Kodutee

Oli üks järjekordne ilus suvelõpu ilm ja olin autoga teel Tallinna poolt pea-aegu Läänemaa piirini välja. Aega oli ja kiiret polnud kuhugile. Vaat see on üks õnnis olemine ja tihti seda kahjuks ei juhtu. Selles olen ma muidugi ise süüdi ja tegelikult on kõik ainult minu peas kinni. Kui ma tahan, siis mul on aega vägagi palju. Nende mõtete korrastamisega ja asjade tähtsuse järjekorda sättimisega ma alles tegelen. Miks see lugu siia sai, on see, et kõik vaatlused ja tähelepanekud näitavad, et ajalooga on kuskil 19. sajandist kuni 20. sajandi alguseni asjalood valesti. Olen lugenud lugematul hulgal artikleid vanadest ajalehtedest ajaloo sündmuste kohta ja ka üldise vanema aja elu-olu kohta ja siit on koorunud välja väga suured vasturääkivused sellega, mida ma tänapäeval maastikul, metsas, mere ääres, linnades jne ise näen. Samuti on artiklites endis väga palju vastuolulist infot. Kõige peamiseks märksõnaks oleks - uputus. Sealt edasi tulevad kõik muud sellega kaasnevad tähelepanekud, nagu metsi polnud vanasti ja soe kliima (tohutud liivakõrbed Eestis, roheline põhja- ja lõunapoolus. Poolus on tegelikult vale sõna, sellest teen juttu ajavööndeite loos), aga on veel paar varianti, kuidas kogu seda segadust saab ära seletada. Neist ulmelisest mõttetest kirjutan paari lausega loo lõpus.

Esimesena tuli ette ohvrikivi, mille juures olen ma varemgi korra peatunud.

Kivi mõõdud on umbes 3x3,5 meetrit ja kõrgus on umbes 2 meetrit. Kui palju sellest kivist maa-alla jääb, ei julge pakkuda, kuid võibolla maa all suurt midagi polegi, sest külmal on võim tahkeid kehasid maa peale tuua.

Maa-ameti kaardiportaalis on seda kivi nimetatud ka kuradikiviks, kuid mingeid muid seletusi sellele ei anta. Ronisin minagi selle kivi otsa ja keegi on seal enne mind ohvrit käinud andmas. Sinna oli visatud barankasid ja üks punane 5-sendine.

Kivi on pealtvaataes justkui tehislik ehituskivi, täisnurgeline ja just parajas mõõdus antiikajale, kui Apollo templi müüri Baalbekis taolisi ja kordi suuremaid (1500 tonniseid) kive laoti (paigaldati).

Kui ma ei eksi, siis ma olen mingis loos või lugudes kirjutanud ka sinna samasse lähedusse jäävatest Padise kloostrist ja Madise kirikust, mis minu hinnangul asusid umbes 150-aastat tagasi mere ääres. Nüüdseks on meri taandunud keskmiselt kilomeetri, mõnel pool isegi rohkem. Muuseas, seda väidavad ka osad haritud pead, kuid nende määratletud ajaperiood ei klapi minu vaatlustega, sest ma saan otseselt (tegelikult mitte otseselt, kui arvesse võtta kogu vale suurust, aastarvud jne) ära tõestada, et minu pakutud aastaarv on oluliselt täpsem, kuid sellest mõned pildid allpool ühe teise ehitise juures. 

Võtsin lahti Maa-ameti kaardirakenduse ja uurisin piirkonda. Seal on kahtlaselt palju süvendeid, mis võivad vabalt olla ka uuema-aegsed pommiaugud ja see mind nii palju ei huvitagi kui järgnev.

Maa-ameti reljeefkaardi järgi asetses see kivi täpselt merepiiril. Ma võin väita ja välja pakkuda igasuguseid asju, tõde nagunii teada ei saa, aga ma ei usu, et selline kahtlaselt kandiline kivi mere ääres juhuslikult oli (on teisigi olnud ja tõestuseks ka kaart, mis näitab kivirusude varasemat kasutust mingi ehitisena. Lugu kuskil blogis olemas). Seal võis olla näiteks mõni majakas vms, mis hiljem katastroofi tagajärjel purunes. Ülejäänud ehitise osad on kandunud vanasse merepõhja, mis praegu on soo- põllu- või metsamaa. Ei ole mõtet edasi spekuleerida, kuid mudauputusest ei saa üle ega ümber. On võistlevaid alternatiivseid oletusi mudauputusele, nagu näiteks kirikukellad ja neist tekkinud vibratsioon, mille tõttu hooned vajusid maa-alla, kuid minu vaatlused seda ei kinnita.

Järgmiseks jõudsingi varemeteni, mida enamus inimesed pole vist kunagi vaatama sattunud. Need varemed on ühed parimad tõendid alles hiljuti toimunud suurest uputusest. Neid tõendeid on tegelikult terve Eesti ja maailm täis ja paljudes lugudes olen teinud asja ka puust ja punaseks. Näiteks, Võrtsjärve ääres nähtu või Tartu tähelinn jne - kõik on sama moodi. Algul arvasin, et see hoone näitab ka ära suuna, kust poolt uputus tuli, kuid kahjuks seda siiski selle hoonega kindlaks teha ei saa. Hoone ise asub Padise kloostri taga ja tegu on Padise mõisa viinavabriku varemetega. Varemed on hetkel erakätes ja uued omanikud on minu hinnangul teinud kõik, et need varemed ka säiliks. Jalutasin õuel ringi ja sain loa inimeselt, kes seal hoonet kõpitses, hoonet lähemalt vaadata ja pildistada. Hoone teega piirnev külg näeb välja selline nagu kahel alumisel pildil.

Eemalt vaadates tundub justkui kõik normaalne. Lähemale minnes aga...

Korrus või isegi korrused on sügaval maa all. Selles pole mitte midagi üllatavat juba ammugi paljudele, aga siin on paar aga.

Kõige tähtsam, mille kallal alternatiivajaloo seisukohast nokkida, on viinavabriku ehituse aasta - 1874. Loomulikult see nii ei pruukinud olla, aga ma võtan 19. sajandi siiski toimunud katastroofi aluseks. Kas toimus see sündmus 19. sajandi esimesel poolel, 19. sajandi keskel või viimasel poolel, ei oma suuremat tähtsust. Fakt on minu arvates see, et midagi juhtus ja alles hiljuti.

Miks see hoone ja ka eelnev põrgukivi, on hea indikaator katastroofile, on see, et maastik ei valeta.

Ühest küljest on hoone varemed peaaegu täielikult mattunud ja teine külg on kahe korruse ulatuses näha. Umbes sama saab näha ka kohe viinavabriku varemete kõrval asuva mõisa laudaga. Lauda peal ilutseb valmistusaasta number 1884. Kahjuks sealt maltsast ja võpsikust ei olnud võimalik läbi minna, et asja lähemalt vaadata, aga selgelt on näha, et tee poolne hoone külg on mattunud. Miks aga just tee poolne, mitte teine pool? Vot ja siin ongi point, mis uputusega kaasas käis. Algul arvasin, et kõik see muda ja soga tuli tee poolselt küljelt, kuna hooned on mattunud just sellelt küljelt, aga tegelikult see nii ei ole. Nimelt, Padise kloostri ja nimetatud hoonete vahele jääb pisikene jõenireke, mis kannab Kloostri jõe nime.

Reljeefkaardi andmed ei valeta. Tegin endise jõe piiri siniseks ja viinavabriku varemed punaseks. Ja pilt ongi selge. Kogu viinavabrik jäi mingil x-ajal vee alla. Tee poolne külg (kus sinine ja punane joon kokku puutuvad) see on tänapäeval mattunud, aga see külg, mis täielikult vee alla jäi, on kahe korruse ulatuses ilusti nähtaval. Panen 1+1 kokku. Arvestades kõike ülalkirjutatud, siis tõusis vee tase nii määratuma kõrgeks mingi katastroofi tagajärjel. Ilmselt oli see mõni hiidlaine ja hiljem kui laine rauges, hakkas vesi otsima teed merre tagasi ja seetõttu tõusid jõed üle kallaste ning voolisid uued suuremad jõesängid pinnasesse, mille jälgi me tänapäeval pea kõikjal imetleda saame. Eriti ilmekas vaade avaneb Keila-Joal, kui vaadata joast allavoolu. Seal on näha vana jõesäng, mis on kolossaalne ja küündib kõrgustesse, aga tänapäeval lookleb sealt läbi madal jõekene. Ja rohkem mingit saladust siin ei olegi. See, et uputus oli, mis tõi endaga kaasa palju muda ja mattis majade korrused enda alla, seda näitab just alumine kaart ja ülemised pildid kõige ilmekamalt. Nagu kaardilt näha, on see külg, mis otseselt jõe sängis ei asunud, peaaegu täielikult pinnase all. Ülejäänud hoone, mis asus jões on müüridelt pinnas vee poolt minema uhutud. Kui keegi proovib omale ette kujutada, milline võis mudauputus välja näha, siis Fukushima hiidlaine videod on YT-s vabalt vaadatavad.

 

Ma muidugi võiks selles teemas nuputada pisidetailide üle, mida ma sellel teekonnal nägin, aga ka nendele küsimuste vastustele olen ma tegelikult lahendused varemalt välja pakkunud. Vaadake alumist pilt sellest samast viinabarikust. Miks on nii sise- kui välisseintes sellised pisikesed augukesed? Ilmselgelt ei saa need olla avad, kuhu asetati põrandat kandvad palgid, sest siis tekib põrandate ja akendega ebaloogilisus.

Ja seda enam, et ka väljaspool hoonet on taolised augud. Minu hinnangul on need augud jäetud just müüri tugevduse mõttes. Kuskil loos ma ka põhjendasin oma arvamust ja ei hakka seda juttu siia uuesti ümber kirjutama.

Minu jaoks on pigem küsimärgiga hoone sisemuses olevad rombi-kujulised kinnised avad ja nende otstarvet on esialgu raske oletada. Kuigi üks teema (Tallinna vanalinna käigud), millest kirjutanud olen, võib anda ka nendele süvenditele oma mõtte.

Alumisel pildil on näha Kloostri jõe nirekest tänapäeval ja viinavabriku varemeid, mis mõni aeg tagasi olid vee all.

Vahemärkusena ütlen, et külastasin ka enne Padiset veel Suurküla. Ka see on huvitav, vana mereäärne koht, kust tänapäeval meri on juba õige kaugele taandunud. Kuna tegu on täpselt sama mereäärse vööndiga, mis jääb kohe põrgukivi ja Padise vahele, siis pole mõtet kõike üle korrutada, kuid eks sealgi on põnevat avastamist, mida mõni teine kord ette võtta.

Ja suundusingi siis kodule ikka lähemale ja lähemale. 

Metsad. No ei ole meil vanemat metsa kui 80-90 aastat. Pildile jäänud mets on aga veelgi noorem.

Minu koduaia taga on mets (pilt puudub), mis ei saa olla vanem kui 80-aastat, sest leidsin kunagi ühe suure kuuse juurte vahelt padrunikasti (õiguspäraselt asjaga toimetatud), millel oli aastaarv 1940. Sellest kuusest jämedamat puud metsas ei olegi ja lisaks on metsas okastraadid, mis märkisid karjamaa piiri. Vanemaid puid näeb terves Eestis harva. On mõnede asulate juures ja surnuaedades mõned suuremad lehised (Vigala) ja pärnad (mõisad) ning sekka ka mõni tamm. On säilinud veel kohati mõisaaegseid alleesid (19 sajand) ja tegelikult enamus Eestimaa metsasid on väga noored. Vanadel joonistusel, maalidel, piltidel, isegi fotodel on enamus alad metsavabad. Miks? Eks see samane postitus siin andis juba vastuse. Enamus metsa langes selle tohutu katastroofi tõttu. Muist sellest kuivama hakanud puidu risuhunnikutest üle maa põletati ära, muist on senini maa all ja isegi merepõhjas (Läänemeri, Saksamaa Rügen, Põhja-Jäämeri jne). Enamus männikuid (vähemalt mere või muu veekogu äärsed) kasvavad puhta liiva peal ja seda kuni palju kilomeetreid sisemaale välja. Kus leidub aga kõige rohkem liiva? Ikka mere või mõne siseveekogu ääres.

 

Olen tihti käinud Veskijärvel kalal (vasak), seal oli palju aastaid tagasi suur tulekahju (Vihterpalu), nüüd on seal enamjaolt lage maa. Nii kaugele kui silm võtab, paistavad seal suured liivamäed. Kõik see ala on alles hiljuti vee all olnud, kuhu on tänapäevaks järele jäänud paar järvekest, miljardite tonnide viisi liiva, mõned noored metsad ja soomülkad (endised järved, enne seda meri).

Katsuks selle jutu kuidagi nüüd kokku võtta. Arvan, et nende kirjelduste ja fotodega, kaartidega sai tõestatud maastiku anomaaliad ja seda ei õnnestu kellelgi veenvalt ümber lükata. Vaielda alati võib, aga ma enam ammu ei viitsi (point puudub), äärmisel juhul võib mõne inimesega, kes püüab ja tahab, aga ikka ei usu, käe otsa võtta ja põhimõtteliselt ükskõik mis kohta viia ja neid ning paljusid muidki asju näidata, sest oma silm pidavat kuningas olema.

Teisest küljest, kui ma loen ajaloolisi raamatuid, vanu ajalehti, siis 98% infost ei kinnita absoluutselt minu vaatluste ja loogilise mõtlemise tulemusi, hoolimata sellest, et isegi aastaarvud on hoonete seintel, kuid vee alla ega mäe sisse ei olnud ju mõtet hooneid sedasi ehitada? Kus kohast ja mis ajast jooksevad asjad valesti? See on küsimus, kuid ka selle küsimuse üle on palju juureldud ja ka palju lahendusi pakutud. Milline neist vastustest on õige või veelgi enam, kas õiget vastust on üldse keegi kunagi pakkunud või ära aimanud? Mul on paar tähelepanekut sellest aastast, millest vähemalt kahes kohas (blogis) olen kirjutanud ja arvan, et seal kuskil vahepeal on vastus, mis natukenegi lohutab mind. Õnneks või õnnetuseks ei ole ka see lahendus päriselt käega katsutav. Käega katsutav ja silmale nähtav aga on kõik see, mida eelnev jutt sisaldab. 

Lugesin just eelnevalt vanast ajalehest Antarktika kohta artiklit, kus on väidetud, et aastatuhandeid (meie ajal väidavad et aastamiljoneid) tagasi oli Antarktika täiesti jäävaba ja seal elasid suured loomad ja kasvasid troopikataimed. Ja kui ma ühes loos tõin välja Antartika kaardi, mis kujutas seda piirkonda jäävabana ja isegi linnad ja linnade nimed olid kaardile märgitud, siis seda raamatud liigitatakse raamatukogus utoopia valdkonda. Kuhu ma jutuga tahan jõuda on see, et mulle kohati tundub katsutava füüsilise vastusevariandina selline asi, et aeg ei käinud vanasti lineaarselt (tugevalt ühendatuna), vaid aeg käis kuidagi lippadi-loppadi. Sellega saab palju asju ära seletada (950-aasta vanune inimene), jäävaba Gröönimaa ja Antarktika alles hiljuti, esimesed korrused maa all ja majad vanades jõesängides. Täpsemalt võibolla saaks seda nähtust seletada sedasi, et näiteks kõik elusmateeria vananes ühe kiirusega ja kõik esemed/asjad või mis iganes elutu mateeria, vananes pööraselt kiiremini. Võis ka olla nii, et mingil ajastul käis aeg ebakorrapäraselt üle kivide-kändude ja ka üle inimeste. Las see uitmõte jääb praegu, kuigi mulle tundub, et sellel mõttel võib jumet olla, arvestades tähelepanekuid aja kulgemise kohta viimasel ajal (kiirenev). Praegu muidugi on aja kulgemine lineaarne ja üleilmne (tõenäoliselt?).

Ja on veel üks huvitav variant, mille idee autor mina ei ole, aga see tundub samuti loogiline, kuigi käsitleb maailma ilma ühe ja ainsa loojata. Selles mõttes, mis on tegelikult minu elus kohati ka tõestust leidnud, on kõik inimesed loojad, aga ma arvan, et see lõpuni ei toimi. Arvan, et saab luua ja asju sättida ainult teatud piirides:

Kõik vanad ehitised, ajalehed, raamatud, maastik, metsad, kosmos, päike, kuu ja terve loodus ise on inimeste materialiseerunud mõtted. Üks kiiremaid mooduseid luua midagi füüsilises reaalsuses on tavapäraste protsesside ümberpööramine asjade loomiseks. Tavaliselt me loome asju sellele mõeldes, nagu näiteks ma mõtlen, et ma lähen sellele peole ja siis ma räägin sellest kellelegi. Järgmiseks, olengi ma sellel peol nii nagu ma varemalt sellel mõtlesin ja ka hiljem kellelegi rääkisin. Mõte materialiseerus. See on lihtsustatud näide, kuidas me loome oma reaalsust. Kui te nüüd vaatate oma tuppa või õue või ükskõik kuhu, siis need asjad seal on ka kellegi mõtted, millele keegi kunagi on mõelnud. Pole midagi, mis poleks kunagi olnud nii, nagu arvati. Kui sa tahad tõesti universumiga trikitada ja teha maagiat asjadega, nagu elu ise, tuleb muuta suhtumist ja vastavalt käituda. Keera kõik tagurpidi ja alusta tegevusega. Kui sa tahad kogeda küllust, ole külluslik ja tee nii, nagu teeb küllus. Näiteks, kui sul on taskusse jäänud ainult 5 eurot. Vaheta see viie eurone ringi ühe eurosteks ja mine tänavale ja jaga need ühe eurosed laiali. Just nii nagu teeb küllus. Muuseas, need inimesed, kes seda raha vajavad, ilmuvad samuti otsekohe välja.

Täiendan eelnevat omalt poolt:

Kui miski asi on välja mõeldud, siis seda nii lihtsalt enam ära ei kaota, aga ajaga saab kõik ümber muuta ja kaotada kellegi suuniseid järgides ja ajupesuga. Millest tekivad ajaloolised anomaaliad? Ütleme, et koolis taotakse pähe ajaloo kohta asju, nagu see peab olema. Enamus mõtleb sellele ja pole mõtteski, et neile valet räägiti. Suure grupi inimeste mõttejõud hakkas nüüd ajalugu vormiks materialiseerima, aga on teine grupp, kes ei usu. Neid on oluliselt vähem ja nende mõttejõud tekitab ajaloos anomaaliaid, nagu hooned ehitatud ilma mõõdulindita või esimesed korrused maa all jne. Sama on iga valdkonnaga, ka kosmosega jne. Muidugi selle mõttevärgendusega võib olla veel üks aga või mõõde, mida tuleb arvestada ja see on aeg. Näide, kui kaua aega keegi ei mõtle mingile asjale, siis see kaob lõpuks ära. Nagu näiteks, mõni loomaliik - mammutid või minu pärast kasvõi näkineiud jne. Nüüd aga mingi jälg jäi kuskile mammutitest siiski maha (mõni luu vms) ja nüüd pannakse neist uut pilt kokku ja kõik teavad, et need elukad on väljasurnud. Kui aga keegi kuskil, üldsuse juhtimise kõnetorule lähemal olev isik oleks öelnud, et mammutid on elus ja üldsus oleks sellest kuulnud ja ilusti vastu võtnud, siis oleks mammutid praegu elus. Sama on ka leiutistega, võtame kasvõi elektri. Ma kuskil loos kirjeldasin ka seda leiutiste loomise protsessi samadel alustel, nagu siin just kirjutasin.

Kui kunagi viitsin, panen ajavööndite loo ka kokku. Vandenõuteoreetilise poole pealt ütleks, et me elame ülimalt peenelt organiseeritud vales.

LÕPP