India tarkus

Aastaid, aastaid tagasi olin idamaade tarkusi taga nõudmas ja mind köitsid eelkõige Gunnar Aarma raamatud ja jutud ning muidugi kõik taoline kirjandus (Osho, Lao-Ze, Budha jne), kuid mingil ajal tulin ma neist asjadest välja. Need aastad olid mu jaoks hingelises mõttes vägagi arendavad ja olin ka mõne vaimse kogemuse ja nähtuse saajaks/tunnistajaks (neist olen kindlasti kuskil kirjutanud) ja loen mina vanu ajalehti ja äkki sattus kaks korda erinevates ajalehtedes (üks on juhus, kaks ei ole) erinevatel päevadel ette artikkel, mida ka siia jagan. Ammu juba otsisin omale mingit muud väljundit ja ma ka teadsin seda ilma seda artiklit lugematagi, aga vot, ei leia õiget aega ja ka stiimulit, et seda proovida praktiseerida (loe neljandat punkti tekstis). Ma muidugi ei ole päris kõigega nõus, mis seal artiklis kirjutatakse. Näiteks punkt kaks (unenäod) ja punkt kolm (ärkvel olek) ei anna ainult valet, ka tõde annab, aga suhteliselt harva. Mainin ära, et ka peale idamaade tarkade on ka teised targad neljanda punkti kohta täpselt sama rääkinud - Kes maailmast ei puhka, see kuningriiki ei leia (Jeesus). See on nipiga lause, mida võib kergesti valesti mõista. Maailmas ei ole vaja puhata (muidugi on vaja, aga see pole praegu point), maailmast endast on vaja puhata, kuid teisalt jälle, polegi seda nii lihtne teha, kui mõtted on koguaeg olemas - et kuidas nende maailma asjadega ikkagi siis on? Ka nii saab vastuseid, kuid hindud arvavad, et päris nii see ei peaks käima. Mis ma ikka jahun siin, lugege ise see jutt läbi ja ehk keegi leiab siit midagi omale…

India tarkus

Lugejad on India tarkade imelikkudest tegudest, nende kõhulõhkilõikamistes, elavalt mõneks ajaks maha matmistest ja sarnastest asjadest mõndagi kuulnud.

Kõik need jutud äratasid arvamust, et India tarkadel on mingisugune iseäralik saladuslik teadus, mida nad võõrastele ei avalda.

See äratas eurooplaste uudishimu ja ajas uurima. Nüüd juba ei ole India enam see saladuslik ilm, mis ta mõni aeg tagasi oli. Tähtsad India tarkuseraamatud on juba inglise ja osalt ka teistesse keeltesse tõlgitud ja sellega see eesriie üles tõmmatud, mille taga saladused pidid olema. Mis avalikuks tuli, ei olegi midagi uskumatut. Ta on aga küllaltki omapärane, et ta huvi võib pakkuda.

Vaatame siin India tarkade hiljemalt üteldud salapäraseid õpetusi lähemalt, nagu neid P. D. Uspenski oma raamatukeses „Uue elu otsimised" kirjeldab.

Kõigepealt peab lugeja meeles pidama, et meil on India tarkuse puhul tegemist vana-aja tarkusega.

Igal Euroopa loodusteadlasel on terve rida kunstlikke abivahendeid käepärast. Tal on suurendusklaasid, lahustamisained jne.

India tark uuris teisiti. Temal oli mõtlev pea ja välise ilma mõjusid vastuvõtvad meeled. Nende abil tahtis tema suurtesse saladustesse tungida.

Ta märkas peagi, et need puudulikud on, aga neid saab teritada, kui keha, mõistust, tähelepanu ja tahtmist, tundmusi ja soove võimalikult pingule tõmmata.

Targad hakkasid selles suunas iseendid täiendama.

Sedasama teed on iga vana-aja inimese targad käinud. India omad on ainult kainemad olnud ja kaugemale jõudnud.

Inimest ennast tundma õppides leidis India tark, et inimese mõistus neljas seisukorras võib viibida:

 

1) magada ilma unenägudeta,

2) magada ja seejuures und näha,

3) ärkvel olla ja

4) isesuguses erutatud seisukorras olla, kus inimene "ilmlõpmatusega" ühendusse astub.

 

See viimane seisukord ongi see, kus inimene tõde leiab. Kõik teised seisukorrad annavad ainult valet.

 

Et inimene niisugusesse seisukorda võiks saada, seda õpetavad „yogad“.

Esimene yoga kinnitab, et terve ja loomulikult töötav keha heidab kergemini mõistuse ja hinge tahtmise alla kui haige keha, millest ei tea, mis talle õieti vaja on. Tervet keha ei pane tähelegi. Haige keha sunnib aga inimest, et see ühtelugu tema peale mõtleks. Sellepärast peab inimene kehalise tervise eest hoolt kandma.

Teine yoga õpetab mõistust kasvatama. Esimene ülesanne, mis selle yoga õppijale antakse, on oskus olla mõteteta, s.t. oma soovile vastavalt ennast niisugusesse seisukorda panna, et peaaju üldse midagi ei mõtle. Kes enese niisugusesse seisukorda viib, see kuuleb siis kõiki hääli, mis looduses üldse on; ta kuuleb vaikimise häält, mis ainuüksi inimesele tõdesid ja saladusi võib avaldada.

Kes juba mõteteta oskab olla, seda hakatakse mõtlema õpetama, nimelt seda mõtlema, millest tarvis on mõelda, aga mitte seda, mis ise pähe tuleb. Selle juures on mitu astet: tähelepanemise kogumine, vaatlemine jne.

Karmayoga on töö- ja tegevuse-yoga. Tema õpetab, kuidas inimene peab elama ja teiste inimeste vastu olema. Selles yogas on India targa moraal sees ja see õpetab, et inimene on ühe suure terviku osaks ja seepärast, ükskõik, mis ta teeb, seda peab silmas pidama.

Kaks viimast yogat on usu- ja teaduseyogad. Esimene keelab ebajumalate tegemist ja õpetab selle vastu lugupidamist tundma, mis „lõpmatu“ ja „igavene“ on. Teaduseyoga juhatab aga teed otse „lõpmatu“ enese juurde. See tee on mõistuse-inimese tee. Muuhulgas õpetab see yoga, et inimene ei tohi oma tundmusi, ettekujutusi, ideid, mõtteid ega sõnu uskuda, iseäranis sõnu mitte. Inimene elab niisuguses maailmas, mis iga silmapilk tekib ja kaob. See on aga ometi igavene ilm ja tal ei ole piiri ruumis ega ajas. Kes nüüd selle yoga on omandanud, see ei varja seda, mis ta teab või mis ta on leidnud. Ta ei varja ka sel põhjusel, et teised inimesed ei ole veel nii kaugel, et neile niisugust asja võib ütelda, ja et ütlemine neile kahju võiks tuua. Tal ei tule niisugune mõte pähegi. Ta ei vaata kunagi teiste inimeste peale, nagu oleksid need temast madalamad olevused, kellele ainult ühe osa teadmisi võib anda, aga muist endale jätta. Ta usub ja teab, et tõde ei või kunagi kellelegi kahju teha. Ta teab aga samal ajal ka, et kõik, mida inimesed vaesel maapealsel keelel üksteisele võivad öelda, pole kunagi tõde, vaid ainult lähenemine tõele. Ta usub sellepärast rohkem tõe otsimisse kui tõe leidmisse ja vaatab inimeste peale, kes usuvad, et nemad tõe on leidnud, kui eksijate peale, iseäranis veel, kui nad räägivad, et nad ei tohi leitud tõde teistele avaldada.

Niisugused on need India yogad. Midagi sellesarnast on igal rahval loodud, aga kui kaugel on India teistest ees! Ja kõigest sellest hoolimata on ta teiste jalgade alla jäänud. Võib aga olla, et kui Euroopa kord kultuurilisemaks saab, siis ta India vastu teisemaks läheb. Inimlikkust on ta igatahes juba Indialt õppima hakanud.

LÕPP

Allikas: Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 8, 11 jaanuar 1914.