Tähelepanekuid tänavusest juulist

Pole ammu siia midagi kirjutanud ja kui päris aus olla, siis on kadunud kuskile motivatsioon üldse midagi põhjalikumalt uurida ja veel vähem seda kirja panna. Kirg asja vastu ja mis kõige hullem, kanal kirjutamiseks ja vastavad mõtted ja tahe on justkui sulgunud või täiesti kinni. Veel ja reel on mind natukenegi hoidnud mu hea kirjasõber, kes mulle aeg-ajalt kirjutab ja omi mõtteid ja tähelepanekuid avaldab. Eks see on mindki natukene vormis hoidnud ja proovinud uuesti mõtlema panna. 

Teisalt jälle, võibolla ongi praegune suvi hea aeg rohkem enesesse vaatamiseks ja arvan hoopis nii, et see vaheetapp on hoopis teistpidi vajalik. Maailm on proovinud mind täiesti enesesse tõmmata. Kirjeldan mõne sõnaga lahti, mida see tähendab. Esmalt tervis. See hakkas jupsima eelmise aasta kevadel, kuid sain probleemist jagu ja nüüd uuesti, kuid teise veaga. Sattusin jälle kiirabiga haiglasse uuringutele ja kui vea teada sain, ravisin viga vanarahva tarkusega. Praegu hoiab ja pole häda midagi. Järgmiseks - igapäevased toimetused, mis eriti juulis röövisid minult praktiliselt kõik vabad hetked. Otsustasime oma talu uksed avada kõigile soovijatele "Avatud talude" raames ja see pani mind kõvasti pingutama, et saada korda hoone, kus näidata ehtekunsti ja ehtekunstniku tööruume ning saada aimu tööprotsessidest, kuidas ehe valmib. Minu osa oli maja ehitus (tuulekastid, varikatus, akna- ja uksepõskede ehitus, elektritööd, lampide paigaldus jne). Tööpäevad kestsid praktiliselt ilma pausideta 9-10 tundi. Õhtul lihtsalt kukkusin voodisse kuni kukk jälle kires ja kõik jälle otsast algas. Lisaks otsustasid noored kodukohviku püsti panna. Minu osa oli seal jälle ehitus (välikohvik, lauad, pingid jne, lisaks muru niitmine ja muud koristustööd, et ikka julgeks teistele uksi avada). Uksed hoidsime lahti kaks päeva ja kõik õnnestus suurepäraselt. Inimesi käis kahe päeva peale kokku 373, mis oli üle ootuste palju. Kuidas inimesed ära loendati, on saladus. Ootasime 200 külalist, aga saime rohkem ja kõik toimis suurepäraselt. Muidugi need päevad väsitasid samuti nagu eelmised. 

Läks paar päeva mööda ja siis oli meil vaja telkima minna (iga aastane traditsioon). Kuna päev oli teiste telkijatega ammu juba kokku lepitud, siis polnud mõtet seda enam muuta, lihtsalt minu jaoks oli kõik liiga järjest. Telkimine ja kalapüük looduses peaks olema justkui suur puhkus (ja ongi), kuid teisest küljest on see samuti suur töö. Asjade pakkime (kummipaat, supilauad, telgid, matkavarustus, potid-pannid ja muud plännergad, proviant jne). Kuna RMK metsamajad (järvega külgnevad) olid teiste inimeste poolt ammu broneeritud, siis seda luksust me kahjuks kasutada ei saanud. Võtsime suuna Läti piiri äärde Ruhijärvele. Enne saabumist saime sellise vihma, et autoga pidin tee äärde seisma jääma, kuna sõita ei näinud. Järelhaagises olnud enamus asjad said ka muidugi märjaks (tekid, padjad jne) hoolimata sellest, et kärul oli kate peal. Lõpuks kui vihm järgi andis, siis Karksi-Nuiast läbi sõites olid seal paar teed praktiliselt läbimatud (uputas ikka korralikult). Oli veel palju seiklusi, ennem kui oma ihaldatud telkimiskohta otse järve kaldale jõudsime. RMK koht muidugi oli täis, aga meil õnnestus seal eramaal ühte kohta peatuma saada, kus keegi meid ei seganud. Telkijaid oli kokku 14. Ilmad olid palavad ja päeviti saime ikka korraliku paduvihma ka ära. Peale sadu aga oli kõik jälle ilus. Kala eriti hästi ei võtnud, vist äike ehmatas kala ära, aga sellegipoolest saime piisavalt kala, et igal päeval neist maitsvat rooga valmistada. Õnneks taipasin ka kärusse puid laadida ja tänu sellel saime igal õhtul ümber lõkke istuda ja huvitavaid lugusid vesta. 

Naised käisid ühel päeval Taagepera lossis näitust vaatamas, kui mehed paadiga kalal olid. Üldiselt õnnestus "puhkus" täielikult, aga sellisel puhkusel on tegelikult komme hoopis füüsilist väsitust (mitte vaimset) tekitada, sest telgis ei ole võimalik ennast sama korralikult välja magada, kui oma voodis. Lõpuks sai seegi reis läbi ja kui kodus asju lahti pakkisin ja telgid/paadid pestud/kuivatatud said, siis lihtsalt kukkusin diivanisse ja langesin sügavasse unne, kuid see polnud veel kõik. Tegelikult juhtus mul ka äpardusi, õigemini tehnikaga ja oli ka huvitavaid tähelepanekuid, millest kirjutan all pool. 

Ega "puhkus" (kiired ajad) veel sellega otsa polnud lõppenud. Kohe järgmisel kahel päeval toimus Forest Rock minu kodust umbes 15-20 km kaugusel vanas karjalaudas (kiitus korraldajatele). Sellest üritusest kirjutasin ka eelmise aasta juulis (3 hetke juulis). Tegu on tasuta üritusega (millest enamus Eesti rahvast ei tea keegi mitte kui midagi). Seal esinevad erinevad bändid (rock, punk, metal), korraldatakse loenguid (astronoomia), on saunad, tünnisaunad ja palju vabameelseid inimesi. Konflikte, probleeme, kaklusi seal ei esine, kuid juua täis inimesi ikka näeb. Soetasin sealt ürituselt omale ühe bändi mütsi (seal oli palju mütse sama bändi erinevate loosungite/mõtetega nende loomingust), kuid mulle meeldis just see. Mu kaasa soetas omale teistsuguse, mis teda köitis. Panin modellile pildi tarvis mütsi pähe, sest üks pilt pidavat andma sama palju infot edasi kui 1000 sõna.

Ja lõpuks, kui seda juttu siin kirjutan, hakkab "puhkus" ehk kiired ajad läbi saama ja varsti tuleb jälle tööle minna, et leivale rasvasemat peale saaks lubada.

Aga egas ma ei kurda, kui olen hõivatud kõige maisega, siis selle kõrvalt olen jõudnud ikka mõned tähelepanekud ka teha. Kuna ma ei viitsi omi tähelepanekuid uuesti kirja panna ja eelnevalt olen neist kirjutanud oma kirjasõbrale, siis kopeerin sellest kirjast osa teksti otse siia:

Olen viimasel ajal tõmmatud reaalmaailma toimetusse ja päris intensiivselt, nii et kukun õhtul pauhti rampväsinuna voodisse. See kiire aeg paistab nüüd läbi saanud olevat, aga kohe on uued hädad kaelas. On tunne, et programm proovib mind hoida nii palju kui vähegi võimalik, mitte mõtlemast, vaid koormab mind igasuguste toimetuste ja probleemidega. Kiired ajad said eile läbi ja nüüd tahtsin rihma lõdvemaks lasta ja kohe uued mured kaelas. Auto lagunes ära ja remont läheb päris kalliks. Rahakott niigi tühi, sest kõik toimetused ja ehitused on teinud oma. Lisaks remondile avastasin hommikul autot pestes, et üks sügav ja pikk kraaps on tekkinud üle kahe ukse. Küll proovisin nuputada, kuhu pihta ma sõitsin, aga oma teada ma ei saanudki seda kuskil teha. Vaatasin algul, et kraap on nii tugev, et läbi tsingi kihi plekini väljas ja see paneb nüüd uksed kindlasti roostetama. Tuju oli päris mõru, kui autot pesin ja hiljem otsustasin uuesti seda kraapsu uurida, kui auto juba kuivanud oli. Nüüd nägin, et kraaps on küll tugev, aga mitte plekini, vaid värv on õrnalt maas. Justkui keegi oleks programmis vea ära parandanud, kuna sai aru, et kiusas mind liigselt. 

Järgmine juhus. Olime kalal ja järve ääres telkimas, kus oli ka üks mu tuttav, kellel on kaela peal tätoveering, mis meenutab mängukaartidel olevat ühte mastidest. Nüüd panin tähele, et tätoveering on ennast ta kaelal küljeli pööranud, ennem oli püsti. See tätoveering on tal kaunis suur ja ma olen veendunud, et ennem oli see teistpidi. Neid väikeseid sarnaseid tähelepanekuid on viimasel ajal tegelikult hunnikute viisi, kuid ma ei tea, mida nende tähelepanekutega peale hakata. Minu arust näitab see selgelt, et me elame simulatsioonis ja igasugused hiiglased ja geopolümeerbetoon on ainult meie aja kinni panemiseks, et me uuriksime vales suunas. 

Mõni näide veel, mida autoga sõites olen tähele pannud. Mul kodu kandis on üks hästi ilusal maastikul maantee, mis looklesb 20 km pikkuselt läbi karjamaade, rändrahnude jne kõige ilusa, aga see tee ei meeldi mulle sõita, sest see tee on nii ilmatuma pikk ja ei lõppe ära. Seal muutub ajadimensioon teiseks. Ja lisaks, elan suht mere ääres pisikeses külas ja enne minu kodu nii 5 km on üks kurv teistsuguseks muutunud. Ennem oli laugem, nüüd on järsult nurgataha metsa paremale tõmmanud. Kas uskuda või mitte, see on igaühe enda asi, aga imelikud on need ilma asjad tõepoolest :)

LÕPP