heita, mis mind suure imestusega täitis.
„Kullakene, saa ometi aru, et ma pean põrgusse oma ametikohuste täitmisele minema. Muidu ootab mind hirmus karistus! Aita mulle ometi riideid otsida. Ma tulen ju jälle tagasi!"
Et naine midagi ei vastanud ja pea patjade vahele peitis, siis hakkasin jälle riideid otsima ja leidsin nad nurgas korvi taha peidetult. Rutuga hakkasin end riide panema. Äkki kuulsin, et naine südant lõhestavalt nuttis, mis mind ärritas ja pahameelega täitis. Raputasin teda õlast ja hüüdsin:
„Kas sa siis ometi aru ei saa, et mind piinakatlasse pannakse, kui ma Põrguvürsti käsku ei täida! Naine nuttis meeletult. Meelde tuletades, et tal suurte erutuste järele palaviku ja jampsimise-hood peale tulevad, hakkas mul tast hale meel ja siis tuli mulle järsku hea mõte.
Kallis rahusta ennast, ma tulen magama ütlesin rõõmsalt, vabastasin selga pandud riietest ning pugesin naise kõrvale voodi. Ta jätis nutu ja kaelustas mind palavalt. Mina aga naersin oma ette ja nimetasin end lolliks. Selle külmaga välja jooksta! Ja kes teab, kas leiangi ööpimeduses selle uulitsa üles, kus teine põrguuks on. Lihtsam on ju magama jääda, siis vabaneb vaim (mina) nii kui nii kehast ja võib kiiremini oma ametikohuste täitmisele asuda. Jäingi magama…
Kui ärkasin, oli suur valge. Kell näitas üle 11-ne (kui palju just, ei mäleta). Köögis kahises priimus. Kristuse pildi ees keerutas tilluke, elegantne kuradike tüdimata oma piitsaspiraali, maskid seintel moondusid endistviisi, must karupoeg tiris vasturabelevat valget karupoega tagajärjeta oma poole üles, pildid elasid ja tuba oli täis nosijaid, nagistajaid, ning sinna-tänna sibavaid elukaid.
Äkki ilmus mu voodi jalutsisse Põrguvürst. Ta seadis käed risti rinna peale ja jäi liikumatult paigale. Tema järel sammusid ülem kuradid, kes minu voodi sisse piirasid. Kestis veidi aega vaikus, mil ajal oma südame valjut tuksumist kuulsin.
Siis ütled Põrguvürst pikkamisi ja rõhutades:
„Jumala käsul on sulle veel aega antud elada seitse aastat meeleparanduseks." «Põrguvürst, ütlesin talle. Kui see nii on, siis, ole hea, tee korraldus, et need vaimud minu toast ära läheks. Nad tüütavad mind.
„Hea." See peab sündima!" vastas Põrguvürst. Ei näinud nende kadumist, sest samal silmapilgul jäin jälle magama. Kui ärkasin, oli mu üllatus suur. Toas ei olnud enam ühtegi vaimu näha. Laual auras toit. Kell ei näidanud veel kahtteistkümmet. Rõõmsalt kargasin voodist välja ja jutustasin naisele, et nüüd kõik möödas on, mis peale tema, kullake, südamest rõõmus oli. Sõin tublisti ja isuga ning poole tunni pärast tundsin, et olen jälle normaal inimene. Õhtul läksin teatri, ning jutustasin näitlejaile, kes mind huvitusega kuulasid, oma nägemistest. Et ma seekord täitsa normaalne olin, selles ei kahelnud keegi, muidugi, mina ise kõige vähem.
Aga hingesse on kindlasti juurdunud tume teadmine:
„Sinu surmatund on 1928. aastal 1. jaanuaril kella 11—12 vahel.

LÕPP

Allikas: Postimees (1886-1944), 30 jaanuar 1923 - 04 veebruar 1923.