Taevast alla kukkunud täht

Pidin tegema taevatähtedest loo, kuid avastasin, et informatsioon, mida seks-tarvis olen kogunud, on mööda eri paiku ja eri arvuteid laiali. Hetkel ei plaanigi tähtedest enam uut lugu teha, vaid pikin tähtede loo hoopis sellesse samasse postitusse. Alustan kuskilt kaugemalt.

Oli järjekordne ilus suve nädalalõpp ja kaua planeeritud kokkusaamine minu juures sai teoks. Külla tulid paar mu vana sõpra ja sündmused hakkasidki arenema. Esimene päev kulus muidugi muljetamisele ja mõnede teiste põnevate teemade rääkimisele. Sai juttu vesta õues ja köögilaua taga ning lõpuks ka saunalaval. Neid jutte ma ümber ei jutusta, kuid jõudis kätte järgmine päev ja siis otsustasime väheke ringi sõita ja vaadata, mis ilusad kohad meile ette jäävad ning mida me sellel reisul näeme. Teema on suhteliselt intrigeeriv ja seekord ma teen teistsuguse loo - ma ei ütle koha nime, millest see postitus pajatab. Pilte on aga võrdlemisi palju ja ehk keegi tunneb selle koha ise ära. Las jääb mõni saladus ja avastamisrõõm selle blogi lugejatele, kes sellest kohast ei tea mitte midagi ja pole kunagi sinna sattunud. Kes kohta teavad, need ärgu kommenteerigu ega teistele ette ütelgu. Äkki tekib kellelgi huvi ja otsib piltide ja muu info järgi selle koha ise üles ja otsustab ise vaatama minna.

Tegu on väga vana kohaga ja Eesti vanadel kaartidel on see koht üldjuhul peale märgitud.

Näeb välja nagu üks tüüpiline 19. sajandi mõis ikka. Kui ma seda kaarti vaatasin, siis ma panin kõik need hooned oma jaoks reaalelus asuvate kohtadega paika. Paljusid hooneid muidugi enam pole, kuid õnneks on mõned hooned ka olemas. Eks kõrts ja kirik olid alati lähestikku, kuid see polnud minu jaoks praegu huvitav. Huvitavad on selles külas kolm kohta, millest kaardile jääb ainult kaks.

Üks vägagi huvitav objekt asub otse mõisa kõrval mõisa aida ees.

Teine huvitav objekt jääb merre. Aga neist objektidest juba edaspidi. Kärsitu inimene saab aimu ka juba loo pealkirjast, sest vihje on seal otsene, kuid ma tahaks alustada kirikust.

Väike ja armas puukirik. Oli laupäevane päev ja olime oma seltskonnaga seal ainukesed ja saime ainulaadse ekskursiooni ja ajaloo teadmisi nii kirikutädilt, kui ka ühelt kohalikult vanemalt härralt, kes hooldab seda surnuaeda. Kirik olevat autentne ja teada-olev ajalugu küündib umbes 18. sajandi keskpaika.

Kindlasti kirik päris originaal ei ole, sest sellest andsid tunnistust eriaegadel tehtud seinapalgid just kiriku sissekäigus. Pildil on näha kirvega tahutud vanad palgid, kuid silmadest kõrgemal olid juba saekaatrist välja tulnud palgid.

Sellest, millest tädike sees rääkis, ma tegelikult niivõrd ei tea (vabandust), kuulasin teda oma 15-minutit ja ta ütles, et ta ka kõike ei tea ning rääkis pikalt kiriku akende vahel olevatest paberist tehtud vitraažidest. Teised mu kaaslased kuulasid teda huviga, kuid mina eemaldusin õue, eesmärgiga näha "asju." Esmalt muidugi vaatasin kiriku vundamenti ja proovisin nuputada, et miks see kirik pole "mattunud." Vastus tuli suhteliselt kiiresti. Esiteks, praegusel kirikul polegi vundamenti. Maja asub lihtsalt kivide otsas.

Ja siis ilmus minu juurde eelpool nimetatud surnuaia valvur, kes vastas kõikidele mu küsimustele ja rääkis veel kõiksuguseid asju lisaks. Ma muidugi ei hakanud talle rääkima mattunud hoonetest, kuid paar kontrollküsimust ikka tegin, aga ta haakis küsimustele nii, nagu ma ei tahtnud, ehk polnud mõtet suurt teistsugust ajalookäsitlust arutada. No ühe asja ta muidugi ütles Darwini kohta ja rääkis veel isegi loo. Kirikuõpetaja juurde olla kunagi tulnud keegi mees, kes oli talle hakanud Darwinist rääkima. Kirikuõpetaja ei tahtnud sellise peale oma aega raisata ja ütles: Seda ma näen isegi, et teie olete ahvist tulnud, aga mina tulin loojast. Eks see lugu oli tegelikult väheke teisiti, aga mõte peaks samaks jääma.

See, miks maja pole maa all, sai ka tänu selle mehe jutule selgeks. Ta ütles, et kui ta poisike oli, sai ta vabalt kiriku alt läbi roomata ja hiljem tahtsid mägrad sinna pesa teha ning siis otsustati kivid palgi alla laduda, et keski sinna alla ei pääseks. Arvatavalt on seda maja kergitatud või on maja õige vundament senini seal kuskil all sügavuses. Seda laseb oletada ka tädikese jutt, kes ütles, et maja ümber pole suuremaid kaevamistöid tehtud, v.a elektrijuhtme vedu, kuid siiski tulid juba põlve sügavuselt vanad luukered välja.

Järgmise kahe pildiga saab aimu, kui palju on pinnast aastatega surnuaiale lisandunud. Kiviristid on teadmata sügavusel maa all.

Kirjad reedavad, et see rist on paigutatud sinna 1844ndal aastal. Olgu veel öeldud, et taolistes surnuaedades on alati koristatud ja hooldatud, seetõttu pole need ristid täielikult maa-alla kadunud. Õuel oli veel näha vaevu-märgatavaid müüre, mida kattis juba paks muru- ja mullakiht. Onu teadis neist ka rääkida ainult seda, et keegi ei tea täpselt, mis hoonete müürid need on. Huvitav lugu oli tal rääkida kohe kiriku kõrval asunud kondikuurist. Aimatav kondikuuri koht on alumisel pildil.

Onu rääkis, et vanasti, kui kaevati hauda ja hauast tuli ikka vanu konte välja, siis need kondid viidi kõik kondikuuri. Mis neist pärast edasi sai, seda ma ei saanudki teada. Tänapäeval maetakse aga vanad kondid sügavamale, kui uus haud peale tehakse.

Edasi viis onu mind kabelisse. Sellest hoonest rääkis ta samuti huvitavaid lugusid, kuid üks põnevamaid lugusid oli, et arvatakse, et see kabel on mingi endis-aegne mausoleumi moodi asjandus, kus põranda all on tõenäoliselt mingid käigud ja keegi on sinna maetud või isegi mitu inimest. Ma olen Barclay de Tolly mausoleumis käinud ja kujutasin kohe sealgi ette midagi sarnast, kuigi hetkel külastatav hoone on kordi väiksem. Aga omal ajal sai see hoone jätku ja need aimatavad varemed külgnevad kohe selle sama kabeliga. Onukesel oli teooriaid selle hoone kohta, aga ta ütles, et keegi täpselt ei tea. Ja siin on veel üks imelik asi, millest varsti kirjutan. Alumisel pildil on see samune kabel ja need ristid asuvad kohal, kus vanasti oli mingi hoone.

Kabel seest. Aknad on mingil ajal kinni müüritud ja akende olemasolu avastati alles hiljuti ning nüüd võeti aknad uuesti lahti.

Kabel on väidetavalt alati lahti, sinna saab teeline tuulevarju minna ja soovikorral küünla panna või pingil jalga puhata.

Kabeli põrandat katab praegu betoon, kuid üks nurk on prooviks lahti võetud. Kunagi tahetakse kõik lahti võtta ja sedasi pakutud mausoleumi hüpoteesi kinnitada või ümber lükata.

Edasi juhatas mind onuke kolme risti juurde, mille sarnaseid ei leidu mitte kuskil Eestis ja võibolla ka mujal maailmas. Väidetavalt ei tea keegi nende vanust, ega pole ka seal kunagi kaevatud. Kahest ristist tegin pilti, kolmas oli lagunenud. Onu teadis rääkida, et ristil on ornamendid, mis meenutavad viikingi-aega, aga kinnitada seda ei juleta. Kui sügavale see rist läheb, seda samuti keegi ei tea. Siin peaks rääkima metallitehnoloogiatest. Need ristid on tehtud väga kvaliteetsest rauast, mis ei idane ega mädane. Väidetavalt on kuskil Indias üks puhtast rauast paarituhande aasta vanune obeliski moodi asjandus (pilt blogis olemas), mis samuti ei roosteta.

Ja teine rist kohe selle vastas. Seda risti olla samuti teadusmeeste poolt uuritud ja mitte keegi ei tea, kuidas raudosad sel ägedal ristil on omavahel ühendatud. Ei ole kasutatud mingeid neete ega muid lihtsamaid lahendusi. Lihtsalt raud on raua vastas ja koos need püsivad. Onuke teadis selle risti kohta veel ühe huvitava loo rääkida. Nimelt, risti ülal on üks sik-sakiline vaskplekitükk.

See on muidugi ajaloolaste arvamus, kuid nii ta mulle rääkis. See plekitükk kujutab tõusvat päikest ja rist vaatab just suunaga itta, kuhu poole ka vanasti surnuid maeti (pea itta), ning kui see plekk veel endis-aegadel läikis nagu kuld, siis see hiilgas hommikuse päikese käes nagu päike.

Vahepeal liitusid minuga ka teised ja küsisin onult jälle ühe kontrollküsimuse, kuna väidetavalt ta teab selle surnuaia kohta rohkem kui keegi teine. Küsisin küll ettevaatlikusega ebamaisete ilmingute kohta ja pehmendasin kohe asja, et kas mingeid koputusi või muud sarnast ta pole kuulnud? Ta mõtles ja ta näost peegeldus justkui, et ta teab midagi väga-väga sellist, mida ei või võõrale rääkida, sest arvas, et sedasi võib pileti hullumajja saada (See on puhtalt minu oletus ja fantaasia). Ta suutis meile ühe teise ja ääretult igava legendi hoopis rääkida. Kord oli üks poiss õnnetut surma saanud ja talle tehti hästi kallist marmorist hauakivi. See kivi sisaldavat endas ka mingeid sinakaid kivitükke, mis selle kivi eriliseks teeb. Ta viis meid sinna hauale ja jutustas. Kunagi olla külaplikad käinud selle haua juures ja poisile silma vaadanud. Poisi hauakivil oli tema portree, mis oli kuldselt maalitud. Muud tarka ta teistsugustest asjadest ei rääkinud ja mu arust isegi vältis teemat, kuid see on tema õigus ja ma olen tänulik, et selline hea südamega mees seal nii lahkelt meile kõigest rääkis. Tunde olime me kindalasti seal surnuaias. Meid lasti isegi kirikutorni ronida. Eks sai ka vastav panus neile headele inimestele jäetud, kuid see pole veel selle kohaga kaugeltki kõik. Ennem kui kiriku kõige huvitavama asja juurde jõuan, räägin veel tausta ja näitan muid pilte.

Vanad ristid, mis pole kasutust leidnud, nendest on meistrimees aiavärava nikerdanud.

Ratasrist.

See on ainus kogu Eestis allesolev puidust ratasrist. Vaskne plaat kannab daatumit 1860. Väidetavalt olla talupojad taolisi riste kasutanud väga laialt 16-17. sajandil. Neil teemadel ma ei hakkaks spekuleerima, kuid onu rääkis ka kiriktorni ehtinud kuke loo. Kunagi ammu-ilma olid kaks merehädalist merel ja lubasid, et kui nad pääsevad, siis ehitavad kiriku (need on nii tavalised lood. Ühes teises blogi loos, hoopis teises Eesti otsas, on sama legend) ja siis nad kuulsidki kuke kiremist ja vastavalt sellele võtsid kursi läbi udu randa ja ehitasid sinna külasse kiriku ja katusele pandi ilus värviline kukk. Miks pooltel Eesti kirikutel tänini kukk risti asemel on, seda ta ei osanud öelda.

Veel rääkis ta, et punaväelased hävitasid Vabadussõja marmorist monumendi, mille tükid visati ... jõkke ja need on tänini seal. Asemele tehti sõdalasete mälestamiseks hoopis odavamast kivist ja mitte enam nii uhke mälestusmärk.

Onu rääkis veel ühe väga hea loo. Ta ütles, et kui tema veel poisike oli, siis oli kiriku juurest mõis näha, sest mingit metsa siis ei olnud ja mis veelgi hämmastavam (mitte mulle), et kirikutorn oli ka merele näha (nüüd on mereni mõni km) ja tegelikult asus kogu küla üldsegi mere ääres. Seda olevat talle rääkinud keegi kõrgema kooli diplomiga kodanik. Siis ta rääkis veel, et elab suhteliselt ranna ääres ja meri toob tihti kaldale laevadelt pärinevaid portselanist nõude tükke ja ta oli seda ka sellele haritud peale rääkinud. See oli vastanud, et kes varanduse laevu tahab leida, see ärgu otsigu neid mitte mere põhjast, vaid mustikametsadest. See on see sama, millest mina juba pea kümme aastat räägin. Mul on ka vastav raamat valmis, mis ootab paremaid aegu, kuid see pole praegu tähtis. Nüüd siis ühe kummalisuse juurde, mis minu arust ei ole kuigi loogiline ametliku ajaloo mõistes, aga saab loogilise jume alternatiivajaloo mõistes.

Alumine mõisaplaani joonis jätab petliku mulje. Kui seda vaadata, siis tundub, et nii tuuleveski kui kõrts asuvad kirikust umbes samal kaugusel teineteiselpool. Kuna me autoga kõrtsu poolt tulime (kõrtsu pole enam), siis kirikuni oli teest mõnisada meetrit, siis arvasin et ka tuuleveski on kirikust kaugel. 

Aga oh üllatust. Tuuleveski ase asub otse ristide vahel surnuaias. Tuuleveskist kaugemale jäi näiteks mõisaproua haud. Onu teadis rääkida, et tema mäletab seda tuuleveskit, aga minu küsimus on - Mis teeb tuuleveski surnuaias? Ei hakka oma teooriat siin uuesti ümber kirjutama, sest sellest olen paaris loos juba kirjutanud. Kuna selle koha kohta pole saada head lidarikaarti (kõik on udune), siis tegin ise sellest surnuaiast kaardi, et ikka puust ja punaselt oleks. Kuidas sobitub veski pühale pinnale?

Eh, kindlasti jäi veel palju rääkimata ja oleks ma taibanud telefonil diktofoni sisse lülitada, oleks päris mitu lugu võinud sellest käigust kokku kirjutada. Kirikutorn ise on vägagi huvitav, siis laeva Hero lugu ja palju veelgi, aga kiriku onust tuleb veel juttu. Nüüd lähen blogi postituse pealkirjale juba väga lähedale ja esimese asjana tuleks liikuda kirikust tagasi mõisa juurde, õigemini mõisa aida juurde (teine pilt ülevalt). 

Mis asi see on?

Olen seda kivi muidugi varem ka käinud vaatamas ja nuputanud, et mis kivi see selline on?

Ja kirikuonu ütles, et see on suure tõenäosusega kosmilist päritolu. Ma olen seda ka ise kahtlustanud ja uurinud meteoriitide kohta igasuguseid asju. See jurakas, aga polnud rauast, järelikult on tegu kivimeteoriidiga.

Onu teadis veel rääkida, et meres on veel üks taoline, kuid väga palju kordi suurem (ka seda olen eemalt imestusega vaadanud) ja tema väitis, et nüüd juba kinnitatakse, et see meres olev monstrum on meteoriit. Mina aga olin eelnevast infost, mis mina teadsin, eksitatud ja arvasin, et see meres olev lahmakas on meteoriidi tagajärjel maast välja paiskunud põlenud graniidi lahmakas.

Järgmisel päeval proovisin korraldada ekspeditsiooni selle kivini, et oma silmaga seda lähemalt vaadata ja käega katsuda, kuid tugeva tuule tõttu ei läinud meil see üritus korda. Tahtsime kivini pääseda kahe supilauaga (2+2+koer), aga tuul oli liiga vali ja laine veidike suur. Eks see kivi jääb mulle mõneks teiseks korraks pureda, aga nüüd põgusalt tähtedest.

Ma olen öelnud oma arvamuse taeva kohta ja minu arvamus läheb vastuolla kividega, mis taevast alla sajavad. Läbi ekraani (virtuaalsuse) justkui ei tohiks midagi alla sadada. Siin meenus mulle kohe The Truman show, kus palju ei puudunud kui Truman oleks "taevast" alla kukkunud prožektoriga vastu kukalt saanud. 

Mis kivid need siis on? Esmalt tähistaevas vanasti ja tänapäeval.

Vanasti lugesid teadlased ükshaaval palja silmaga nähtavad tähed kokku ja saadi, et taevas oli umbes 6000-7000 tähte.

Allikas: 06. nov. 1926, Ühistegelise uudised.

Ma vaatlen tihti tähistaevast kohas, kus puudub valgusreostus, aga pole viitsinud tähti kokku lugeda, kuid julgen arvata, et palja silmaga nähtavaid tähti on kõvasti vähemaks jäänud. 20. sajandi algusel, kui teadlased juba tõsisemalt pikksilmaga taevast uurisid, siis nad avastasid korraga, et ühest taeva piirkonnast on kadunud 70-80 tähte (allikat hetkel ei saa anda). Võib ju spekuleerida, et kuhu tähed kadusid? Äkki jäid mingi taevaudu varju või siiski - kukkusid alla?

Allikas: 13. sept. 1913, Tallinna Teataja.

Allikas: 20. jul. 1925, Päewaleht.

Lõpetuseks ütlen, et kogu koolis õpitud kosmoselugu ja selle mõõtmatu sügavus, ning miljardid planeedid triljonite tähtede ümber, kus võib olla elu, on vaimustav...aga tavaliselt ongi muinasjutud ilusad. Maailma saladusi võib proovida tundma õppida, kuid ega see naljalt ei õnnestu ei minusugustel ega ka teadlastel. Ikka ja jälle selgub midagi, mis lükkab eelneva ümber.

LÕPP