Kodutee

Oli üks järjekordne ilus suvelõpu ilm ja olin autoga teel Tallinna poolt pea-aegu Läänemaa piirini välja. Aega oli ja kiiret polnud kuhugile. Vaat see on üks õnnis olemine ja tihti seda kahjuks ei juhtu. Selles olen ma muidugi ise süüdi ja tegelikult on kõik ainult minu peas kinni. Kui ma tahan, siis mul on aega vägagi palju. Nende mõtete korrastamisega ja asjade tähtsuse järjekorda sättimisega ma alles tegelen. Miks see lugu siia sai, on see, et kõik vaatlused ja tähelepanekud näitavad, et ajalooga on kuskil 19. sajandist kuni 20. sajandi alguseni asjalood valesti. Olen lugenud lugematul hulgal artikleid vanadest ajalehtedest ajaloo sündmuste kohta ja ka üldise vanema aja elu-olu kohta ja siit on koorunud välja väga suured vasturääkivused sellega, mida ma tänapäeval maastikul, metsas, mere ääres, linnades jne ise näen. Samuti on artiklites endis väga palju vastuolulist infot. Kõige peamiseks märksõnaks oleks - uputus. Sealt edasi tulevad kõik muud sellega kaasnevad tähelepanekud, nagu metsi polnud vanasti ja soe kliima (tohutud liivakõrbed Eestis, roheline põhja- ja lõunapoolus. Poolus on tegelikult vale sõna, sellest teen juttu ajavööndeite loos), aga on veel paar varianti, kuidas kogu seda segadust saab ära seletada. Neist ulmelisest mõttetest kirjutan paari lausega loo lõpus.

Esimesena tuli ette ohvrikivi, mille juures olen ma varemgi korra peatunud.

Kivi mõõdud on umbes 3x3,5 meetrit ja kõrgus on umbes 2 meetrit. Kui palju sellest kivist maa-alla jääb, ei julge pakkuda, kuid võibolla maa all suurt midagi polegi, sest külmal on võim tahkeid kehasid maa peale tuua.

Maa-ameti kaardiportaalis on seda kivi nimetatud ka kuradikiviks, kuid mingeid muid seletusi sellele ei anta. Ronisin minagi selle kivi otsa ja keegi on seal enne mind ohvrit käinud andmas. Sinna oli visatud barankasid ja üks punane 5-sendine.

Kivi on pealtvaataes justkui tehislik ehituskivi, täisnurgeline ja just parajas mõõdus antiikajale, kui Apollo templi müüri Baalbekis taolisi ja kordi suuremaid (1500 tonniseid) kive laoti (paigaldati).

Kui ma ei eksi, siis ma olen mingis loos või lugudes kirjutanud ka sinna samasse lähedusse jäävatest Padise kloostrist ja Madise kirikust, mis minu hinnangul asusid umbes 150-aastat tagasi mere ääres. Nüüdseks on meri taandunud keskmiselt kilomeetri, mõnel pool isegi rohkem. Muuseas, seda väidavad ka osad haritud pead, kuid nende määratletud ajaperiood ei klapi minu vaatlustega, sest ma saan otseselt (tegelikult mitte otseselt, kui arvesse võtta kogu vale suurust, aastarvud jne) ära tõestada, et minu pakutud aastaarv on oluliselt täpsem, kuid sellest mõned pildid allpool ühe teise ehitise juures. 

Võtsin lahti Maa-ameti kaardirakenduse ja uurisin piirkonda. Seal on kahtlaselt palju süvendeid, mis võivad vabalt olla ka uuema-aegsed pommiaugud ja see mind nii palju ei huvitagi kui järgnev.

Maa-ameti reljeefkaardi järgi asetses see kivi täpselt merepiiril. Ma võin väita ja välja pakkuda igasuguseid asju, tõde nagunii teada ei saa, aga ma ei usu, et selline kahtlaselt kandiline kivi mere ääres juhuslikult oli (on teisigi olnud ja tõestuseks ka kaart, mis näitab kivirusude varasemat kasutust mingi ehitisena. Lugu kuskil blogis olemas). Seal võis olla näiteks mõni majakas vms, mis hiljem katastroofi tagajärjel purunes. Ülejäänud ehitise osad on kandunud vanasse merepõhja, mis praegu on soo- põllu- või metsamaa. Ei ole mõtet edasi spekuleerida, kuid mudauputusest ei saa üle ega ümber. On võistlevaid alternatiivseid oletusi mudauputusele, nagu näiteks kirikukellad ja neist tekkinud vibratsioon, mille tõttu hooned vajusid maa-alla, kuid minu vaatlused seda ei kinnita.

Järgmiseks jõudsingi varemeteni, mida enamus inimesed pole vist kunagi vaatama sattunud. Need varemed on ühed parimad tõendid alles hiljuti toimunud suurest uputusest. Neid tõendeid on tegelikult terve Eesti ja maailm täis ja paljudes lugudes olen teinud asja ka puust ja punaseks. Näiteks, Võrtsjärve ääres nähtu või Tartu tähelinn jne - kõik on sama moodi. Algul arvasin, et see hoone näitab ka ära suuna, kust poolt uputus tuli, kuid kahjuks seda siiski selle hoonega kindlaks teha ei saa. Hoone ise asub Padise kloostri taga ja tegu on Padise mõisa viinavabriku varemetega. Varemed on hetkel erakätes ja uued omanikud on minu hinnangul teinud kõik, et need varemed ka säiliks. Jalutasin õuel ringi ja sain loa inimeselt, kes seal hoonet kõpitses, hoonet lähemalt vaadata ja pildistada. Hoone teega piirnev külg näeb välja selline nagu kahel alumisel pildil.

Eemalt vaadates tundub justkui kõik normaalne. Lähemale minnes aga...

Korrus või isegi korrused on sügaval maa all. Selles pole mitte midagi üllatavat juba ammugi paljudele, aga siin on paar aga.

Kõige tähtsam, mille kallal alternatiivajaloo seisukohast nokkida, on viinavabriku ehituse aasta - 1874. Loomulikult see nii ei pruukinud olla, aga ma võtan 19. sajandi siiski toimunud katastroofi aluseks. Kas toimus see sündmus 19. sajandi esimesel poolel, 19. sajandi keskel või viimasel poolel, ei oma suuremat tähtsust. Fakt on minu arvates see, et midagi juhtus ja alles hiljuti.

Miks see hoone ja ka eelnev põrgukivi, on hea indikaator katastroofile, on see, et maastik ei valeta.

Ühest küljest on hoone varemed peaaegu täielikult mattunud ja teine külg on kahe korruse ulatuses näha. Umbes sama saab näha ka kohe viinavabriku varemete kõrval asuva mõisa laudaga. Lauda peal ilutseb valmistusaasta number 1884. Kahjuks sealt maltsast ja võpsikust ei olnud võimalik läbi minna, et asja lähemalt vaadata, aga selgelt on näha, et tee poolne hoone külg on mattunud. Miks aga just tee poolne, mitte teine pool? Vot ja siin ongi point, mis uputusega kaasas käis. Algul arvasin, et kõik see muda ja soga tuli tee poolselt küljelt, kuna hooned on mattunud just sellelt küljelt, aga tegelikult see nii ei ole. Nimelt, Padise kloostri ja nimetatud hoonete vahele jääb pisikene jõenireke, mis kannab Kloostri jõe nime.

Reljeefkaardi andmed ei valeta. Tegin endise jõe piiri siniseks ja viinavabriku varemed punaseks. Ja pilt ongi selge. Kogu viinavabrik jäi mingil x-ajal vee alla. Tee poolne külg (kus sinine ja punane joon kokku puutuvad) see on tänapäeval mattunud, aga see külg, mis täielikult vee alla jäi, on kahe korruse ulatuses ilusti nähtaval. Panen 1+1 kokku. Arvestades kõike ülalkirjutatud, siis tõusis vee tase nii määratuma kõrgeks mingi katastroofi tagajärjel. Ilmselt oli see mõni hiidlaine ja hiljem kui laine rauges, hakkas vesi otsima teed merre tagasi ja seetõttu tõusid jõed üle kallaste ning voolisid uued suuremad jõesängid pinnasesse, mille jälgi me tänapäeval pea kõikjal imetleda saame. Eriti ilmekas vaade avaneb Keila-Joal, kui vaadata joast allavoolu. Seal on näha vana jõesäng, mis on kolossaalne ja küündib kõrgustesse, aga tänapäeval lookleb sealt läbi madal jõekene. Ja rohkem mingit saladust siin ei olegi. See, et uputus oli, mis tõi endaga kaasa palju muda ja mattis majade korrused enda alla, seda näitab just alumine kaart ja ülemised pildid kõige ilmekamalt. Nagu kaardilt näha, on see külg, mis otseselt jõe sängis ei asunud, peaaegu täielikult pinnase all. Ülejäänud hoone, mis asus jões on müüridelt pinnas vee poolt minema uhutud. Kui keegi proovib omale ette kujutada, milline võis mudauputus välja näha, siis Fukushima hiidlaine videod on YT-s vabalt vaadatavad.

 

Ma muidugi võiks selles teemas nuputada pisidetailide üle, mida ma sellel teekonnal nägin, aga ka nendele küsimuste vastustele olen ma tegelikult lahendused varemalt välja pakkunud. Vaadake alumist pilt sellest samast viinabarikust. Miks on nii sise- kui välisseintes sellised pisikesed augukesed? Ilmselgelt ei saa need olla avad, kuhu asetati põrandat kandvad palgid, sest siis tekib põrandate ja akendega ebaloogilisus.

Ja seda enam, et ka väljaspool hoonet on taolised augud. Minu hinnangul on need augud jäetud just müüri tugevduse mõttes. Kuskil loos ma ka põhjendasin oma arvamust ja ei hakka seda juttu siia uuesti ümber kirjutama.

Minu jaoks on pigem küsimärgiga hoone sisemuses olevad rombi-kujulised kinnised avad ja nende otstarvet on esialgu raske oletada. Kuigi üks teema (Tallinna vanalinna käigud), millest kirjutanud olen, võib anda ka nendele süvenditele oma mõtte.

Alumisel pildil on näha Kloostri jõe nirekest tänapäeval ja viinavabriku varemeid, mis mõni aeg tagasi olid vee all.

Vahemärkusena ütlen, et külastasin ka enne Padiset veel Suurküla. Ka see on huvitav, vana mereäärne koht, kust tänapäeval meri on juba õige kaugele taandunud. Kuna tegu on täpselt sama mereäärse vööndiga, mis jääb kohe põrgukivi ja Padise vahele, siis pole mõtet kõike üle korrutada, kuid eks sealgi on põnevat avastamist, mida mõni teine kord ette võtta.

Ja suundusingi siis kodule ikka lähemale ja lähemale. 

Metsad. No ei ole meil vanemat metsa kui 80-90 aastat. Pildile jäänud mets on aga veelgi noorem.

Minu koduaia taga on mets (pilt puudub), mis ei saa olla vanem kui 80-aastat, sest leidsin kunagi ühe suure kuuse juurte vahelt padrunikasti (õiguspäraselt asjaga toimetatud), millel oli aastaarv 1940. Sellest kuusest jämedamat puud metsas ei olegi ja lisaks on metsas okastraadid, mis märkisid karjamaa piiri. Vanemaid puid näeb terves Eestis harva. On mõnede asulate juures ja surnuaedades mõned suuremad lehised (Vigala) ja pärnad (mõisad) ning sekka ka mõni tamm. On säilinud veel kohati mõisaaegseid alleesid (19 sajand) ja tegelikult enamus Eestimaa metsasid on väga noored. Vanadel joonistusel, maalidel, piltidel, isegi fotodel on enamus alad metsavabad. Miks? Eks see samane postitus siin andis juba vastuse. Enamus metsa langes selle tohutu katastroofi tõttu. Muist sellest kuivama hakanud puidu risuhunnikutest üle maa põletati ära, muist on senini maa all ja isegi merepõhjas (Läänemeri, Saksamaa Rügen, Põhja-Jäämeri jne). Enamus männikuid (vähemalt mere või muu veekogu äärsed) kasvavad puhta liiva peal ja seda kuni palju kilomeetreid sisemaale välja. Kus leidub aga kõige rohkem liiva? Ikka mere või mõne siseveekogu ääres.

 

Olen tihti käinud Veskijärvel kalal (vasak), seal oli palju aastaid tagasi suur tulekahju (Vihterpalu), nüüd on seal enamjaolt lage maa. Nii kaugele kui silm võtab, paistavad seal suured liivamäed. Kõik see ala on alles hiljuti vee all olnud, kuhu on tänapäevaks järele jäänud paar järvekest, miljardite tonnide viisi liiva, mõned noored metsad ja soomülkad (endised järved, enne seda meri).

Katsuks selle jutu kuidagi nüüd kokku võtta. Arvan, et nende kirjelduste ja fotodega, kaartidega sai tõestatud maastiku anomaaliad ja seda ei õnnestu kellelgi veenvalt ümber lükata. Vaielda alati võib, aga ma enam ammu ei viitsi (point puudub), äärmisel juhul võib mõne inimesega, kes püüab ja tahab, aga ikka ei usu, käe otsa võtta ja põhimõtteliselt ükskõik mis kohta viia ja neid ning paljusid muidki asju näidata, sest oma silm pidavat kuningas olema.

Teisest küljest, kui ma loen ajaloolisi raamatuid, vanu ajalehti, siis 98% infost ei kinnita absoluutselt minu vaatluste ja loogilise mõtlemise tulemusi, hoolimata sellest, et isegi aastaarvud on hoonete seintel, kuid vee alla ega mäe sisse ei olnud ju mõtet hooneid sedasi ehitada? Kus kohast ja mis ajast jooksevad asjad valesti? See on küsimus, kuid ka selle küsimuse üle on palju juureldud ja ka palju lahendusi pakutud. Milline neist vastustest on õige või veelgi enam, kas õiget vastust on üldse keegi kunagi pakkunud või ära aimanud? Mul on paar tähelepanekut sellest aastast, millest vähemalt kahes kohas (blogis) olen kirjutanud ja arvan, et seal kuskil vahepeal on vastus, mis natukenegi lohutab mind. Õnneks või õnnetuseks ei ole ka see lahendus päriselt käega katsutav. Käega katsutav ja silmale nähtav aga on kõik see, mida eelnev jutt sisaldab. 

Lugesin just eelnevalt vanast ajalehest Antarktika kohta artiklit, kus on väidetud, et aastatuhandeid (meie ajal väidavad et aastamiljoneid) tagasi oli Antarktika täiesti jäävaba ja seal elasid suured loomad ja kasvasid troopikataimed. Ja kui ma ühes loos tõin välja Antartika kaardi, mis kujutas seda piirkonda jäävabana ja isegi linnad ja linnade nimed olid kaardile märgitud, siis seda raamatud liigitatakse raamatukogus utoopia valdkonda. Kuhu ma jutuga tahan jõuda on see, et mulle kohati tundub katsutava füüsilise vastusevariandina selline asi, et aeg ei käinud vanasti lineaarselt (tugevalt ühendatuna), vaid aeg käis kuidagi lippadi-loppadi. Sellega saab palju asju ära seletada (950-aasta vanune inimene), jäävaba Gröönimaa ja Antarktika alles hiljuti, esimesed korrused maa all ja majad vanades jõesängides. Täpsemalt võibolla saaks seda nähtust seletada sedasi, et näiteks kõik elusmateeria vananes ühe kiirusega ja kõik esemed/asjad või mis iganes elutu mateeria, vananes pööraselt kiiremini. Võis ka olla nii, et mingil ajastul käis aeg ebakorrapäraselt üle kivide-kändude ja ka üle inimeste. Las see uitmõte jääb praegu, kuigi mulle tundub, et sellel mõttel võib jumet olla, arvestades tähelepanekuid aja kulgemise kohta viimasel ajal (kiirenev). Praegu muidugi on aja kulgemine lineaarne ja üleilmne (tõenäoliselt?).

Ja on veel üks huvitav variant, mille idee autor mina ei ole, aga see tundub samuti loogiline, kuigi käsitleb maailma ilma ühe ja ainsa loojata. Selles mõttes, mis on tegelikult minu elus kohati ka tõestust leidnud, on kõik inimesed loojad, aga ma arvan, et see lõpuni ei toimi. Arvan, et saab luua ja asju sättida ainult teatud piirides:

Kõik vanad ehitised, ajalehed, raamatud, maastik, metsad, kosmos, päike, kuu ja terve loodus ise on inimeste materialiseerunud mõtted. Üks kiiremaid mooduseid luua midagi füüsilises reaalsuses on tavapäraste protsesside ümberpööramine asjade loomiseks. Tavaliselt me loome asju sellele mõeldes, nagu näiteks ma mõtlen, et ma lähen sellele peole ja siis ma räägin sellest kellelegi. Järgmiseks, olengi ma sellel peol nii nagu ma varemalt sellel mõtlesin ja ka hiljem kellelegi rääkisin. Mõte materialiseerus. See on lihtsustatud näide, kuidas me loome oma reaalsust. Kui te nüüd vaatate oma tuppa või õue või ükskõik kuhu, siis need asjad seal on ka kellegi mõtted, millele keegi kunagi on mõelnud. Pole midagi, mis poleks kunagi olnud nii, nagu arvati. Kui sa tahad tõesti universumiga trikitada ja teha maagiat asjadega, nagu elu ise, tuleb muuta suhtumist ja vastavalt käituda. Keera kõik tagurpidi ja alusta tegevusega. Kui sa tahad kogeda küllust, ole külluslik ja tee nii, nagu teeb küllus. Näiteks, kui sul on taskusse jäänud ainult 5 eurot. Vaheta see viie eurone ringi ühe eurosteks ja mine tänavale ja jaga need ühe eurosed laiali. Just nii nagu teeb küllus. Muuseas, need inimesed, kes seda raha vajavad, ilmuvad samuti otsekohe välja.

Täiendan eelnevat omalt poolt:

Kui miski asi on välja mõeldud, siis seda nii lihtsalt enam ära ei kaota, aga ajaga saab kõik ümber muuta ja kaotada kellegi suuniseid järgides ja ajupesuga. Millest tekivad ajaloolised anomaaliad? Ütleme, et koolis taotakse pähe ajaloo kohta asju, nagu see peab olema. Enamus mõtleb sellele ja pole mõtteski, et neile valet räägiti. Suure grupi inimeste mõttejõud hakkas nüüd ajalugu vormiks materialiseerima, aga on teine grupp, kes ei usu. Neid on oluliselt vähem ja nende mõttejõud tekitab ajaloos anomaaliaid, nagu hooned ehitatud ilma mõõdulindita või esimesed korrused maa all jne. Sama on iga valdkonnaga, ka kosmosega jne. Muidugi selle mõttevärgendusega võib olla veel üks aga või mõõde, mida tuleb arvestada ja see on aeg. Näide, kui kaua aega keegi ei mõtle mingile asjale, siis see kaob lõpuks ära. Nagu näiteks, mõni loomaliik - mammutid või minu pärast kasvõi näkineiud jne. Nüüd aga mingi jälg jäi kuskile mammutitest siiski maha (mõni luu vms) ja nüüd pannakse neist uut pilt kokku ja kõik teavad, et need elukad on väljasurnud. Kui aga keegi kuskil, üldsuse juhtimise kõnetorule lähemal olev isik oleks öelnud, et mammutid on elus ja üldsus oleks sellest kuulnud ja ilusti vastu võtnud, siis oleks mammutid praegu elus. Sama on ka leiutistega, võtame kasvõi elektri. Ma kuskil loos kirjeldasin ka seda leiutiste loomise protsessi samadel alustel, nagu siin just kirjutasin.

Kui kunagi viitsin, panen ajavööndite loo ka kokku. Vandenõuteoreetilise poole pealt ütleks, et me elame ülimalt peenelt organiseeritud vales.

LÕPP

Merepõhi

Selle loo panin kokku just sellepärast, et ma ise olen paaril viimasel aastal täheldanud midagi imelikku merega. Eelmise aasta kohta on mul ka pildid tehtud kodurannast, kus ühel ilusal kevadhommikul rannas jalutades oli vesi taandunud nii kaugele, et see lausa ehmatas. Kohad, kus ennemat suplemas sai käidud, isegi kaugemal kui 100 meetrit rannaveepiirist, oli kuivaks jäänud. Ja kui mu mälu ei peta, oli vesi kadunud nädal kuni kaks ja siis oli vesi korraga tagasi. Eks neid väiksemaid veekõikumisi tuleb tihti ette (umbes 5 – 10 meetrit veepiiri nihkumist), aga sadades meetrites nägin kahel aastal järjest ja polnud midagi taolist ennem näinud. Ajalehed ka muidugi vaikivad, kui sellised erakordsed nähtused aset leiavad ja uurisin veel spetsiaalselt ilmajaamade infot Soome ja Rootsi rannalinnades asetleidvate tormide kohta, aga ei midagi. Neil oli seal samasugune vaikne ilm, kui meil sel ajal. Panen siia mõned pildid ka sellest imelikust nähtusest, mis ma tookord pildistasin.

Kuid, nagu selgub, polegi need nähtused täiesti võõrad vanemal ajal. Mul on terve hunnik järjehoidjaid „huvitavast“ infost arvutisse lisatud, millega ma nagu algul midagi peale ei ole osanud hakata või pole viitsinud mingeid lugusid neist kokku kirjutada. Vanasti oli huvi suurem asjadesse süveneda ja uurida kasvõi pealtnäha tavalisemaid asju, kuid enam ei ole nii suurt huvi kõike siia blogisse üles täheldada, kuid aeg-ajalt midagi ikka siia ka postitan. Nüüd siis panengi siia infokillukesi „merepõhja“ teemadel, mis ei ole minu arvates päris normaalsed ja kuidagi mõistlikult selgitatavad tavateadusega. Nagu ühest lookesest, mida siiagi jagan, selgus, on vanad-kreeklased emakest Maad pidanud elusaks organismiks, kes hingab ja sedasi tõusu ja mõõna tekitab, aga alustan hoopis loost, milline on minu nähtule/kogetule vaat et kõige sarnasem ja pealegi, seda nähtust on vaadeldud samuti Eestist. Läänemeres ja veel eriti meie piirkonnas mingisugust silmaga nähtavat tõusu ja mõõna ei tohiks esineda, aga aeg-ajalt siiski juhtub kummalisi asju. Kas on need seotud päikese, kuuga või kapsaaia taga kasvava puuga, seda mina ei tea öelda, kuid põnev on see maailm ja tundub, et järjest põnevamaks läheb või õigemini, seda on järjest põnevam avastada läbi iseenda avastuste ja tähelepanekute.

Viru ranniku kalurite tähelepanekute järgi on Soome lahes märgata juba mõnda aega erisugust tõusu ja mõõna. Meri tõuseb ja langeb nagu tavaliselt peale suurt tormi, muutes seisu paari tunni jooksul kuni ühe jala võrra. Selle tagajärjel on kaluritel raskusi võrkude merre asetamisega, sest raske on määrata võrkude sügavust. Varem seesugust kiiresti vahelduvat tõusu ja mõõna polevat nähtud. (1)

"Kust tuleb mere tõus ja mõõn?"

Selle küsimise üle on juba vanal hallil ajal päid murtud, vaevatud, aga selged seletused selleks puuduvad veel tänapäevalgi (1892). Kreeklased mõtlesid asja seisukorra järgmise olevat: Maailm on kopsu sarnane asi. Ta tõmbab õhku enese sisse ja hingab seda jälle välja, millest aga mered tublimat tunnistust annavad kui inimese silm, ja sellest tullagi mere tõus ja mõõn. Pärsia täheteadlane Bronno, umbes 300 aastat enne Kristuse sündimist, arvas ja uuris, et mere tõus ja mõõn sündivat kuu külgetõmbuse tõttu, mis ka omalt kohalt õige on. Kuid kuulus pikksilma valitseja Newton lükkas ümber Bronno mõtted järgmise ütelusega: „Kuu külgetõmbus mõjub maakerale üksnes siis, kui ta oma ringkäigul Päikesest kõige kaugemal seisab." Kuid uurimiste varal on selgeks tehtud, et mere tõus ja mõõn on just siis kõige suuremas liikumises, kui maakera Päikesele kõige lähemal seisab. Nagu näha, on ülaltoodud küsimus veel oma jagu vastamata, ja meie, kui vaesed uurimiste järeldajad, kes tähe- ja loodusekirjeldajate töid loeme, ootame igatsedes täit vastust. (2)

Inglismaal kerkis merepõhjast kirik üles.

Walton-on-the-Naze's Inglismaal nägid rannaelanikud, et ühel päeval äkki mingisugused müürid mere seest üles kerkisid. Aegamööda tuli nähtavale kirik, mille müürid olid rohelise katuga kaetud. Mitmed katsusid merre äkki üles kerkinud kiriku juurde pääseda, kuid pehme merepõhja tõttu, mis kiriku ümbruses oli, osutus see katse asjatuks. Peagi hakkasid väljakerkinud kirikumüürid uuesti vette vajuma, kuni mõne tunni jooksul täielikult vee alla kadusid. Ajaloost teatakse, et 1798. aastal tuli meri kaugele üle kallaste ning võttis enda alla hulga kaldaäärset maad. Muu seas piirasid veelaineid ka Walton-on-the-Naze kiriku. Aegamööda vajus see kirik koos maaga vee alla ning kiriku kohale tekkis meri. Sellest möödus palju aega. Käesolev inimpõlv ei teadnud enam õieti midagi sellest merre vajunud kirikust, kui korraga haruldaselt suure mõõna puhul vesi kaldast kaugele taandus ning madalale vajus, mistõttu mitmel pool tuli merepõhi nähtavale. Nii tuli nähtavale ka see merre vajunud kirik. Põhjused, miks merevesi nii palju alanes, on seni selgitamata. (3)

Bakuust: Suure meteoriidi kohta, mis Apsheroni lähedal merre pidi kukkunud olema, tulevad nüüd selgemad teated. Uurimised on näidanud, et kivi mitte taevalaotusest maha sadanud pole, vaid et ta maakera sisemiste jõudude läbi maa seest üles kergitatud on. Kivi on mustjas-hallist ja osalt kollasest savist, ülevalt otsast konarlik ja väga kõva. Umbes 5 versta kivist hommiku pool on ühes kivi ilmumisega, s.o. 1. maikuu päeval, vee keeris tekkinud, mis halli vedelikku välja purskab. Keeris olla umbes 15 sülda sügav ja kaks arssinat lai. Ümberringi olla merepõhi üles kergitatud, nii et vesi seal kohas koguni madal on. (4)

Rostov, 3. dets. Taganrogi sadama juures Asovi meres on merepõhi täiesti kadunud. Ilm on pilvi ja liiva täis. Veepuuduse tõttu on mitmed vabrikud töö seisma jätnud. Laevad on sadamas küljeli. (5)

Merepõhjast üles kerkinud linn

Meksiko lahes on Baganie saare juures merepõhjast linna varemed üles kerkinud, mis on pärit ajast, kui eurooplased polnud veel Ameerikat avastanud. See on üks Meksiko indiaanlaste linn. Merest välja kerkis ta viimase maavärina ajal Kesk-Ameerikas. Carnegie instituut saadab ekspeditsiooni linna varemeid uurima. (6)

Ookeani põhi tõuseb.
Veekogu põhja kõrgustiku leid Biskaya lahes.

Atlandi ookeanis, Biskaya lahes, on leitud seni tundmatu merealune kõrgustik. 23. mail, Penmarchi tõusu ja Jaapani teise maavärisemise päeval, oli Prantsuse transpordilaev „Loiret" teel Rochefort'ist Orani. Biskaya lahes, kuigi tuul polnud veel saavutanud täit jõudu, oli merel raske sõita ja tuli vähendada laeva kiirust. Kui kell 1.45 hommikul meri rahulikumaks muutus, haaras laeva järsku päris ebaloomulik murdlaine, nagu neid ette tuleb ainult maa läheduses madalas vees. See torkas laeva meeskonnale kohe silma ning teisel sõidul, 6. juulil, tegid nad teise vaatluse selles ümbruskonnas. „Loiret" viibis Ortegali neeme ja Rochefort'i vahel ning sõitis täie auruga Prantsuse ranniku poole. Seal silmas laevakapten jälle samasugust murdlainet. Ta laskis sügavuse loodija vette heita. Sügavus näitas 36 meetrit, kuigi merekaardil oli selle koha sügavus märgitud 4114 meetrit. Edasimõõtmisel saavutati sügavused 36, 34, 39, 50, 35, 36, 60, 40, 60, 70, 50, 68, 105, 108, 102 ja 135 meetrit. Selle läbi selgus, et endise 4114 meetri sügavuse kohale oli tekkinud veealune kõrgustik.
Mis puutub laevasõitu, siis ei ole 35 meetri sügavus veel kardetav, sest ükski laev ei istu nii sügaval. Selle vastu on aga see leid teaduslikult ja eriti okeanograafiliselt seisukohalt suure tähtsusega. Pole kahtlust, et merepõhi on oma kuju muutnud ja et selle läbi on kõrvale juhitud merevoolud.
Näiteks on tähelepanuväärne ühe väikese saarekese tekkimine Malta lähedusse, mis varsti pärast ilmumist uuesti kadus. See annab vaieldamatu tunnistuse merepõhja muutumisest, mis aeg-ajalt ka maismaale saab hädaohtlikuks uputuste ja maavärisemiste näol. (7)

Merepõhi Martinique saare lähedal on meri mõnes paigas üle 3000 jala sügavamale vajunud. Merealuse telegraafi parandamise juures leiti, et meri on ühes kohas, kus ennemalt 300 jalga vett olnud, nüüd 3600 jalga sügav, seega 3300 jalga (1 km) sügavam kui varemalt. (8)

Euroopa-Ameerika kaabel jälle korras.
Muudatused ookeani põhjas.

Londonist, 10. septembril. Oma tööga on lõpule jõudnud laevad, mis parandasid Atlandi ookeani Euroopa-Ameerika merekaablit, mis purunes merealusel maavärisemisel läinud aasta novembrikuul. Parandustööde ajal selgus, et vulkaanilise maavärisemise ajal on merepõhi 2-3 miili sügavuses tunduvalt muutunud ja paikades, kus varem oli pehme mudane põhi, on nüüd tugev kalju. Suured osad kaablist olid maetud kaljurüngaste alla, kuid 150 miili sellest leiti üles ja kasutati ära. Uue kaabli paneku ajal lühendati kaablit 200 miili võrra, et ära hoida kaabli kõrvaleviimist Golfi hoovuse poolt. Parandustööd olid suurte raskustega seotud, kuna kaabel asub väga sügaval meres ja eriti talvel tuli töötada laevadel väga rasketes tingimustes, olles ajutiselt üleni paksu jääga kaetud. (9)

Ühe saare kadumine.

Hirmsa Tšiili maavärisemise üks kõige huvitavamatest tagajärgedest on Lihavõtte (Easter) saare kadumine. Ühes selle saarega vajusid merepõhja ka veel umbes 1000 inimest, kes saarel elasid. Selle looduskatastroofi põhjusi uurides on õpetlased arvamusele tulnud, et ookeani põhjas sündis maavärisemise tagajärjel suur kuristik, kuhu saar sisse langes. Selle oletuse tõestamiseks tuuakse hulk näiteid eelmiste maavärisemiste ajajärgust, kus merepõhja sisse langemise tagajärjel mitmed väiksemad saared ühes kohas nähtavale ilmusid ja teises kohas kadusid. Eriti kuulus selle poolest on lugu Sabrina saarega, mis 1811. aastal veepinnale ilmus ja siis jälle alla vajus. Saksa teadlane Humboldt kinnitas siis, et Sabrina saarega see mitte esimene kord ei juhtu, vaid et see saar 80-90 aasta järel perioodiliselt veepinnale ilmub, et siis mõne aja pärast jälle jäljeta kaduda. Praegusel juhtumisel aga ei ole mingisuguseid andmeid, et Lihavõtte saar millalgi üles kerkiks, kuhu hiljutine maavärisemine ta paiskas. Lihavõtte saar oli kõikide merede ja ookeanide saartest üks kõige huvitavamaid. Hoolimata, et puutaimestik saarel hoopis puudus, elatas kohalik rahvas end mitmesuguste asjade punumisest, mida saarest möödasõitvad laevad tarvitasid. Mitmesugused vanad mälestusmärgid saarel lubasid oletada, et seal kord kaunis kõrge järje peal seisev omapärane kultuur oli olnud, mis Euroopa teadlaste huvi äratas. Briti muuseum saatis enne ilmasõda sinna saarele erilise uurimise ekspeditsiooni, kes oma töid aga lõpetada ei saanud. Praegu lasub saar ühes oma elanikkudega mitme tuhande meetri sügavusel merepõhjas. (10). 

Huvitav on veel see, et läks mõni aeg mööda ja siis oli saar jälle omal kohal tagasi. Algul tundus, et saare kadumise teade võis olla Tšiili valitsuse eksitav teavitus, kuid hetkel ma seda enam ei arva. Nägin kuskil videoklipikest, kus väideti, et seda saart ei ole ka tänapäeval enam olemas. Mis seal täpselt juhtus – ei tea, kuid osad „uurijad" on proovinud seda saart külastada juba viimased paar aastat, kuid mitte mingit laeva/lennu ühendust saarega ei ole võimalik tervest maailmast leida. See on muidugi kontrollimata info, kuulujutt, kui nii võib öelda, aga tont seda teab, mis ja kuidas need asjad tegelikult on. Paistab aga siiski nii, et selle saarega on imelikud asjad ennegi sündinud. Loen mina vanast ajalehest, et kui saare kaldalt vette hüpata, siis on seal kõigi saarte külgede pealt umbes 3km sügav, nii et kaljud lähevad peaaegu püstloodis alla (15). Ja samas artiklis kirjutatakse veel midagi hämmastavat. 

Loe saare kohta ka siit: Hiiglaste saar. 

Unustatud saar.

Vanal merekaardil on märgitud üks väike saar Vaikses ookeanis, avastatud meremeeste poolt. Nüüdisaja kaartidel puudub aga see saar, sest korduvatest otsimistest hoolimata ei ole seda enam leitud. Kuna kõik Norra geograafiakaardid on valmistatud haruldase täpsuse ja hoolikusega, siis jõuti meremeeste ringkondades arusaamisele, et see saar oli oma tekkelt vististi vulkaaniline, nõnda et ta hiljem jällegi kadus. Hiljuti aga sõitis üks Briti laev, San Franciscost Tšiilisse, kaldus keset ookeani oma tavaliselt mereteelt natuke kõrvale ja leidis selle saare imelisel viisil täpselt samalt kohalt, kus ta Norra kaartidel on märgitud. See saar ei ole kuigi suur, elanikest tühi, kuid taimestik on haruldaselt lopsakas. Arusaamatuks jääb, miks ei leidnud seda saart need laevad, kes käisid saart just otsimas. (11)

Itaaliast. Maavärisemine on Itaalias veel hiljem mitmel päeval kordunud. Etna mägi hakkas kangesti suitsu välja ajama ja ümberkaudsete külade elanikud põgenevad. – Maavärisemisi tuli viimastel päevadel ette ka Šveitsis, Hispaanias ja USA-s. Viimased maa-alused põrutused tegid sõjakindlustele Messina väinas palju kahju: mõned on sootumaks hävinud. Merepõhi on kohati kuni 500 meetrit tõusnud, kohati aga sadu meetrid sügavamale vajunud. (12)

Taolisi lugusid on ajalehtedes väga palju ja kõiki neid pole mõtet siia panna. Mis aga merepõhja lugude juures kulmu kortsutama ajab, on see, et miks maavärisemiste puhul näiteks maapinnale üle öö mingeid uusi 4km kõrgusi mägesid ei teki? Või tekib, aga meile ei öelda? Mis meie maal ja maa all õigupoolest toimub? Kas tõesti jesuiit A.Kircheri „Mundus Subterraneus“ on tõele lähemal, kui kõik tänapäeva õpetused? Lugesin veel sellist naljakat asja ühest 19. sajandi ajalehe artiklist, et kuulus Darwin (ahvist inimeseks) teadis juba 19. sajandil vulkaanide ringide asukohti ookeanides, mis tervet maakera ümbritsevad. Kust kurat tema neid teadis, kui ta suri juba enne 1890-aastat ära? Nad ei osanud merepõhjasügavusigi veel õigesti mõõta. Piltlikult öeldes lasti kivi laevalt nööriga põhja ja siis vaadati mitu meetrit nööri kulus, enne kui kivi põhja potsatas. Ei viitsi neid küsimusi siia kõike üles riputada (neid vist on juba tuhandeid, õnneks vastuseid on ka päris palju) ja pealegi täna on mul juubel, proosit!, ning seetõttu lõpetangi selle loo siin, et tegeleda asjatoimetustega, mida üks sünnipäeva korraldamine nõuab. Aga enne veel viimane katkend ühest 99-aasta tagusest ajalehe artiklist. Seal on huvitavaid mõtteid maavärinate tekke põhjustest, kuigi paljutki sellest jutust tunnistab tänapäevast kosmoloogiat, milles mina ammu enam kindel pole, aga see polegi selle loo teemaks, nii et artikkel sobib siia hästi. 

Kosmoloogiast üks huvitav mõte vanadelt-egiptlastelt: Lahkus inimese hing ihust, siis võeti teda nn päikese-lootsikusse vastu, milles ta teiste hingedega ööd ja päevad läbi õhu sõudis, - surelikele nähtamatult, tasa ja ühte soodu ikka edasi, „alumise“ ja „ülemise“ taeva tähepiltidest mööda. (13). 

Panin selle lause siia kahel põhjusel: 

1) Sai ühes FB grupis üks piiblist võetud teema (maailma loomine) arutluse alla võetud ja hakkasin saama maksakaid nii vasakult kui paremalt ja võeti kommentaariumis ka pihtide alla teema (mis polnud üldse küsimuse mõtegi), et Jumal lõi taevad ja maa. Mitu taevast ta siis lõi? Ja selles kirjatükis (mu arust ka piiblis) on see ilusti ära seletatud: alumine ja ülemine taevas (veed); kupli peal (virtuaalne) ja kupli all olev taevas. 

2) Virtuaalsus. Kuplist edasi on kõik virtuaalsus või peegeldus millestki, mis pole käega katsutav. Pole olemas mingeid tähti ega kosmost, on vaid tähepildid ja muud pildid, mida meile näidatakse ja mida me kosmose nime all tunneme. Tegelikult pole olemas ka kuplist alla poole jäävat maailma. See on kõik üks mõte :) aga nüüd lõpuks artikli juurde:

Maavärisemise põhjused:

Juba pikemat aega on katsutud leida maavärisemiste põhjuseid. Osalt on need juba teada. Kuid sealjuures tehakse ka täiendavaid avastusi, mis suunavad uutele uurimustele. On nimelt selgunud, et tuuled ja õhusurve on seotud maavärisemiste ja vulkaaniliste plahvatustega. Veelgi rohkem: tunduvad piksetormid, magnetilised häired, Aurora Borealis (põhjatuuled ehk virmalised) ja valguse rõngad päikese ümber viitavat sellele, et magnetismil ja väljaspool maakera olevatel kosmilistel jõududel on seos maavärisemistega. Baromeetrilised kaardid näitavad väljastpoolt maakera olevate elementide käitumist, kuigi mitte alati selgelt. Üldiselt suureneb õhusurve ja elektrivoolude tugevus alati enne maavärisemisi ja vulkaanilisi häireid. Näib, et maakera on suur magnet kahe poolusega. Pooluste vahel on hiiglaslik magnetväli, mille moodustavad metallid ja kaljud. Maakera magnetismi peale mõjuvad kahtlemata päikese ja teiste ilmaruumis keerlevate kehade magnetilised omadused. Seismoloogia on veel lapsekingades; uurimise aeg on veel liiga lühike, et määrata maakera magnetismi ja kosmoses tegutseva magnetismi vahekorda. Seda uuritakse ja võib-olla selgitatakse kord uusi, seni tundmatuid ürgjõude. (14)

LÕPP

Allikad:

(1) - Postimees (1886-1946), nr. 320, 25 november 1937.
(2) - Postimees (1886-1946), nr. 107, 18 mai 1892.
(3) - Sakala (1878-1940), nr. 6, 14 jaanuar 1928.
(4) - Postimees (1886-1946), nr. 117, 1 juuni 1892.
(5) - Postimees (1886-1946), nr. 270, 3 detsember 1903.
(6) - Kaja, nr. 4, 5 jaanuar 1930 tr. 1.
(7) - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 33, 17 august 1925.
(8) - Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 23, 11 juuni 1902.
(9) - Postimees (1886-1946), nr. 246, 11 september 1930.
(10) - Sakala (1878-1940), nr. 151, 20 detsember 1922.
(11) - Uus Eesti, nr. 227, 20 august 1938.
(12) - Usk ja Elu, 6 jaanuar 1909.
(13) - Wirmalise lisa, 05.01.1887).
(14) - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 32, 10 august 1925.
(15) -  Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 94, 11 detsember 1910.

Veelkord kuust

Mis on kuu ja miks see seal taevas on? Nendele küsimustele olen saanud igasuguseid vastuseid, nagu näiteks: Kuu on Maa kaitseingel, mis takistab suurematel kosmosekividel maale langemast. Kuu on maa satelliit, mis keerleb ümber maa ja sedasi puhastab ning korjab prügi enesesse, mis muidu oleks võinud maad tabada ja siin elu keeruliseks teha. On veel palju teisigi teooriaid ja pole neid mõtet siia tuua, sest need ei köida mind karvavõrdki. Elon Musk on öelnud: "Kuu ei ole see, mida te arvate."

Minu arvates on kuu meie kinnise ökosüsteemi osa, nagu ka päike, mis reguleerib Maa kliimat. Kuu on mingi elektriline asi, mis täidab oma kliima reguleerimise funktsioone, hoolimata sellest, et inimene viimasel sajal aastal on püüdnud sekkuda kliimaga manipuleerimisse. Isegi sada aastat tagasi olid olemas juba kliimarelvad, rääkimata tänasest päevast. Õnneks, inimene (inimene pole päris õige sõna, sest tavaline oma elu elav inimene ei teeks selliseid asju. Õige sõna oleks - kurjam) ei saa pikaajaliselt kliimat mõjutada, küll aga lühiajaliselt. Ei hakka pikalt heietama neil teemadel, soovitan kuu ja kosmose kohta lugeda juurde ka neist teemadest:

* Kummaline kuu.
* Valguse ja varju kunst.
* Kas loogika petab? Kosmos.

 

Pilt internetist - Naljamehed.

Kuu ja tema mõju ilmade kohta — Ilmade mõju inimeste kohta.

Ükski asi ilmas ei leidu erandina, ei kujune ühel või teisel kombel vabana kõigest oma ümbruse mõjust. Ütleme — möödaläinud suvi oli vihmane, selleks pidivad siis looduseriigis oma mõjuvad põhjused valitsema. Ühest niisugusest looduseriigi nähtusest kirjutab Sidney tähetorni direktor Russel ajakirjas „Ciel et Terre“. Mõnda aega oli Russel tähele pannud, kuidas vihma rohkus Uus-Guineas kuu liikumistega lähedases ühenduses seisis. Russel järeldas, et mida rohkem kuu lõunapoolsetele maakera osadele lähemale jõudis, seda suurem vihmarikkus seal valitses; nihkus aga kuu oma käigul enam põhjapoole, siis algasivad 7—9 aasta pikkused põua-ajad. Üheksateistkümne aasta vältusel oli Russel niisugust vaheldust kolm korda tähele pannud. Russel ei pea õhumuutusid otsekoheseks kuu mõjuks, vaid arvab, et üks ühine seadus kuu kui ka vihmarohkuse üle valitseb ja looduse käigus mõjuvat osa etendab. Nagu Inglise meteorologia- ja ilmadeteaduse-ajakiri „Monthly Weather Reviev" kirjutab, et Russeli otsus, mis kuu mõju ilmade seisukorra kohta tähtsamaks peab kui see ehk tõsiselt võimalik on, suurele hulgale vististe mitte meeldima.

Teadus tunneb aga siiamaani kuu otsekohesest mõjust ainult ilmameredel vaheldavat öö ja päeva veetõusu ning mõõna. Siin olgu veel meelde tuletatud, et ka 15 päeva pikkustel veetõusudel ookeanis lähedane ühisus sellega on, kas kuu oma ringkäigu ajal lõuna või põhja pool maavööd seisab. Kes julgeb aga siiski tõendada, nagu oleks Russeli tähelpanekud ebatõde, ehk olgu küll tema arvamise tõekspidamisel tulevikus selgituseraskusid ära võita. Iga kord, kui kuu peale kõige kaugemale lõuna-taevakaare alla ulatamist põhja poole kalduma hakkab, järgnevad ikka kuivad ilmad. Kui tähtis aga küsimus ilmade vahelduse korrast üleüldse on, näeme sellest, et Russeli poolt tähelpandud ilmamuutused igal maal leidub: põud ja vihm vaheldavad kordamisi —sajab ühelpool maailma osas vihma, siis valitseb teisel pool kuiv. Nüüd, kui hommikupoolses Austraalias ja Uus-Guineas põud on, siis põhjeneb see osalt idapoolsetes tuultes, mis enesega niiskust ühes ei too. Nähtavasti on ülemistes õhukihtides mõni korratus sündinud. Küsitav on, kas kuu oma sagedate muudatustega neid mõjuvaid korratust võib sünnitada. Tõenäoliselt võib vististe see olla, et siin aastasadade vältusel muutuv päikese soojus, õhukihtide rõhumine, mitmekordselt muutuv õhuvoolude soojus, külmus, niiskus ühes kuuga kaastegevad on. Suur tähtsus on ilmade mõjul üleüldse looduseriigis ja iseäranis veel inimeste elus; sellest leiame huvitava näpunäite Prantsuse ajakirjas „Revue Scientifiquo." Keegi isand Dexter võrdleb siin näituste abil, kuidas hea ning paha ilm, õhuniiskus ja tuul inimeste vaimuelu kohta mõjuvad. Tähtjamad otsused selle kohta on järgmised:

„Paras, mõõdupäraline õhuseis edendavat inimeste seltskonnas riidusid, nõdrameelsust ja enesetapmist; külmad ilmad vähendavat aga märkimisväärselt vägivalla-tegusid. Kui baromeetri seis madal on, siis muutuvat kallaletungimised, riiud, enesetapmised iseäranis rohke-arvuliseks; kaastegevaks põhjuseks selle juures võivat rohkem õhukihtide soojust ning jahedust, kui õhu tihedust pidada. Dexter peab vastuvaidlemata tõeks, et õhu vähene raskus inimeste vaimuelu nõdremaid püüdeid edendavat. Niisama kahjulikult mõjuvat ka tuulised ilmad: nad edendavat rahutut olekut; vaikne ilm olevat aga väga kosutav, — ainult enesetapmist juhtuvat heade ilmadega, nagu mai- ja juunikuus, harilikult rohkem kui muil aegadel. Elu ja surm, külm ning soojus — nad vaheldavad alatasa ilmaruumis.

LÕPP:

Allikas: Kirjandus ja Teadus : "Teataja" lisaleht, 30 oktoober 1904.

Volta

Kõnnin mina Volta tänaval Tallinnas ja seal on otsustatud üks vana Volta tehasehoone jälle ära renoveerida ja büroo pindadena ja/või korteritena rahaks teha. Mul polegi midagi taoliste plaanide vastu ja tegelikult ma polekski viitsinud seda lugu siia kirjutada, aga mind paneb hulga rohkem hämmastama hoopis üks teine asi, kui see, et esimesed korrused on kõik seal piirkonnas maa all, kuid sellest lähemalt loo lõpus. Ma ei viitsi kõike ümber jutustada, mida ma sellest kohast arvan, kuid sealne kant on tegelikult ehe näide millestki suurest, mis on ametlikus ajaloos kinni mätsitud. Ajaloost on kustutatud mingi tohutu ja määrava tähtsusega sündmus, ning palju infot selle sündmuse varjamiseks on pea peale pööratud. Kes pole mu lugusid selle piirkonna kohta lugenud, sellel soovitan enne jätkamist läbi vaadata need teemad: 

1) Tallinna kalamaja asum.

2) Väljakaevatud tööstushooned Tallinna sadamate alal.

3)  Väljakaevamata kirik Tallinna Kalamajas.

4) Telliskividest korsten.

Hoone nägi veel paar aastat tagasi välja selline, nagu järgnevalt kahelt pildilt näha on:

 

Väidetavalt on need tööstushooned sinna kanti ehitatud u 20. sajandi algul. Selles infos ma muidugi kahtlen ja olen oma oletusi ka põhjendanud lugudes, mille lingid üles poole lisasin. Esimeste korruste aknad on selles piirkonnas kõik maa all ja see pole ammu enam mingi üllatus. Osad raiuavad senini, et need olidki keldrikorrused, aga neid inimesi pole mõtet ümber veenma hakata ja jäägu neile nende usk.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma ka oma kogemustest tean, et enamustele inimestele ei maksa taolisi lugusid rääkida, nagu siin blogis. Nad hakkavad kaunis ruttu minusuguseid uhuudeks pidama, ja las peavad, kuid milleks selliste inimeste silmade avamisel üldse proovida vaeva näha? See on mõttetus ja ajaraisk! Kes aga proovib ära mõistatada meie maailma olemust, see hakkab pisitasa aru saama, et süsteem on täis botte, kes iga hinna eest proovivad kaitsta seda sama süsteemi, mida minusugused läbi närida proovivad.

Ja täna näeb selle maja paraaduks ja välisfasaad välja selline nagu alumisel pildil.

Ehitustööd käivad täie hooga ja kogu ala on kaetud aedadega, millel on läbipaistmatud plakatid, et mitte keegi ei näeks, mis seal plangu taga toimub. Mina aga proovisin näha ja pilte teha aia vahelt nii palju kui võimalik. Mingit üllatust ma enda jaoks muidugi ei näinud, sest kõik see, mida piltidelt näha saab, on ammugi teada.

Kaevatud on lahti julgelt üle meetri ja kõik on ilusti näha. Ehitusmehed on nähtavasti sellel küljel oma töö lõpetanud. Hoone maa-alune osa on mingi mödinaga üle tehtud, et see vett ja niiskust hoonesse ei laseks, kui auk jälle kinni aetakse. Trenaaž on samuti paigaldatud.

Tegelik maja vundament hakkab pihta umbes 1,20 meetri peal maa all ja läheb välja kuni? Seda mu silm ei fikseerinudki kahjuks, kuid kindlasti vähemalt kahe meetri sügavuseni.

Kes tähelepanelikult vaatab neid pilte, see näeb, et kõikidel akendel on aknaplekid küljes, mida pole vaevutud isegi ära lõigata ja need kaeti mödinaga üle.

Nüüd aga jõuan selleni, kuhu ma selle looga tahtsin jõuda.

See osa, mis oli valmis, sinna oli võimalik plangu vahelt piiluda, kuid see osa, kus tööd käivad, on veel eraldi kinni kaetud, et jumala eest, mitte keegi ei näeks!

Mida teil peita on oma rahva eest kallid ehitajad?

Tegin nädal hiljem samast kohast uue pildi. Kaevamistööd on lõppenud, kuid akende ehitus ja krohvimistööd käivad edasi. Ja oh üllatust, enam pole vaja midagi peita. Kõik tarad on eemaldatud.

Loo mõte ongi selles, et sellisel peitmisel võib olla kaks mõtet. Esiteks, kui ei peida ja kõik näevad, siis äkki hakkab mõni sügaval unes viibiv tegelane nägema asju, mis ei ole päris normaalsed. Isegi mõni haritud ajaloolane või arhitekt võib oma nina sinna auku pista ja kukalt sügama hakata. Kas selleks ongi tarvis peita? Ja teiseks, kes käsib peita? Kas mõni ehitusseadus või linnavalitsuse määrus/korraldus? Töödejuhatajal Vasjal oleks sellest savi, järelikult on selline katmine korraldatud.

LÕPP

India tarkus

Aastaid, aastaid tagasi olin idamaade tarkusi taga nõudmas ja mind köitsid eelkõige Gunnar Aarma raamatud ja jutud ning muidugi kõik taoline kirjandus (Osho, Lao-Ze, Budha jne), kuid mingil ajal tulin ma neist asjadest välja. Need aastad olid mu jaoks hingelises mõttes vägagi arendavad ja olin ka mõne vaimse kogemuse ja nähtuse saajaks/tunnistajaks (neist olen kindlasti kuskil kirjutanud) ja loen mina vanu ajalehti ja äkki sattus kaks korda erinevates ajalehtedes (üks on juhus, kaks ei ole) erinevatel päevadel ette artikkel, mida ka siia jagan. Ammu juba otsisin omale mingit muud väljundit ja ma ka teadsin seda ilma seda artiklit lugematagi, aga vot, ei leia õiget aega ja ka stiimulit, et seda proovida praktiseerida (loe neljandat punkti tekstis). Ma muidugi ei ole päris kõigega nõus, mis seal artiklis kirjutatakse. Näiteks punkt kaks (unenäod) ja punkt kolm (ärkvel olek) ei anna ainult valet, ka tõde annab, aga suhteliselt harva. Mainin ära, et ka peale idamaade tarkade on ka teised targad neljanda punkti kohta täpselt sama rääkinud - Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia (Jeesus). See on nipiga lause, mida võib kergesti valesti mõista. Maailmas ei ole vaja puhata (muidugi on vaja, aga see pole praegu point), maailmast endast on vaja puhata, kuid teisalt jälle, polegi seda nii lihtne teha, kui mõtted on koguaeg olemas - et kuidas nende maailma asjadega ikkagi siis on? Ka nii saab vastuseid, kuid hindud arvavad, et päris nii see ei peaks käima. Mis ma ikka jahun siin, lugege ise see jutt läbi ja ehk keegi leiab siit midagi omale…

India tarkus

Lugejad on India tarkade imelikkudest tegudest, nende kõhulõhkilõikamistes, elavalt mõneks ajaks maha matmistest ja sarnastest asjadest mõndagi kuulnud.

Kõik need jutud äratasid arvamust, et India tarkadel on mingisugune iseäralik saladuslik teadus, mida nad võõrastele ei avalda.

See äratas eurooplaste uudishimu ja ajas uurima. Nüüd juba ei ole India enam see saladuslik ilm, mis ta mõni aeg tagasi oli. Tähtsad India tarkuseraamatud on juba inglise ja osalt ka teistesse keeltesse tõlgitud ja sellega see eesriie üles tõmmatud, mille taga saladused pidid olema. Mis avalikuks tuli, ei olegi midagi uskumatut. Ta on aga küllaltki omapärane, et ta huvi võib pakkuda.

Vaatame siin India tarkade hiljemalt üteldud salapäraseid õpetusi lähemalt, nagu neid P. D. Uspenski oma raamatukeses „Uue elu otsimised" kirjeldab.

Kõigepealt peab lugeja meeles pidama, et meil on India tarkuse puhul tegemist vana-aja tarkusega.

Igal Euroopa loodusteadlasel on terve rida kunstlikke abivahendeid käepärast. Tal on suurendusklaasid, lahustamisained jne.

India tark uuris teisiti. Temal oli mõtlev pea ja välise ilma mõjusid vastuvõtvad meeled. Nende abil tahtis tema suurtesse saladustesse tungida.

Ta märkas peagi, et need puudulikud on, aga neid saab teritada, kui keha, mõistust, tähelepanu ja tahtmist, tundmusi ja soove võimalikult pingule tõmmata.

Targad hakkasid selles suunas iseendid täiendama.

Sedasama teed on iga vana-aja inimese targad käinud. India omad on ainult kainemad olnud ja kaugemale jõudnud.

Inimest ennast tundma õppides leidis India tark, et inimese mõistus neljas seisukorras võib viibida:

 

1) magada ilma unenägudeta,

2) magada ja seejuures und näha,

3) ärkvel olla ja

4) isesuguses erutatud seisukorras olla, kus inimene "ilmlõpmatusega" ühendusse astub.

 

See viimane seisukord ongi see, kus inimene tõde leiab. Kõik teised seisukorrad annavad ainult valet.

 

Et inimene niisugusesse seisukorda võiks saada, seda õpetavad „yogad“.

Esimene yoga kinnitab, et terve ja loomulikult töötav keha heidab kergemini mõistuse ja hinge tahtmise alla kui haige keha, millest ei tea, mis talle õieti vaja on. Tervet keha ei pane tähelegi. Haige keha sunnib aga inimest, et see ühtelugu tema peale mõtleks. Sellepärast peab inimene kehalise tervise eest hoolt kandma.

Teine yoga õpetab mõistust kasvatama. Esimene ülesanne, mis selle yoga õppijale antakse, on oskus olla mõteteta, s.t. oma soovile vastavalt ennast niisugusesse seisukorda panna, et peaaju üldse midagi ei mõtle. Kes enese niisugusesse seisukorda viib, see kuuleb siis kõiki hääli, mis looduses üldse on; ta kuuleb vaikimise häält, mis ainuüksi inimesele tõdesid ja saladusi võib avaldada.

Kes juba mõteteta oskab olla, seda hakatakse mõtlema õpetama, nimelt seda mõtlema, millest tarvis on mõelda, aga mitte seda, mis ise pähe tuleb. Selle juures on mitu astet: tähelepanemise kogumine, vaatlemine jne.

Karmayoga on töö- ja tegevuse-yoga. Tema õpetab, kuidas inimene peab elama ja teiste inimeste vastu olema. Selles yogas on India targa moraal sees ja see õpetab, et inimene on ühe suure terviku osaks ja seepärast, ükskõik, mis ta teeb, seda peab silmas pidama.

Kaks viimast yogat on usu- ja teaduseyogad. Esimene keelab ebajumalate tegemist ja õpetab selle vastu lugupidamist tundma, mis „lõpmatu“ ja „igavene“ on. Teaduseyoga juhatab aga teed otse „lõpmatu“ enese juurde. See tee on mõistuse-inimese tee. Muuhulgas õpetab see yoga, et inimene ei tohi oma tundmusi, ettekujutusi, ideid, mõtteid ega sõnu uskuda, iseäranis sõnu mitte. Inimene elab niisuguses maailmas, mis iga silmapilk tekib ja kaob. See on aga ometi igavene ilm ja tal ei ole piiri ruumis ega ajas. Kes nüüd selle yoga on omandanud, see ei varja seda, mis ta teab või mis ta on leidnud. Ta ei varja ka sel põhjusel, et teised inimesed ei ole veel nii kaugel, et neile niisugust asja võib ütelda, ja et ütlemine neile kahju võiks tuua. Tal ei tule niisugune mõte pähegi. Ta ei vaata kunagi teiste inimeste peale, nagu oleksid need temast madalamad olevused, kellele ainult ühe osa teadmisi võib anda, aga muist endale jätta. Ta usub ja teab, et tõde ei või kunagi kellelegi kahju teha. Ta teab aga samal ajal ka, et kõik, mida inimesed vaesel maapealsel keelel üksteisele võivad öelda, pole kunagi tõde, vaid ainult lähenemine tõele. Ta usub sellepärast rohkem tõe otsimisse kui tõe leidmisse ja vaatab inimeste peale, kes usuvad, et nemad tõe on leidnud, kui eksijate peale, iseäranis veel, kui nad räägivad, et nad ei tohi leitud tõde teistele avaldada.

Niisugused on need India yogad. Midagi sellesarnast on igal rahval loodud, aga kui kaugel on India teistest ees! Ja kõigest sellest hoolimata on ta teiste jalgade alla jäänud. Võib aga olla, et kui Euroopa kord kultuurilisemaks saab, siis ta India vastu teisemaks läheb. Inimlikkust on ta igatahes juba Indialt õppima hakanud.

LÕPP

Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 8, 11 jaanuar 1914.

Tähelepanekuid tänavusest juulist

Pole ammu siia midagi kirjutanud ja kui päris aus olla, siis on kadunud kuskile motivatsioon üldse midagi põhjalikumalt uurida ja veel vähem seda kirja panna. Kirg asja vastu ja mis kõige hullem, kanal kirjutamiseks ja vastavad mõtted ja tahe on justkui sulgunud või täiesti kinni. Veel ja reel on mind natukenegi hoidnud mu hea kirjasõber, kes mulle aeg-ajalt kirjutab ja omi mõtteid ja tähelepanekuid avaldab. Eks see on mindki natukene vormis hoidnud ja proovinud uuesti mõtlema panna. 

Teisalt jälle, võibolla ongi praegune suvi hea aeg rohkem enesesse vaatamiseks ja arvan hoopis nii, et see vaheetapp on hoopis teistpidi vajalik. Maailm on proovinud mind täiesti enesesse tõmmata. Kirjeldan mõne sõnaga lahti, mida see tähendab. Esmalt tervis. See hakkas jupsima eelmise aasta kevadel, kuid sain probleemist jagu ja nüüd uuesti, kuid teise veaga. Sattusin jälle kiirabiga haiglasse uuringutele ja kui vea teada sain, ravisin viga vanarahva tarkusega. Praegu hoiab ja pole häda midagi. Järgmiseks - igapäevased toimetused, mis eriti juulis röövisid minult praktiliselt kõik vabad hetked. Otsustasime oma talu uksed avada kõigile soovijatele "Avatud talude" raames ja see pani mind kõvasti pingutama, et saada korda hoone, kus näidata ehtekunsti ja ehtekunstniku tööruume ning saada aimu tööprotsessidest, kuidas ehe valmib. Minu osa oli maja ehitus (tuulekastid, varikatus, akna- ja uksepõskede ehitus, elektritööd, lampide paigaldus jne). Tööpäevad kestsid praktiliselt ilma pausideta 9-10 tundi. Õhtul lihtsalt kukkusin voodisse kuni kukk jälle kires ja kõik jälle otsast algas. Lisaks otsustasid noored kodukohviku püsti panna. Minu osa oli seal jälle ehitus (välikohvik, lauad, pingid jne, lisaks muru niitmine ja muud koristustööd, et ikka julgeks teistele uksi avada). Uksed hoidsime lahti kaks päeva ja kõik õnnestus suurepäraselt. Inimesi käis kahe päeva peale kokku 373, mis oli üle ootuste palju. Kuidas inimesed ära loendati, on saladus. Ootasime 200 külalist, aga saime rohkem ja kõik toimis suurepäraselt. Muidugi need päevad väsitasid samuti nagu eelmised. 

Läks paar päeva mööda ja siis oli meil vaja telkima minna (iga aastane traditsioon). Kuna päev oli teiste telkijatega ammu juba kokku lepitud, siis polnud mõtet seda enam muuta, lihtsalt minu jaoks oli kõik liiga järjest. Telkimine ja kalapüük looduses peaks olema justkui suur puhkus (ja ongi), kuid teisest küljest on see samuti suur töö. Asjade pakkime (kummipaat, supilauad, telgid, matkavarustus, potid-pannid ja muud plännergad, proviant jne). Kuna RMK metsamajad (järvega külgnevad) olid teiste inimeste poolt ammu broneeritud, siis seda luksust me kahjuks kasutada ei saanud. Võtsime suuna Läti piiri äärde Ruhijärvele. Enne saabumist saime sellise vihma, et autoga pidin tee äärde seisma jääma, kuna sõita ei näinud. Järelhaagises olnud enamus asjad said ka muidugi märjaks (tekid, padjad jne) hoolimata sellest, et kärul oli kate peal. Lõpuks kui vihm järgi andis, siis Karksi-Nuiast läbi sõites olid seal paar teed praktiliselt läbimatud (uputas ikka korralikult). Oli veel palju seiklusi, ennem kui oma ihaldatud telkimiskohta otse järve kaldale jõudsime. RMK koht muidugi oli täis, aga meil õnnestus seal eramaal ühte kohta peatuma saada, kus keegi meid ei seganud. Telkijaid oli kokku 14. Ilmad olid palavad ja päeviti saime ikka korraliku paduvihma ka ära. Peale sadu aga oli kõik jälle ilus. Kala eriti hästi ei võtnud, vist äike ehmatas kala ära, aga sellegipoolest saime piisavalt kala, et igal päeval neist maitsvat rooga valmistada. Õnneks taipasin ka kärusse puid laadida ja tänu sellel saime igal õhtul ümber lõkke istuda ja huvitavaid lugusid vesta. 

Naised käisid ühel päeval Taagepera lossis näitust vaatamas, kui mehed paadiga kalal olid. Üldiselt õnnestus "puhkus" täielikult, aga sellisel puhkusel on tegelikult komme hoopis füüsilist väsitust (mitte vaimset) tekitada, sest telgis ei ole võimalik ennast sama korralikult välja magada, kui oma voodis. Lõpuks sai seegi reis läbi ja kui kodus asju lahti pakkisin ja telgid/paadid pestud/kuivatatud said, siis lihtsalt kukkusin diivanisse ja langesin sügavasse unne, kuid see polnud veel kõik. Tegelikult juhtus mul ka äpardusi, õigemini tehnikaga ja oli ka huvitavaid tähelepanekuid, millest kirjutan all pool. 

Ega "puhkus" (kiired ajad) veel sellega otsa polnud lõppenud. Kohe järgmisel kahel päeval toimus Forest Rock minu kodust umbes 15-20 km kaugusel vanas karjalaudas (kiitus korraldajatele). Sellest üritusest kirjutasin ka eelmise aasta juulis (3 hetke juulis). Tegu on tasuta üritusega (millest enamus Eesti rahvast ei tea keegi mitte kui midagi). Seal esinevad erinevad bändid (rock, punk, metal), korraldatakse loenguid (astronoomia), on saunad, tünnisaunad ja palju vabameelseid inimesi. Konflikte, probleeme, kaklusi seal ei esine, kuid juua täis inimesi ikka näeb. Soetasin sealt ürituselt omale ühe bändi mütsi (seal oli palju mütse sama bändi erinevate loosungite/mõtetega nende loomingust), kuid mulle meeldis just see. Mu kaasa soetas omale teistsuguse, mis teda köitis. Panin modellile pildi tarvis mütsi pähe, sest üks pilt pidavat andma sama palju infot edasi kui 1000 sõna.

Ja lõpuks, kui seda juttu siin kirjutan, hakkab "puhkus" ehk kiired ajad läbi saama ja varsti tuleb jälle tööle minna, et leivale rasvasemat peale saaks lubada.

Aga egas ma ei kurda, kui olen hõivatud kõige maisega, siis selle kõrvalt olen jõudnud ikka mõned tähelepanekud ka teha. Kuna ma ei viitsi omi tähelepanekuid uuesti kirja panna ja eelnevalt olen neist kirjutanud oma kirjasõbrale, siis kopeerin sellest kirjast osa teksti otse siia:

Olen viimasel ajal tõmmatud reaalmaailma toimetusse ja päris intensiivselt, nii et kukun õhtul pauhti rampväsinuna voodisse. See kiire aeg paistab nüüd läbi saanud olevat, aga kohe on uued hädad kaelas. On tunne, et programm proovib mind hoida nii palju kui vähegi võimalik, mitte mõtlemast, vaid koormab mind igasuguste toimetuste ja probleemidega. Kiired ajad said eile läbi ja nüüd tahtsin rihma lõdvemaks lasta ja kohe uued mured kaelas. Auto lagunes ära ja remont läheb päris kalliks. Rahakott niigi tühi, sest kõik toimetused ja ehitused on teinud oma. Lisaks remondile avastasin hommikul autot pestes, et üks sügav ja pikk kraaps on tekkinud üle kahe ukse. Küll proovisin nuputada, kuhu pihta ma sõitsin, aga oma teada ma ei saanudki seda kuskil teha. Vaatasin algul, et kraap on nii tugev, et läbi tsingi kihi plekini väljas ja see paneb nüüd uksed kindlasti roostetama. Tuju oli päris mõru, kui autot pesin ja hiljem otsustasin uuesti seda kraapsu uurida, kui auto juba kuivanud oli. Nüüd nägin, et kraaps on küll tugev, aga mitte plekini, vaid värv on õrnalt maas. Justkui keegi oleks programmis vea ära parandanud, kuna sai aru, et kiusas mind liigselt. 

Järgmine juhus. Olime kalal ja järve ääres telkimas, kus oli ka üks mu tuttav, kellel on kaela peal tätoveering, mis meenutab mängukaartidel olevat ühte mastidest. Nüüd panin tähele, et tätoveering on ennast ta kaelal küljeli pööranud, ennem oli püsti. See tätoveering on tal kaunis suur ja ma olen veendunud, et ennem oli see teistpidi. Neid väikeseid sarnaseid tähelepanekuid on viimasel ajal tegelikult hunnikute viisi, kuid ma ei tea, mida nende tähelepanekutega peale hakata. Minu arust näitab see selgelt, et me elame simulatsioonis ja igasugused hiiglased ja geopolümeerbetoon on ainult meie aja kinni panemiseks, et me uuriksime vales suunas. 

Mõni näide veel, mida autoga sõites olen tähele pannud. Mul kodu kandis on üks hästi ilusal maastikul maantee, mis looklesb 20 km pikkuselt läbi karjamaade, rändrahnude jne kõige ilusa, aga see tee ei meeldi mulle sõita, sest see tee on nii ilmatuma pikk ja ei lõppe ära. Seal muutub ajadimensioon teiseks. Ja lisaks, elan suht mere ääres pisikeses külas ja enne minu kodu nii 5 km on üks kurv teistsuguseks muutunud. Ennem oli laugem, nüüd on järsult nurgataha metsa paremale tõmmanud. Kas uskuda või mitte, see on igaühe enda asi, aga imelikud on need ilma asjad tõepoolest :)

LÕPP