Volta

Kõnnin mina Volta tänaval Tallinnas ja seal on otsustatud üks vana Volta tehasehoone jälle ära renoveerida ja büroo pindadena ja/või korteritena rahaks teha. Mul polegi midagi taoliste plaanide vastu ja tegelikult ma polekski viitsinud seda lugu siia kirjutada, aga mind paneb hulga rohkem hämmastama hoopis üks teine asi, kui see, et esimesed korrused on kõik seal piirkonnas maa all, kuid sellest lähemalt loo lõpus. Ma ei viitsi kõike ümber jutustada, mida ma sellest kohast arvan, kuid sealne kant on tegelikult ehe näide millestki suurest, mis on ametlikus ajaloos kinni mätsitud. Ajaloost on kustutatud mingi tohutu ja määrava tähtsusega sündmus, ning palju infot selle sündmuse varjamiseks on pea peale pööratud. Kes pole mu lugusid selle piirkonna kohta lugenud, sellel soovitan enne jätkamist läbi vaadata need teemad: 

1) Tallinna kalamaja asum.

2) Väljakaevatud tööstushooned Tallinna sadamate alal.

3)  Väljakaevamata kirik Tallinna Kalamajas.

4) Telliskividest korsten.

Hoone nägi veel paar aastat tagasi välja selline, nagu järgnevalt kahelt pildilt näha on:

 

Väidetavalt on need tööstushooned sinna kanti ehitatud u 20. sajandi algul. Selles infos ma muidugi kahtlen ja olen oma oletusi ka põhjendanud lugudes, mille lingid üles poole lisasin. Esimeste korruste aknad on selles piirkonnas kõik maa all ja see pole ammu enam mingi üllatus. Osad raiuavad senini, et need olidki keldrikorrused, aga neid inimesi pole mõtet ümber veenma hakata ja jäägu neile nende usk.

Mida aeg edasi, seda rohkem ma ka oma kogemustest tean, et enamustele inimestele ei maksa taolisi lugusid rääkida, nagu siin blogis. Nad hakkavad kaunis ruttu minusuguseid uhuudeks pidama, ja las peavad, kuid milleks selliste inimeste silmade avamisel üldse proovida vaeva näha? See on mõttetus ja ajaraisk! Kes aga proovib ära mõistatada meie maailma olemust, see hakkab pisitasa aru saama, et süsteem on täis botte, kes iga hinna eest proovivad kaitsta seda sama süsteemi, mida minusugused läbi närida proovivad.

Ja täna näeb selle maja paraaduks ja välisfasaad välja selline nagu alumisel pildil.

Ehitustööd käivad täie hooga ja kogu ala on kaetud aedadega, millel on läbipaistmatud plakatid, et mitte keegi ei näeks, mis seal plangu taga toimub. Mina aga proovisin näha ja pilte teha aia vahelt nii palju kui võimalik. Mingit üllatust ma enda jaoks muidugi ei näinud, sest kõik see, mida piltidelt näha saab, on ammugi teada.

Kaevatud on lahti julgelt üle meetri ja kõik on ilusti näha. Ehitusmehed on nähtavasti sellel küljel oma töö lõpetanud. Hoone maa-alune osa on mingi mödinaga üle tehtud, et see vett ja niiskust hoonesse ei laseks, kui auk jälle kinni aetakse. Trenaaž on samuti paigaldatud.

Tegelik maja vundament hakkab pihta umbes 1,20 meetri peal maa all ja läheb välja kuni? Seda mu silm ei fikseerinudki kahjuks, kuid kindlasti vähemalt kahe meetri sügavuseni.

Kes tähelepanelikult vaatab neid pilte, see näeb, et kõikidel akendel on aknaplekid küljes, mida pole vaevutud isegi ära lõigata ja need kaeti mödinaga üle.

Nüüd aga jõuan selleni, kuhu ma selle looga tahtsin jõuda.

See osa, mis oli valmis, sinna oli võimalik plangu vahelt piiluda, kuid see osa, kus tööd käivad, on veel eraldi kinni kaetud, et jumala eest, mitte keegi ei näeks!

Mida teil peita on oma rahva eest kallid ehitajad?

Tegin nädal hiljem samast kohast uue pildi. Kaevamistööd on lõppenud, kuid akende ehitus ja krohvimistööd käivad edasi. Ja oh üllatust, enam pole vaja midagi peita. Kõik tarad on eemaldatud.

Loo mõte ongi selles, et sellisel peitmisel võib olla kaks mõtet. Esiteks, kui ei peida ja kõik näevad, siis äkki hakkab mõni sügaval unes viibiv tegelane nägema asju, mis ei ole päris normaalsed. Isegi mõni haritud ajaloolane või arhitekt võib oma nina sinna auku pista ja kukalt sügama hakata. Kas selleks ongi tarvis peita? Ja teiseks, kes käsib peita? Kas mõni ehitusseadus või linnavalitsuse määrus/korraldus? Töödejuhatajal Vasjal oleks sellest savi, järelikult on selline katmine korraldatud.

LÕPP