Merepõhi

Selle loo panin kokku just sellepärast, et ma ise olen paaril viimasel aastal täheldanud midagi imelikku merega. Eelmise aasta kohta on mul ka pildid tehtud kodurannast, kus ühel ilusal kevadhommikul rannas jalutades oli vesi taandunud nii kaugele, et see lausa ehmatas. Kohad, kus ennemat suplemas sai käidud, isegi kaugemal kui 100 meetrit rannaveepiirist, oli kuivaks jäänud. Ja kui mu mälu ei peta, oli vesi kadunud nädal kuni kaks ja siis oli vesi korraga tagasi. Eks neid väiksemaid veekõikumisi tuleb tihti ette (umbes 5 – 10 meetrit veepiiri nihkumist), aga sadades meetrites nägin kahel aastal järjest ja polnud midagi taolist ennem näinud. Ajalehed ka muidugi vaikivad, kui sellised erakordsed nähtused aset leiavad ja uurisin veel spetsiaalselt ilmajaamade infot Soome ja Rootsi rannalinnades asetleidvate tormide kohta, aga ei midagi. Neil oli seal samasugune vaikne ilm, kui meil sel ajal. Panen siia mõned pildid ka sellest imelikust nähtusest, mis ma tookord pildistasin.

Kuid, nagu selgub, polegi need nähtused täiesti võõrad vanemal ajal. Mul on terve hunnik järjehoidjaid „huvitavast“ infost arvutisse lisatud, millega ma nagu algul midagi peale ei ole osanud hakata või pole viitsinud mingeid lugusid neist kokku kirjutada. Vanasti oli huvi suurem asjadesse süveneda ja uurida kasvõi pealtnäha tavalisemaid asju, kuid enam ei ole nii suurt huvi kõike siia blogisse üles täheldada, kuid aeg-ajalt midagi ikka siia ka postitan. Nüüd siis panengi siia infokillukesi „merepõhja“ teemadel, mis ei ole minu arvates päris normaalsed ja kuidagi mõistlikult selgitatavad tavateadusega. Nagu ühest lookesest, mida siiagi jagan, selgus, on vanad-kreeklased emakest Maad pidanud elusaks organismiks, kes hingab ja sedasi tõusu ja mõõna tekitab, aga alustan hoopis loost, milline on minu nähtule/kogetule vaat et kõige sarnasem ja pealegi, seda nähtust on vaadeldud samuti Eestist. Läänemeres ja veel eriti meie piirkonnas mingisugust silmaga nähtavat tõusu ja mõõna ei tohiks esineda, aga aeg-ajalt siiski juhtub kummalisi asju. Kas on need seotud päikese, kuuga või kapsaaia taga kasvava puuga, seda mina ei tea öelda, kuid põnev on see maailm ja tundub, et järjest põnevamaks läheb või õigemini, seda on järjest põnevam avastada läbi iseenda avastuste ja tähelepanekute.

Viru ranniku kalurite tähelepanekute järgi on Soome lahes märgata juba mõnda aega erisugust tõusu ja mõõna. Meri tõuseb ja langeb nagu tavaliselt peale suurt tormi, muutes seisu paari tunni jooksul kuni ühe jala võrra. Selle tagajärjel on kaluritel raskusi võrkude merre asetamisega, sest raske on määrata võrkude sügavust. Varem seesugust kiiresti vahelduvat tõusu ja mõõna polevat nähtud. (1)

"Kust tuleb mere tõus ja mõõn?"

Selle küsimise üle on juba vanal hallil ajal päid murtud, vaevatud, aga selged seletused selleks puuduvad veel tänapäevalgi (1892). Kreeklased mõtlesid asja seisukorra järgmise olevat: Maailm on kopsu sarnane asi. Ta tõmbab õhku enese sisse ja hingab seda jälle välja, millest aga mered tublimat tunnistust annavad kui inimese silm, ja sellest tullagi mere tõus ja mõõn. Pärsia täheteadlane Bronno, umbes 300 aastat enne Kristuse sündimist, arvas ja uuris, et mere tõus ja mõõn sündivat kuu külgetõmbuse tõttu, mis ka omalt kohalt õige on. Kuid kuulus pikksilma valitseja Newton lükkas ümber Bronno mõtted järgmise ütelusega: „Kuu külgetõmbus mõjub maakerale üksnes siis, kui ta oma ringkäigul Päikesest kõige kaugemal seisab." Kuid uurimiste varal on selgeks tehtud, et mere tõus ja mõõn on just siis kõige suuremas liikumises, kui maakera Päikesele kõige lähemal seisab. Nagu näha, on ülaltoodud küsimus veel oma jagu vastamata, ja meie, kui vaesed uurimiste järeldajad, kes tähe- ja loodusekirjeldajate töid loeme, ootame igatsedes täit vastust. (2)

Inglismaal kerkis merepõhjast kirik üles.

Walton-on-the-Naze's Inglismaal nägid rannaelanikud, et ühel päeval äkki mingisugused müürid mere seest üles kerkisid. Aegamööda tuli nähtavale kirik, mille müürid olid rohelise katuga kaetud. Mitmed katsusid merre äkki üles kerkinud kiriku juurde pääseda, kuid pehme merepõhja tõttu, mis kiriku ümbruses oli, osutus see katse asjatuks. Peagi hakkasid väljakerkinud kirikumüürid uuesti vette vajuma, kuni mõne tunni jooksul täielikult vee alla kadusid. Ajaloost teatakse, et 1798. aastal tuli meri kaugele üle kallaste ning võttis enda alla hulga kaldaäärset maad. Muu seas piirasid veelaineid ka Walton-on-the-Naze kiriku. Aegamööda vajus see kirik koos maaga vee alla ning kiriku kohale tekkis meri. Sellest möödus palju aega. Käesolev inimpõlv ei teadnud enam õieti midagi sellest merre vajunud kirikust, kui korraga haruldaselt suure mõõna puhul vesi kaldast kaugele taandus ning madalale vajus, mistõttu mitmel pool tuli merepõhi nähtavale. Nii tuli nähtavale ka see merre vajunud kirik. Põhjused, miks merevesi nii palju alanes, on seni selgitamata. (3)

Bakuust: Suure meteoriidi kohta, mis Apsheroni lähedal merre pidi kukkunud olema, tulevad nüüd selgemad teated. Uurimised on näidanud, et kivi mitte taevalaotusest maha sadanud pole, vaid et ta maakera sisemiste jõudude läbi maa seest üles kergitatud on. Kivi on mustjas-hallist ja osalt kollasest savist, ülevalt otsast konarlik ja väga kõva. Umbes 5 versta kivist hommiku pool on ühes kivi ilmumisega, s.o. 1. maikuu päeval, vee keeris tekkinud, mis halli vedelikku välja purskab. Keeris olla umbes 15 sülda sügav ja kaks arssinat lai. Ümberringi olla merepõhi üles kergitatud, nii et vesi seal kohas koguni madal on. (4)

Rostov, 3. dets. Taganrogi sadama juures Asovi meres on merepõhi täiesti kadunud. Ilm on pilvi ja liiva täis. Veepuuduse tõttu on mitmed vabrikud töö seisma jätnud. Laevad on sadamas küljeli. (5)

Merepõhjast üles kerkinud linn

Meksiko lahes on Baganie saare juures merepõhjast linna varemed üles kerkinud, mis on pärit ajast, kui eurooplased polnud veel Ameerikat avastanud. See on üks Meksiko indiaanlaste linn. Merest välja kerkis ta viimase maavärina ajal Kesk-Ameerikas. Carnegie instituut saadab ekspeditsiooni linna varemeid uurima. (6)

Ookeani põhi tõuseb.
Veekogu põhja kõrgustiku leid Biskaya lahes.

Atlandi ookeanis, Biskaya lahes, on leitud seni tundmatu merealune kõrgustik. 23. mail, Penmarchi tõusu ja Jaapani teise maavärisemise päeval, oli Prantsuse transpordilaev „Loiret" teel Rochefort'ist Orani. Biskaya lahes, kuigi tuul polnud veel saavutanud täit jõudu, oli merel raske sõita ja tuli vähendada laeva kiirust. Kui kell 1.45 hommikul meri rahulikumaks muutus, haaras laeva järsku päris ebaloomulik murdlaine, nagu neid ette tuleb ainult maa läheduses madalas vees. See torkas laeva meeskonnale kohe silma ning teisel sõidul, 6. juulil, tegid nad teise vaatluse selles ümbruskonnas. „Loiret" viibis Ortegali neeme ja Rochefort'i vahel ning sõitis täie auruga Prantsuse ranniku poole. Seal silmas laevakapten jälle samasugust murdlainet. Ta laskis sügavuse loodija vette heita. Sügavus näitas 36 meetrit, kuigi merekaardil oli selle koha sügavus märgitud 4114 meetrit. Edasimõõtmisel saavutati sügavused 36, 34, 39, 50, 35, 36, 60, 40, 60, 70, 50, 68, 105, 108, 102 ja 135 meetrit. Selle läbi selgus, et endise 4114 meetri sügavuse kohale oli tekkinud veealune kõrgustik.
Mis puutub laevasõitu, siis ei ole 35 meetri sügavus veel kardetav, sest ükski laev ei istu nii sügaval. Selle vastu on aga see leid teaduslikult ja eriti okeanograafiliselt seisukohalt suure tähtsusega. Pole kahtlust, et merepõhi on oma kuju muutnud ja et selle läbi on kõrvale juhitud merevoolud.
Näiteks on tähelepanuväärne ühe väikese saarekese tekkimine Malta lähedusse, mis varsti pärast ilmumist uuesti kadus. See annab vaieldamatu tunnistuse merepõhja muutumisest, mis aeg-ajalt ka maismaale saab hädaohtlikuks uputuste ja maavärisemiste näol. (7)

Merepõhi Martinique saare lähedal on meri mõnes paigas üle 3000 jala sügavamale vajunud. Merealuse telegraafi parandamise juures leiti, et meri on ühes kohas, kus ennemalt 300 jalga vett olnud, nüüd 3600 jalga sügav, seega 3300 jalga (1 km) sügavam kui varemalt. (8)

Euroopa-Ameerika kaabel jälle korras.
Muudatused ookeani põhjas.

Londonist, 10. septembril. Oma tööga on lõpule jõudnud laevad, mis parandasid Atlandi ookeani Euroopa-Ameerika merekaablit, mis purunes merealusel maavärisemisel läinud aasta novembrikuul. Parandustööde ajal selgus, et vulkaanilise maavärisemise ajal on merepõhi 2-3 miili sügavuses tunduvalt muutunud ja paikades, kus varem oli pehme mudane põhi, on nüüd tugev kalju. Suured osad kaablist olid maetud kaljurüngaste alla, kuid 150 miili sellest leiti üles ja kasutati ära. Uue kaabli paneku ajal lühendati kaablit 200 miili võrra, et ära hoida kaabli kõrvaleviimist Golfi hoovuse poolt. Parandustööd olid suurte raskustega seotud, kuna kaabel asub väga sügaval meres ja eriti talvel tuli töötada laevadel väga rasketes tingimustes, olles ajutiselt üleni paksu jääga kaetud. (9)

Ühe saare kadumine.

Hirmsa Tšiili maavärisemise üks kõige huvitavamatest tagajärgedest on Lihavõtte (Easter) saare kadumine. Ühes selle saarega vajusid merepõhja ka veel umbes 1000 inimest, kes saarel elasid. Selle looduskatastroofi põhjusi uurides on õpetlased arvamusele tulnud, et ookeani põhjas sündis maavärisemise tagajärjel suur kuristik, kuhu saar sisse langes. Selle oletuse tõestamiseks tuuakse hulk näiteid eelmiste maavärisemiste ajajärgust, kus merepõhja sisse langemise tagajärjel mitmed väiksemad saared ühes kohas nähtavale ilmusid ja teises kohas kadusid. Eriti kuulus selle poolest on lugu Sabrina saarega, mis 1811. aastal veepinnale ilmus ja siis jälle alla vajus. Saksa teadlane Humboldt kinnitas siis, et Sabrina saarega see mitte esimene kord ei juhtu, vaid et see saar 80-90 aasta järel perioodiliselt veepinnale ilmub, et siis mõne aja pärast jälle jäljeta kaduda. Praegusel juhtumisel aga ei ole mingisuguseid andmeid, et Lihavõtte saar millalgi üles kerkiks, kuhu hiljutine maavärisemine ta paiskas. Lihavõtte saar oli kõikide merede ja ookeanide saartest üks kõige huvitavamaid. Hoolimata, et puutaimestik saarel hoopis puudus, elatas kohalik rahvas end mitmesuguste asjade punumisest, mida saarest möödasõitvad laevad tarvitasid. Mitmesugused vanad mälestusmärgid saarel lubasid oletada, et seal kord kaunis kõrge järje peal seisev omapärane kultuur oli olnud, mis Euroopa teadlaste huvi äratas. Briti muuseum saatis enne ilmasõda sinna saarele erilise uurimise ekspeditsiooni, kes oma töid aga lõpetada ei saanud. Praegu lasub saar ühes oma elanikkudega mitme tuhande meetri sügavusel merepõhjas. (10). 

Huvitav on veel see, et läks mõni aeg mööda ja siis oli saar jälle omal kohal tagasi. Algul tundus, et saare kadumise teade võis olla Tšiili valitsuse eksitav teavitus, kuid hetkel ma seda enam ei arva. Nägin kuskil videoklipikest, kus väideti, et seda saart ei ole ka tänapäeval enam olemas. Mis seal täpselt juhtus – ei tea, kuid osad „uurijad" on proovinud seda saart külastada juba viimased paar aastat, kuid mitte mingit laeva/lennu ühendust saarega ei ole võimalik tervest maailmast leida. See on muidugi kontrollimata info, kuulujutt, kui nii võib öelda, aga tont seda teab, mis ja kuidas need asjad tegelikult on. Paistab aga siiski nii, et selle saarega on imelikud asjad ennegi sündinud. Loen mina vanast ajalehest, et kui saare kaldalt vette hüpata, siis on seal kõigi saarte külgede pealt umbes 3km sügav, nii et kaljud lähevad peaaegu püstloodis alla (15). Ja samas artiklis kirjutatakse veel midagi hämmastavat. 

Loe saare kohta ka siit: Hiiglaste saar. 

Unustatud saar.

Vanal merekaardil on märgitud üks väike saar Vaikses ookeanis, avastatud meremeeste poolt. Nüüdisaja kaartidel puudub aga see saar, sest korduvatest otsimistest hoolimata ei ole seda enam leitud. Kuna kõik Norra geograafiakaardid on valmistatud haruldase täpsuse ja hoolikusega, siis jõuti meremeeste ringkondades arusaamisele, et see saar oli oma tekkelt vististi vulkaaniline, nõnda et ta hiljem jällegi kadus. Hiljuti aga sõitis üks Briti laev, San Franciscost Tšiilisse, kaldus keset ookeani oma tavaliselt mereteelt natuke kõrvale ja leidis selle saare imelisel viisil täpselt samalt kohalt, kus ta Norra kaartidel on märgitud. See saar ei ole kuigi suur, elanikest tühi, kuid taimestik on haruldaselt lopsakas. Arusaamatuks jääb, miks ei leidnud seda saart need laevad, kes käisid saart just otsimas. (11)

Itaaliast. Maavärisemine on Itaalias veel hiljem mitmel päeval kordunud. Etna mägi hakkas kangesti suitsu välja ajama ja ümberkaudsete külade elanikud põgenevad. – Maavärisemisi tuli viimastel päevadel ette ka Šveitsis, Hispaanias ja USA-s. Viimased maa-alused põrutused tegid sõjakindlustele Messina väinas palju kahju: mõned on sootumaks hävinud. Merepõhi on kohati kuni 500 meetrit tõusnud, kohati aga sadu meetrid sügavamale vajunud. (12)

Taolisi lugusid on ajalehtedes väga palju ja kõiki neid pole mõtet siia panna. Mis aga merepõhja lugude juures kulmu kortsutama ajab, on see, et miks maavärisemiste puhul näiteks maapinnale üle öö mingeid uusi 4km kõrgusi mägesid ei teki? Või tekib, aga meile ei öelda? Mis meie maal ja maa all õigupoolest toimub? Kas tõesti jesuiit A.Kircheri „Mundus Subterraneus“ on tõele lähemal, kui kõik tänapäeva õpetused? Lugesin veel sellist naljakat asja ühest 19. sajandi ajalehe artiklist, et kuulus Darwin (ahvist inimeseks) teadis juba 19. sajandil vulkaanide ringide asukohti ookeanides, mis tervet maakera ümbritsevad. Kust kurat tema neid teadis, kui ta suri juba enne 1890-aastat ära? Nad ei osanud merepõhjasügavusigi veel õigesti mõõta. Piltlikult öeldes lasti kivi laevalt nööriga põhja ja siis vaadati mitu meetrit nööri kulus, enne kui kivi põhja potsatas. Ei viitsi neid küsimusi siia kõike üles riputada (neid vist on juba tuhandeid, õnneks vastuseid on ka päris palju) ja pealegi täna on mul juubel, proosit!, ning seetõttu lõpetangi selle loo siin, et tegeleda asjatoimetustega, mida üks sünnipäeva korraldamine nõuab. Aga enne veel viimane katkend ühest 99-aasta tagusest ajalehe artiklist. Seal on huvitavaid mõtteid maavärinate tekke põhjustest, kuigi paljutki sellest jutust tunnistab tänapäevast kosmoloogiat, milles mina ammu enam kindel pole, aga see polegi selle loo teemaks, nii et artikkel sobib siia hästi. 

Kosmoloogiast üks huvitav mõte vanadelt-egiptlastelt: Lahkus inimese hing ihust, siis võeti teda nn päikese-lootsikusse vastu, milles ta teiste hingedega ööd ja päevad läbi õhu sõudis, - surelikele nähtamatult, tasa ja ühte soodu ikka edasi, „alumise“ ja „ülemise“ taeva tähepiltidest mööda. (13). 

Panin selle lause siia kahel põhjusel: 

1) Sai ühes FB grupis üks piiblist võetud teema (maailma loomine) arutluse alla võetud ja hakkasin saama maksakaid nii vasakult kui paremalt ja võeti kommentaariumis ka pihtide alla teema (mis polnud üldse küsimuse mõtegi), et Jumal lõi taevad ja maa. Mitu taevast ta siis lõi? Ja selles kirjatükis (mu arust ka piiblis) on see ilusti ära seletatud: alumine ja ülemine taevas (veed); kupli peal (virtuaalne) ja kupli all olev taevas. 

2) Virtuaalsus. Kuplist edasi on kõik virtuaalsus või peegeldus millestki, mis pole käega katsutav. Pole olemas mingeid tähti ega kosmost, on vaid tähepildid ja muud pildid, mida meile näidatakse ja mida me kosmose nime all tunneme. Tegelikult pole olemas ka kuplist alla poole jäävat maailma. See on kõik üks mõte :) aga nüüd lõpuks artikli juurde:

Maavärisemise põhjused:

Juba pikemat aega on katsutud leida maavärisemiste põhjuseid. Osalt on need juba teada. Kuid sealjuures tehakse ka täiendavaid avastusi, mis suunavad uutele uurimustele. On nimelt selgunud, et tuuled ja õhusurve on seotud maavärisemiste ja vulkaaniliste plahvatustega. Veelgi rohkem: tunduvad piksetormid, magnetilised häired, Aurora Borealis (põhjatuuled ehk virmalised) ja valguse rõngad päikese ümber viitavat sellele, et magnetismil ja väljaspool maakera olevatel kosmilistel jõududel on seos maavärisemistega. Baromeetrilised kaardid näitavad väljastpoolt maakera olevate elementide käitumist, kuigi mitte alati selgelt. Üldiselt suureneb õhusurve ja elektrivoolude tugevus alati enne maavärisemisi ja vulkaanilisi häireid. Näib, et maakera on suur magnet kahe poolusega. Pooluste vahel on hiiglaslik magnetväli, mille moodustavad metallid ja kaljud. Maakera magnetismi peale mõjuvad kahtlemata päikese ja teiste ilmaruumis keerlevate kehade magnetilised omadused. Seismoloogia on veel lapsekingades; uurimise aeg on veel liiga lühike, et määrata maakera magnetismi ja kosmoses tegutseva magnetismi vahekorda. Seda uuritakse ja võib-olla selgitatakse kord uusi, seni tundmatuid ürgjõude. (14)

LÕPP

Allikad:

(1) - Postimees (1886-1946), nr. 320, 25 november 1937.
(2) - Postimees (1886-1946), nr. 107, 18 mai 1892.
(3) - Sakala (1878-1940), nr. 6, 14 jaanuar 1928.
(4) - Postimees (1886-1946), nr. 117, 1 juuni 1892.
(5) - Postimees (1886-1946), nr. 270, 3 detsember 1903.
(6) - Kaja, nr. 4, 5 jaanuar 1930 tr. 1.
(7) - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 33, 17 august 1925.
(8) - Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 23, 11 juuni 1902.
(9) - Postimees (1886-1946), nr. 246, 11 september 1930.
(10) - Sakala (1878-1940), nr. 151, 20 detsember 1922.
(11) - Uus Eesti, nr. 227, 20 august 1938.
(12) - Usk ja Elu, 6 jaanuar 1909.
(13) - Wirmalise lisa, 05.01.1887).
(14) - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 32, 10 august 1925.
(15) -  Saarlane : üleüldine politika ajaleht maa- ja linnarahvale, nr. 94, 11 detsember 1910.