Peipsi ümbruse anomaalia

Ma poleks viitsinud seda lugu üldse siia postitada, sest ma tean juba ammugi, et paljud asjad ajaloos on uurimata, kuid ulmekirjanik Arne Tsirna ütles kuskil umbes nii: kõik tuleb kirja panna, et jääks märk ja info ei läheks kaduma. Paraku vist nii ongi. Kutsun ka blogi lugejaid omi mõtteid kirja panema kommentaariumisse, sest iga infokild võib olla väga suure tähtsusega, kui mitte minu jaoks, siis kellegi teise jaoks, kes siin neid lugusid lugemas käib. Peipsi kohta on mul ühes blogiloos kuskil paar rida kirjas ka. Isegi muinsuskaitsjad, kui ma nüüd õigesti mäletan, on välja ütelnud, et Peipsi järves on kunagi asula olnud. Detektoristid on leidnud järvest igasugu kola, mis seda kinnitab. Kahjuks ma ei mäleta, kus kandist seda kola seal Peipsis välja on tulnud, kuid see polegi praegu eriti oluline. Arvan niigi sedasi, et selle järve mõõtmed ja ka asend mingil ajal natukene teistsugune on olnud ning hetkel peidab järve vesi mitut vana asulakohta. Kes viitsib edasi uurida ja pingutab tublisti (ma ikka ärgitan, et kirjutajaid juurde tekiks), saab sedasi varsti mingi endisaegse Peipsi järve kontuuri valmis joonistada. Ma mõtlen Eesti poolt ja kui on tutvusi ka teiselt pool, seda parem. Hetkel saan ma oma ajaloo uurimse jaoks hindamatut infot vanadest ajalehtedest. Ma isegi ei oska öelda, et mitusada tundi ma nendes materialides tuhninud olen. Ma olen sealt teinekord selliseid pööraseid asju lugenud, kuid kahjuks kõike ei jõua kirja panna vaid võtan teadmiseks ja salvestan info enda jaoks paremaid aegu ootama. Ühest infokillust alati ei piisa, on vaja veel järgmist ja ülejärgmist, et hakata nägema mingit seost. Vanade ajalehtedega on muidugi see häda, et ma ei tea kui kallutatud või kui kollane üks või teine ajaleht võis olla. Neid lugusid lugedes jääb aga üldiselt hea mulje. Lugudel on alati mingi alus olnud. Esimese aprilli ajalehti ma tavaliselt ei loe, kuid üks apsakas on minulgi läbi läinud. Kes teeb sellel juhtub ikka. Algava loo allikaks on samuti üks vana ajaleht. Lisan sellele loole mõned kaardid Maaametist juurde, millele ma olen omi tähendusi peale kritseldanud.

Peipsi kallas vanasti

Alatskivi linnamägi ja raudmees.

Alatskivi mõisas jõe ääres on kaunis kõrge küngas, mis lehtpuumetsaga kaetud. Seda nimetatakse rahva suus linnamäeks. 

Panin just meelega selle kaardi siia üles, sest siit on näha, et Peipsi järv ulatus mingil ajaetapil peaaegu linnamäeni. Seda, et vesi oli vahepeal tunduvalt kõrgem kui tänapäeval on minu jaoks selge nagu aabitsa tähestik. Anomaalia tuleb aga sellest, et sellest samast kohast paar kilomeetrit põhja poole oli mingi asula, mida tänaseks katab järve vesi.

Kevadel ja suve ajal kogub siia rohkesti jalutajaid, sest et koht huvitav on. Linnamäest, tema keldritest ja maa-alustest teedest teab ümberkaudne rahvas mõndagi rääkida. Üks keldriuks leidub jõe pool mäe külje sees. Selle ukse juurde viib väike avaus, mis mäe külje sisse on õõnestatud. Selle avause läbi teibaga lüües kuuldub selgesti miski laudsein vastu kumisevat, mis rahva jutu järele ühe salakeldri uks olevat. Et see kelder mitte liig sügaval mäe sees ei ole, siis oleks teda uurimisotstarbeks hõlpus välja kaevata. Alatskivi mõisa juures Kõdesi metsas seisab suure kivi peal raudne Apollo kuju, mida endisel ajal kohalik mõisaomanik siia on lasknud üles panna. Kuju on rahva suus „raudmehe" nime all tuttav. 

Apollo pronksist skulptuur Alatskivi mõisa pargis (foto ajavahemik 1920-1938). Eesti Ajaloomuuseumi postkaart.

See vist pole ammu enam uudis, et vana-kreeka ja vana-rooma jumalate kujud ja antiikstiilis hooned igale poole üle maailma on püstitatud.

Peipsi järve äär Pärsikivi küla kohal. 

Pärsikivi küla kohal leidub Peipsi järve põhjas puukändusid, mis tõendavad, et siin ennem kuiv maa on olnud, kus mets on kasvanud. 

Pärsikivi asub mõne kilomeetri kaugusel Alatskivist. Kaardil on selgesti näha, et Peipsi järve veepiir ulatus mingil ajal 1-2 km sisemaale. 

Sealsamas järves, mõned sammud praegusest veepiirist eemal, leidub vana kaev, millel alles veel kõvad rakked. Arvatavasti on siin läinud ajal inimeste asupaik olnud, mis aga praeguse põlve rahva mälestusse ei ulata. Siit kaevu ümbrusest järve põhjast on kohalikud elanikud mõne aasta eest ühe tulekivist tehtud kivikirve leidnud. 

Sellest kohast järve äärt mõõda umbes verst maad Kodavere poole edasi minnes, Tedre küla kohal, järve kaldal, on liivahange peal suur kivi, läbimõõdus umbes üks süld (1 vene süld = 2,1 meetrit) igat pidi. Seda hüütakse Kalevipoja kiviks ja ta on ka meie rahva eeposes tuttav. Kivi õhtupoolse külje sees on õige suur inimese peo, pöidla ja sõrmede ase. Rahva jutu järele on Kalevipoeg selle teiselt poolt Peipsi kallast siia visanud hundi pähe, kes parajasti lammast murdnud. Aasta kolmekümne eest on kohaliku küla noored mehed labidatega alust õõnestanud, et hundi ja lamba luid selle kivi alt üles otsida, Selle tõttu on kivi läänepoole viltu vajunud, ja nii on „Kalevipoja sõrmede jäljeotsad" maa sisse vajunud. Tarvis oleks see kivi välja kaevata, nii et sõrmejäljed ilusasti nähtavale tuleks. Pärsikivi küla kohal karjamaal seisab „persekivi", umbes kolm sülda pikk, üle kahe sülla lai, ning rohkem sülda maa pealt kõrge, pealt tasane. Selle kivi peal on vanemal ajal noored inimesed istumas ning juttu ajamas käinud, millest siis kivi on ka nime saanud ja seda pärast ka külale edasi andnud. Tedre küla kohal on Peipsis vanal ajal saar olnud, mille peale venega vasikaid ja lambaid sööma viidud. Praegu on see aga kahe kuni kolme jala sügavusel vee all ja kutsutakse Pahipealseks. Talvel käiakse seal hunnadega lutse püüdmas.

Maa alla vajunud maja Torila külas.

Pärsikivi külast poolteist versta lääne poole seisab Torila jõekese kaldal Torila küla. Jõgi jookseb küla all orus mööda heinamaid, mis kaunis lausikud ja vesised on, muda ja turba põhjaga. 

Torilas olev vana jõesäng on hästi näha.

Keset küla, heinamaa peal võttis kohalik peremees 1913. a. heinamaa torutamise ette. Torude jaoks kraave kaevates sattusid töömehed ühe maa-aluse maja peale, millel umbes kahe jala paksune maakiht peal oli. Et maja kaks seina just kraavi kohal ette tulid, siis laskis peremees kummagist seinast kolm palki läbi raiuda. Palgid olid haavapuust, kaunis jämedad, ning õige kõvad. Palkide vahel leidus sammal, mille järele arvata võis, et hoone omal ajal elumajaks oli ehitatud. Asjast huvitatud olles, laskis peremees maja seina äärest kraavi põhja sügavamaks võtta, mille juures selgus, et veel seitse kihti palkisid sügavamale maa sisse ulatasid, nii et seintes kõrgus ülepea kümme kihti palke oli. Maja pikkus ja laius jäi aga teadmata, sest et sellekohaseid kaevamisi ette ei võetud. Kuidas võis see maja sinna kohta maa sisse saada on kaunis mõistatuslik. Selle põlve rahvast ei ole keegi oma vanematelt kuulnud, et kunagi endisel ajal selle mäda heinamaa peal mõni maja oleks seisnud. 

Siit see anomaalia tulebki. Nagu loost näha, on Peipsi järv olnud sellest samast kohast kunagi oluliselt madalam ja seal samas külas, järvest umbes 1-3 km põllul, on sügavale maa sisse mattunud elumaja. Kas võib arvata, et toimus mingi järsk maa- ja järvepiiri muutus, mida kinnitavad ka teised alternatiivuurimused või oli siin tegu kahe erineva ajastuga, mil vee- ja maapiir aegamisi omi mõõtmeid muutsid. Viimane variant on minu meelest siiski väheusutav, sest mattunuid vanasid hooneid on kõikjal. Kõik viitab siiski mingile ootamatule sündmusele, mis muutis maade, merede ja järvede piirid hoopis teistsuguseks. Jah, olen nõus, et on mudauputuse teooriaga on samuti omad puudujäägid. Seda võibolla ei peakski mudauputuseks nimetama vaid lihtsalt uputuseks, sest näib vägisi nii, et muda ei jagunud igale poole.

LÕPP