Muinasjutuline luuletus, mis kõneleb endisaegsest heast ja ilusast elust ja ilusa elu lõpust. See luuletus peidab endas uskumatult palju infot. Proovingi natukene selles luuletuses esinevaid mõisteid lahti seletada sedasi nagu mina seda näen. Enne veel aga selgitan, miks ma selle postituse üldse tegin. See ongi kõige tähtsam üldse. Seda, et "kuldne ajastu" maailmas oli, ma ammu ei kahtle, ka selle blogi lugeja vast mitte. Küsimus on pigem selles, et millal see oli. Kasutan natukene loogikat, sest matemaatikat ega midagi muud siin ei ole võimalik kasutada. Kalevipoja kirjutaja Kreutzwald käis 19. sajandil mööda Eestimaad ringi ja kogus tavaliste inimeste käest jutukesi Kalevipoja kohta. Kalevipoeg elas "kuldsel ajal". Kuidas aga neid lugusid mäletati? Loen tihti vanu ajalehti ja seal on väga sage lause umbes selline: "vanad inimesed veel mäletasid, et selle koha peal kus praegu küngas asub, asus loss" jne. VANAD INIMESED VEEL MÄLETASID, voh, see ongi see maagiline lause. Vanad inimesed veel mäletasid, kes Kalevipoeg oli, kus ta käis, mida tegi jne. Need on kõik müüdid nagu ka eelnev luuletus (selliseid on veel), aga kellel veel vanaisa vanaema ema isa elus on, siis küsige, et mida nad mäletavad. Mida need vanad inimesed mäletavad või mida nende vanaisad vanaemad neile rääkisid. Nad mäletavad heal juhul 20. sajandi algust ja mitte midagi rohkem. Neil pole mingeid müütilisi lugusid, mida sajand varem vanad inimesed mäletasid. Need vanad inimesed, kes 19. sajandil elasid, mäletasid kuldset aega!
Kuldne aeg: Müütiline ennemuistne vana hea aeg Eesti (kogu maailma) minevikust, mille ajalist eksiteerimist ei saa täpselt määratleda. See oli aeg, kui maal elasid Jumalad, kui ehitati kauneid maju ja templeid ja püstitati tehnoloogilisi imesid. Kultuur ja tehnoloogia oli väga kõrgel tasemel.
Taevalised rajad - õhusõidukite lennuteed.
Kividelgi laulud luules - kogu tolleaegne loodus oli elav.
Kuud, päikest pani taevasse lendavast laevast - õhusõidukid olid tavalised.
Taeva telgil - firmanent ehk kuppel, ekraan.
Taara - Kõige looja.
Uku (peajumal = Jupiter või Zeus) - Tuule vihma ja äikse jumal. Selle paiga (Maa) jumal.
Lemingine (Eros või Amor) - Vibukütt.
Taaralane ja inimene ühines -taaralased olid kõik nn Olümpose jumalad. Tolle aja inimesed olid teistsugused, neil oli teine DNA. Tänapäeva inimesed on tolle aja inimeste ja jumalate hübriidid.
Kalev - Kalevipoja isa.
Rahvas rääkis linnu keelel ja oskas nende õpetust - enne keelte segamist suheldi telepaatiliselt ja oli tarkust, mida enam ei tunta.
Ilmarine (pildil) antiikmütoloogias Hephaistos - tule ja sepatöö jumal. Kuldsel ajal polnud riike, kõik oli üks rahvas.
Ahto (Poseidon) - merejumal.
Wellamose - (Amphitrite) - Ahto naine.
Vanemuine - laulujumal.
Vanemuise tütre halest armuvõlast - Inimeste muutumine ja nende lõdvad elukombed vihastasid peajumala välja.
Veel läigib selle oja laine - suur üleilmne üleujutus, mille läiget on mattunud majade näol veel tänagi näha.
Nüüd Taara taevasel troonil on valitsemas võõral veel - Endiste aegade hiilgus on kadunud, Peajumal ei valitse seda kohta enam.
Vend venda võidab vandega - tänapäeva elu, kus ollakse kadedad ja kaevatakse üksteise peale. Kogu luuletuse lõpu osa kirjeldab meie tänapäevast elu-olu alates veeuputusest, mil Taara pööras oma pale meie pealt.
LÕPP
Väga hea toiteväärtusega tekst! Mõnus mõtteid mõlgutada.
VastaKustuta